Ulmekirjanduse väljakutse 2024 kokkuvõte

48 raamatut

9966 lehekülge

Õhem 56 lk.

Paksem 476 lk.

34 erinevat kirjanikku

Enim loetud:  Michael Moorcock (5) ja Lloyd Alexander (5)

14 erinevat kirjastust

Enim loetud: Fantaasia (15), Varrak (8)  ja Tiritamm (7)

9 erineva riigi autorid

Enim loetud: Eesti (14), USA (13), Suurbritannia (10)

Avastus: Poola ulme

Vanim raamat ilmunud 1965

Uusimad 2024

Parimad:Allumatuse protokoll, Pan Kleksi akadeemia, Väike viperus, Vaikuse meri, Muinaskuningas Online 1. Manatar, Väljumisstrateegia, Momo

Keskmine hinne 8,35. Kehvem 4

 

Prydaini kroonika lõpuraamat

29./307. Kõrge Kuningas

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #5 

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Urmas Rattus, Kirsti Ruul

Kirjastus: Tiritamm 2003

232lk./ 4635lk./53042lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

 

Ja saabki Prydaini kroonika saaga oma lõpplahenduse. Taran jõuab oma mehistumise õpirännakult koju tagasi. Ka Eilonwy on tulnud tagasi oma printsessiks õppimiselt. Rõõmsat kojujõudmist ja sõpradega taaskohtumist katkestab sündmus, et mõõk Dyrnwyn, võimsaim relv Prydainis, satub Surma Isanda Arawni valdusse. Surma isand Arawn on muutunud liiga võimsaks ja üritab vallutada Prydaini maa. Seega prints Gwydion kutsub kokku üle maa sõjaväe, et asuda võitlusse Arawni kohutavate vägedega. Muidugi osalevad selles viimases sõjas kõik varasemalt tuttavaks saanud tegelased, paraku ei jõua kõik siiski raamatu lõppu välja. Või siis, jõuavad, vaid ainult teiste mälestustes. Kuidas lahing kulgeb ja kes võidab, kes kaotab ning mis hinnaga peab ise lugema. See sari on enamvähem sama vana kui mina. Esimene raamat 2 aastat vanem ja viimane raamat 2 aastat noorem minust. Tean, et esimest osa olin lugenud kui need ilmusid eesti keeles, võib olla ka teist, aga mitte rohkem. Mulle see sari meeldis, hästi seikluslik, põnev, ei mingit jokutamist, kogu aeg midagi toimus. Tegelased olid väga värvikad oma puuduste ja headustega. Sageli olid need kõige suuremad hädaldajad ja pealtnäha nõrgukesed lõpuks veel kõige julgemad ja tegutsejamad kui olukord nõudis. Prydani kroonika kõrval oli see Tarani suureks kasvamise kroonika. Kui esimesed paar raamatut olid lastekirjandusse kuuluvad, siis viimane kindlasti ei ole enam lastekirjandus, see ikka pigem juba täiskasvanutele. Lugeja peaks Taraniga koos kasvama, et olla õiges vanuses ja lainel. Soovitan kõigile, kellele meeldib seikluslik fantaasia, George R. R. Martini ja J. R. R. Tolkieni teosed. See sari on veidi kergem lugemine, sest siin pole nii palju tegelasi ja sündmusi reas kui eelneval kahel autoril, seega sobib ka ulmeseikluste maailmas alustajatele.

 

Sarjal on ka inglise keelne fännileht: Chronicles_of_Prydain

Noorukist kasvab täismees

28./306. Rändur Taran

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #4  

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Eve Laur

Kirjastus: Tiritamm 2001

224lk./4403lk./52810lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Kui eelmises osas läks Eilonwy Mona saarele printsessile kohast olemist õppima, siis selles osas on ta endiselt saarel ja õpib seda kõike. See osa on Tarani eneseotsingute raamat. Ta lahkub kodust, et teada saada, kes on tema esivanemad, kes ta ise on. Kui raamatu alguses lahkub segaduses nooruk, siis raamatu lõpuks on temast saanud eneseleidmise raskel teel täismees. Seda osa ei tahaks kuidagi enam lastekirjanduse alla panna, noorsookirjandus võib olla jah, aga sobilik täiesti täiskavanutele. Kui kõikide osade juures on olnud kirjas, et neid võib lugeda ka eraldi, siis see osa on kindlasti kõige enam selline eraldi loetav raamat, kus peamiseks ikka ühe noormehe eneseleidmine, sõprus, hoolimine, tööoskused. Raamat, milles on võrreldes teistega rohkem sees elutõdesid. Üks neist selline, mida minu kursakaaslane oma motoks peab: Usalda elu! No ma siis usaldan, et koolitöödega ei tule kiirustada vaid lugemine on hetkel tähtsam, ju siis ehk tuleb ka motivatsioon koolitöödeks tagasi (või läheb täiesti ära, kui elu nii tahab). Raamat, mis sobib ennast otsivatele noortele lugeda, sest siin on lisaks fantaasiale ja seiklustele ka palju tarkust sisse põimitud. Nüüd veel vaja lugeda kuidas see saaga omale lõpu leiab.

 

Seiklused jõuavad printsessi LLyri lossi

27./305. Llyri loss

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #3

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Epp Saarman

Kirjastus: Tiritamm 2001

183lk./4179lk./52586lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Igaühele meist saabub kord aeg, mil peame olema midagi enamat sellest, kui oleme praegu. Ja seetõttu saadetakse selles osa printsess Eilonwy Mona saarele printsessiks olemise kombeid õppima, kuidas ikkagi olla tõeline daam. Taran ja Gurgi lähevad teda saatma. Kuid muidugi ei ole kõik nii ilus ja ohutu kui paistab ning sõbrad sattuvad taas seiklustesse ning võitlustesse. Selles osas tulevad juurde veel mõned olulised tegelased sarja ning selgub Eilonwy päritolu. Selles osas ei ole tegemist enam lastega, nüüd on tegelased sirgunud noorukiteks. Põnevust jätkub, seiklusi jätkub, taplusi jätkub. Hoogne seikluslugu taas, lugeja ei saa hingetõmbe aega, tegelastest rääkimata. Just sellised lood, nagu mulle meeldivad. Lugudes on maagiat, aga muus osas toimub tegevus täiesti reaalsel tasandil. Värvikad tegelased oma headuste ja puudustega. Kas ühest metsikust printsessitüdrukust on ikka võimalik kasvatada printsessdaami, kes vahetab mõõga ja seiklused tikkismitöö ja reveransside vastu. Kas suurus loeb midagi või on hiiglaseks kasvanud kääbus ikka samasugune olenemata oma kasvust? Kas koos füüsilise kehaga kasvab ka iseloom? Raamatust saab ka teada, kas kaanepildil olev kass on kasvanud hiiglasuureks või siis hoopis Taran jäänud kääbuseks. Seiklusfantaasia austajatele olenemata vanusest.  

Kuidas tappa elavaid surnuid?

26./304. Must pada

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #2

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Eve Laur

Kirjastus: Tiritamm 1999

205lk./3996lk./52403lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Pajasigidikud, keda ei ole võimalik tappa, sest nad juba on surnud. Surmamaa Annuvini isand Arawni käes on must pada, millega teha pajasigudikke ning viimasel ajal nende kogus on järsult suurenenud. Selleks käivad ta käsilased inimesi röövimas ja tapmas. See otsustatakse peatada ning pada röövida, seega algab eelmisest osast tuttavate tegelaste uus seiklus, uus võitlus. Eepiline fantaasia, milles peategelased on segatud suurde võitlusse kurjade, üleloomulike jõudude vastu, kuhu on põimitud teemad vande andmisest, eneseohverdusest, au ja aususe eristamisest, lojaalsusest ja sõprusest ning võimunälja ületamise tagajärgedest. Prydain on väljamõeldud maailm, kuid selle eeskujuks on võetud Wales oma mütoloogiliste olendite ja legendidega. Raamat on väga seikluslik ja üsna kiiresti saavad kõik tegelased omasteks, nad on kergesti tekkima oma vaimusilma ette, nii, et raamatut lugedes hakkas nagu film peas jooksma. Selles osas on Taran veel poiss, kes peab vastu astuma kurjale ning panema väärtushinnangud kaaludele, mis on olulisem, kui kõik on väga oluline, kuidas valida, kui valik on üsna võimatu. Väga põnev sari nii noortele kui ka täiskasvanutele. Ja see on alles sarja teine raamat! 

Olemise mõte

23./301. Existerion

Autorid: Veiko Belials, Marek Simpson

Kirjastus: Varrak 1999

139lk./3368lk./51775lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 detsember: Raamat, mille autoriks on üks raamatusoovitusi jaganu (september)

Lugu sellest, kuidas inimene kohtub Universumi Mõistusega ja esitab talle klassikalise küsimuse elu ja olemise mõtte kohta. Et aga väeti inimene seda vastust kuidagi välja ei kannataks, hakkab Mõistus talle lugusid jutustama. Lood räägivad reetmisest ja usust, eneseohverdusest ja argusest, armastusest ja vihkamisest ja kõigist teistest tunnetest ja tegudest, milleks on võimelised Universumi asukad.

Mõtteid oli, pisikesi lugude katkeid ka. See on nüüd selline raamat, mida ei saa möödaminnes ja unise peaga lugeda, pigem vajab iga sõna süvenemist ja ka ridade vahelt uurimist, mõtlemist ja mõtestamist. Saan aru, et väga paljudele see raamat meeldib, just neile, kes otsivad raamatust mingit tarkusetera, mõtisklust. Mina pigem otsin raamatust tegevust, seiklust ja sinna juurde ka mingit uut teadmist ja tarkust. Kindlasti hea raamat, aga mitte otseselt minu tassike teed.

Nõidade missivõistlus

22./300.  Milline nõid?

Autor: Eva Ibbotson

Tõlkija: Tiia Rinne

Kirjastus: Tiritamm 2005

192lk./3229lk./51636lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Musta maagia meister Arriman soovib endale järeltulijat ja korraldab seetõttu kohalike nõidade hulgas iludusvõistluse formaadis konkursi. See nõid, kes teeb kõige jubedama musta maagia-alase imeteo, saab tema naiseks. Nõidade hulgas on ka kaunis Belladonna, omamoodi tuhkatriinu, kes ka kangesti tahab kuri olla, kuid millegipärast ei tule tal ükski kuri nõidus välja, kõik loomad armastavad teda, lilled puhkevad õide ja üldse muutub maailm tema ümber tahes-tahtmata kaunimaks. Belladonna armub Arrimani esimesest pilgust ja teeb kõik selleks, et konkurssi võita. 

Hoogne, mõnus, humoorikas, kõhedusttekitav lugu nii lastele kui täiskasvanutele. Kindlasti tuleks sellest raamatust hea film, kogu tegevus on hästi filmilikult kirja pandud, pidev tegevus, maagia, samas inimsuhted või siis õigem oleks öelda nõiasuhted. Kõik tegelased on omapärased tugevalt välja kirjutatud karakterid, sellised ülevõlli tegelased. Nõialugude ja mustade nõidade paroodiat on kõvasti. Mõnus lugemine, sobib ka neile, kes nõidadesse ei usu ja neist tavaliselt ei kipu lugema. Mina nautisin mõnusat õhtut selle raamatuga. Realistidele küll ei soovita.

Geomeetriline ulme

20./298. Lapikmaa. Mitmemõõtmeline lugu

Sari: Loomingu raamatukogu 9-10/2006

Autor: Edwin A. Abbot

Tõlkija: Märt Väljataga

Kirjastus: Kultuurileht 2006

108lk./2935lk./51342lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts: raamat kirjastuselt Perioodika/Kultuurileht

Edwin A. Abboti (1838-1926) lugu oli nüüd midagi sellist, mida ma varem pole lugenud. Muidu ikka sarnast leiab ulmelugudes, aga see maailm oli minu jaoks midagi täiesti teistmoodi varasemast. Geomeetriline ulme. Peategelaseks siis härra Ruut. Tegelasteks kolmnurgad, kriipsud, hulknurgad. Feminism tõstis kohe pead, sest kõige alamaks olid naised, kes olid vaid kriipsud ja neil ei olnud võimalustki sellest kõrgemale tõusta, edasi areneda järgmistes põlvkondedes. Järgmises klassis olid kolmnurgad. Võrdkülgsed kõrgemad kui võrdhaarsed. Nemad said areneda võrdkülgsemaks iga korraga ning kui olid juba ideaalselt võrdkülgsed, siis edasi ruutudeks. Ruudud siis olid juba õpetlased. Sellest hetkest alates iga järgnev põlvkond sündis ühe külje võrra rikkamana. Härra ruududl olid viisnurksed pojad ja kuusnurksed pojapojad. See maailm, mida ruut kirjeldas oli väga detailne ja läbimõeldud autoril. Iga asi oli täpselt paika pandud. Ja siis kohtus härra Ruut 3D maailmaga, täiesti midagi uut ja müstilist nagu meile oleks tulnukate maailm. See oli nüüd selline raamat, mis alguses pani õlgu kehitama kuni järkjärgult hakkasid detailid paika minema ja ise ka asjale lapikult vaatama ning mõtlema. Kokkuvõttes mulle see raamat meeldis ja jäi kuhugi ajusoppi tiksuma ning ennast meelde tuletama. Võin täitsa soovitada, hoopis midagi muud, kui tavapärane ulme.

 

Inglismaa alternatiivajalugu

19./297. Südasuvine torm

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid  

Autor: Poul Anderson

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2000

168lk./2827lk./51234lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 november: Raul Sulbi soovitab

Eelmise kuu väljakutsesse ei jõudnud enam seda raamatut lugeda ja nii see ootas kannatlikult öökapil. Tegelikult osutus raamat ühe õhtu lugemiseks, sest enne käest ära ei saanud, kui läbi oli. 

Inglismaa alternatiivajalugu, kus Shakespeare oli kuulus ajaloolane. Fantaasiakirjandus, kus autor põimib ajalugu, kirjandust ja alternatiivse reaalsuse. Raamatus on maailm, kus William Shakespeare’i teosed peegelduvad reaalsuses, need pole lihtsalt kirjandus nagu meie seda tänapäeval loeme, vaid faktid, mida selles alternatiivreaalsuses on tõesti sündinud ja sealsed tegelased on tõesti elanud ja toimetanud vastavalt lugudele. Teoses on arutelu inimloomuse, lojaalsuse ja vabaduse üle, mitte ainult seikluslikkus ja armastus. Tülid Charles I ja parlamendi vahel süvenesid, kuni puhkes Inglise kodusõda. Konflikt jagas riigi kaheks: Royalistid ehk "kavalierid", kes toetasid kuningat ja parlamentaristid ehk "ümarpead", kes toetasid parlamentaarset valitsemist. Teose peategelane prints Rupert on kavalier ja loo alguses satub ümarpeade kätte vangi. Oma vangistuses tutvub ta Jenniferiga, kelle onu on ümarpeade ladvikus. Algab Romeo ja Julia lugu. Loosse sekkub ka haldjarahvas. Charlesi hukk on silmapiiril ja muidugi peab Rupert tormama teda päästma, kuid selleks on vaja maagia abi. Seiklust, taplust, intriige, armastust, maagiat, sõprust, kavalust, vihkamist, keskaegset Inglismaad - kõike seda on selles raamatus rohkem kui küll. Tihe lugemine, eriti lugu ei lase pause teha ja raamatut käest panna. Mulle meeldis, minu maitse fanataasiakirjandus ja see Shakespeare teostega paralleelide tunnetamine oli ka omamoodi huvitav, vähemalt selles osas mida ma talt lugenud olin.

 

Raamat neile, kel pole aega

15./293. Momo ehk Kummaline lugu ajavarastest ja lapsest, kes inimestele varastatud aja tagasi tõi

Autor: Michael Ende

Tõlkija: Helgi Loik

Kirjastus: Tiritamm 1994

224lk./2536lk./50943lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Taas üks raamat, mis on pikalt järjekorras oodanud ja polnud ikka kuidagi lugemisse jõudnud. Lihtsalt polnud kunagi aega seda raamatut lugeda. Õnneks on mul olnud alati aega mõnda raamatut lugeda. Aga olen terve elu kuulnud ümbritsevatelt, et kuidas sul küll aega on raamatuid lugeda, meil ei ole kuidagi aega selleks. Nüüd ma siis tean, kuhu nende aeg on kadunud, kes selle pihta on pannud. Õnneks ma olek nii tugevas raamatute kaitseväljas olnud, et need hallid mehikesed pole kunagi minuni ulatunud ja saanud mult aega pihta panna. See on siis raamat ajast. Ametlikult küll lasteraamat, aga ma arvan, et seda peaks pigem hoopis lugema täiskasvanud, eriti need, kellel kunagi aega ei ole, kellel ei ole aega ühtegi raamatut lugeda. Raamat tüdrukust nimega Momo. Tüdruk, kes on tulnud ei kusagilt, kellel ei ole vanemaid, kes ei tea kui vana ta on, aga kellel on eriline võime - inimesi kuulata, kuulata nii, et inimene ise leiab enda seest lahenduse, tema fantaasia hakkab elama, kõik muutub paremaks. Momo maailm satub hädaohtu, kui linna ilmuvad hallid härrad, üleni halli riietatud, peas ümmargused kõvakübarad. See on nagu hääletu ja märkamatu vallutus, mis päev-päevalt sügavamale tungib ja mille eest keegi ennast kaitsta ei püüa, kuna keegi seda õieti ei märkagi. Hallid härrad lubavad inimestele, kes elavad pidevalt kiirustades ning hoiavad oma aega Aja Hoiukassas, jõukust ja edu. Inimestel on järjest vähem aega. Kuhu aeg kaob ja kas on võimalik see veel inimestele tagasi anda? 

Raamatu žanriks on kirjutatud muinasjutt-romaan. Fantaasialugu, milles on palju kurba tõtt, sest paraku on igal uuel põlvkonnal järjest vähem aega, nad peavad järjest rohkem töötama, pingutama, õppima. Lastel jääb järjest vähem aega mängimiseks, sest vaja juba esimesse klassi minekuks teha katseid ja edaspidi peab käima mitmetes huviringides. Me ütleme, et elu on läinud kiireks. On küll, sest kui vanasti võttis Tartust Tallinna sõit ikka mitu päeva, siis nüüd vaid paar tundi. Kui vanasti sõidu ajal vaadati ringi, suheldi omavahel, siis nüüd möödub see aeg paljudel arvutites töötades või õppides. Elutempo on läinud kiiremaks, aga kas alati peab selle tempoga kaasa minema, võib ju panna kiire aja pausile ja sukelduda raamatumaailma, kus aeg on hoopis teistsuguses liikumises. Hea mõtlemapanev raamat.

Armastusulme

9./287. Kuigi sa proovid olla hea

Autor: Triinu Meres

Kirjastus: Varrak 2019

247lk./1580lk./49987lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 detsember: Raamat, mille autoriks on üks raamatusoovitusi jaganu (veebruaris)

Tegelikult sobiks see raamat ka veebruari (Triinu ise soovitas) ja oktoober (kirjastuselt Varrak).

Kolm lugu Kuuevalla kuningriigist. Mida lõpupoole siis aina rohkem tuli mõte, et miks see on üldse ulme? Et väljamõeldud kuningriigis? Ja, et sellist matriarhaadi laadset ühiskonda pole olemas? Kui see välja arvata, siis tegemist oli pigem armastuslugudega. Armastus keelatud isiku vastu oli see, mis oli peamine, mis oli loo kese. Kõikesalgav armastus vastuolus reeglite maailmaga. Armastus mehe ja naise vahel, vendade armastus, inimarmastus. Armastuse liike on palju ja neid oli siin teoses ikka omajagu. Inimsuhted suures osas toetusidki siin erinevatele armastustele. Inimeste rasked valikud, sest kas olla truu oma armastusele või reeglitele? Mõlemal juhul saab keegi haiget, keegi kellega sa oled seotud. Kas mõõk on lahenduse tööriist või hoopis ajab asjad keerulisemaks? Natuke jäi mulle see matriarhaalne ühiskond segaseks, kui pere kõige tähtsam oli esimesena sündinud tütar. Kui tema päris lossid ja maad, valis omale kaasa, kellest ei saanud täisväärtuslikku meest enne, kui ta oli sigitanud esimese tütre. Siis miks valitses ikkagi mees, esimese tütre isa või abikaasa, mitte see tütar ise? Tütrel polnud siis enam mingit sõnaõigust ja pidi alluma täiega meeste võimule? Minu jaoks oli siin mingi vastuolu, aga ju see oligi taotluslik, vastuolu meeste ja naiste maailma vahel, vastuolu mõistusega ja tunnetega valitsemise vahel. Mulle üldjoontes see raamat meeldis, ainult viimase loo kaks lõppu oli mu arust natuke häiriv, nagu kirjanik ei oleks osanud lõppude vahel valida ja ei suutnud lõpuks kumbagi kustuta nupu alla saata. Mina oleks jätnud teise lõpu ja vahepealse lihtsalt ära kustutanud, oleks selgem ja loogilisem ehk olnud. Olgu, esimene lõpp oli siis meestemaailma lõpp ja teine naistemaailma jaoks. Aga see on nüüd selline ulme, mida sobib lugeda ka neil, kes ulmet muidu ei loe.

Robootika kolm põhiseadust

7./285. Kadunud robot 

Sari: Loomingu Raamatukogu 47-48/1965

Autor: Isaac Asimov

Tõlkija: Ain Raitviir

Kirjastus: Perioodika 1965

132lk./1086lk./49493lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts: raamat kirjastuselt Perioodika

 

Robotite kolme põhiseadust tean ja ka seda, et need mõtles välja Asimov, aga seda raamatut enne lugenud ei olnud. Selles raamatus on kirjas kuus lugu, mis otsapidi üksteistega seotud. Tegevus käib ümber humanoidsete robotite ja inimeste. Mulle need lood meeldisid, mõnus lugemine, aga ma olen ka see, kellele robotid meeldivad ja kes ikka armastab lugeda infot uute teaduse saavutuste kohta sel teemal. Või siis igasugune tehisintellekt ja tema tegevused. Raamatus on tehisintellekti kolme põhiseaduse ümber keerlevad moraaliküsimused põimunud teaduslike ideedega. Mis on roboti roll ja kes on targem, kas inimene või robot? Kuidas arendada tehisintellekti, mis mitte ainult ei järgi reegleid, vaid suudab ka tõlgendada keerukaid inimlikke väärtusi? Kas robot peab alluma inimesele ka siis, kui ta on inimesest targem?Tegelikult ma isegi imestan, kuidas see minust vanem raamat enne mulle ette sattunud ei ole.

Neli hullu teadlast muudavad maailma

 

5./283. Ijon Tichy mälestused

Sari: Loomingu Raamatukogu 58/1967

Autor: Stanislaw Lem

Tõlkija: Jaan Kaplinski

Kirjastus: Perioodika 1967

60lk./858lk./49265lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts: raamat kirjastuselt Perioodika

Sattus näppu üks väga ammu välja antud Poola ulme raamatuke (otsisin tegelikult teise väljakutsesse mälestusi). Sel aastal olen enda jaoks avastanud Poole ulme ja seega võtsin kohe lugeda. Neid kaugema aja ulme raamatuid peabki kiiresti lugema, sest vaadates tänasel päeval tehnoloogia arengut, siis mõnede aastate pärast võib juhtuda, et võtad mitukümmend aastat tagasi väljaantud ulmeka kätte ja pärast ei saa kuidagi väljakutsesse panna, sest seal ju pole mingit ulmet enam. Selles väikeses vihikus on siis mulle veel tundmatu Ijon Tichy, tähelenduri kokkupuude Maal nelja erineva "hullu" teadlasega, või ehk lihtsalt väga palju aega omast ajast eest oleva teadlasega. Eks neid ajast eest olnud teadlasi on ka reaalses elus palju olnud ja alles aastakümnete ja sadade pärast ausse tõstetud, sest siis on muu maailm neile lihtsalt järele jõudnud. Tegelikult ega need lood nüüd nii väga ulmelised ei tundnudki ja teadlased nii hullud, ehk vaid suhtlemisraskustes erakud, kes üritasid maailma muuta. Nüüd ei jää muud üle, kui tuleb ka otsida Ijon Tichy kosmoserändude päevikud üles ja need panna oma lõputult pikenevasse lugemisjärjekorda.

 

Kes on nõidur?

19./278. Viimane soov

Sari: Nõidur 1  

Autor: Andrzej Sapkowski

Tõlkija: Aarne Puu

Kirjastus: Varrak 2021

288lk./3249lk./48407lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 november: Raul Sulbi soovitab

Olen palju kuulnud ja lugenud sellest sarjast, aga ise kätte võtnud veel ei olnud. Seetõttu mulle meeldivad need väljakutse soovitused, et lõpuks ometigi jõuan nende raamatuteni, mida võiks lugeda, aga kogu aeg on teised ees olnud ja pole lugemislaua lähedalegi jõudnud. Õnneks see raamat nüüd jõudis. Midagi taas minule meeldivat ulmet. Seiklusulme, kus parajalt madinat, parajalt psühholoogiat, parajalt tundeid, parajalt intriige, parajalt kangelaslikkust, parajalt üleloomulikkust, parajalt nõidust ja parajalt fantaasiat. Kõike parajalt, ei midagi liiga palju või midagi täiesti puudu. Sel aastal olen avastanud mitu Poola kirjanikku ja kõik on meeldinud, kaasaarvatud see raamat ja kirjanik. Millal nüüd leida see aeg, millal edasi Nõiduri tegemistest lugeda, kuigi raamat läks üllatavalt kiiresti ja ladusalt, õhtul oli raske käest ära panna.

Armas mõrtsukbot päästeoperatsioonil

16./275. Väljumisstrateegia

Sari: Mõrtsukboti päevikud 4  

Autor: Martha Wells

Tõlkija: Iris-Barbara Jeletski

Kirjastus: Fantaasia 2024

160lk./2688lk./47846lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia 

See on nüüd see sari, mida peab kohe saama lugeda kui ta ilmub ja siis jälle muudkui ootama ja ootama järgmist lugu. Seekord vähemalt ei jäänud sellisel kohal pooleli, et kuidagi ei õnnestu järgmist raamatut ära oodata. Lugu lõppes isegi nii, et käisin piilumas, et neid raamatuid on ju ikka veel... on olemas inglise keeles, seega vaid oodata ja loota, et eesti keelde ka jõuaksid.

Mõrtsukbot – nii nimetab end vaikselt ja endamisi üks planeediekspeditsioone turvav android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et inimesed ta rahule jätaksid, et ta saaks omaette seebiseriaale vaadata. Antisotsiaalne tehisintellekt on sunnitud uuesti tegutsema asuma, ikka Säilitusliidu sõpru aidates ja hankides süütõendeid GrayCrisi korporatsiooni vastu. Seekord läheb ta appi dr Mensah’le, ta varasemale sõbrale, et takistada GrayCrisi oma kasumihankimisel koloniste hävitamast.

Mõrtsukbot on selline omamoodi autistlik sell, kes mingil hetkel on sunnitud ennast kokku võtma ja tegutsema, sest need inimesed on ju nii saamatud ja rumalad. Ja mõrtsukboti sügavale sisemusse on kodeeritud, et ta peab inimesi aitama, et nõrgemaid tuleb kaitsta, et just need inimesed, keda ta kunagi kaitsma palgati on endiselt need tema inimesed ja tegelikult ta ikka hoolib neist ja oma varjatud hästi sügaval olevas inimhinges armastab ja hoolib. Mõrtsukboti sisemine dialoog on kirjanikul eriti lahedalt välja tulnud, kuidas ta mõtleb ja kaalub ja poriseb ja siis läheb ja võitleb ja tapab ja kalkuleerib nagu südametu ja tundetu mõrtsuk. Soovitan küll seda sarja kõigile ulmehuvilistele ja natuke ka neile, kes veel ei ole ulmehuvilised, eriti noortele veel mitte ulmehuvilistele, aga kellest on tunda, et nad võivad selleks saada, kui lugemissoonele satuvad. See just selline raamat, mis võib noored lugemise juurde tuua mu arust. 

Pildi joonistas ChatGPT käsuga joonistada olemasoleva raamatu kaanepildi alusel promopilt raamatule.

Hõberebane ja hingelind

 

15./274. Hõberebane

Sari: Viimane hingelind #3

Autor: Berit Sootak

Kirjastus: Raudhammas 2023

476lk./ 2528lk./47686lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 november: raamat kirjastuselt Raudhammas

Esimene raamat sellest sarjast meeldis mulle väga, teine meeldis ka, aga kolmas nojah, meeldis vähe. Kas oli probleem selles, et eelmiste lugemistest oli juba liiga palju aega möödas või see osa oligi liiga veniv ja venitatud. Alguses läks muidugi aega, et meelde mälusoppidest tuletada, kus see lugu pooleli jäi ja kes oli kes ja kuidas nad täpselt olid omavahel seotud, aga siis ei tahtnud ega tahtnud see lugu kuidagi käima minna, muudkui venis. Tekkis juba kohati tunne, et kirjanik ei suuda oma tegelastest kuidagi lahti öelda ja seetõttu lükkab ja lükkab seda lõppu edasi. Lugu ise ei olnud paha, eriti kui arvestada, et tegemist on siiski väga noore autoriga. Aga kui siit kolmandik välja rookida, siis läheks tegevus ehk käima ja lisaks autorile köidaks see raamat rohkem ka lugejat. Või noh vähemalt sellist kriitilist lugejat, kes tahab sündmuste virrvarri ja tegevust, mitte uinamuinat. Vähemalt mitte fantaasiapõnevike puhul. 

Selles osas jõuab lõpule Säde Oja teekond tavalisest inimesest Viimase Hingelinnuni. Säde on lõpuks pühitsetud Eesti Eriliste Eriüksuse agendiks ja koos oma partneri, hundimoonduja Susiga, peab ta taga ajama müstiliste ja eluohtlike helendavate kapslite jälgi, mis annavad nende tarbijale hetkeks erilised võimed ja mis ohustavad tervet riiki. Samal ajal hakkab Marimetsa kliinikust vargsi levima uus mõistatuslik haigusepuhang, mis röövib erilistelt nende võime ja ähvardab paisata kaosesse hapra tasakaalu, mille nimel Säde on kolm aastat võidelnud.Mängu sekkub ka salapärane Hõberebane.

Neetud abimees

4./263. Musta Mõõga needus

Sari: Elrici saaga #5

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2001

144lk./477lk./45635lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Põhimõtteliselt ühe soojaga sai siis terve sari loetud, või vähemalt see osa sarjast, mis eesti keelde on tõlgitud. Elric ei pääse ka selles raamatus võitlustest ja naistest ja võlurist. Selles raamatus seikleb ta võlutud metsas, võitleb surnutekuningaga ning kohtub võluriga, kelle hing asub kassi kehas. Peale selle leidub raamatus üks ilus armulugu, mis ometi kord võiks tuua rahu Elrici hinge. Ühest küljest on raskem alustada taas võitlust, kui oled saanud maitsta teistsugust rahumeelset elu, teisest küljest oled rohkem motiveeritud võitlema, kui ähvardatakse just seda, sinu rahuliku elu edasist võimalust. Samas ei pea Elric võitlema vaid oma väliste vastastega, vaid ka sisemistega. Ma arvan, et kui Elric oleks teadnud kuidas asjad edasi arenevad, siis oleks ta ehk mitmelgi juhul käitunud teisiti, valinud muud võimalused. Aga selline see elu (olenemata kas raamatus või päriselt) juba on, et me ette ei tea, mida üks või teine asi meie elus tuua võivad, kuidas mingi hetk või tegevus või tegematus võib muuta edaspidi paljut. Aga kogu sarja iseloomustus: veri, laibad, võimuvõitlus ja ilusad naised. Võlukunsti ja needust ka omajagu seas. Ma arvan, et see on vaid teatava lugeja, isegi mitte ulmelugeja, tassike teed. Pigem sellise Põhjala mütoloogia ja saagade lugeja jaoks sari. Aga mulle täitsa need raamatud meeldisid, vahel oleks küll tahtnud ise sellele Elricule ühe tou anda, vahepeal hakkas nagu mõni asi korduma ja viie raamatuga ma arvan, et see lugu juba ammendaski ennast, rohkem vist ei viitsiks lugeda. Aga see tõi mind piisavalt ulmeseikluste kirjanduse rajale nii, et nüüd kui Moorcockiga lõpetan, siis Andersoniga jätkan samas vaimus.

 

Mitu korda peab ühte võlurit maha lööma?

3./262. Rändav kindlus

Sari: Elrici saaga #4

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2000

159lk./333lk./45491lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

 

Taas kolm lugu Elricist. Esimene lugu algab... ja nii lahkus Elric Jharkorist jälitama teatud võlurit, kes oli, nagu ta väitis, põhjustanud talle pisut ebamugavusi... See jälitamine ja võitlus ongi selle raamatu läbiv teema. Kui juba tundub, et Elric saab võidu, siis ikka suudab Theleb K'aarna taas kaduda ning kõik algab otsast peale. Mõlema eesmärgiks on teine hävitada. Ja taas on ilusad naised need, kes kõiges süüdi on. Sest nendest saab alguse kas pime armastus või sügav vihkamine. Palju verd ja laipu, seega see on midagi, mis nõrganärvilistele ei ole soovitatav. Samas kui lugeda seda nagu vanaaegset saagat, mis toimub kusagil kaugel nii ajas kui ruumis, siis need laipade mäed üldse ei häiri. 

Saagades ei ole alati kõik mõistusepärane

1./260. Valge hundi saatus

Sari: Elrici saaga #3

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2000

125lk./ 125lk./ 45283lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

 

Kolmas osa sarjast loetud, veel kaks ootel. Selles raamatus oli neli lugu. Üks Elricu eelsest ajast ja kolm Elricu saaga lugu. Verised, julmad, intriige täis lood. Esimene lugu oli minu jaoks kõige mõistetamatum. Kui siiani Elric mulle pigem meeldis, siis selle looga ta tõmbas endale vee peale minu jaoks. Ma ei saa siiani aru, miks oli vaja minna oma rahva vastu, võidelda nende vastu, kes võib olla olid  tegelikult tema poolt, olnud tema sõbrad ja kelle kohta ta hetkel ei teadnud, kas nad oleksid olnud tema sõbrad ja pooldajad edasi ka või olid tõesti liitunud tema vaenlase, Yyrkooniga. Samas ta ju ise jättis Yyrkooni enda asemel aastaks valitsema teades, et see mees üle kõige ihkab ise olla riigi valitseja ja on juba eelnevalt üritanud teda tappa ja ta riik üle võtta. Olgu, saagades, mille alusel see ulmejutt on kirjutatud, ei ole ka alati kõik loogiline tänapäeva inimese jaoks. Eks sel ajal oli just tugeva õigus see, mis suures osas valitses. Kes oli tugevam ja osavam, see teised maha nottis ja ise pukki tõusis. Ja kui olid juba pukis, siis võisid valitseda just nii, nagu hing ihkas. Kui ei olnud ja soovisid sinna jõuda, siis polnud lugu kui pikk ja sügav verejälg sind troonini viis. Tähtis oli troonile trügija ellujäämine, mitte tema sõprade ja pooldajate, rääkimata vastaste ja vaenlaste ellujäämine. Üle laipade sihi poole. Täpselt selline seekordne lugu oligi. Aga kas ta sihile ka jõudis või ei, eks seda peab soovija ise lugema. Teises kahes loos on Elricu palkajad ja meelitajad kaks ilusat naist, kes meelitavad Elricu oma soovidesse ja võitlustesse. Kaose ja korra vahekorra tasakaal on mõlemal korral ohus ja erinevad jõud püüavad seda enda poole kallutada või lihtsalt segadust tekitada. Ilma suurte veriste võitlusteta ei saa ka nendes lugudes läbi. Ma mõtlesin, miks need Elricu lood mulle siiski meeldivad, olgu see üks lugu oli üle minu arusaamade, aga üldiselt need vaatamata oma verisusele, taplemistele, kohutavatele olenditele ja kõigele muule, ikka meeldivad. Kuna mulle meeldib Põhjala mütoloogia, meeldivad erinevad saagad, siis need lood on täpselt selles stiilis ja veri ning laibad raamatutes ei ole mind kunagi kohutanud, pigem tõstavad need adrenaliini mõnusalt üles ja tekitavad põnevust. Need lood on nüüd kindlasti vastuväitlustatud neile, kellele ei meeldi lugeda surmast, vägivallast, verest ja soovivad näha igal pool reaalsust. Siin jääb mingil määral küll asi reaalsusesse kuid samal ajal on see reaalsus uppunud müstikasse, nõidusesse, fantaasiasse ja ebaloogilisusse. 

Fantaasiaga saatusemerele purjetama

29./259. Saatusemerel purjetaja

Sari: Elrici saaga #2

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Jaana Peetersoo

Kirjastus: Fantaasia 2002

146lk./ 4924lk./45158lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Kui olin esimese Elrici loo, mida väljakutsesse soovitati läbi lugenud, siis mõtlesin, et võiks ikka teised raamatud ka selles sarjas läbi lugeda. Ja nii jõudsid ülejäänud eesti keelde tõlgitud raamatud mu öökapile. Siis tekkis probleem, et millises järjekorras ikka need raamatud on. Sain aru, et päris õiget järjekorda polegi, nii jäin Goodreadsi Elrici saaga järjekorra juurde. Seega Saatusemerel purjetaja lugesin teisena. Elric lahkus oma riigist aastaks, et tundma õppida teisi riike ja saada teada neist rohkem. Muidugi satub ta erinevatesse seiklustesse, sest ega Melnibonlasi mujal ei armastata nii väga. Selle raamatu kolm lugu on ajaliselt peaaegu selle aasta lõpuosas, kus ta on vangis ja siis õnnestub põgeneda. Teda korjab peale üks väga kummaline laev ja saavadki teoks kolm reisi: tulevikku, olevikku ja minevikku. Kõik lood on üsna verised ja sõjakad, milles kaotab palju asjaosalisi elu. Elric mitte, sest kolm raamatut ootab ju veel lugemist. Loos on palju müstilisi olendeid ja jumalaid, midagi läheb paika, midagi läheb paigast ära. Nõidust jagub mõlemasse leeri ja see võetakse alati abiks kui oma jõud nõrgaks jäävad. Ma ei tea, kuidagi on mulle hetkel need lood sobinud. Võtan aga järgmise käsile, kui juba raamatukogust koju toodud on ja uue kuu teemad alles avalikustamata.