Mis juhtub kui tulnukas võtab üle inimkeha

16./227. Väike viperus

Autor: Johannes Kivipõld

Kirjastus: Eesti Raamat 2020

203lk./3010lk./39604lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 september: Raamat kirjastuselt Eesti Raamat 

Raamat meenutas kohe algusest peale veidi raamatut Gurbilt teateid ei ole. Aga mulle meeldis eestimaine variant isegi enam. Selline raamat, kus kogu aeg oli suu muigvel lugedes. Igatahes minu huumorisoonega läks väga hästi ühele lainele. Kaks tulnukat - Jarek ja Bleak - varastavad Skooni kivi ja põgenevad siis korrakaitsjate eest tagasihoidliku arenguga planeedile - Maale. Tulnukate uus kehastus pole teps mitte see, mida nad ootasid. Kuidas naasta koduplaneedile ja viia lõpule oma kuritegu, kui sind kammitseb boheemlastest vanemate beebitüdruku keha? Ja kuidas edendada (mitte tuksi keerata) maailmakuulsa laulja karjääri kui sa ei oska isegi alguses rääkida, laulmisest rääkimata ning sul pole aimugi, mis elu üks popartist üldse elab. Tulnukad kaotavad üksteist silmist ja peavad jõudma kokku. Siin jäi mulle veidi arusaamatuks, et kuidas nad järsku erinevatele maakera pooletele sattusid kui nad teleportreerusid ühele ja samale kontserdile? Või jäi mul lugedes midagi kahe silma vahele, sest lugemine oli väga kiire ja sorav, leheküljed muudkui lendasid. Mulle meeldis ja soovitan neile, kellele meeldib selline absurdsem ja mustem huumor. Realistidel mitte lugeda. Ma igatahes plaanin nüüd selle kirjaniku teoseid veel lugeda.

2013.aastal toimus Itaalias 122 naisetapu juhtumit!

4./215. Aadama küljeluu

Sari: Rocco Schiavone sari  #2

Autor: Antonio Manzini

Tõlkija: Cathy Laanela

Kirjastus: Toledo 2018

280lk./739lk./ 37333lk.

Lugemise väljakutse 2024: 21. Raamat Itaalia kirjanikult

Schiavone asub lahendama oma teist mõrvajuhtumit. Koduabiline leiab koristama minnes, et  korter on segi pööratud ja lambikonksu küljes ripub majaperenaise surnukeha. Esmapilgul näib tegu olevat enesetapuga… või on see hoopis luhtaläinud sissemurdmine või veel midagi muud? Kas jõhkralt otsekohest ja küünilist, kuid samal ajal tundliku intuitsiooniga aseprefekt Rocco Schiavonet on võimalik valejälgedele juhatada? Mis ikkagi toimus ja miks? Kas vahel mõnele kuriteole võib olla pehmendavaid asjaolusid? Ja kas mõni kuritegu on kuritegu või hoopis nõrgema poole kättemaks jõuetuses? Ka Roomas minevikus toimunu ei jäta Roccot puutumata üleval põhjas. Kui seadus on jõuetu, kas siis omakohus võib asja lahendada? Kas üks politseinik peab alati järgima seadust? Rocco ja tema kohatised teod panevad ikka Itaalia politsei tegevuse vägagi küsimärgi alla. Maffia on selle riigi ikka täiesti ära väänanud ja seda mitte ainult kurjategijate osas vaid ka võimu osas. 

Lugedes tekkisidki kahetised tunded. Ühelt poolt, et hea, et naiste vastu vägivalda kasutajad ikka oma teenitud karistuse saavad, aga samas, kas ikka kõik vahendid selleks on lubatud, ka need, kus astutakse seadusest lihtsalt kui segavast faktorist üle? 

Kui palju selles loos oli kirjaniku fantaasiat ja kui palju tõde, teab ehk vaid ainult autor. Samas järelsõnas ta märgib, et aastal, millal ta selle raamatu kirjutas, toimus Itaalias 122 naisetapu juhtumit. Kuni see arv nulliks ei taandu, ei saa me oma riiki tsiviilseks riigiks nimetada. 

Samas kui palju jääb teadmata naiste vastu toime pandud vägivalda, sest naised ise ei räägi, meditsiiniasutused ei edasta teavet või lihtsalt on ümbritsevad isikud ükskõiksed. Loodetavasti ikka asi paraneb iga aastaga ja juhtumiste arv on tänaseks, võrreldes raamatu kirjutamise 2013.aasta seisuga, läinud langusesse.

Kuidas inimene suudab nägusid tuvastada

10./196. Tuttav või tundmatu? Näotuvastus psühholoogias ja õiguses

Sari: Elav teadus 45 

Autor: Kristjan Kask

Kirjastus: Argo kirjastus 2024

191lk./1993lk./33070lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #9 (populaarteadus)

Kui ma tavaliselt loen ikka niipidi, et enne teema ja siis raamat, siis seekord oli vastupidi. Teadsin, et tahan seda raamatut lugeda ja siis vaatasin, et oi, see sobib ju ilusti ohuteemasse. Raamat suures osas räägib ju kurjategijatest ja nemad on ühiskonnas ohuks. Samas see raamat tõi välja ka küsimuse, kumb on halvem, kas see oht, et kurjategija jääb tuvastamata või oht, et süütu inimene tuvastatakse kurjategijana ja peab kandma karistust kellegi teise eest. Ma ei tea kui palju seda Eestis juhtub, autor ei olnud seda raamatus välja toonud, aga Ameerikas on ikka väga palju neid, kes süütult aastaid ja aastakümneid trellide taga süütult istuvad, sest keegi kusagil tuvastas valesti, keegi jättis oma töö krrektselt tegemata, keegi kallutas tunnistajat jne. Kurjategija näotuvastuses mängib väga palju asju rolli. Millises olukorras see toimus, sageli ju halvas valguses, kiiresti, hirmuolukorras, mitu kurjategijat, maskides, liikumises, küljelt jne. Kui tegemist on relvasituatsiooniga, siis jälgitakse pigem relva kui kurjategija nägu. Ja see inimese mälu, see pole ju kunagi usaldusväärne, eriti veel pingelises olukorras. Raamatus on küll suuresti juttu eksperimentidest, kuid minu arust eksperiment laboritingimuses või reaalses olukorras toimuv kallaletung - need on ikka kaks erinevat asja ja suudad neid fikseerida erinevalt, samuti mällu salvestada erinevalt. Ning igakord kui mõne mälestuse mälust esile kutsud, siis paratamatult see mälestus veidi moondub. Ja mingid detailid paratamatult mälust hääbuvad. Seega kui usaldusväärne on mälu tundmatu näo suhtes, mida oled hirmusituatsioonis vilksamisi näinud kuude pärast, kui kurjategija peaks olema kinni võetud? Juttu oli ka fotorobotitest ja kuidas nende tulemusel on leitud kurjategijad. Kuidas kunagisest kunstniku joonistusest on fotorobotitega tehtavad näod väga palju edasi arenenud ja nüüdseks sageli vägagi tuvastatavateks muutunud. Huvitav oli ka see, kuidas näiteks piirivalvurid peavad suutma inimese ja tema dokumendifoto sarnasuse tuvastada. On küll juba kasutusel automaatsed tuvastajad, aga need ei pruugi inimest tuvastada kui tal on dokumendis aastate tagune foto (iga aastane passivahetus?). Igatahes kusagil lennujaamas üritasin ka ise sellisest automaadist läbi pääseda ja see suunas ikkagi läbi piirivalvuri mind, ju siis mu passipilt ei läinud kuidagi minuga kokku. Kuid tehnika areneb ja tehisintellekt samuti, seega ehk on tulevikus siiski lihtsam inimesi tuvastada ja kaob ära inimlik eksimisfaktor. Väga huvitav raamat, soovitan lugeda. Sain raamatust teada, et mul on assotsiatiivne prosopagnoosia, seega vabandust, kui ma ei tunne kedagi kogemata ära, keda peaks.