Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm
Taas üks raamat, mis on pikalt järjekorras oodanud ja polnud ikka kuidagi lugemisse jõudnud. Lihtsalt polnud kunagi aega seda raamatut lugeda. Õnneks on mul olnud alati aega mõnda raamatut lugeda. Aga olen terve elu kuulnud ümbritsevatelt, et kuidas sul küll aega on raamatuid lugeda, meil ei ole kuidagi aega selleks. Nüüd ma siis tean, kuhu nende aeg on kadunud, kes selle pihta on pannud. Õnneks ma olek nii tugevas raamatute kaitseväljas olnud, et need hallid mehikesed pole kunagi minuni ulatunud ja saanud mult aega pihta panna. See on siis raamat ajast. Ametlikult küll lasteraamat, aga ma arvan, et seda peaks pigem hoopis lugema täiskasvanud, eriti need, kellel kunagi aega ei ole, kellel ei ole aega ühtegi raamatut lugeda. Raamat tüdrukust nimega Momo. Tüdruk, kes on tulnud ei kusagilt, kellel ei ole vanemaid, kes ei tea kui vana ta on, aga kellel on eriline võime - inimesi kuulata, kuulata nii, et inimene ise leiab enda seest lahenduse, tema fantaasia hakkab elama, kõik muutub paremaks. Momo maailm satub hädaohtu, kui linna ilmuvad hallid härrad, üleni halli riietatud, peas ümmargused kõvakübarad. See on nagu hääletu ja märkamatu vallutus, mis päev-päevalt sügavamale tungib ja mille eest keegi ennast kaitsta ei püüa, kuna keegi seda õieti ei märkagi. Hallid härrad lubavad inimestele, kes elavad pidevalt kiirustades ning hoiavad oma aega Aja Hoiukassas, jõukust ja edu. Inimestel on järjest vähem aega. Kuhu aeg kaob ja kas on võimalik see veel inimestele tagasi anda?
Raamatu žanriks on kirjutatud muinasjutt-romaan. Fantaasialugu, milles on palju kurba tõtt, sest paraku on igal uuel põlvkonnal järjest vähem aega, nad peavad järjest rohkem töötama, pingutama, õppima. Lastel jääb järjest vähem aega mängimiseks, sest vaja juba esimesse klassi minekuks teha katseid ja edaspidi peab käima mitmetes huviringides. Me ütleme, et elu on läinud kiireks. On küll, sest kui vanasti võttis Tartust Tallinna sõit ikka mitu päeva, siis nüüd vaid paar tundi. Kui vanasti sõidu ajal vaadati ringi, suheldi omavahel, siis nüüd möödub see aeg paljudel arvutites töötades või õppides. Elutempo on läinud kiiremaks, aga kas alati peab selle tempoga kaasa minema, võib ju panna kiire aja pausile ja sukelduda raamatumaailma, kus aeg on hoopis teistsuguses liikumises. Hea mõtlemapanev raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar