Abistamine võib tappa

7./195. Oma isa tütar

Sari: Kovanenide triloogia 1 

Autor: Matti Laine 

Tõlkija: Triin Aimla-Laid 

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

326lk./1183lk./ 46861lk.

Lapiteki väljakutse 2026 oktoober:  Suur väljakutse 49. Immigrandid, emigrandid - raamat, mis räägib teise riiki kolinud inimestest

Katariina ehk Kata Kovanen töötab Berliinis salapärases Armadillo organisatsioonis, mille ülesanne on kaitsta tagakiusamise ja ähvarduste ohvriks langenud ajakirjanikke ning uurijaid. Kui üks tema varasem kaitsealune, Soome ajakirjanik Eeli Järvinen, uuesti abi palub, satub Kata ohtlikku lõksu. Peagi selgub, et keegi tahab hävitada nii Armadillo organisatsiooni kui ka Kata enda. Olukord muutub sedavõrd tõsiseks, et naine peab pöörduma abi saamiseks oma isa poole, kellega ta pole aastaid suhelnud.

Kata isa Rene Kovanen on endine politseiuurija, kes pidi korruptsiooniskandaali tõttu ametist lahkuma ja elab nüüd Lapimaal üsna eraklikku elu. Isa ja tütre suhted on keerulised. Mõlemal on minevikust oma saladused ja lahendamata probleemid, kuid nüüd tuleb neil omavahelised erimeelsused vähemalt mõneks ajaks kõrvale jätta, sest vastas on vaenlane, kelle tegelikud kavatsused ja mõjuvõim pole esialgu teada.

Tegemist on korraliku põnevusromaaniga, kus jagub nii tegevust, ootamatuid pöördeid kui ka keerulisi inimsuhteid. Lugu liigub Berliini, Helsingi ja Lapimaa vahel ning esialgu eraldi tunduvad sündmused hakkavad tasapisi omavahel seostuma. Autor oskab põnevust üleval hoida ja päris lihtne ei ole ette arvata, kuhu kogu see lugu lõpuks välja jõuab.

Raamatul on ka ühiskondlik pool. Ajakirjanike sihipärane tagakiusamine, valeinformatsiooni levitamine, korruptsioon ja rahvusvaheline kuritegevus on teemad, mis ei mõju sugugi kaugete või väljamõeldud probleemidena. Kui lihtne võib olla inimese tühistamine, tema maine hävitamine ning kui keeruline on ennast kaitsta, kui vastaspoolel on piisavalt raha  ja mõjuvõimu.

Omaette oluline osa on isa ja tütre suhetel. Rene ei ole just eeskujulik isa ning Kata pole talle minevikus toimunut andestanud. Samas ei ole kumbki tegelane üheselt hea või halb. Mõlemad on isepäised, teevad küsitavaid otsuseid ja kipuvad tegutsema omapäi. Nende omavaheline suhtlemine ja tasapisi avanev minevik annavad loole juurde midagi enamat kui lihtsalt järjekordse kurjategijate tagaajamise.

Raamat oli põnev ja mulle meeldis. Tegevust jagus, tegelased olid huvitavad ning lugu ei muutunud vahepeal igavaks. Kuna on kirjas, et tegemist on sarja esimese osaga, siis ootan ka järgmiste osade tõlkimist. 

Kuus sünget krimilugu

14./186. Meremees

Autor: Lars Kepler 

Tõlkija: Ruth Laidmets

Kirjastus: Pegasus 2026

367lk./3126lk./ 45062lk.

 

Seekord ei ole tegemist ühe pika kriminaallooga, vaid kuue eri pikkusega põnevuslooga. Kõik lood on sünged ja neis on Keplerile tuttavaid elemente: kuriteod, vägivald, keerulised olukorrad ning inimesed, kes satuvad silmitsi millegagi, milleks nad valmis ei ole. Ühes peab isa oma poja päästmiseks sooritama tellimusmõrva, teises satub noor ajakirjanik lähedale mehele, keda kahtlustatakse sarimõrvarina. Oma loo saavad staaradvokaat, kes satub ohtliku vandenõu keskele, ning kaks teismelist tüdrukut, kelle mäng muutub järjest ohtlikumaks. Joona Linna sarja lugejale on ilmselt kõige tuttavam Jurek Walter, kelle minevikku siin samuti avatakse. Lood on sünged, vägivaldsed ja kohati päris ebameeldivad ning tegelased satuvad üsna äärmuslikesse olukordadesse. Tegelikult olid need pigem sellised lood, mida loed ja nädalapäevad hiljem enam ei mäletagi, mis need lood siis seal täpselt olid. Kõige rohkem häirisid lõpud. Ma saan aru avatud lõpust, kus autor jätab midagi lugeja enda otsustada. Siin ei olnud aga mitmel korral isegi sellist tunnet. Lugu lihtsalt lõppes. Mitte nii, et nüüd võiks ise mõelda, kas juhtus üks või teine asi, vaid konkreetselt keset sündmusi: plaks ja kõik. Joona Linna sarjaga võrreldes jäi see minu jaoks selgelt nõrgemaks. Täiesti halb raamat see ei olnud. Mõni lugu oli huvitavam, mõni vähem ning Jurek Walteri osa pakkus sarjale natuke lisamaterjali. Tervikuna jäi raamat siiski üsna keskmiseks. Kõige suuremaks miinuseks olidki need järsult katkevad lood. Kui juba põnev lugu käima tõmmata, tahaks ikka teada, kuhu see välja jõuab. 

Salaagendipõnevik

16./98. Operatsioon „Troojalane"

Sari: Antti Hautalehto #1

Autor: Christian Rönnbacka

Tõlkija: Ülle Tarum

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

318lk./4168lk./23912lk.

 

Tegu on Soome krimisarja avaraamatuga ning peab ütlema, et oli täitsa põnev. Peategelaseks on ülemkonstaabel Antti Hautalehto, kes on üsna tüüpiline visa ja tööle pühendunud uurija. Selline mees, kes ajab asja lõpuni isegi siis, kui selle käigus tuleb natuke reegleid painutada. Eks selliseid tegelasi kohtab krimikirjanduses palju, aga siia sobis see hästi ning vähemalt igav tegelane ta kindlasti ei olnud. 

Loo keskmes on suur salaoperatsioon. Keskkriminaalpolitsei saab infot Soome jõudva suure narkolasti kohta ning tekib võimalus sokutada kuritegelikku võrgustikku oma inimene. Kurjategijad otsivad uut turvalist peidukohta ja usaldusväärset abilist ning politsei loodab selle olukorra enda kasuks pöörata. Sellest hakkab hargnema päris pingeline ja tempokas lugu, kus kogu aeg on tunne, et asi võib iga hetk valesti minna. Ja nagu Murphy seadus ütleb, kui midagi saab untsu minna, siis ta ka läheb. Vähemal või suuremal määral, aga kindlasti läheb. Tegemist ei olnud ainult ühe sirgjoonelise narkouurimisega. Kõrval käis veel mitu väiksemat liini. Antti peab tegelema ka uimastatud ja vägistatud naise ahistamisjuhtumiga ning lisaks liigub Porvoo kandis ringi kummaline tegelane, kes laseb inimeste aedades seisvaid aiapäkapikke maha.

Raamat oli üldiselt üsna põnev ja eriti lõpuosa läks päris tempokaks. Mingist hetkest tekkis see tunne, et loed veel ühe peatüki ja siis veel ühe ning enne ei saa pidama kui asi lahendatud. Samas päris kõike ma lõpuni ei uskunud. Üks kõrvalharu tundus olevat loos pigem selleks olemas, et õigel hetkel vajalik relv õigesse kohta sokutada. Selline klassikaline olukord, kus klaver on põõsas. Natuke jäi kunstlik mulje. Mõnes kohas tundus ka politseinike käitumine veidi liiga filmilik. Kohati tuli päris tugevalt meelde Hollywoodi märul, kus üks väsimatu hea politseinik läheb vastamisi terve hulga pahalastega ning üsna kiiresti on selge, kes jääb ellu ja kes mitte. 

Aga sellest hoolimata oli tegemist täiesti korraliku krimkaga. Tempot jagus, tegevust jagus ja igav ei hakanud. Võiks järgmisi osi ka lugeda, seega palun tõlkige ka järgmised 12 raamatut ära. 

Huvitav fakt ka, mille leidsin: Kuna Soomes pole ühtki Hautalehto perekonnanimega inimest, registreeris Rönnbacka selle oma kaubamärgina ja nüüd on lisaks Hautalehto õllele ja mobiilimängule tulnud turule teisigi fännitooteid nagu Hautalehto haugilant, kaelaehe, puss jm.
 

Ja nii need Bodensteini ja Kirchhoffi lood alguse said

 

12./94. Ebameeldiv naine

Sari: Bodensteini ja Kirchhoffi lood #1

Autor: Nele Neuhaus

Tõlkija: Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev 2026

380lk./3046lk./ 22790lk.

 

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse mai:  21. sajandi saksa keeleruumi autor

 

See raamat oli minu jaoks tagasiminek tuttava krimisarja juurde. Olen kunagi selle sarja hilisemaid osi lugenud ja need meeldisid mulle päris hästi. Mäletan neid kui kergeid, ladusalt loetavaid ja piisavalt põnevaid krimkasid. Kui nüüd lõpuks sarja esimene osa eesti keelde tõlgiti, siis tuli kohe tahtmine seda lugeda. Mulle meeldib üldiselt sarju järjekorras lugeda, aga nüüd pean hakkama meenutama, millised osad kunagi loetud said ja mis veel ees ootavad ja siis uuesti pihta hakkama. 

Raamat algab üsna kiirelt ning juba esimestel lehekülgedel leitakse enesetapuna näiv juhtum. Varsti lisandub veel teine surm, kui üks naine kukub vaatetornist alla. Alguses tundub seegi õnnetusena, aga üsna kiiresti saab selgeks, et tegemist võib olla hoopis mõrvaga. Eks kogenum krimilugeja aimab juba üsna varakult, et need lood on omavahel kuidagi seotud, isegi kui politsei seda veel isegi ei kahtlusta.

Lugu keerleb suuresti hobuste ja ratsamaailma ümber. Tegelaste seas on ratsanikud, loomaarstid, jõukad hobuseomanikud ning inimesed, kelle suhted on juba ammu sassi jooksnud. Väga palju on petmisi, vanu armulugusid, kibestumist, varjatud saladusi ja omavahelisi pingeid. Tegelasi on üsna palju ja kuidagi on nad kõik kõigiga seotud ja kõigil paistab midagi varjata olevat. 

Mõnes kohas tundus küll, et raamat venib natuke liiga pikaks. Oleks saanud ehk kompaktsemalt kirja panna ning vahepeal jäi tunne, et lugu tammub paigal. Samas ei kadunud põnevus päriselt ära ja oli tahtmine teada saada, kuidas kõik lõpuks kokku jookseb. Veidi häiris mind ühe kuriteo lahendus või õigemini selle lahenduse puudumine. Kõik nagu teadsid, kes teo taga olid, aga sellele vaadati lõpuks üsna rahulikult läbi sõrmede. Ausalt öeldes jäi see ühe kogenud ja põhimõttekindla politseikomissari puhul natuke ebausutavaks. Raamatust jäi kõlama mõte, et kui ohver on ebameeldiv inimene, kas siis on kuritegu rohkem õigustatud kui meeldiva inimese puhul? Või kui vägivallategu aitab ära hoida teise vägivallateo lõpplahenduse, ehk kellegi surma? Kas sel juhul on kõik meetodid õigustatud? 

Kuigi raamatus leidub laipu ja verd küll, ei mõju see siiski väga sünge või brutaalse kriminaalromaanina. Pigem sobib see lugejale, kellele meeldivad mahedamad krimilood, kus lisaks uurimisele on olulisel kohal ka suhted, emotsioonid, intriigid ja inimeste omavahelised pinged. Selline mõnusalt loetav ja parajalt põnev krimka, mis ei šokeeri aga hoiab huvi üleval. 

Surm ei lahenda kõiki probleeme, vahel tekitab neid hoopis juurde

 

13./183. Saatuse mäng

Sari: Hiiumaa mõrvalood #4

Autor: Siiri Julge

Kirjastus: Eesti Raamat 2024

245lk./3386lk./43964lk.

Hiiuma mõrvalugude sarja 4. raamat. Emmastes põleb maja maani maha koos eaka vanapaari ja nende koeraga. Nad on ühe eelmistest osadest tuttava tegelase vanemad. Põleng kuulutatakse õnnetusjuhtumiks, kuid Josefiin on veendunud, et tegemist oli süütamisega. Ülemuse tahet trotsides hakkab ta asjaolusid välja selgitama omal käel, pannes sellega ohtu oma töökoha. Mõne aja pärast lõõmab saarel uus tulekahju. Kas need on ühe ja sama isiku kätetööd ja mis neid maju ning vanapaare ühendas? Kellele nad ette jäid ja miks? Lugu saab muidugi oma lahenduse, aga seekordses osas ma leian, et autor oli veidi jämedakoeliselt asja kallal. Mõned kohad olid sellised, kus tahaks öelda, et ikka mitte kuidagi ei usu. Ei usu, et päästeameti uurijad nii ebakompetentset tööd tegid ja et kurjategija, olgugi algaja, nii loll sai olla ja seda mitmes episoodis. Kuidagi väga kunstlikult ja vägivaldselt olid seekordsed pusletükid selles loos paika surutud. Eelmised osad meeldisid rohkem, olid usutavamad. Üks osa on sellest sarjast veel lugeda, eks näis, kas jõuan sel aastal veel või jääb järgmisse. Muidu jah, täitsa loetavad lood, aga seekord mõned detailid, nojah, ei usu lihtsalt.

Ka vannis võib uppuda

6./128. Naine sviidist number 11

Autor: Ruth Ware 

Tõlkija: Pilleke Laarmann

Kirjastus: Helios 2025

416lk./ 1814lk./ 31039lk.

See on teine osa, järg raamatule "Naine kajutist nr 10", aga võimalik lugeda ka iseseisvalt. Olen kajuti raamatut kunagi ammu lugenud kui see ilmus ja nüüdseks suurema osa unustanud, eriti nimed ja konkreetsed tegevused ning detailid, seega lugesin uut raamatut peaaegu nagu ei olekski eelmist osa lugenud. Selles osas oli vajalikes kohtades piisavalt selgeid märkuseid ja vihjeid eelmisele raamatule, et saada aru ka ilma eelmist osa teadmata, kes on kes ja mis seal võis toimuda. Peategelased on samad. Lo Blacklock on tagasi, oma kahe väikese poja kõrvalt üritab oma karjääri jätkata. Seega võtab ta vastu reisiajakirjanikele saadetud kutse osaleda luksushotelli avamisel Šveitsis. Genfi järve kaldal asuv loss on nagu unistus ja Lo loodab võimalusele ärimagnaat Marcust, kelle poja hotell see on, intervjueerida.Marcus ei anna tavaliselt intervjuusid ja tundub, et ka Lol osutub see keerukamaks, kui algul loodetud. Kui aga saabub kutse hilisel õhtutunnil Marcuse hotellituba külastada, jääb Lo kõhklustest hoolimata nõusse. Alguse saab lugu, mida Lo ei osanud ettearvata ka kõige hullemas unenäos. Osutub, et teda ei kutsutud mitte üldsegi juhuslikult sinna hotelli ja ta on märkamatult sattunud keerulise mängu keskpunkti, kus on mängus nii mõnegi inimese elu ja vabadus, eelkõige muidugi Lo enda oma. Psühholoogiline põnevik, kus pinge kasvab ja kahaneb vaid selleks, et uuesti ja hullemini kasvada, kus Lo on sattunud taas sündmuste keskele, kus tal endal ei ole alati valikuvõimalust ja käitudes südametunnistuse järgi osutub ohtlikuks ning endalegi märkamatult manipuleeritavaks. Mulle üldiselt meeldis, mõnes kohas oli küll küsitavust, kas tegelased käitusid loogiliselt, aga tegemist oli ju ikka Briti-Ameerika segalooga, mitte kohaliku eestimaise looga, kus ikka veel nii mõnigi asi toimib rohkem realistlikumalt ja lihtsamalt. Lisaks muidugi ülirikaste maailma on teistsugune kui tavainimeste oma. 

Hoidke eest! Kurjategijate hirm - kass Winston!

26./122. Winston ja seifiröövlid

Sari: Winston 3

Autor: Frauke Scheunemann 

Tõlkija: Tiina Aro

Kirjastus: Tänapäev 2023

208lk./6238lk./29225lk.

Kolmas raamat sarjast. Selles osas saab selgeks, et pole mingit vahet, kas inimene või kass. Nimelt siis, kui meessugu on armunud. Nii inimmees kui kõuts. Täpselt sarnane käitumine. Nii armumisel oma väljavalituga suhtlemisel kui siis, kui silmapiirile ilmub konkurent. Täiesti võimalik igati paralleele tõmmata. Vähemalt selles raamatus küll. Ja armunud on nii poissmehest professor kui kõuts Winston. Ning mõlemale satub teele konkurent. Kuidas kumbki olukorrad lahendavad, see jääb ise lugemiseks. Loomulikult ei puudu raamatust ka kuriteod. Muidu see ei saaks ju olla üks korralik kassikrimi. Või mis raamat see muidu oleks, kui kuritegude lahendamise vahepeal kirjeldaks Winstoni elu: söömine, üritamine köögis midagi söödavat pihta panna, lesimine sohval ja unenägude nägemine, vahel tiir õues, et oma väljavalitud Odette üle vaadata. Aga kui on taas kurjategijad mängus, siis ei jää ju Winstonil muud üle kui seda lahendama hakata, inimesed ise ju ei suuda seda. Eriti kui tegemist on koolides toimuvate seifivargustega. Ja nüüd jõuavad need oma järjega Kira kooli. Kui teistest koolidest saadakse seifist laste toiduraha kätte, siis Kira koolis on asi hoopis hull. Raha oli vähe, aga seal olid matemaatika riigieksami tööd! Nüüd ähvardab abituriente selle eksami uute ülesannetega uuesti tegemine ja teadagi matemaatika eksam pole kunagi kerge ning veel teha seda kaks korda järjest! Seega tuleb need tööd kiiresti kätte saada ning Winston oma kassikambaga on muidugi kõige osava selle lahendamisel! No, Kira ja tema sõbrad muidugi ka veidi aitavad kaasa. Lahe lugemine oli. Mulle järjest enam see sari meeldib ja äkki on lootust, et see edasi tõlgitaks. Nii tahaks Winstonist ja tema tegemistest edasi lugeda. Mõnusalt humoorikalt kirjutatud. Lastepäraselt, aga mitte lapsikult. 

 

Ühe kõutsi salajane elu

22./118. Winston, salamissiooniga kõuts

Sari: Winston 1

Autor: Frauke Scheunemann 

Tõlkija: Tiina Aro

Kirjastus: Tänapäev 2020

216lk./5300lk./28287lk.

Ulmekirjandus 2025 märts: libaloomad

Saage tuttavaks! Winston Churchill, omasuguste hulgas äärmiselt õilis ja äärmiselt must Briti lühikarvaline toakõuts. Kira Kovalenko, kolmeteistaastane teismeline, kellel on mitmeid probleeme. Või oli see vastupidi? Kira, must kõuts ja Winston, teismeline koolitüdruk? Või hoopis alguses nii ja siis teisiti? Igatahes alguses elas Winston, ärahellitatud kõuts, oma  poismehest füüsikaprofessoriga kahekesi. Neil käis majapidaja, kes mõlema kodukorrasoleku ja söögi eest hoolitses. Aga siis läks majapidajanna mehele ja kolis ära teise linna. Uus majapidaja saabub aga koos kolmeteistaastase tütre ja hunniku probleemidega, mis kohati kuuluvad politsei järelvalve alla. Winston ei saa arugi kui ta on sattunud nende probleemide keskele. Ühel päeval istuvad nad Kiraga varjualuses ning soovivad mõlemad olla hoopis keegi teine kui nad on. Ja siis tabab varjualust pikselöök. Ning nad ongi keegi teine, nimelt nad lähevad vahetusse. Winstonist saab Kira ja järgmisel päeval peab ta minema kooli, kohta, millest ta ei tea midagi. Lisaks veel see arusaamatu teismeliste maailm. Neist on inimestelgi raske aru saada, rääkimata siis ühest kodusest mugavast isasest kõutsist. Aga hakkama peavad nad mõlemad saama. Libakassist tüdruk ja libatüdrukust kass. Lisaks veel ära lahendama kriminaalse probleemi, mis ähvardab tüdruku ema. Kuidas neil see õnnestub ja kas nad saavad endiks ka lõpuks tagasi - see jääb nüüd küll endal lugeda. Soovitan täiesti kõigile, kes armastavad kassilugusid, aga sobib ka neile, kes armastavad lihtsalt toredaid, vaimukaid, lõbusaid, veidi absurdseidki fantaasialugusid. Kirjade järgi lasteraamat, aga mu arust palju nauditavam kui paljudki suurete raamatud ning kordagi ei tekkinud tunnetki, et tegu on lastele kirjutatuga. Väga haarav, väga ladus, aga mitte lihtsakoeline raamat. Sedavõrd kaasahaarav, et raamat läheb ikka korraga lugemisse. Ei ole vaid mõnekümne minutiga loetav, ikka hulga pikem raamat. Mulle väga meeldis ja koheselt tõstsin ka järgmised eesti keelde tõlgitud sama sarja lood lugemises etteotsa. Saksa keeles saan aru, et on ilmunus seitse osa, eesti keeles tuvastasin kolme raamatu olemasolu. Kuidagi pole sattunud varem neist üldse kuulma, äkki reklaami liga vähe, sest need on tõesti head lood ja ma hea meelega loeksin ja veel tõlkimata lugusid kunagi. 

Teekond peale maailmalõppu

6./30. Needuste allee

Autor: Roger Zelazny

Tõlkija: Juhan Habicht

Kirjastus: Katherine 1992

160lk./1534lk./7615lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Malle Aasmaa soovitab

Ohtlik postapokalüptiline Ameerika. Raamatu peategelane on Hell Tanner, endine kurjategija, kes oli vangis. Kui aga on vaja toimetada elutähtsaid vaktsiine Bostonisse, pakutakse Tannerile vabadust vastutasuks selle ohtliku missiooni täitmise eest läbi needuste allee – radioaktiivse ja mutantidega asustatud maa-ala, kus inimene on inimesele hullemgi veel kui mutant. Kirjeldused hävitatud linnadest ja ohtlikest olenditest on elavad ja haaravad. Raamatu tempo on kiire ja tegevusrohke, hoides pidevalt pinevust ja põnevust. Hell Tanner ise on keeruline ja huvitav tegelane. Ühel hetkel jäle tegelane ja teisel kangelane. Raamatus ei kardeta näidata maailma ja inimeste julmust, kuid samas leidub loos ka musta huumorit ja lootusekiiri. On nii häid kui halbu tegelasi. Raamat käsitleb ellujäämist, lunastust ja inimvaimu vastupidavust isegi kõige lootusetumas olukorras. Kirjeldused toimuvast tekitasid väga selge filmi ajju lugemise ajal. Maailm oli sünge, aga alati ilmus ikka kõige süngemate hetkede järel taas helgemad hetked, mis ei lasknud asjal liiga depressiivseks muutuda ja jättis lugejale ikka tunde, et tulevik ei jää tulemata, elu läheb edasi ja inimsugu jääb kestma. Nojah, see oli küll ettearvatav, kas vaktsiin jõuab või ei jõua kohale, mulle vähemalt, aga ei seganud lugemist, sest kuidas ja mis olid veel põnevad ja teadmatud. Selles suhtes meenutas neid Hollywoodi märulifilme, kus üks kangelane on paljakäsi kümne hambuni relvastatud vastase vastu ja ikka on tema, kes puhta nahaga välja asjast tuleb. Aga eks selliseid kangelasi vaja ka meie maailm nii enne kui pärast maailmalõppu.
Zelazny läks mul juba eelmisel aastal vaja rohkem tema raamatuid lugeda nimekirja ja selle raamatuga ta kinnistas ennast seal veel tugevamalt. Mulle meeldib kirjaniku stiil ja loodetavasti soovitatakse selles väljakutses veel tema teoseid.

Londoni kõrgema seltskonna kriminull

4./19. Kes kahju kardab…

Sari: Detektiiv William Warwick 1  

Autor: Jeffrey Archer

Tõlkija: Peeter Villmann

Kirjastus: Varrak 2024

312lk./656lk./4505lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 veebruar: Raamatuselja luule + üks raamat sealt

Endalegi üllatuseks tuli see luuletamine seekord üsna kergelt välja. Kõigepealt võtsin kolm raamatukogu raamatut ja siis lasin silmadel üle koduse raamaturiiuli minna - osutus, et ei pidanudki nii väga kombineerima, heade sobilike pealkirjadega raamatuid oli üsna palju. Lõpuks siis tuli välja selline luuletus:

Mees, kes jooksis üle tänava

alastimaratonist ironmanini

ilma ainsagi sõnata.

 

Ohvrite ohver,

kes kahju kardab

taevastes kõrgustes.

 

Võidupilet

peidus su silme all

kuni su endale saan.

 

Lugemisse jõudis sellest virnast kriminull Kes kahaju kardab. Uue sarja esimene raamat. Saame tuttavaks järjekordse noore ja nutika kutiga, kellel on väga karismaatiline tippadvokaadist isa, kes loodab, et poeg asub tema jälgedes, kuid jälgedesse astub hoopis ta lesbist tütar. Aga poeg eelistab minna Londoni tänavatele pätte püüdma ja neid kinni panema, mitte advokaadina üritada neid karistusest päästa. Kuid esialgu läheb ta vanemate nõudmisel ülikooli ja saab sealt kunsti alase hariduse. Ülikooli lõpetamise järel alustab William karjääri, mis paneb paika kogu tema edasise elu – pärast õpipoisina pealinna tänavatel patrullimist saab temast Scotland Yardi kunsti ja antiikesemete üksuse detektiivkonstaabel ja arvata võib, et ta järgnevate raamatute jooksul ronib veel kõrgemale mööda karjääriredelit. Esimeses raamatus uurib ta Rembrandti hindamatu väärtusega maali vargust Fitzmole’i muuseumist ja samal on ta laual ka mõned väiksemad kuriteod. Lisaks sellele on vaja lahendada tal koos isa ja õega kunagine mõrv. Minu jaoks oli see esimene osa veidi selline sagrine, liigset ballasti täis. Muidugi andis sellega venitada raamatu mahtu ning sai mõned infokillud juurde, aga neid oleks saanud ka hoopis kompaktsemalt kirja panna. Seega oli minu jaoks veidi liiga laialivalguv see raamat, aga ehk on seda vaja järgmiste osade jaoks, et kui vundament on hästi lai all, siis õnnestub edaspidi sinna juba kõrgemaid torne peale ehitada. Esimene osa jättis veidi õlgu kehitama, aga mõtlen ikka sarjale vähemalt teise võimaluse anda, juhul kui ikka eesti keelde veel tõlgitakse. 

Kurikaelad öösel ei maga

12. Öine vahetus

Sari: Renée Ballardi krimisari 1  

Autor: Michael Connelly

Tõlkija: Evi Eiche

Kirjastus: Helios 2024

400lk./3234lk.

Lugemise väljakutse 2025: 39. Alusta uut raamatusarja - loe sarja esimene raamat

Oh, et neid pooleli sarju veel vähe oleks, aga kuidagi ei saa ju jätta järgi uurimata, mida see uus sari endast kujutab. Noor innukas Los Angelose naisuurija Renee Ballard. Kolleegide seas hinnatud uurija Ballard kaotab oma positsiooni, kui ta esitab ülemuse vastu seksuaalse ahistamise kaebuse, mille tagajärjel määratakse naine jaoskonnas põlatud öise vahetuse uurija kohale. Seal alustab ta paljude juhtumite uurimist, kuid ei lõpeta ühtegi, sest peab need igal hommikul üle andma päevase vahetuse uurijatele. Kuid mõnda juhtumit tahab ta kindlasti ise uurida ja mõnda ta kohe ei saa sekkumata jätta, sest teda lihtsalt sedavõrd üritatakse sellest kõrvale tõrjuda. Kuid öösel ei ole ju korraga suurlinnas juhtumas vaid üks kuritegu, neid tuleb ühel brigaadil ikka kohe mitu ette ja nii uuribki naine selles esimeses raamatus korraga ja kordamööda kolme lugu. Kui öödest tuleb nappus, siis ka oma uneajast päeval. Nutikust ja visadust tal jagub. Kaikaid kodaratesse loopijaid ka. Aga kes on see kõige osavam ja nutikam, no pole vist isegi lugemata raske ära arvata. Ütleme nii, et minu jaoks ei olnud midagi hüpersuperit selles raamatus, aga lugeda kõlbas ja kohati oli põnev ka. Mis mulle meeldis oli just see, et ta jagas ennast kolme erineva kuriteo vahel, mitte ei olnud vaid üks käsil või siis mingi sarimõrvar oma erinevate tegudega. Ikka erinevad kurikaelad erinevates kuritegudes. Ja mis te arvate, kas ta sai need lahendatud või ei? Teine osa sarjast on ka eesti keelde jõudnud ja plaanin kindlasti seda ka lugeda, sedavõrd sobis küll see sarja esimene osa.

Kuidas mõrvata mõrvarit

11./270. Tehing surmaga

Autor: Steve Cavanagh

Tõlkija: Kaja Riikoja

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024

318lk./1685lk./46843lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse november: Raamat, millest tahaksid, et tehakse TV seriaal

Sellel raamatul peaks nüüd peal kirjas olema hoiatus, et lugeda ainult enda vastutusel, ainult siis, kui tel pole probleeme närvide ega vererõhuga ning teil on piisavalt aega, et see ühe sõõmuga läbi lugeda. Ma üritasin öösel selle käest panna ja suure võitlemisega saingi seda tehtud, aga korralikust unest ei tulnud midagi välja kuna raamat vahutas peas ja nõudis edasi lugemist. Närvidest ja vererõhust ei räägigi. No see kirjanik ikka oskab kirjutada, ootamatuid keerdkäike sisse tuua, sirgjooned kõik lõpuks täielikeks spiraalideks keerata. Kes on lugenud tema Kolmteist, siis see on veel rohkem põnevam, vähemalt mulle oli. Laipade puudust ei ole ja mõrvarite puudust samuti. Tegelikult on kogu loo aluseks vägagi eluline situatsioon - kellegi lähedane on hukkunud, tapetud ja on olemas kahtlusalune ning kõik (ka politsei) on veendunud, et just tema on süüdlane, aga pole ühtegi piisavat tõendit, mis seda kinnitaks ja kohtus tõendamist leiaks. Seega jääb lugu lõpetamata ja selgus saamata ning see keegi peab elama selle teadmisega, et süüdlane naudib elu edasi ning võib tulevikus tappa järgmise... ja taas pääseda... Ja veel kui ohvriks oli laps. Kas on õige asuda kättemaksu teele kui seadus ei aita, tappa ta vastutasuks, kuid kuidas ise seejuures puhtalt pääseda. Kuid kas ollakse ainsana sellises olukorras või on ümberringi veel samas jõuetuses ja kättemaksuvihas olevaid inimesi, ehk saab üksteist selles osas aidata... Peamine minu jaoks selles raamatus oli mõte, mis on need tegurid, mis viivad ühe ohvri enda kuritegelikule teele. Väga põnev raamat, samas mõtlema panev. Ja lõpuni on keerdkäigud, ei tasu usaldada midagi ega kedagi, mida kirjanik kirja paneb, sest pärast võib selguda, et asi või isik on hoopis midagi muud. Teleslavastus/film on kindlasti ka väga põnev. Kes mängiks? Peaosa, Amanda rolli sobiks äkki Evelin Võigemast. Ma usun, et tema suudaks mängida välja tema mõlemad küljed - ühelt poolt haprus, haavatavus ja empaatilisus, sügav kurbus ja meeleheide, teisest küljest ostustavus, sihikindlus, tugevus, kättemaksuiha, kes suudab võidelda.  Aga seal on veel palju tugevaid näitlejaid erinevatesse suurematesse ja veidi väiksematesse rollidesse vaja. See on sedavõrd tugev raamat, et selles loos saaksid rolli välja mängida vaid tugevad ja oskuslikud näitlejad, õnneks meil neid Eestis jagub.

Mis juhtub kui tulnukas võtab üle inimkeha

16./227. Väike viperus

Autor: Johannes Kivipõld

Kirjastus: Eesti Raamat 2020

203lk./3010lk./39604lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 september: Raamat kirjastuselt Eesti Raamat 

Raamat meenutas kohe algusest peale veidi raamatut Gurbilt teateid ei ole. Aga mulle meeldis eestimaine variant isegi enam. Selline raamat, kus kogu aeg oli suu muigvel lugedes. Igatahes minu huumorisoonega läks väga hästi ühele lainele. Kaks tulnukat - Jarek ja Bleak - varastavad Skooni kivi ja põgenevad siis korrakaitsjate eest tagasihoidliku arenguga planeedile - Maale. Tulnukate uus kehastus pole teps mitte see, mida nad ootasid. Kuidas naasta koduplaneedile ja viia lõpule oma kuritegu, kui sind kammitseb boheemlastest vanemate beebitüdruku keha? Ja kuidas edendada (mitte tuksi keerata) maailmakuulsa laulja karjääri kui sa ei oska isegi alguses rääkida, laulmisest rääkimata ning sul pole aimugi, mis elu üks popartist üldse elab. Tulnukad kaotavad üksteist silmist ja peavad jõudma kokku. Siin jäi mulle veidi arusaamatuks, et kuidas nad järsku erinevatele maakera pooletele sattusid kui nad teleportreerusid ühele ja samale kontserdile? Või jäi mul lugedes midagi kahe silma vahele, sest lugemine oli väga kiire ja sorav, leheküljed muudkui lendasid. Mulle meeldis ja soovitan neile, kellele meeldib selline absurdsem ja mustem huumor. Realistidel mitte lugeda. Ma igatahes plaanin nüüd selle kirjaniku teoseid veel lugeda.

2013.aastal toimus Itaalias 122 naisetapu juhtumit!

4./215. Aadama küljeluu

Sari: Rocco Schiavone sari  #2

Autor: Antonio Manzini

Tõlkija: Cathy Laanela

Kirjastus: Toledo 2018

280lk./739lk./ 37333lk.

Lugemise väljakutse 2024: 21. Raamat Itaalia kirjanikult

Schiavone asub lahendama oma teist mõrvajuhtumit. Koduabiline leiab koristama minnes, et  korter on segi pööratud ja lambikonksu küljes ripub majaperenaise surnukeha. Esmapilgul näib tegu olevat enesetapuga… või on see hoopis luhtaläinud sissemurdmine või veel midagi muud? Kas jõhkralt otsekohest ja küünilist, kuid samal ajal tundliku intuitsiooniga aseprefekt Rocco Schiavonet on võimalik valejälgedele juhatada? Mis ikkagi toimus ja miks? Kas vahel mõnele kuriteole võib olla pehmendavaid asjaolusid? Ja kas mõni kuritegu on kuritegu või hoopis nõrgema poole kättemaks jõuetuses? Ka Roomas minevikus toimunu ei jäta Roccot puutumata üleval põhjas. Kui seadus on jõuetu, kas siis omakohus võib asja lahendada? Kas üks politseinik peab alati järgima seadust? Rocco ja tema kohatised teod panevad ikka Itaalia politsei tegevuse vägagi küsimärgi alla. Maffia on selle riigi ikka täiesti ära väänanud ja seda mitte ainult kurjategijate osas vaid ka võimu osas. 

Lugedes tekkisidki kahetised tunded. Ühelt poolt, et hea, et naiste vastu vägivalda kasutajad ikka oma teenitud karistuse saavad, aga samas, kas ikka kõik vahendid selleks on lubatud, ka need, kus astutakse seadusest lihtsalt kui segavast faktorist üle? 

Kui palju selles loos oli kirjaniku fantaasiat ja kui palju tõde, teab ehk vaid ainult autor. Samas järelsõnas ta märgib, et aastal, millal ta selle raamatu kirjutas, toimus Itaalias 122 naisetapu juhtumit. Kuni see arv nulliks ei taandu, ei saa me oma riiki tsiviilseks riigiks nimetada. 

Samas kui palju jääb teadmata naiste vastu toime pandud vägivalda, sest naised ise ei räägi, meditsiiniasutused ei edasta teavet või lihtsalt on ümbritsevad isikud ükskõiksed. Loodetavasti ikka asi paraneb iga aastaga ja juhtumiste arv on tänaseks, võrreldes raamatu kirjutamise 2013.aasta seisuga, läinud langusesse.

Kuidas inimene suudab nägusid tuvastada

10./196. Tuttav või tundmatu? Näotuvastus psühholoogias ja õiguses

Sari: Elav teadus 45 

Autor: Kristjan Kask

Kirjastus: Argo kirjastus 2024

191lk./1993lk./33070lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #9 (populaarteadus)

Kui ma tavaliselt loen ikka niipidi, et enne teema ja siis raamat, siis seekord oli vastupidi. Teadsin, et tahan seda raamatut lugeda ja siis vaatasin, et oi, see sobib ju ilusti ohuteemasse. Raamat suures osas räägib ju kurjategijatest ja nemad on ühiskonnas ohuks. Samas see raamat tõi välja ka küsimuse, kumb on halvem, kas see oht, et kurjategija jääb tuvastamata või oht, et süütu inimene tuvastatakse kurjategijana ja peab kandma karistust kellegi teise eest. Ma ei tea kui palju seda Eestis juhtub, autor ei olnud seda raamatus välja toonud, aga Ameerikas on ikka väga palju neid, kes süütult aastaid ja aastakümneid trellide taga süütult istuvad, sest keegi kusagil tuvastas valesti, keegi jättis oma töö krrektselt tegemata, keegi kallutas tunnistajat jne. Kurjategija näotuvastuses mängib väga palju asju rolli. Millises olukorras see toimus, sageli ju halvas valguses, kiiresti, hirmuolukorras, mitu kurjategijat, maskides, liikumises, küljelt jne. Kui tegemist on relvasituatsiooniga, siis jälgitakse pigem relva kui kurjategija nägu. Ja see inimese mälu, see pole ju kunagi usaldusväärne, eriti veel pingelises olukorras. Raamatus on küll suuresti juttu eksperimentidest, kuid minu arust eksperiment laboritingimuses või reaalses olukorras toimuv kallaletung - need on ikka kaks erinevat asja ja suudad neid fikseerida erinevalt, samuti mällu salvestada erinevalt. Ning igakord kui mõne mälestuse mälust esile kutsud, siis paratamatult see mälestus veidi moondub. Ja mingid detailid paratamatult mälust hääbuvad. Seega kui usaldusväärne on mälu tundmatu näo suhtes, mida oled hirmusituatsioonis vilksamisi näinud kuude pärast, kui kurjategija peaks olema kinni võetud? Juttu oli ka fotorobotitest ja kuidas nende tulemusel on leitud kurjategijad. Kuidas kunagisest kunstniku joonistusest on fotorobotitega tehtavad näod väga palju edasi arenenud ja nüüdseks sageli vägagi tuvastatavateks muutunud. Huvitav oli ka see, kuidas näiteks piirivalvurid peavad suutma inimese ja tema dokumendifoto sarnasuse tuvastada. On küll juba kasutusel automaatsed tuvastajad, aga need ei pruugi inimest tuvastada kui tal on dokumendis aastate tagune foto (iga aastane passivahetus?). Igatahes kusagil lennujaamas üritasin ka ise sellisest automaadist läbi pääseda ja see suunas ikkagi läbi piirivalvuri mind, ju siis mu passipilt ei läinud kuidagi minuga kokku. Kuid tehnika areneb ja tehisintellekt samuti, seega ehk on tulevikus siiski lihtsam inimesi tuvastada ja kaob ära inimlik eksimisfaktor. Väga huvitav raamat, soovitan lugeda. Sain raamatust teada, et mul on assotsiatiivne prosopagnoosia, seega vabandust, kui ma ei tunne kedagi kogemata ära, keda peaks.