Universumi lõpu viimne õhtusöök

5./35. Universumi lõpu restoran

Sari: Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas 2  

Autor: Douglas Adams

Tõlkija: Kati Metsaots

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

240lk./1274lk./8889lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 aprill: kosmos

Kui „Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas“ mulle väga meeldis oma nutika absurdihuumori, tempoka tegevuse ja ootamatute pööretega, siis selle järje lugemine osutus oluliselt keerulisemaks. Võib-olla on süüdi magistritöö kirjutamine, mis ei jätnud just palju ruumi, et aju lõdvaks lasta ja end täielikult maailma sisse elada. Võib-olla oli absurdi seekord lihtsalt rohkem, kui mu väsinud mõistus suutis vastu võtta. Igal juhul ei saanud ma raamatuga seekord kuidagi ühele lainele. Tundsin, et see, mis esimeses osas oli vaimukas ja teravmeelne, muutus siin kohati lihtsalt kaootiliseks. Lugesin raamatut mõnekümneleheküljeliste juppidena, mis ei ole selle stiili puhul kindlasti parim viis. Tegelased hakkasid segi minema, episoodid sulasid üheks kirjuks segapudruks ja loo joon muutus ähmaseks. Ka universumi lõpu restoran ise, milleni siiski jõudsin, jäi ootamatult kiiresti selja taha. Kuid salapärane vastus 42 tuli taaskord mängu ja sain teada isegi seda, millal ja kellega Maa asustati.
Tõenäoliselt ei olnud see lihtsalt õige aeg selle raamatu jaoks. Arvan, et äkki loen selle mingil rahulikumal hetkel uuesti läbi ja siis ühe korraga, sest Adamsi maailmad vajavad täielikku keskendumist ja alistumist nende veidrusele. Seekordne lugemine jäi kahjuks pealiskaudseks ja katkendlikuks, kuid potentsiaal naudinguks on selles raamatus kindlasti olemas. Lihtsalt tuleb seda lugeda õigel ajahetkel õigel lainel olles.

Maailma hiigellinn Tamsalu

 

 

6./21. Novembriöö kirjad

Sari: Tänapäeva romaan 

Autor: Mairi Laurik 

Kirjastus: Tänapäev 2017

237lk./ 1276lk./ 5125lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Mulle selle aasta soovitused meeldivad. Kui eelmisel aastal soovitatutest ei olnud ma enamust lugenud ja ülejäänutest oli väga üksikud kodus olemas, siis selle aasta soovitustest on paljud loetud ja kodused raamaturiiulid tühjenevad märgatavalt, kui uue kuu soovitustest need välja otsin, mis kodus olemas ja ootasid, et ehk kunagi pääsevad lugemises löögile.  

Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Praeguse Tamsalu kohale on püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele. Igal ööl, kui ta ei suuda magada. Igal novembri ööl ühe kirja. Igal ööl, et peletada eemale unetust ja valusid. Rääkida sellest kõigest, mis olnud, on liiga raske. Oma noorusest, tööelust, eelmistest armastustest, lapsevanema hirmudest, tehasest, sealsest elukorraldusest, ohtudest, surmadest, vigastustest, haigustest - mille kõige põhjustajaks on uus nanotehnoloogia. Sellest uskumatust elust, mis Tamsalu hiidlinnas toimub. Hiidlinnas, kus elab rohkem inimesi kui mujal Eestis kokku. Linnas, kuhu on tulnud elama inimesi üle terve maailma. Kuhu pääseb vaid rongiga läbi müüri ja tunnelite. Kus on linna sisenemisel passikontroll. Kus on sõjaväelise diktatuuri moodi kord. Kus keegi täpselt ei tea, mida kõike toodetakse, aga veel vähem, mida arendatakse ja mille kallal teadlased töötavad. Kuidagi on kõik seotud nanotehnoloogia ja pisikeste nanorobotitega. 

Mulle meeldis, kohati küllaltki õudne, kui on seda kõike oma fantaasias ettekujutada. Lugemine oli ladus ja suutis anda korraliku pildi kõigest sellest maailmast sealt. Ja naise elust ja valust. Tasub lugeda.

Kas ka inimaju vajab draiverit?

15. Ajudraiver

Sari: Teaduse kaardivägi 9 

Autor: Joel Jans

Kirjastus: Lummur 2022

288lk./3849lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Sellest nimekirjast oli mul varasemalt loetud 5 ja pool raamatut. Nüüdseks siis loetud veel 1,5 raamatut ja üks raamat on veel olemas ja ootab lugemist. Ajudraiveri lugemise lõpetasin jaanuari viimastel minutitel. Kes arvab, et surmaga lõppeb kõik, kes arvab, et teispoolsuses läheb kõik edasi. Selles loos ei ole surm lõpp, vaid hoopis algus. Lugu saab alguse ajal kui kogu inimsugu on välja surnud ja tehisintellekt hakkab inimesi taastama. Küll virtuaalselt, aga surnust ärganud ise ei saa arugi alguses, et nad mingid tehised on. Elu läheks nagu sealt edasi, kus see kunagi pooleli jäi, aga tehisintellektil on suured ambitsioonid ja see plaanib elustada kõik inimesed, kes kunagi maailmas elanud on. Kui tänapäeva inimene saab juba aru sellest virtuaalsest maailmast, siis kuidas selgitada asja muinasaegsele, keskaegsele või kasvõi sajand tagasi elanud inimesele? Kas need inimesed vajaksid oma ajju draiverit, mis nad uuendaks? Tekivad vastuolud selles suhtes ka tehisintellektide endi seas. Juttu jätkub nii seiklusi, virtuaalmaailma kui inimsuhteid. Täitsa huvitav maailm oli, palju detaile oli minu jaoks paigas, samas jättis ruumi ka oma fantaasiale. Ja iga aastaga võib see raamat omapärasemaks muutuda vastavalt sellele kuidas tehisintellekti maailm meil kiirelt edasi areneb. 

Kosmoserännud

8. Ijon Tichy kosmoserändude päevikud

Sari: Loomingu Raamatukogu 22/1962

Autor: Stanisław Lem 

Tõlkija: Olev Jõgi

Kirjastus: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus 1962

92lk./1974lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Soovituses oli „Ijon Tichy kosmoserändude päevikud. Ijon Tichy mälestused“, aga mälestuste poole sellest raamatust lugesin just eelmise aasta lõpus, seega võtsin nüüd lugemisse vaid esimese poole, ehk kosmoserändude päevikute osa. Vaatasin, et selles Loomingu Raamatukogus ei ole järjest kõiki reise, läksin siis võrdlesin uue trüki sisukorraga. Uues trükis on üks reis, number seitse rohkem, aga samas kaks reisi 22. ja 24. puuduvad, seega jäin ikkagi selle Loomingu Raamatukogu variandi lugemise juurde. 

Originaalis on need lood kirjutatud aastal 1957, teadaolevalt esimene inimene jõudis kosmosesse alles viis aastat hiljem, seega see kõik on täielik kirjaniku fantaasia, kuidas üldse on võimalik kosmoses rännata ja mis tingimused seal on, see oli alles tundmatu maa. Vahepeal pani küll muigama, et kosmoserändur tuli laevast välja ja jalutas lihtsalt ümber laeva, et saaks liikuda. Jalutas, nagu kosmoselaeva ümber ei oleks kaaluta olekut ja tühjust vaid kõva pind, mida mööda on võimalik kõndida. Ijon Tichy jõudis väga mitmetesse galaktikatesse ja erinevatele tohutul hulgal seal olevatele planeetidele, mis kõik muidugi olid asustatud. Mitte siis alati inimeste poolt, vaid erinevate mõistuslikke olendite poolt. Kõige kaugem reis võttis tal 30 aastat aega, aga kuna ta pani kohalejõudes kiirendi valesti tööle, siis õnnestus tal lahkuda sealt imikuna ja tagasijõudes oli taas sama vana kui lahkudes. Mulle meeldis kuidas kirjaniku fantaasia oli piiritu, kuidas ta suutis järjest rohkem uusi planeete ja olendeid ning seiklusi, millesse Ijon sattus, välja mõelda ja tõetruult esitada. Muidugi fantaasiatõetruult, mitte reaalse kosmosemaailma oma. Minu lemmikuks siin raamatus sai 22. reis, kus misjonärid üritasid ristiusku võõrplaneetide elanikke pöörata ja millised raskused neil sellega tekkisid. See oli selline paroodiline lugu, mis minu huumorimeelega just kokku sobis ja tekitas mõtte, aaa täitsa loogiline, aga selle väljamõtlemise peale pidi ikka tulema! Lõpupuänt oli ka muidugi hea, kuidas vaesed pärismaalased ennast ohverdasid, et ikka misjonär saaks pühakuks ja märtriks. Kõik ikka oma armastatud õpetaja heaks... Lugege, kellele meeldib must huumor, see oli tõesti hea! 

Robotid räägivad muinasjutte

 

6. Robotite muinasjutud

Autor: Stanisław Lem 

Tõlkija: Hendrik Lindepuu

Kirjastus: Päike ja Pilv 2021

272lk./1530lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: märksõna - robotid, androidid

Kui kuuleme/loeme sõna muinasjutt, siis see seostub meil kohe lastega, aga ajalooliselt ei olnud muinasjutud sugugi vaid laste teema, pigem ikka lood, mida jutustati täiskasvanute ringis ja mis olid sageli vägivaldsed ning keerulised. Selle raamatu pealkirjas on muinasjutt, see näeb välja nagu lasteraamat ja leida võib ka seda lasteosakonnast, aga minu arust ei tohiks küll sundida ühtegi last seda lugema, siis kaob tal viimanegi lugemisisu ära. See on ikka pigem nende suurte laste (ulmefännide) lugemislauale sobiv raamat. Miks ma seda arvan? Sest juba sõnavara, mida siin on kasutatud on sellisel tasemel, et üks laps ei näri sellest läbi. Lem on muidugi ka ise suure hulga sõnu välja mõelnud (need asjad, mis ühes loos maailmast ära kaotati ja mida enam üldse ei ole olemas), aga ka olemasolevate sõnade tähendusi ei tea kindlasti paljud täiskasvanudki, lapsest rääkimata. Lugemine ise ei ole ka sugugi kerge ning põhirõhk on ikka inimlikel puudustel ja suhete keerdkäikudel. Tegelasteks siis robotid, aga tundub, et ta kirjanik vahel unustas ära, et ta ikka inimestest ei kirjuta, vaid inimlike iseloomudega robotitest. Siis jälle muidugi tuleb vahel sisse see füüsiline pool ja siis on arusaadav, et ei, see on robot, mitte maine luust-lihast inimene. Üsna raske ja keeruline lugemine oli, lõpupoole lood olid küll lihtsamad ja nauditavamad kui alguse omad. Kuulsin, et nii mõnigi, kellele muidu robotite lood ja Lem meeldib, siis selle raamatu jätsid pooleli. Mina lugesin lõpuni, aga väga head hinnet paraku ei saa.

Ulme lühilood

14./292. Eelkäijad

Sari: Loomingu Raamatukogu 23/1978

Autor: Andrei Balabuhha

Tõlkija: Astrid Kabur

Kirjastus: Perioodika 1978

56lk./2312lk./50719lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts: raamat kirjastuselt Perioodika

Viis lühijuttu. Nimilugu Eelkäijad olen kas varasemalt lugenud või on keegi teine ka sama motiivi kasutanud, igatahes loo süžee oli tuttav ja puanti juba teadsin ette. Teine lugu Apendiks oli minu selle kogumiku lemmikuks. Kas ikka on õigust sekkuda ajalukku ja seda muuta isegi kui me teame, et see hoiab ära kunagi tulevikus ühe katastroofi, aga samas hukkub selletõttu keegi momendil, millal ta muidu ei oleks hukkunud. Eetiline probleem ja kuidas sellesse peaks suhtuma see isik, keda saadetakse ajalukku otsustavat pööret sooritama. Hauakaevaja oli ka veel loetav ja samuti eetilised probleemid olid vaagimisel. Kuidas on õigem, kas teadmatus on vahel parem kui halb teadmine, eriti kui me ei tea, kas see teadmine on halb või mitte. Kaks viimast lugu, Valik ja Tasakaal ei haakunud kuidagi minuga. Kogu kogumikku läbivaks oligi eetilised probleemid tulevikus. Pannes inimese kosmosesse, erakordsetesse olukordadesse, andes talle oskused ja võimed muuta ajalugu, tulla toime iseenda, tuleviku ja minevikuga. Vahel on täitsa huvitav lugeda vanemat ulmet, mida ma omal ajal ei lugenud, sest see teema on mind järjest enam hakanud köitma just viimastel aastatel ja kindlasti ei ole selles väike "süü" kirjastusel Fantaasia koos ulmeväljakutsega. Ka seda väljakutset ma ei saa veel lõppenuks lugeda, kuna ka lugemisel raamat on fantaasialugu.

 

Neli hullu teadlast muudavad maailma

 

5./283. Ijon Tichy mälestused

Sari: Loomingu Raamatukogu 58/1967

Autor: Stanislaw Lem

Tõlkija: Jaan Kaplinski

Kirjastus: Perioodika 1967

60lk./858lk./49265lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts: raamat kirjastuselt Perioodika

Sattus näppu üks väga ammu välja antud Poola ulme raamatuke (otsisin tegelikult teise väljakutsesse mälestusi). Sel aastal olen enda jaoks avastanud Poole ulme ja seega võtsin kohe lugeda. Neid kaugema aja ulme raamatuid peabki kiiresti lugema, sest vaadates tänasel päeval tehnoloogia arengut, siis mõnede aastate pärast võib juhtuda, et võtad mitukümmend aastat tagasi väljaantud ulmeka kätte ja pärast ei saa kuidagi väljakutsesse panna, sest seal ju pole mingit ulmet enam. Selles väikeses vihikus on siis mulle veel tundmatu Ijon Tichy, tähelenduri kokkupuude Maal nelja erineva "hullu" teadlasega, või ehk lihtsalt väga palju aega omast ajast eest oleva teadlasega. Eks neid ajast eest olnud teadlasi on ka reaalses elus palju olnud ja alles aastakümnete ja sadade pärast ausse tõstetud, sest siis on muu maailm neile lihtsalt järele jõudnud. Tegelikult ega need lood nüüd nii väga ulmelised ei tundnudki ja teadlased nii hullud, ehk vaid suhtlemisraskustes erakud, kes üritasid maailma muuta. Nüüd ei jää muud üle, kui tuleb ka otsida Ijon Tichy kosmoserändude päevikud üles ja need panna oma lõputult pikenevasse lugemisjärjekorda.