Lugu raamatutest ja armastusest, või siis hoopis millestki muust

 

                                                                                                                                fotod Priit Loog, Endla teater

Etendus:Abort

Teater: Pärnu Endla

vaadatud: 29.oktoober 2022

autor: Richard Brautigan

lavastaja: Kaili Viidas

Esietendus 23. oktoobril 2020 Endla Teatri Küünis  

Näitlejad:Nils Mattias Steinberg, Jane Napp, Ago Anderson, Carmen Mikiver, Sten Karpov

"Veidras asutuses, millest keegi eriti midagi ei tea, töötab üksildane, pisut naljaka olemisega mees. Ta pole ammu väljas käinud ega õieti kellegagi suhelnud. Aga siis, ühel vihmasel hilisõhtul, tuleb üks naine – nii ebamaiselt ilus, et tema olemasolu pole usutav …

See ei olnud just päriselt see, mida ma olin kavatsenud teha, kui ma raamatukogus tööle hakkasin. Ma tahtsin ainult raamatute eest hoolt kanda, sest eelmine raamatukoguhoidja ei tulnud sellega enam toime. Ta kartis lapsi – aga muidugi oli nüüd juba liiga hilja tema hirmude peale mõelda. Mul olid oma mured. Ma olin läinud kaugemale selle veidra, imeilusa tüdruku raamatu vastuvõtmisest. Nüüd pidin ma võtma ta keha …

Richard Brautigani „Abort“ on kummaline, võiks koguni öelda, nõiduslik lugu: mida rohkem me sellest räägime, seda kaugemale nihkume mõttest, mida tegelikult öelda tahame. Me ihkame olla vabad, kuid takerdume kaitsvatesse ruumidesse ja kohmakatesse kehadesse. Maailm meie ümber on suur ja valmis ning kipub meid kodustama, lahterdama. Kuidas leida oma väike õnn ja kui suur on loobumise hind, kui soovime, et asjad jääksid igavesti nii, nagu nad just parasjagu on?"

Ühest küljest komöödia, teisest tragöödia. Esimene vaatus ikka naerutas publikut kõvasti. Ja pani ahhetama. Taustal rääkisid oma loo nii raamatukoguhoidja kui ilus tüdruk, kes saabus oma raamatuga. See raamatukogu ei olnud tavaline, kus inimesed tulevad, laenutavad, loevad ja tagastavad. See raamatukogu oli avatud 24/7. Kõik said sinna tuua oma raamatud ja panna need just sinna riiulisse, kuhu ise tahtsid. 

 

Raamatud, mida mitte kunagi mitte keegi sealt ei võtnud ega lugenud. Raamatud, mille autorid kirjutasid ennast raamatusse, eelkõige enda üksinduse, teistmoodi olemise, tunded. Raamtuid toonud autorid olid väga karikatuursed ja üle võlli, aga väga hästi mängitud Carmen Mikiveri ja Sten Karpovi poolt. 

 Eriti Carmen Mikiver hiilgas oma osades. Võrratu kehastumise võime, sest kahe karakteri ilmumise vahel oli vaid mõned loetud minutid. Riideid said näitlejad selga ja seljast ära võtta küll palju. Lisaks sellele, et nad mängisid erinevaid osi, markeeris tüdruku riietumine aja kulgu selles loos. Lisaks olid mõned stseenid ikka väga naturaalsed, pea kõik näitlejad ilmusid mingil hetkel rohkem või vähem alasti lavale. Ühest küljest ergutas publikut, teisest andis loole naturaalsust juurde, eriti kuna teises vaatuses mindi raskete teemade juurde. 

Teine vaatus rääkis abordist, abordi keelustamise tagajärgedest, aborditurismist. Lugu leidis aset USAs ja abordi jaoks reisiti Mehhikosse. Kas abordi tegemine oli mängitud vägagi naturaalselt, vaatajate eest küll kilesirmiga varjatult, aga ma arvan, et kõigi kujutlusvõime oli piisav selleks, et ettekujutada, mida ja kuidas seal tehti. Ja koos näitlejatega oli ka publik koos lennukis, istusid nende kõrval - taga... Ainus, mis mulle segaseks jäi oli lugu, miks oli üldse vaja minna aborti tegema? Ja lõpp jäi ka veidi segaseks. Aga üldiselt mulle meeldis see lugu ja ma tänan väga Endla teatrit, kes need piletid just mulle loosis, nii, et sain tasuta (ok, autosõidu kuluga) taas Pärnusse teatrisse. Kaks ja pool aastat ei ole seal käinud, enne seda sai paar aastat pea iga kuu korra või kaks käidud. Siiani mu lemmikteater ja palju lemmiknäitlejaid.

 

Vene mõrsja

 

                                                                                   foto: Rahvusooper Estonia

 

etendus: Tsaari mõrsja 

teater:  Rahvusooper Estonia

vaadatud: 28.oktoober 2022

helilooja: Rimski-Korsakov

Maailmaesiettekanne 3. novembril 1899 Moskvas 

Esietendus Rahvusooperis Estonia 25. jaanuaril 2019

Dirigent: Kaspar Mänd

Lavastaja: Juri Aleksandrov

Osades: Rauno Elp, Kristel Pärtna, Kai Rüütel, Mart Laur, Reigo Tamm, Kim Sargsyan, Heli Veskus, Mart Madiste, Aule Urb jt.

Juri Aleksandrov: „Venemaa despotismi ajalool on sügavale ulatuvad juured, samas ulatuvad nad sügavale ka igas teises riigis, millel on impeeriumiambitsioonid.
Alates iidsest Rooma ajast kuni tänapäevani on erinevates riikides aeg-ajalt puhkenud diktaadi ja vägivalla retsidiivid, mis teevad inetuks inimese olemuse, tema jumaliku eesmärgi kristlikus arusaamises. Erinevus on ainult varjundites ja nüanssides, millele tahangi suunata oma lavastuse vaatajate tähelepanu.
Toimumisaeg – esimene sõjajärgne kevad 1946. aastal. Inimesed elasid üle hirmsa sõja õudused ning neile tundub, et nüüd on kogu valu selja taga ja nad saavad täiel rinnal hingata – kuid reaalsus on lämmatav ja väljapääsmatu. See reaalsus lõi „oma aja kangelase“, kes kõnnib üle surnukehade – kannatava ja kahetseva, armastava ja vihkava, tugeva ja abitu, mässaja ja muganduja... See on vene arhetüüp ja Grigori Grjaznoi on iseenesest ka ohver, kes külvab surma... Kui palju neid on olnud Venemaa elus: Puškini ja Tšaikovski Hermann, Fjodor Dostojevski Rodion Raskolnikov... Lavastuse vaatajad on teretulnud nimekirja jätkama.“

Mind siiski jäi häirima segu 1946-st ja 1899-st. Igal ajal võiks ikka olla omad ooperid vaatamata sellele, et ajalugu võib korduda ja vene impeerium on verine vaatamata, kes seal hetkel valitseb ning kutsub ta ennast tsaariks või presidendiks või veel mõne teise nimega. Aga nii sai ju kostüümidelt ikka kõvasti kokkuhoida kui bojaaride uhkete maani karusnahksete kasukate ja daamide maani uhkete kleitide asemel riietada näitlejad kolhoositarideks ja ametnikeks. 

Ooperi helikeel oli hoopis midagi muud kui saksa-prantsuse-itaalia ooperid, muusika oli võimas ja samas raske, sünge. Aga eks lugu oli ka samuti sünge ja verine. Armastuslugu või pigem on õigem öelda, et armukadeduslugu. Ja armukadedus ning armastus käis ikka vene moodi sõgedalt, kirega. Lõpuks küll jäi üsna vähe neid näitlejaid sinna järgi. Ma arvan, et üks kord seda etendust näha oli täiesti piisav, rohkem ei kutsu vaatama - kuulama.

Süüa või mitte süüa?

 

 

14./135. 1600 kõhtu

Autor Luc Lang

Tõlkinud Urmas Rattus

Kirjastus Tänapäev 2001

214lk./3298lk./27778lk.

Lugemise väljakutse: 38. Raamat, mille tegevus toimub laboris, hullumajas või vanglas

Liverpoolis asuvas Strangeway vanglas puhkeb mäss ja vangla kokk näeb hiilgavat äriideed: kuna ta maja asub täpselt vangla vastas, avaneb sealt suurepärane vaade toimuvale ning mees hakkab oma akendest avanevat vaadet müüma ajakirjandusele ning muudele huvilistele. Raamatu tegevus toimubki osaliselt vanglas, õigemini vangla katusel ja suures osas vangla kõrval asuvas koka majas. Sündmuste arenedes hakkab selguma paljugi kummalist koka elust, salakirgedest ja tööst vangla sööklas.

Täitsa huvitav lugemine oli, mitmed ettearvamatud käigud ja koka isiksuses selgusid ikka vägagi üllatavad varjuküljed. Samas pani ka mõtlema, et kui palju me tegelikult usaldame kokkasid, täiesti võõraid inimesi meie jaoks. Me sööme, vahel kiidame, vahel laidame, aga me sööme teadmata millest ja kuidas see söök tehtud on. Ja kuidas mõjuvad erinevad toiduained inimorganismile. Kuidas on võimalik inimorganismidega manipuleerida, eriti kui olla kokk asutuses, kus on valida, kas süüa või nälgida. Ja mis tulemus on vanglaõhu seisukohalt kui näiteks 1600-le mehele sisse sööta näiteks hernesuppi... Aga lisaks vangide seedesüsteemi peal manipuleerimisest on sellel kokal veel hingel nii mõnigi luukere... Ja erootikaraamatuna läheb ka täitsa kirja. Tippteos ei ole, aga minu arust oli täitsa huvitav lugemine.

Tüdrukust naiseks vaeses rannakülas

 

13./134. Kivine pesa

Autor: August Mälk

Kirjastus: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1966

286lk./3084lk./27564lk.

Lugemise väljakutse: 18. Raamat, mille autor on pärit mõnelt Eesti saarelt

August Mälk on sündinud 4. oktoober 1900 Kipi-Koovi (praegu Koovi) küla, Lümanda vald, Saaremaa.

Kivine pesa ilmus esmakordselt 1932 ja seal on kujutatud elu esimese Eesti Vabariigi ajal ühes vaeses rannakülas. Peategelaseks Enda, kes loo alguses on 15.aastane tütarlaps. Raamatus jälgitaksegi tema elu kümnekonna aasta jooksul.

Vaesus, ränkraske töö, perekond, alkohol, armastus, lapsed, tööränne, abieluväline seks, küla kihistumine, eluolu, surm. Lugedes mõtled, et ega hästi ei kujuta sellist elu ette ja hea, et elu on ikka tunduvalt muutunud selle saja aastaga. Eks mõlemal elul ole oma vead ja rõõmud, aga ikka kergemaks ja paremaks läheb edeneb elu. Mõned asjad aga ei muutu, inimeste vahelised tunded ja suhtumine ning alkoholiga liialdamine on endiselt ikka samad nagu ka siis.

Väga realistlik raamat, nii elu kui tunded olid realistlikult kirja pandud ja halastamatultki lugeja ette laotatud.

Olen August Mälgu teisigi raamatuid lugenud ja mulle üldiselt tema stiil sobib, raamatud meeldivad. Nii ka see raamat meeldis. Soovitan neile, kellele meeldib selline realistlik eluolu kirjeldus. Samas ma arvan, et kui tänapäeva noored seda loeksid, siis peaksid nad seda parajaks ulmeks, et nii oli võimalik elada.

Haigus ei hüüa tulles

 

 

12./133. Pilvedesse poodud lind

Alapealkiri 16 kirja haigla-aastatest 2001-2003

Autor Aive Raudkivi

Kirjastus Eesti Ekspressi Kirjastus 2003

126lk./2798lk./27278lk.

Selle raamatu kaanepilt võlus ja kutsus lugema. Sisututvustus pani küll veidi kahtlema, aga siiski sai võetud kätte. Raske lugemine kui kujutad ette seda kõike. Samas raamat ise, kirjad olid positiivust täis. Mõtlema panev raamat.

Viimased kuus aastat, peale puukentsefaliiti, lamas müasteenia (lihasnõrkuse) diagnoosiga Aive (1967-2004) Mustamäe Haigla intensiivravi palatis liikumatu ja tummana. Ta ei saanud hingata, neelata, häält teha, oli halvatud, vasak käsi veidi kõverdus, ka miimilised lihased ei töötanud. Kõik, mida eluks vaja, tuli torude kaudu – õhk kopsu ja toit makku. Kolmandal aastal, kui avastati, et Aive on täie tähelepanu, mälu ja mõistuse juures, anti talle ette arvuti ja ta kirjutas riistapuu abil, mis koosnes “kahest tilgutijalast, ühest harjavarrest, neljast pikast kummist ja kahest lahasest” ja mille leiutamiseks ja katsetamiseks kulus nädalaid. Kirjadest sai kokku raamat. Mõtted oma olnust, ümbritsevatest inimestest, nende hoolimisest, jumalast. Kuid vaatamata oma üliraskele olukorrale jäi ta lõpuni positiivseks ja elujaatavaks. Samas paneb mõtlema, mida ta tundis ja mõtles need pikad aastad, kui tal ei õnnestunud ennast väljendada. Ja kui palju inimesi võib sarnases olukorras olla, aga neil ei ole toetavat perekonda ning ümbritsevat struktuuri, mis järjekindlalt viiks asja edasi, tänu millele ka mingil hetkel tuli arusaamine, et inimese mõistus on täiesti korras. Elada aastaid täie mõistuse ja arusaamise juures, aga mitte saada ennast väljendada ning sellest märku anda! See võib minu arust ikka kõige jubedam olla. Soovitaks lugeda kõigil, kes kipuvad elus kergesti alla andma, ennast haletsema ning virisema.

 

Normaalne inimene Jaapanis

 

11./132. Inimene helendavast klaaskastist

Sari Punane raamat

Autor Sayaka Murata

Tõlkinud Maret Nukke

Kirjastus Tänapäev 2021

128lk./2672lk./27152lk.

Lugemise väljakutse: 22. Küsi oma raamatukoguhoidjalt „palun üks raamat“ ja loe läbi, mis sulle antakse

Teist korda käisin Solarise Rahvusraamatukogu raamatupunkti töötajaid ehmatamas oma imeliku raamatusooviga. Sel korral, aga oli töötaja rõõmus uue kogemuse üle, kuna ta varasemalt ei olnudki pidanud ise ilma mingi juhiseta ühtegi raamatut lugeda andma. Igatahes väga hea valiku tegi, mulle samuti meeldis see raamat. Üldiselt ma ei ole just Jaapani kirjanduse ja sealse eluolu austaja, aga minu arust see raamat, ei olnudki niivõrd otse Jaapanist, vaid väikeste korrektuuridega sai väga hästi ka kohalikku eluollu tuua. Võib olla ka see, et ma mingis osas tunnetasin, et olen peategelasega veidi hingesugulane, midagi on meis ühist, aga ma olen siiski veidi rohkem "normaalse inimese" rolliga kohanduv kui tema. Ja lugedes tuli silme ette see aasta kui ma R-kioskis töötasin eelmise majanduskriisi ajal. Mingis osas mulle see täitsa meeldis, võib olla ka just see, et üldjoontes tegidki ühest küljest kõike rutiinselt ja kindlates reeglites, teisalt jälle kõik vaheldus ja kõik oli pidevalt uus.

Keiko pole õieti kunagi hästi teistega kokku sobinud, ei kodus ega ka koolis, aga kui ta lõpuks 18aastasena Smile Marti kaupluses tööle hakkab, kõik muutub. Sest erinevalt teistest paikadest kehtivad poes kindlad sotsiaalse käitumise reeglid, millest Keiko aru saab – paljud neist on lausa poe käitumisjuhendis mustvalgel kirjas. Ta annab oma parima ja suudab „normaalse inimese” rolli mängida enam-vähem täiuslikult.

Soovitan lugeda, väga hea raamat, hästi kirjutatud.

Mõrv keskaegses Tallinnas

 

10./131. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus

Sari Apteeker Melchior #1

Autor Indrek Hargla

Kirjastus Varrak 2016

312lk./2544lk./27024lk.

Lugemise väljakutse: 21. Raamat eesti autorilt, mida on tõlgitud vähemalt kolme keelde

Tõlgitud soome, ungari, prantsuse, saksa ja inglise keelde.

Lugesin esimest korda kohe peale ilmumist. Nüüd peale filmi vaatamist hakkas kripeldama, et peaks uuesti lugema. Mõni koht oli filmis nagu imelik mu jaoks. Lugesin. Aga jõudsin selgusele, et mäluga polnud probleeme, lihtsalt mõned asjad olidki filmis teistmoodi. Mäletan, et kui esimest korda lugesin, siis oli minu jaoks üpris vaevaline sealt ajaloost läbi tungida. Tallinn oli mu jaoks võõras ja ei osanud kuidagi seda kuhugi asetada. Vahepeal on elu muutunud ja nüüdselt Tallinna elanikuna ning rohkelt igasugu vanalinna ajaloomatkadel käinuna, ei olnud see ajaloo osa üldse keeruline, oleks pigem veel enamgi tahtnud lugeda. Ja raamat oli ka kuidagi ladusamaks ajaga muutunud, ju lihtsalt tegelased on nüüdseks sedavõrd tuttavaks lihtsalt saanud. Igatahes ootan pingsalt järge, mitte filmile, vaid raamatutele ikka.

Rebase ja poisi taltsutamise lugu

 

9./130. Pax

Autor Sara Pennypacker

Tõlkinud Karel Allikas

Kirjastus Pegasus 2019

280lk./2232lk./26712lk.

Raamatukogude aasta väljakutse oktoober: Loe raamatut, mida soovitab LV grupis olev raamatukoguhoidja. Kirjuta postitusse, mis Sinu raamatukogus toimub.

Poiss ja rebane. Rebane ja poiss.

Minu arust annab selle raamatu idee väga hästi sõnastada ühe teise kuulsa rebase kuulsa lõiguga: "Muidugi," ütles rebane. "Praegu pole sa mulle muud kui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui sada tuhat teist pisikest poissi, ja mul pole sind tarvis. Ning ka sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas..."

Pax ja Peter on olnud lahutamatud sõbrad alates päevast, mil Peter rebase päris väikese kutsikana päästis. Aga kui Peter on sunnitud oma rebase tagasi metsikusse loodusesse laskma, variseb tema maailm kokku. Hoolimata üha peale tungivast sõjast ja neid lahutavast viiesajast kilomeetrist otsustab Peter siiski oma rebast otsima minna. Samal ajal ootab aga Pax hetkekski lootust kaotamata oma poissi.

Lugu sõprusest ja hoolimisest, südamlik lugu.

Hetkel on mu raamatukoguks Rahvusraamatukogu ja seal toimub kogu aeg midagi. Ma tavaliselt mingitest üritustest ja raamatuklubidest osa ei võta, aga eile regasin end ära uute Põnevikusõprade klubisse järgmisel nädalal. Põnevikud lihtsalt sedavõrd tõmbavad, eks näis, kas esimene jääb viimaseks või hakkangi tulevikus ka mingitel üritustel ja klubides käima.

Oled sa ikka olemas?

 

8./129. Mõtlesin su välja

Autor Francesca Zappia

Tõlkinud Maarja Jaanits

Kirjastus Päikese Kirjastus 2016

368lk./1952lk./26432lk.

Noortekirjanduse väljakutse oktoober: Vaimne tervis

Ma küll lugesin siia teemasse juba ühe raamatu, aga siis sattus näppu teine raamat, mis oli täpselt sellesse teemasse, seega võtsin ka selle ette.

Raamatu peategelaseks on keskkoolis käib noor tüdruk, kellel juba lapsena pandi diagnoos: skisofreenia. Tema elus on põimunud reaalne maailm ja pettekujutlused, ta ei taju, kumb on kumb. Samas peab ta peitma oma haigust kaasõpilaste eest, sest on teada, et siis ta ei saaks käia tavakoolis koos teiste teismelistega. Samas tahab tüdruk elada tavalise teismelise elu, teha kõike seda, mida teisedki, armuda, sõbrustada, pidada pidusid, õppida, töötada, olla keegi, olla koos kaaslastega. Samuti on see raamat inimestest ümber sellise diagnoosi saanu, tema lähedaste võitlus nii haige kui iseenda vaimse tervise osas. Ning samuti on see ühe USA keskkooli elust, hulgast teismelistest nende puuduste ja vooruste ning eelarvamuste ning suhtumisega teistsugustesse inimestesse. Täitsa huvitav lugemine oli, lõpp vajus natuke mu jaoks ainult ära.

Väga väike teadus

 

7./128. Nano. Väga vägev teadus väga, väga väikesest

Autor Jess Wade

Tõlkinud Triin Olvet

Kirjastus Argo kirjastus 2021

32lk./1584lk./26064lk.

Sain selle raamatu kingituseks kirjastuse Argo poolt lasteraamatute väljakutses osalemise augusti kuu loosis mesilastest lugemise eest.

Raamat rääkis väga väikestest, aga vägevatest asjadest. Teadus areneb ja uusi tehnoloogiaid mõeldakse välja. Koolieelikutele ja algklassilastele sobiv raamat kõneleb materjalide maailmast ja räägib selle kõige tillematest ehituskividest, aatomitest ja tutvustab loodus- ja täppisteaduste üht uuemat valdkonda. Raamatust saab lihtsalt teada, mis asi on nanotehnoloogia ja nanoteadus. Täitsa huvitav lugemine ka vanematele kui algklassilastele.

Islandi perekonnasaaga

 

6./127. Borgi rahvas

Autor: Gunnar Gunnarsson

Tõlkija: A. Antik (raamatus puudub, Ester'i järgi)

Kirjastus: Orto 1961

328lk./1552lk./26032lk.

Islandi kirjanduse väljakutse oktoober: Raamat Islandi autorilt, kelle raamatuid veel lugenud ei ole.

Lugenud ei ole, seega sobib ilusti oktoobri kuu teema alla, aga tegelikult oleks veel paremini sobinud juuli kuu teema alla kui raamat Islandi rahvast ja nende omavahelistest suhetest. Aga juhuslikult sattus näppu nüüd ja mitte juulis.

Raamat Islandi talumehest, tema kahest pojast ja pojapojast. Ühe perekonna saaga, ühe küla saaga. Lisaks näpuotsaga Taanit ja Islandi loodust. Kohe algusest peale tekkis paralleel Trygve Gulbransseni Bjørndali-triloogiaga Norra taluelust, aga Borgi rahvas meeldis isegi rohkem veel. See oli kuidagi ladusam, kiirem, tegevuserohkem. Kolm põlvkonda oma probleemide ja ellu ning teistesse suhtumisega, oma rõõmude ja murede, oma tegemiste ja tegemata jätmistega. Selgelt maskuliinne raamat kuigi ka naistegelased on olemas, olulised ja mitte vaid taustategelased, kuid siiski jäävad perepeade varju. Raamat eelkõige just suhtumisest, suhetest, pattudest, andeksandmistest, otsustest, mõtlematustest, kavatsustest, hoolimisest ja hoolimatusest. Suhteromaan pigem, mitte niivõrd tee tööd ja siis tuleb armastus kui enne end surnuks ei kurna just. Mulle väga meeldis ja soovitan eriti neile, kellele meeldis "Ja taamal laulavad metsad".

Tumeaine ja dinosaurused

 

5./126. Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed

Sari Elav teadus

Autor Lisa Randall

Tõlkija Vahur Lokk

Kirjastus Argo 2017

408lk./1224lk./25704lk.

Reis ümber maailma ehk argonaudi väljakutse oktoober: Käi kuu peale! või ka kaugemale - maailmaruumi.

Tumeaine ja dinosaurused - kumbagi pole oma silmaga näinud. Mõlemast olen midagi kuulnud. Ühes kontekstis ei osanud neid näha, kuigi sellest dinosauruste väljasuremise loost olen juba ühest teisest raamatust lugenud. Ja kui ikka mitu autorit ühte ja sama väidavad, ju siis peab tõde olema, et üks suur taevakeha need vaesed loomakesed hukutas. Samas see raamat väidab, et inimsugu ei oleks saanud üldse arenema hakata kui dinosaurused poleks oma lõppu leidnud, seega ehk isegi hea, et nad välja surid omal ajal. Nende loomadega on selgem see lugu, neid on pildi ja kinolina peal nähtud ning ettekujutus on olemas, isegi mõned nende kondid on kusagil välja kaevatud, seega tõestus olemas, et nad kunagi eksisteerisid ja tõenäoliselt on teada ka nende tegelik välimus, söögieelistused ning iseloom. Tumeainega on lugu keerulisem. Tänu raamatule tean nüüd, et ma pole ainus, kes ei tea, mis asi see tumeaine tegelikult üldse on. Tegelikult ei tea seda maailmas täpselt mitte keegi, kõik vaid spekuleerivad selles osas ning pakuvad erinevaid hüpoteese välja. Uurivad, aga kuna otseselt käega seda ammutada ei saa ja katseklaasi toppida, siis võidakse veel väga pikaks ajaks seda uurima ja selle kallal mõistatama jäädagi. Igatahes tänu sellele raamatule sain kindlama teadmise dinosauruste huku põhjusest, aga tumeaine jäi endiselt väga tumedaks ja arusaamatuks. Ei olnud lihtsalt loetav raamat, ikka üsna läbinärimine oli minu jaoks, pigem selline edasijõudnute raamat, mitte algajatele kosmoseuurijatele. Minu jaoks jäi kuivaks ja kohati arusaamatuks ning igavaks - kui kaua on võimalik ühest ja samast asjast kirjutada kui sa tegelikult ise ei tea ka, millest sa täpselt kirjutad ning vaid loobid õhku mingeid ideid ja hüpoteese, mida oled üritanud kellegagi kunagi tõestada. Ok, mõned asjad vist võisid olla ka tõestatud kunagi ja kusagil. Sain veel kord tõestust, et ihu ja hingega teadlased ei oska lihtsale inimesele, kes asjast eriti midagi ei tea, asja lihtsalt selgeks ja huvitavaks kirjutada. Aga ehk mingid teadmised siit ikka ajukurdude vahele sattusid.

Teatri- ja filmitegemisest läbi must huumori

 

4./125. Kuidas sünnib näitemäng. Kuidas tehakse filmi

Sari: Loomingu Raamatukogu #45-46/1981

Autor: Karel Čapek

Tõlkija: Lembit Remmelgas

Kirjastus: Perioodika 1981

112lk./816lk./25296lk./

Loomingu Raamatukogu väljakutse oktoober: Illustreeritud raamat

Kui lugesin teemat, siis esimene mõte oli, et LR ja illustreeritud? Need ju kõik puha tekstiraamatud seal... Võtsin siis oma Loomingu Raamatukogude pundi (umbes 20 raamatut seal) riiulist ja hakkasin lappama... kohe ühena esimestest sattus see raamat näppu, hiljem selgus, et lausa 4 raamatut minu lugemise ootel pundis olid illustreeritud. Vahel võib mälu ikka petta, ei olegi seal vaid tekstipõhised raamatud.

Kes sellest raamatust tõsist õpetust läheb otsima, peab peituma. Aga kuna ma olen Čapekit ka varem lugenud, siis see, mida eeldasin, oli täpselt seal olemas. Mõnus sarkastiline huumor. Räägib lahti täpselt nii teatri kui filmitegemise kulissitagused, keerates kohati üle vindi. Aga muidu ei oleks seda üldse huvitav lugeda. Eks asjaosalised oska seda ehk täpsemalt kirjeldada, kui täpselt seal kirjas on. Ise ei ole kumbagi teinud, ei teatrit ega filmi ja kirjutanud kumbagi ka ei ole. Aga lugeda soovitan küll ja pigem neil, kelle huumorimeel kaldub sinna musta huumori poole rohkem.

Kosmos

 

3./124. Kosmose uurimine

Sari: Mitmepalgeline maailm

Autor: Brian Jones

Tõlkija: Priit Kilemit

Kirjastus: Koolibri 1995

64lk./704lk./25184lk.

Argo lastekirjanduse väljakutse: Kasvab ja kahaneb, otsa ei saa kunagi?

Kunagi oli minu jaoks müstika meeles pidada kumb on noorkuu ja kumb vanakuu, mõlemad ju ühtemoodi poolikud, ainult üks ühele, teine teisele poole, saa siis aru, kas kasvab või kahaneb. Aga siis andis tädi oma esimese Eesti vabariigi aegse kooliskäimise tarkuse edasi ja peale selle on alati meeles, kumb on kumb. Noorkuust on võimalik teha J täht. J = juurde. Võib olla on sellest tarkusest ka mõnele teisele edaspidi kasuks. Aga ainult kuu raamatut hetkel ei leidnud kodust, seega võtsin laiemalt ette, koos kuuga ka ülejäänud maailmaruumi. Mulle meeldib see sari, lühidalt ja konkreetselt kõik peamine valdkonna kohta olemas. Peatükid kuust ja inimese jõudmisest kuule ka teiste seas. Asjalik ja silmaringi avardamiseks lastele vägagi sobilik raamat. Ja mitte ainult lastele, ka neile, kellel kooliskäimisest tükk aega möödas ning vajadus teadmiste värskenduse järele olemas.

Mõtlematu tegu

 

2./123. 

Väljatõugatu

Sari Klipid elust #2

Autor Daniel Höra

Tõlkinud Triin van Doorslaer

Kirjastus Petrone Print 2016

88lk./640lk./25120lk.

Noortekirjanduse väljakutse oktoober: Noorteraamat, mis räägib vaimsest tervisest või selle probleemidest.

Raamat algab sõnadega: "Kolm kuud tagasi, ühel maikuu pühapäeva pärastlõunal veidi pärast kella viit ma surin. Olin totaalselt kutu." Ei, peategelane ei surnud füüsiliselt. Ta suri vaimselt. Kuigi raamat ise on pühendatud 15.aastasele tüdrukule, kes võttis endalt kiusamise tõttu elu. Suri mitte ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt. Selles raamatus niikaugele asi siiski ei lähe. Raamat räägib ühe noormehe loo, kes satub kiusamise alla. Ja peaaegu mitte keegi ei usu teda ega toeta, kaasaarvatud tema kõige lähedasemad, pereliikmed ja sõbrad. Keegi teeb impulsi ajel ühe teo - pildistab peategelase laokile jäetud mobiiliga ning postitab selle tema nime alt internetti. Keegi ei usu, et tema seda ei teinud. Täiskasvanud, kes peaks seda tegema, ei süvene, pidades seda vaid noorte üheks mööduvaks probleemiks. Aga probleem muudkui süveneb ning peategelase depressioon muudkui kasvab.

Väike, õhuke raamatuke, kiire lugemine, aga kindlasti mitte kerge ja mõtlemisainet on seal küllaga. Soovitatav lugemine nii lastele, lastevanematele kui täiskasvanutele, kes töötavad laste või noortega.

Kihiline lugu Inglismaalt

 

1./122. Osavnäpp

Autor Sarah Waters

Tõlkinud Kersti Unt

Kirjastus Varrak 2006

552lk./552lk./25032lk.

Lugemise väljakutse: 24. Raamat, mis kuulus David Bowie 100 lemmikraamatu nimekirja

Romaani tegevus toimub 1862. aasta Londonis. Varakult orvuks jäänud Sue Trinder on üles kasvanud pisivaraste seas proua Sucksby ja tema "perekonna" keskel. See on elu, mida ta tunneb ja millega ta on harjunud. Siis aga teeb juba suurema kaliibriga kurjategija, keda nimetatakse Härrasmeheks, talle ahvatleva ettepaneku ning Sue sõidab ühte süngesse härrastemajja, kus elab teine orb, umbes temaealine tütarlaps. Suel ei ole aimugi, et tema ja Maudi elud on lahutamatult seotud, kuid õige pea avastab ta end sepitsuste võrgust.

Omapärane raamat, palju keerdkäike ja kihte. Kui miski asi tundus selge, siis järgmisel hetkel keerati see pea peale ja selgus, et tegelikult on asi hoopis teine. Mitte miski ei olnud nii, aga teose alguses tundus olema. Selles suhtes huvitav. Algus läks piisavalt aeglaselt ja igavalt, aga siis kui toimus esimene pööre loos, siis hakkasid hoopis tähelepanelikumalt lugema ja detailidele tähelepanu pöörama ning nägema asju teises valguses. Kuni järgmise pöördeni ja siis said aru, et ikka pole millestki üigesti aru saanud. Natuke õhem ja sellevõrra ka kiirem oleks tegevustik võinud olla, aga noh tegu oli 1862. aastaga, kus elu oligi hulga aeglasem kui tänasel päeval. Loetav. Lemmikute hulka aga ei jõua.

Sõnumid omadele. Postkaardid kogu maailmast

 

 

15./121. Igatsus. Sõnumeid omadele

Autor: Tiit Pruuli

Kirjastus: Go Group 2015

208lk./3476lk./24480lk.

Raamatukogus jäi Islandi looduse kohta otsides reisikirjade riiulis näppude vahele see raamat. Raamat, kus peategelasteks on postkaardid. Olen kogunud vist suurema osa oma elust postkaarte, teemad on küll vahetunud ja siiani on huvi postkaartide vastu olemas. Kui olen kusagil reisil, siis tavaliselt ikka saab saadetud ka mõni postkaart, kas mõnele lähedasele või suisa iseendale. Ka selles raamatus olevad postkaardid on saadetud autori poolt oma pere liikmetele erinevatest maadest erinevatel aegadel. Neid postkaarte hiljem lapates tulevad meelde paljud seigad, just pigem sellised pisiseigad, mis on just selle postkaardil oleva või selle saatmisega seotud. Neid meenutusi on pikitud sinna kaartide vahele. Tänu sellele raamatule saab tehtud kiire tuuri ümber terve maakera. Mulle meeldis.

Raamat Islandi loodusest.

 

13./119. 

Imetabane Island

Autor siljalill

Kirjastus Hea Tegu 2019

160lk./3044lk./24048lk.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

14./120. 

Arktika – kodu Suure Vankri all

Autor Maris Pruuli

Kirjastus Go Group 2021

224lk./3268lk./24272lk.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Islandi kirjanduse väljakutse september: Raamat Islandi loodusest.

Selle teemaga läks küll väga raskelt, no ei leidnud kuidagi eesti keelset raamatut, mis oleks vaid loodusest rääkinud ja päris fotoraamatut ka ei tahtnud võtta. Paar raamatut tundusid nagu olevat, aga neid ei õnnestunud kuidagi kätte saada, ei päris ega e-raamatuna. Lõpuks läksin oma raamatukokku ja uurisin seal, mis Islandi kohta saada on ja kus oleks ka loodusest juttu. Ega valikut eriti ei olnud, aga võtsin siis kaks, kus mingilgi määral loodusest juttu, sest kuigi käis ka läbi mõte, et ah, jätan pooleli, siis ma eriti aldis midagi pooleli jätma ei ole, ei raamatut ega väljakutset.

Esimene raamat Imetabane Island räägib ühe laulukoori külaskäigust Islandile ja nende kohapealsest ringreisist. Üpriski palju oli ka loodusest juttu. Kaht asja heidan sellele raamatule ette. esimese pigem kirjastajale - no nii uduseid ja halva kvaliteediga fotosid raamatus kasutati 50 aastat tagasi, praeguse aja omas küll ei oleks tohtinud kasutada. Kui paremaks ei õnnestunud tuunida, siis pigem ei oleks üldse pidanud seda fotot sinna panema. Teine etteheide on autorile, ma küll ei tea, kuidas teistele, aga mind tõepoolest ei huvita kust, mida ja kellele osteti. Aga võib olla on viga lihtsalt minus, ega ma tavaliselt ise reisidelt eriti suveniire ka kaasa ei osta, jookidest-söökidest rääkimata.

Teine raamat Arktika – kodu Suure Vankri all rääkis purjelaev Admiral Bellingshauseni ekspeditsioonile Arktikasse, seda siis proua pootsman Pruuli sule läbi. Siin tuleb fotode kvaliteeti igati kiita. QR koodiga videod olid ka ikka super lisandus sellele! Tegelikult minu jaoks jäi selles raamatus looduse osa veidi napiks, kuigi seda oli seal ikka üsna palju. Aga no, need pildid ja videod täiendasid siis piisavalt seda lugemisega puudu jäänut. Islandi kohta oli ka juttu lisaks Gröönimaale, Fääri saartele, Jan Mayeni saarele (sellisest kohast kuulsin esimest korda elus) ja Teravmägedele. Aga ikka, ega vingumata ei saa ka jätta. Eeldasin, et raamat on Artikast ja laevaekspeditsioonist sinna, aga lugedes tundus, et see oli hoopis raamat Pruulide pojast. Saan aru, et ema kirjutas ja tema armastus poja vastu paistis selles raamatus kaugele, aga siiski, sisututvustuse ja pealkirja järgi, ma oleks ikka tahtnud veidi tasakaalustatumat raamatut lugeda, nüüd jäi mulje, et kogu see ekspeditsioon keerles vaid selle 12 aastase poisi ümber. Aga võibolla see oli jälle vaid minu kiiks ja teistele see sobib. Kokkuvõttes, keda huvitab jää ja külm, sellel tasub küll seda Arktika raamatut lugeda. Ise pidin taaskord tõdema, et tänan, ei, ma eelistan sooja ja kindlat maad jalge all.