Muusikapäev toob endaga alati tasuta kontserdid

Kontsert: Muusikapäev Euroopa Elamuskeskuses

Esinejad: Melissa Carita Ots (viiul) ja Ruta Kuļikovska (vioola), Eesti Panga kammerkoor

Kus: Euroopa Elamuskeskuses Tallinnas

Osaletud: 01.oktoober 2023

Kavas: Haydn, Gliere, Sibelius, eesti heliloojate koorimuusika

 

"Melissa Carita Ots lõpetas 2021. aastal Tallinna Muusikakeskkooli ja õpib hetkel viiulit Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias prof Mari Tampere-Bezrodny ja Kristina Kriidi viiuliklassis. Ta on osalenud edukalt ka klaveritrio koosseisuga rahvusvahelisel kammermuusika konkurss-festivalil “In Corpore” ja teinud kaasa paljudes erinevates koosseisudes sh Pärnu Linnaorkester, Üle-Eestiline Noorte Sümfooniaorkester, Virumaa Kammerorkester jt.

Ruta Kuļikovska on Läti päritolu vioolamängija, kes lõpetas 2023. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias bakalaureuseõppe Johanna Vahermägi vioolaklassis. Käesolevalt esineb ta erinevates kammermuusikaansamblites ning mängib sellistes kollektiivides nagu Pärnu Linnaorkester, Balti Põhjamaade Kammerorkester, Rahvusooper Estonia orkester jt. Alates 2022. aastast on ta vioolamängija orkestris Baltic Sea Philharmonic.

Eesti Panga kammerkoor alustas tegutsemist juba 1998. aastal. Kooris laulavad nii Eesti Panga kui ka Finantsinspektsiooni töötajad. Koori iga-aastased ülesastumised toimuvad Eesti Panga üritustel ning traditsiooniliselt osaletakse Eesti laulupidudel. Kontserte on antud lisaks Eestile veel näiteks Lätis, Poolas, Prantsusmaal, Ungaris, Portugalis ja Saksamaal, mitmedki neist Euroopa keskpankade kultuuripäevade raames.

Ligi 28-liikmelist koori juhatab dirigent Peeter Perens, kes on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koorijuhtimise ja ooperilaulu erialal. Ta on tihedalt olnud seotud laulupeo traditsioonide edasiarendamisega, olles olnud erinevatel üld ja noorte laulu- ja tantsupidudel mitmeid kordi nii sega-, mees- kui ka noormeeste kooride liigijuht ning 2019. aastal XXVII laulupeo „Minu arm“ kunstiline juht."

Tüdrukud mängisid hästi. Esimene kontserdipool oli väga nauditav. Hobikoori juures on hea kasutada kooriklassikat, sest laulud, mis kõlavad, kõlavad ka hobikooride puhul. Seega oli ka teine kontserdi pool täitsa mõnus ja kuulatav. 

Kontsert: Rahvusvahelise muusikapäeva ning eakate päeva auks pühendatud kontsert

Esinejad: Rahvusooper Estonia Noorte Meeskoor, koorijuht on Hirvo Surva ning klaveril saadab Andres Lemba

Kus: Lindakivi kultuurikeskus

Osaletud: 01.oktoober 2023

Kavas: eesti koorimuusika

Laulavad hästi ja ikka võimas on kui mehed laualavad, isegi kui need on noored mehed ja poisid. Muidugi on suur osa ka dirigendil, kes suudab ühiselt suure hulga poisse/mehi laulma panna ja kõlama sättida. Ja tore, et kooris on palju ka väiksemaid, kes alles on häälemurde läbinud ja alustavad selles kooris laulmist. Väga tore kontsert ja need Hirmo Surva vahekommentaarid olid samuti meeleolu tõstvad. 

Vananemist õppija kooliskretinism: nüüd on poliitkorrektne vanemaealine, mitte enam eakas.

 

 

Eesti teatrielu Estonia sünni aegu

2./157. Liblikas

Autor: Andrus Kivirähk

Kirjastus: Varrak 2013

160lk./512lk./35004lk.

 

Lugemise väljakutse:  6. Goodreads 200+ raamatut, mida iga eestlane peaks olema enne surma lugenud.

 

Sellest nimekirjast oli ikka üksjagu juba loetud. Ja ülejäänud nagu ei pakkunud huvi. Kuna olen pidev Estonia teatri külastaja, siis sai huvi pärast see raamat ettevõetud, kuigi teadsin, et Kivirähk eriti mulle ei istu. Ega ma sellestki raamatust vaimustuses polnud, aga lugeda kõlbas. Romaani üheks keskseks tegelaseks on noor näitleja ja tantsija Erika Tetzky, kes tegi tähelennu teatritaevasse, kuid see katkes ta varase surma tõttu. Enne raamatut ma polnud sellest tantsijast midagi kuulnud. Ja ka teose minajutustajast August Michelsonist. Aga paljud nimed teatriajaloost, kes seal figureerisid, olid küll tuttavad. Raamat ülistab teatrit, teatritegemist. Tänu omaaegsetele entusiastidele meil üldse teater eksisteerib ja õitseb. Tänu neile sai ka püsti Estonia teater. Teater, kus ma vähemalt korra kuus eelmisel hooajal ikka käisin ja juba ootan uut hooaega. 

Vana lugu uues kuues

Fotod: Siim Vahur, Estonia teatri lehelt

Operett: Orpheus põrgus

Teater: Rahvusooper Estonia

muusika: Jacques Offenbach

tekst: Hector Crémieux’ ja Ludovic Halévy

lavastaja: Liis Kolle

Maailmaesietendus: 1858

Esietendus: 30.september 2022

Vaadatud: 10.juuni 2023

Dirigent: Arvo Volmer

Osades: 

Orpheus, viiuliõpetaja: Oliver Kuusik

Eurydike, tema naine: Kristel Pärtna

Aristaios/Pluto, allilma jumal: Reigo Tamm

Avalik Arvamus: Juuli Lill

Cupido, trikke täis armastusjumal: Carol Männamets

Venus, armastusjumalanna: Karis Trass

Diana, viljakuse ja jahijumalanna: Kadri Kõrvek

Jupiter, peajumal: Rauno Elp

Mercurius, kaubandus- ja kasujumal: René Soom

Minerva, tarkuse ja kunstnike jumalanna: Maria Leppoja

John Styx, Pluto teenija: Mart Madiste

Juno, peajumalanna, Jupiteri abikaasa: Triin Ella

Mars, sõjajumal: Tambet Kikas

Morpheus: Argo Liik

Bacchus, viljakuse ja veinijumal: Tiit Kaljund

Rahvusooper Estonia mimansiartistid: Kristo Aav, Toomas Hark, Einar Hillep, Andres Kask, Hendrik Tiido

Tantsijad: Richard Beljohin, Simo Kruusement, Sergei Kuznetsov,Britt Kõrsmaa, Merilin Lehtmaa, Argo Liik, Seili Loorits-Kämbre, Tuuli Peremees,Liza Popova, Olga Privis, Maria Uppin-Sarv, Pavel Vjunenko, Urve-Ly Voogand

 

"Offenbachi rütmikas ja fantaasiarikas muusika koos lauludega, mis võiksid tänapäevalgi seljatada kõik Eurovisiooni hitid, tekstiautorite Hector Crémieux’ ja Ludovic Halévy vaimukus ning puändirikkus ning võimalus pakkuda publikule nauditavat vaatemängu on toonud kuratliku operetikomöödia „Orpheus põrgus“ ikka ja jälle mängukavva.

Kes on see pagana Orpheus ja miks mind peaks huvitama see, mida ta põrgus tegi või ei teinud ja kuidas ta sinna üldse sattus? Samas, põrgu on ju omamoodi huvitav, koht, kus tõenäoliselt keegi teatrikülastajatest pole käinud. Miks siis mitte pakkuda sellest salapärasest pahelise kuulsusega paigast muusikalist ja mängulist versiooni, mille puhul  lugupeetud publikul pole mugavalt toolis istudes vaja karta mulisevasse katlasse viskamist.

Lugu iseenesest on lihtne ja ainult pisut üleloomulik: oma laulu ja lüüramänguga kõiki lummanud müütilisest Orpheusest on saanud viiuliprofessor, kes – ah! – kaotab oma naise Eurydike õnnetuse läbi ning läheb teda jumalatelt tagasi nõudma. Ainult et Offenbachil ta ei tee seda vabatahtlikult, sest tahab naisest hea meelega lahti saada ning ka tollel on kõrvalsuhe naabrimehega, kes osutub allilma valitsejaks Plutoks – seega sureb Eurydike ülimeelsasti, et tollega kaasa minna. Orpheust sunnib kangelaslikku retke ette võtma tegelane nimega Avalik Arvamus, kes jälgib nii müüdist kui moraalireeglitest kinnipidamist. Kuid enne allilma suundumist otsivad nad naist Jupiteri juurest, misläbi peajumal noorema venna vallutusest teada saab ning teda hoopis endale ihaldama hakkab. Ka Eurydikele pole positsioonikam jumal vastumeelt. Siiski juhtub nii, et ilma jäävad mõlemad ning naine jääb hoopis veinijumal Bacchuse juurde, mis ei paista teda samuti morjendavat. Nagu ka kedagi teist, sest kõlab aegumatult tujutõstev kankaan, mille saatel kõik tantsu vihuvad, Avalik Arvamus teiste seas."

 

Nojah, kui operetina saab tavaliselt ette kujutatud mingit ilusat armulugu kaunite meloodiatega, siis seekordne operett sellele kohe kindlasti ei vastanud. Kärtsu ja mürtsu oli kõvasti, vahele ilusat meloodilist muusikat ka. Aga pigem laulud olid rohkem ooperlikud. Seega kuigi räägiti ja lauldi eesti keeles, oli kohati ikka väga hea, et eesti keelsed subtiitrid ka lava kohal jooksid. Lugu ise oli natuke liiga üle võlli minu jaoks keeratud, aga noh kokkuvõttes võis vaadata, midagi hullu ka ei olnud. Omamoodi elamus. Ja muidugi kankaan lõpus oli uhke.

 

Tramm nimega iha

Fotod: internet

Ballett: Tramm nimega iha

Teater: Rahvusooper Estonia

vaadatud: 26.mai 2023

autor: Tennessee Williamsi samanimelise näidendi ainetel

koreograaf: Annabelle Lopez Ochoa (Belgia/Holland)

lavastaja: Nancy Meckler (USA/Suurbritannia)

Muusika ja heli: Peter Salem (Suurbritannia)

Esietendus 4.november 2017  Rahvusooperis Estonia

Maailmaesietendus 11. aprillil 2012 Šoti Balletis

Osades:  

Blanche DuBois: Anna Roberta
Stella, Blanche’i õde: Lena Scherer
Stanley Kowalski, Stella abikaasa: Joel Calstar-Fisher
Mitch, Stanley sõber: Sergei Upkin
Alan, Blanche’i abikaasa: Patrick Foster
Jeff, Alani armuke: Cristiano Principato
Kaks joodikut: Hidetora Tabe, Alexander McCleery
Pokkerimängijad: Emanuele Sardo, Sacha Barber
Kaks reisijat: Andrea Fabbri, Anatole Blaineau
Meremehed: Sacha Barber, Finn Adams
Shep Huntleigh, miljonär Texasest: Ali Urata
Mehhiklasest lillemüüja: Ana Maria Gergely
Noor poiss: Pol Monsech
Ajalehepoiss: Luca Giovanetti
Noor Blanche: Karina Laura Leškin
Kelner/Maitre D: Samuel Pellegrin
Kabareetüdrukud: Phillipa McCann, Jordan London, Christina Krigolson

 

"Tennessee Williamsi Pulitzeri auhinnaga pärjatud näidendi „Tramm nimega Iha“ (1947) 65. ilmumisaastapäevaks valmis Šoti Balletil teosest särav balletiversioon. Võimsa dramaturgia ja tantsujoonisega loo tõid lavale rahvusvaheliselt tunnustatud koreograaf Annabelle Lopez Ochoa ning lavastaja ja režissöör Nancy Meckler. Peaosas säras eesti baleriin Eve Mutso.

Eve Mutso: „Tramm nimega Iha“ on eriline lavastus, sest selle loomisel töötasid koos koreograaf ja draamalavastaja. Balleti aluseks ei ole muinasjutt, vaid üks 20. sajandi silmapaistvamaid näidendeid. Blanche on kõige keerulisem roll, mille ma loonud olen, tema tantsimine on suur väljakutse. Selles lavastuses on midagi, mis teeb ta ka täna oluliseks – Šoti Ballett tõi selle mitu korda repertuaari tagasi ja ma tantsin nendega külalisena 2017. aastal Ameerikas.“

Nancy Meckler: „Meid Annabelle’iga inspireeris Tennessee Williamsi mõte anda oma näidendile nimeks „Ööliblikas“, mis viitab õrnale olendile, keda peibutab leegi kuumus. Nii sündis kujutluspilt haavatavast ärksast noorest naisest, kes püüab puudutada pea kohal rippuvat lambipirni – kõrvetada ja tappa võiva iha ning valguse sümbolit. Kui näidendis avanevad tema saatuse tagamaad aegamisi ja alles lõpuks, siis ballett annab meile võimaluse jutustada ka Blanche’i minevikust. Alustame Blanche’ist noore tüdrukuna ning jälgime teda läbi traagiliste sündmuste, mis teevad temast meeleheitel alkohooliku, kellel pole kusagilt abi loota. Kui ta jõuab New Orleansi, et oma õe juurde jääda, mõistame tema probleemi olemust. Võtsime Williamsi näidendi lähtekohaks ning ammutasime sellest inspiratsiooni. Williamsi näidendi tantsukeeles jutustamine on pakkunud meile võimaluse minna tegelaste mõtetesse ja väljendada nende sügavaimaid kirgi, unistusi ja hirme. Blanche’i siseelu pulbitseb fantaasiast ja karmidest mälestustest, mida näidendis välja ei mängita, kuid balletis on see kõik teie ees ning leiab kajastamist läbi tantsu.“"

Üle tüki aja taas balletti vaatamas. Kaasaegne ballett, mitte klassikaline. Lugu koorub laval lahti ka sõnadeta, kuid parema arusaamise jaoks on hea ette teada, millest lugu on. Vaadata oli ilus ja muusika oli hästi varieeruv ning kohati väga üllatav. Vahepeal oli kasutatud ka Ameerika tolleaegseid poplaule (tulid nagu raadiost). Huvitav oli nii vaadata kui kuulata. Jäime väga rahule. Lõppes see aga nagu ka eelmine mu balletti vaatamine, et lugemiskavasse jõudis koheselt balletti aluseks olev näidend, et ikka süvitsi aru saada, kes siis oli kes ja mis seal ikka päriselt toimus, kas see, mis meile tundus, et toimus, oli ikka ka see, mis päriselt toimus. Ma olen ikka rohkem sõnade inimene, kui kujundite ja muusika oma.

Tasuta kontsert, mille eest poleks olnud kahju isegi maksta

Kontsert: Lasnamäe 30 avaüritus: filmikontsert „Lasnamäe ekraanil ja muusikas“

Esinejad: Rene Soom, Tallinna Politseiorkester eesotsas dirigent Riivo Jõgiga, ansambel Trio Romanss, muusikud Igor ja Ivan Jermakov

Kus: Lindakivi kultuurikeskus

Osaletud: 03.mai 2023

Kavas: peamiselt eesti filmimuusika

Väga äge kontsert! Kõik esinejad olid super head! Kui Estonia teatri ooperisolistilt saigi oodata kvaliteetset esinemist, siis Trio Romanssi lauljad olid suur üllatus, eriti nende lauldud eesti keelne Valgre laul. Ning samuti lõõtsamehed olid täiesti virtuoossed ning nautisid ka ise oma esinemist, rääkimata kuulajatest. 

Fotod: Albert Truuväärt Lasname linnaosa FB lehelt

Sai ikka täiega nauditud seda kontserti. Vahele lasti klippe dokfilmidest, mis on tehtud Lasnamäest alates aastast 1977. Kuulajad jäid ka pildile:

Foto: Albert Truuväärt Lasname linnaosa FB lehelt

 

Ooper, millest saad aru ka sõnadest aru saamata

Fotod: Teater Estonia kodulehelt

 

etendus: Trubaduur

teater: Rahvusooper Estonia

vaadatud: 20.aprill 2023

helilooja: Giuseppe Verdi

libreto: Salvatore Cammarano libreto Leone Emanuele Bardare täiendustega Antonio García Gutiérreze näidendi „El trovador“ järgi

Esietendus: 03.veebruar 2021 Rahvusooper Estonia

Maailmaesietendus: 19. jaanuaril 1853 Rooma Teatro Apollos

Dirigent: Martinš Ozolinš (Läti)

Lavastaja: Neeme Kuningas

Osades:Angelos Samartzis (Kreeka), Charlotte-Anne Shiplay (UK), Maria Berezovska (Ukraina), Leonardo Nelva, Priit Volmer, Juuli Lill, Heldur Herry Põlda, Yixuan Wang, Tambet Kikas jt.

 

"Verdi kirglik melodraama võlub kiirelt areneva tegevustiku, intensiivsete emotsioonide ja särava vokaalse tulevärgiga. „Trubaduur“ on Verdi hiilgava ooperikolmiku teine teos, mis kinnitas tema positsiooni ühe mõjukama Itaalia heliloojana. „Trubaduurile“ eelnes „Rigoletto“ (1851) ja järgnes „La traviata“ (1853). „Trubaduur“ on ilmekas näide Verdi andest leida armastuse järele janunevate, kuid olukorrast kammitsetud tegelaste sügavate tunnete väljendamiseks kauneid meloodiaid. „Trubaduuris“ ei anna põlvkondade tagused kohutavad saladused inimestele asu. Kui kaks venda armuvad kogemata ühte ja samasse neidu, algab arveteklaarimise halastamatu torm. Krahv di Luna ja Manrico võitlevad Hispaania kodusõjas vastasleerides. Nad on mõlemad armunud Leonorasse, kes armastab Manricot. Mineviku hirmutavad saladused heidavad nende saatustele varju. Nimelt on mustlanna Azucena aastaid tagasi ja meeltesegaduses, arvates et viskab tulle di Luna imikust venna, heitnud tulle oma poja ning kasvatanud Manrico üles kui enda oma. Kui Manrico vastaspoolele vangi satub ja surma mõistetakse, pakub Leonora mehe elu eest ennast. Krahv di Luna on vahetusega nõus, kuid teada saades, et naine on vahetult enne nende kohtumist mürki võtnud, laseb Manrico hukata. Meeleheitel Azucena teatab krahvile, et too on tapnud oma venna… „Trubaduur“ paelub igaüht, kes armastab head lugu, suurepäraseid meloodiaid, säravaid lauljaid ja võimsaid koore. „Mustlaste koor“, Azucena „Stride la vampa“ ja Manrico võidukas kutse relvadele „Di quella pira“ on vaid mõned näited vaimustavatest muusikalistest hetkedest, mida see ooper pakub."

 

Üks väga kaasakiskuv ooper. Seda nii süžee kui ka muusika poolest. Vahepeal mitmeid kordi avastasin, et üldse eesti keelset tõlget ei loegi, niivõrd kaasakiskuv oli see, mis laval toimus ning muusika oli arusaadav ka ilma teksti mõistmiseta. Kõik koos oli ääretult nauditav ja tasakaalus. Minu arust see on ühe ooperi suurus kui vaatad nii, et aru ei saa (sõnadest) ja ometi saad kõigest aru. Lauljad olid muidugi ka väga head. Ainus, miks need ooperid peavad kõik (olgu enamus) ikka nii kurvalt lõppema, võiks ju olla happy end ikka nagu muinaslugudel. Kuid sellegi poolest üks väga hea ooperietendus.

 

 

 

Ka trussikutes võib ooperit laulda

 

etendus: Romeo ja Julia

teater:  Rahvusooper Estonia

vaadatud: 08.aprill 2023

helilooja: Charles Gounod

Maailmaesiettekanne 27.aprill 1867 Théâtre-Lyrique

Esietendus Rahvusooperis Estonia 20. septembril 2019

Dirigent: Kaspar Mänd

Lavastaja: Stephen Barlow

Osades: Kristel Pärtna, Nico Darmanin (Malta), Heldur Harry Põlda, Tamar Nugis, Kim Sargsyan, Janne Ševtšenko, Aule Urb, Raiko Raalik, Janari Jorro, Priit Volmer, Jassi Zahharov, Urmas Põldma ja teised

"Gounod’ muusikaline jutustus Shakespeare’i tragöödiast on imeliselt tundlik, dramaatiline ja meloodiarikas. Ooperi on tuntuks teinud sügavalt emotsionaalsed duetid, värvikas orkestratsioon ja südantliigutavad koorid. „Romeo ja Julia“ on 19. sajandi prantsuse ooperi üks hinnatumaid pärle. Ooperi üheks tuntumaks muusikanumbriks on „Je veux vivre“ ehk „Julia valss“. Lavastaja Stephen Barlow keskendub tuntud armastusloos kahe vaenutseva vastaspoole saatusele, sobitades selle tänapäevasesse Pariisi ühiskonda. Läbi Capulettide ja Montecchide mõttetu ja viljatu vaenu jääb kõlama armastuse igikestev sõnum. 

Stephen Barlow: „Minu lähtepunktiks Gounod’ „Romeo ja Julia“ puhul on Shakespeare’i näidendi esimene rida – „Two households, both alike…“ („Kaks majakonda, kumbki võrdselt au sees“) – kaks võrdset poolt, kes on määratud igavesse verivaenu. Kuigi näidend on kirjutatud üle 400 aasta tagasi, toob see vaenulik kirjeldus silme ette poliitika ja ühiskonna üha suureneva vastandumise tänapäeva Euroopas ja mujal, mida süvendab veelgi usaldamatus meie poliitiliste ja majanduslike institutsioonide vastu. See on viinud maailma populismi taassünni ja suurenevate tsiviilrahutusteni, millest viimane ja kõige jõulisem meeleavaldus leidis aset kollavestide liikumise raames Pariisis. Näiteks Suurbritannia, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Kreeka ja Šotimaa elanikud on kõik jagunenud sügavalt lõhestunud kogukondadesse pärast vastuolulisi referendumeid ja/või valimisi, mis – just nagu Shakespeare’i näidendis – on viinud püsivate ja kompromissitute seisukohtadeni.
Kunstnik Yannis Thavorise ja minu südame võitis selle prohvetliku loo kaasaegne düstoopia, mis võtab kokku binaarse „JAH“ vs. „EI“ poliitilise maailma, milles me praegu elame, Capulettide ja Motecchide rivaalitsevad, kuid määratlemata poliitilised fraktsioonid.
Tahan seda brutaalset keskaegset tragöödiat esitada tänapäeva kullakarralise võimu- ja privileegimaailma võtmes ning loodan, et selle klassikalise ooperi vaatamine läbi hoolikalt läbimõeldud tundmatu prisma toob esile erinevaid teemasid ja pakub rohkem võrdluspunkte, mis resoneerivad kaasaegse publikuga.“"

 

Alguses mind natuke häiris see, et polnud Shakespeare ajastu Romeod ja Juliat oma kenades riietustes, aga mida edasi, seda vähem see häiris. Lihtsalt muusika ja lugu olid piisavalt köitvad, et see väline pilt kadus nagu sinna sisse ära ja oli niivõrd tagaplaaniline, et polnud vahet, kas Romeo on laval trussikutes või keskaegsetes elegantsetes riietes. See on lugu, mida tead ette ja sellegi poolest ootad kuidas asi lõppeb, ehk seekord läheb teisiti. Ooper oli lummav ja lauljad olid väga head. Väga meeldis. Romantiline armastuslugu, mida mingis võtmes peaksid ikka kõik kunagi nägema. Mina keskendusin ikkagi sellele konkreetsele keskaegsele armastusloole selles ooperis, mitte ei mõelnud kunstniku ja lavastaja laiemale poliitikale.

 

Tütarlaps ja tenor

Fotod: Facebook Jose Curo lehelt

 

etendus: Tütarlaps kuldsest läänest

teater:  Rahvusooper Estonia

vaadatud: 20.november 2022

helilooja: Giacomo Puccini

Maailmaesiettekanne 10. detsembril 1910 Metropolitan Opera

Esietendus Rahvusooperis Estonia 21. septembril 2018

Dirigent: Arvo Volmer

Lavastaja: Jose Cura

Osades: Jose Cura, Olga Mykytenko, Rauno Elp, Mehis Tiits, Märt Jakobson, Juuli Lill, Jassi Zahharov, Mart Madiste, Janari Jorro, Aare Kodasma, Yixuan Wang jt. 

Viimane selle ooperi etendus Estonias ja selleks puhuks oli kohale sõitnud lavastaja, maailmakuulus tenor Argentiinast, kes laulis ise ka ühte peaosa. Kullakaevurite ja vaesuse lugu. 

Tegevus toimub Ameerika kullapalaviku aastatel 1849–1850 Californias Cloudy Mountainsi jalamil olevas kullakaevurite laagris. Kaevurid mängivad Polka Saloonis pokkerit ja on valmis oksa tõmbama ühe oma valemängijast kaaslase, kui tuleb šerif Jack Rance. Ta on armunud salongipidajanna Minniesse. Tüdruk tõrjub aga šerifi lähenemiskatseid, sest too on abielus. Salooni saabub rändur ja seikleja Dick Johnson. Minnie tunneb temas ära mehe, keda ta oli kunagi kohanud ja lootnud uuesti näha. Tegelikult on Dick Johnson tagaotsitav bandiitide juht Ramirez. Temal ja ta bandel on plaan röövida Minnie valduses olev kuld. Armunud naine näitabki, kuhu kuld on peidetud. Dick Johnson tunneb omakorda, et on tüdrukust sisse võetud, ega tee välja oma meeste märguandest kullapeidikut rünnata. Minnie võtab Johnsoni oma toas vastu. Nad vannuvad teineteisele armastust. Johnson jääb ööseks Minnie juurde. Šerif Rance otsib Johnsonit, kelle Minnie on jõudnud ära peita. Minniele näidatakse tagaotsitava Ramireze fotot. Tüdruk tunneb pildilt ära Dick Johnsoni. Jäädes kahekesi, tunnistab Johnson oma seotust bandiitidega. Minnie käsib tal lahkuda. Väljas kõlab püstolilask. Johnson on saanud haavata. Minnie võtab ta enda juurde tagasi ja peidab uuesti ära. Tuleb Jack Rance, kes näeb pööningult alla tilkuvaid verepiisku. Minnie õhutab šerifi mängima pokkerit, kus panuseks on Johnson. Tüdruk võidab pettusega. Šerif loobub oma nõudmisest Johnson arreteerida. Mõne päeva pärast püüavad kullakaevurid Ramireze kinni ja valmistuvad tema poomiseks. Kui silmus on juba ümber kaela pandud, tuleb Minnie. Ta hoiab kaevurid püssi ähvardusel Johnsonist eemal ja veenab neid meest vabastama. Saades oma tahtmise, lahkuvad nad koos kullakaevurite laagrist, et alustada kuskil mujal uut elu. 

Etendus oli hea, aga midagi oleks nagu veel tahtnud... seda just libreto ja muusika seisukohast, mitte lauljate. Algus oli ka liiga pikaks venitatud, polegi harjunud, et näitlejad/lauljad tegutsevad ooperilaval minuteid ilma mingi muusika või laulmiseta. 

Jose Cura oli muidugi väga tasemel, kuigi roll mu arust oleks eeldanud veidi nooremat osatäitjat. Ja need emotsioonid, mis teda lõpus valdasid. Igatahes hea etendus ja kahjuks ei saa enam soovitada. 

Õhtused majad. Esimene osa

 

Foto: Rünno Lahesoo / Estonia veebileht

Ballett:Õhtused majad

Teater: Rahvusooper Estonia

vaadatud: 05.november 2022

autor: Eduard von Keyserlingi samanimelise jutustuse ainetel

muusika: Gustav Mahler

koreograaf ja lavastaja: Tiit Härm

Esietendus 18. märtsil 2022  Rahvusooperis Estonia (Maailmaesietendus)

Peaosades: Jevgeni Grib, Laura Maya, Madeline Skelly, Vitali Nikolajev, Nelson Pena 

Draamaballett sügavatest tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest.

Estonia lehelt: Tiit Härmi loojakreedo on alati olnud inspireeritud usust ilu lohutavasse jõusse ja ballett on tema jaoks selle ilu üks selgemaid avaldumisvorme. Soov küündida reaalsest ja argisest, ajuti labasestki maailmast kõrgemale, püüelda suurte tunnete ning ülima ilu poole on iseloomustanud Härmi nii tantsija kui lavastajana. 

„Õhtused majad“ räägib baltisaksa põlistes mõisates valitsevast eleegilisest ilust eelmise sajandi vahetusel. Ballett kõneleb tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest. See on lugu kahest kirgliku elusädemega noorest, kes teineteise poole püüeldes loodavad koos ületada baltisaksa aadli meele- ja elulaadi sumbunud inertsi ning elada julgelt ja vabalt.

Padureni mõisa noor paruness Fastrade saabub koju pärast pikemat äraolekut. Kodus on kõik endine, kinnistunud kombeid ja elurütmi järgiv. Naabermõisa noor parun Dietz lahutab meelt prassimisega, jahilkäikude, kaardimängu ja salasuhtega parun Dachhauseni naise Lydiaga, leidmata millestki kestvamat rahuldust. Ta korraldab lõbustusi ümberkaudsete mõisate noortele, vastukaaluks nende igavale vegeteerimisele. Ühele sellistest koosviibimistest ilmub ootamatult Fastrade. Mõlemas tärkab lootus, et teineteisega koos võib midagi nende elus määravalt muutuda. Dietz teeb spontaanse otsuse siduda oma elu Fastradega. Nende suhtes kohtuvad ennastohverdav armastus ja taltsutamatu eluenergia...

Mahleri ja Keyserlingi loomingut ühendavad ühine elu- ja tegevusaeg ja kummagi sügav pühendumine oma maailmataju perfektsele väljendamisele kunstis. Mahleri muusika dramaatiline kirglikkus maalib balletilavale sügavad tunded, kire ja armastuse.

Foto: Rünno Lahesoo / Estonia veebileht

Kui keegi oleks mulle veel mingi viis aastat tagasi öelnud, et ma lähen ise vabatahtlikult raha eest balletti vaatama, siis ma poleks teda kuidagi uskunud. Aga tõsi ta on, ise, vabatahtlikult ja pileti eest ka veel maksin. Läksin ilma lugemata sisututvustust, seega olin täiesti valge leht ja üritasin aru saada, millest nad seal tantsivad. Et kui saan asjast aru, siis on hea etendus, kui ei, siis kesisem. Sain aru. Vaheajal poeg ütles, et peaks raamatu läbi lugema, see pidada olema parem veel. Mulle tundub, et mind on lapsepõlves hüpnotiseeritud ja päästiksõnaks on raamat. Igatahes peale seda aju suudab ainult lugemisest mõelda. Aga hetkel ikka balletti ülevaade. Tantsisid. Ilusasti tantsisid. Ilus oli vaadata. Videokunst oli tagaseinal ka esindatud, mulle meeldis, andis palju juurde võrreldes tavalise lavaehitusega. Mulle meelis, võiks peale raamatu lugemist uuesti vaadata, siis saaks veel rohkem aru kes on kes ja mis rolli ta mängib ning mis parasjagu täpselt sünnib.

Vene mõrsja

 

                                                                                   foto: Rahvusooper Estonia

 

etendus: Tsaari mõrsja 

teater:  Rahvusooper Estonia

vaadatud: 28.oktoober 2022

helilooja: Rimski-Korsakov

Maailmaesiettekanne 3. novembril 1899 Moskvas 

Esietendus Rahvusooperis Estonia 25. jaanuaril 2019

Dirigent: Kaspar Mänd

Lavastaja: Juri Aleksandrov

Osades: Rauno Elp, Kristel Pärtna, Kai Rüütel, Mart Laur, Reigo Tamm, Kim Sargsyan, Heli Veskus, Mart Madiste, Aule Urb jt.

Juri Aleksandrov: „Venemaa despotismi ajalool on sügavale ulatuvad juured, samas ulatuvad nad sügavale ka igas teises riigis, millel on impeeriumiambitsioonid.
Alates iidsest Rooma ajast kuni tänapäevani on erinevates riikides aeg-ajalt puhkenud diktaadi ja vägivalla retsidiivid, mis teevad inetuks inimese olemuse, tema jumaliku eesmärgi kristlikus arusaamises. Erinevus on ainult varjundites ja nüanssides, millele tahangi suunata oma lavastuse vaatajate tähelepanu.
Toimumisaeg – esimene sõjajärgne kevad 1946. aastal. Inimesed elasid üle hirmsa sõja õudused ning neile tundub, et nüüd on kogu valu selja taga ja nad saavad täiel rinnal hingata – kuid reaalsus on lämmatav ja väljapääsmatu. See reaalsus lõi „oma aja kangelase“, kes kõnnib üle surnukehade – kannatava ja kahetseva, armastava ja vihkava, tugeva ja abitu, mässaja ja muganduja... See on vene arhetüüp ja Grigori Grjaznoi on iseenesest ka ohver, kes külvab surma... Kui palju neid on olnud Venemaa elus: Puškini ja Tšaikovski Hermann, Fjodor Dostojevski Rodion Raskolnikov... Lavastuse vaatajad on teretulnud nimekirja jätkama.“

Mind siiski jäi häirima segu 1946-st ja 1899-st. Igal ajal võiks ikka olla omad ooperid vaatamata sellele, et ajalugu võib korduda ja vene impeerium on verine vaatamata, kes seal hetkel valitseb ning kutsub ta ennast tsaariks või presidendiks või veel mõne teise nimega. Aga nii sai ju kostüümidelt ikka kõvasti kokkuhoida kui bojaaride uhkete maani karusnahksete kasukate ja daamide maani uhkete kleitide asemel riietada näitlejad kolhoositarideks ja ametnikeks. 

Ooperi helikeel oli hoopis midagi muud kui saksa-prantsuse-itaalia ooperid, muusika oli võimas ja samas raske, sünge. Aga eks lugu oli ka samuti sünge ja verine. Armastuslugu või pigem on õigem öelda, et armukadeduslugu. Ja armukadedus ning armastus käis ikka vene moodi sõgedalt, kirega. Lõpuks küll jäi üsna vähe neid näitlejaid sinna järgi. Ma arvan, et üks kord seda etendust näha oli täiesti piisav, rohkem ei kutsu vaatama - kuulama.