Mida peaksid teadma alavääristamisest

8./267.  Vastikud inimesed

Autor: Jay Carter

Tõlkija: Tanel Saimre

Kirjastus: Eesti Ekspressi Kirjastus 2004

103lk./1039lk./46197lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #2 (populaarteadus)

Iga kuu alguses otsin pingsalt raamatuid, mis sobiks teemasse. Ja siis on raamatud, mis leiavad ise tee minu juurde, kohe suruvad ennast kätte, et loe mind, ma ju sobin väga hästi siia. Sama lugu oli ka selle raamatuga. Mul olid juba paika pandud, mida kindlasti loen, mida võiks ka lugeda kui aega jääb ja siis kui ma üldse enam teemasse uusi raamatuid ei otsinud, siis järsku hüppas riiuli põhjast see raamat välja ja nõudis lugemist. Mis mul siis üle jäi, ma ju ei suuda ühelegi raamatule ei öelda. 

Raamat käsitleb mürgiste inimsuhete mõju inimese vaimsele heaolule ja pakub praktilisi juhiseid nende vältimiseks. Autor, tuginedes aastakümnete pikkusele kogemusele, selgitab, kuidas tuvastada alavääristavaid inimesi, kes kahjustavad sinu eneseväärikust ja toituvad sinu negatiivsetest emotsioonidest. Olgu selleks ülemus, pereliige või partner, sellised inimesed võivad tekitada püsivat emotsionaalset kahju. Kes need inimesed on, kes teisi alavääristavad ja kas nad ka ise oma käitumisest aru saavad? Kuidas alavääristamine sageli muutub ringiratast edasi liikuvaks. Kas on olemas inimesi, kes enda käitumise ja olemisega ise kutsuvad teistes esile alavääristaja? Kuidas lahendada konflikte ja vabaneda manipuleerimisest. Mis on põhjus, mis tagajärg ja kuidas seda kõike muuta. Mida teha, kui oled sattunud alavääristaja huviorbiiti tööl või kodus. Kas on üldse võimalik rahumeelselt leida lahendus või ei jää muud üle kui lihtsalt lahkuda? Palju mõtteid andev raamat, aga minu jaoks jäi soovituste koha pealt veidi kesiseks. Natuke liiga teoreetiliseks. Enamusel inimestel on mingil ajahetkel olnud kokkupuude kellegagi, kes manipuleerib, alavääristab, kelle ego on ülisuur. Kolm alavääristaja tunnusjoont: ego, ülbus ja eneseõigustus. Kiire lugemine ja isegi ei saa otsest vastust kuidas pääseda alavääristaja kütkest, siis paneb ehk aru saama kui oled sinna kütkesse sattunud ja teistpidi, endas ära tundma olukorrad, kus käitud ise alateadlikult alavääristavalt.

Vabatahtlikuna Aafrikas

5./160. Kättpidi Keenias. Ehk kümme lugu läbikukkunud vabatahtlikult Ida-Aafrikas

Autor: Peeter Vihma

Kirjastus: Eesti Ekspress 2009

176lk./944lk./35436lk.

 

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#2)

 

Mulle väga meeldis selles raamatus lause: "Pealegi, paigad ei ole ju avastatud, kui valge inimene ei ole neid oma silmaga näinud". Vahel ununeb ajaloos ära, et inimesed elasid Aafrikas, Aasias, Austraalias ja Ameerikas ka enne kui Euroopa valge mees need mandrid "avastas". Aga samas eks ka meie endi jaoks on mõned paigad avastamata seni, kuni me ise pole nendele mandritele või riikidesse sattunud. Võime ju küll lugeda või filme vaadata, aga päriselt avastame ikka võõrad maad alles siis, kui ise siina jõuame. Raamatud ja filmid võimad aga anda ettekujutuse, kas me üldse tahamegi neid paiku avastama tõtata. Reisida on ka võimalik mitut moodi: rikkurina turvaliselt kõik täpselt ettevalmistatult, seljakotiga rännates või siis nende kahe vahel olevalt piisavalt organiseeritult ja piisavalt spontaanselt üheaegu. Peeter Vihma valis aga hoopis vabatahtliku töö, mis on veel üks võimalus kohaliku eluga sügavamat tutvumiseks ning uute paikade ja inimeste avastamiseks. Ta kirjutas sellest ühe eheda raamatu. Koos slum-mide, hašiši, puskari, pohmelli ja mõttetu tööga. Peetri juttudes ilmub meie ette galerii värvikaid mustanahalisi ning õlut lürpivaid või maailma parandavaid valgeid õnneotsijaid. Ja need kaks maailma - must ja valge - on endiselt teineteisest nii pagana kaugel. Oma raamatule alapealkirja pannes on Vihma - elukogemuse võrra rikkam ja mõnegi illusiooni võrra kibedalt vaesem - leidnud, et ta kukkus vabatahtlikuna läbi. "Kuskil kehvemas kohas vabatahtlikuks käimist võiks võtta kui noore inimese ettevõtmist, mis tuleb lihtsalt ühel eluperioodil ära teha," kirjutab ta samas. Ühelt poolt on see rändamise raamat, samas on see kogemuste raamat. Mõnusalt lahedalt ja humoorikalt kirja pandud, kerge lugemine, aga paneb mõtlema, kui erinevad me ikka oleme siin maailmas. 

 

Haigus ei hüüa tulles

 

 

12./133. Pilvedesse poodud lind

Alapealkiri 16 kirja haigla-aastatest 2001-2003

Autor Aive Raudkivi

Kirjastus Eesti Ekspressi Kirjastus 2003

126lk./2798lk./27278lk.

Selle raamatu kaanepilt võlus ja kutsus lugema. Sisututvustus pani küll veidi kahtlema, aga siiski sai võetud kätte. Raske lugemine kui kujutad ette seda kõike. Samas raamat ise, kirjad olid positiivust täis. Mõtlema panev raamat.

Viimased kuus aastat, peale puukentsefaliiti, lamas müasteenia (lihasnõrkuse) diagnoosiga Aive (1967-2004) Mustamäe Haigla intensiivravi palatis liikumatu ja tummana. Ta ei saanud hingata, neelata, häält teha, oli halvatud, vasak käsi veidi kõverdus, ka miimilised lihased ei töötanud. Kõik, mida eluks vaja, tuli torude kaudu – õhk kopsu ja toit makku. Kolmandal aastal, kui avastati, et Aive on täie tähelepanu, mälu ja mõistuse juures, anti talle ette arvuti ja ta kirjutas riistapuu abil, mis koosnes “kahest tilgutijalast, ühest harjavarrest, neljast pikast kummist ja kahest lahasest” ja mille leiutamiseks ja katsetamiseks kulus nädalaid. Kirjadest sai kokku raamat. Mõtted oma olnust, ümbritsevatest inimestest, nende hoolimisest, jumalast. Kuid vaatamata oma üliraskele olukorrale jäi ta lõpuni positiivseks ja elujaatavaks. Samas paneb mõtlema, mida ta tundis ja mõtles need pikad aastad, kui tal ei õnnestunud ennast väljendada. Ja kui palju inimesi võib sarnases olukorras olla, aga neil ei ole toetavat perekonda ning ümbritsevat struktuuri, mis järjekindlalt viiks asja edasi, tänu millele ka mingil hetkel tuli arusaamine, et inimese mõistus on täiesti korras. Elada aastaid täie mõistuse ja arusaamise juures, aga mitte saada ennast väljendada ning sellest märku anda! See võib minu arust ikka kõige jubedam olla. Soovitaks lugeda kõigil, kes kipuvad elus kergesti alla andma, ennast haletsema ning virisema.