Vanim teadaolev eesti keelne luuletus

2./17.  Seal tähevõlvi all

Sari: Loomingu Raamatukogu 2024/18 

Autor: Reiner Brockmann

Tõlkija: Wimberg

Kirjastus: Kultuurileht 2024

72lk./264lk./4113lk.

Lugemise väljakutse 2024: 20. 2024.aastal Loomingu Raamatukogus ilmuv teos

Vaikselt tuleb ikka eelmise aasta väljakutsega ka lõpu poole nihkuda. Nüüd jääb veel lugeda 3 teemat 4 raamatuga. Ausalt, ei saa aru, mis fenomen see on, et igal aastal hääletatakse Loomingu Raamatukogu teema sisse. Tegelikult on ju see sama teema, ega siis aastaarv seda ei muuda. Peaks saama diskvalifitseeritud nagu ebaõigete võtetega sportlased. Kes tahavad, saaksid neid ju lugeda teiste teemade alla. Minu jaoks on jah paraku see üks teema, mis ei kuulu kindlasti lemmikteemade hulka. Isegi ei saa aru, ma ju loen küll neid LR asju, aga siis ma pigem ikka tahan valida teema või autori järgi, mida loen, mitte aastaarvu alusel. Nojah, eks ma pigem loengi jah neid varasemaid, nii enda sünniaegseid vihikuid. Ju need praegused ei ole veel piisavalt laagerdunud mu jaoks. Seekordne teos sattus täiesti juhuslikult mu lugemisse. Vaja oli leida Mirkost midagi lugeda, sest paberraamatut polnud võimalik pimedas bussis lugeda. Mõtlesin, et vaatan, kas saan mõne aegunud väljakutse punkti ometi sealt läbitud. Eelmise aasta loomingu raamatukogudest oli saadaval täpselt 1 raamat, seesama. Kui lugesin tutvustust, et tegemist on inimesega, kes elanud 17.sajandil, siis ma enam ei kahelnud, et pean lugema. Mul ju see kiiks, et vaja lugeda vanu ja veel vanemaid raamatuid. Kasvõi uustrükis. Pealegi algas Eesti raamatuaasta ja sel ajal sobis ju hästi lugeda teadaolevalt ajaloo esimese eestikeelse kunstluuletuse „Carmen alexandrinum Esthonicum…“ autoriga tutvust teha. Pean tunnistama, et Reiner Brockmanni (1609-1647) nime kuulsin elus esimest korda. Ei tea, et teda oleks kunagi kusagil õpikus nimetatud või laialdasemalt räägitud, temast kui olulisest isikust Eesti luules. Olgu, et tema looming ei olnud tänapäevaste arusaamade kohaselt ehk kõige kvaliteetsem, aga arvestama peab, et tegemist oli siiski sakslase, mitte eestlasega ja aastaks 1637. See, et üks sakslane soostus ära õppima eesti keele tasemel, et oli võimeline selles keeles luuletama ja ta seda ka tahtis teha, see on juba üks märkimisväärne olukord. Lisaks eesti keelele luuletas ta veel ka saksa, ladina ja kreeka keeles. Tema luuletused olid küll meile veidi harjumatud pühendusluuletused suures hulgas. Kirjutatud siis kellegi pulmad, matuste, lahkumiste, saavutuste puhuks. Riim veidi lihtsakoeline ja sõnumi täielikuks arusaamiseks vahel vaja teada nende tausta, kellele need luuletused ta kirjutas. Kuid need isikud ja nendega seotu on saanud ammu juba ajalooks. Seetõttu oleks tahtnud, et luuletuse juures oleks veidi enam olnud tausta lahti kirjutatud, mitte vaid nimed ja sündmus. Aga üldiselt mulle meeldis. Riimisepad meeldivad mulle ikka enam kui need vabavärslased. Ja nendest luuletustest oli tunda omaaegse eluolu ja suursugususe hõngu.

Kosmoserännud

8. Ijon Tichy kosmoserändude päevikud

Sari: Loomingu Raamatukogu 22/1962

Autor: Stanisław Lem 

Tõlkija: Olev Jõgi

Kirjastus: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus 1962

92lk./1974lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Soovituses oli „Ijon Tichy kosmoserändude päevikud. Ijon Tichy mälestused“, aga mälestuste poole sellest raamatust lugesin just eelmise aasta lõpus, seega võtsin nüüd lugemisse vaid esimese poole, ehk kosmoserändude päevikute osa. Vaatasin, et selles Loomingu Raamatukogus ei ole järjest kõiki reise, läksin siis võrdlesin uue trüki sisukorraga. Uues trükis on üks reis, number seitse rohkem, aga samas kaks reisi 22. ja 24. puuduvad, seega jäin ikkagi selle Loomingu Raamatukogu variandi lugemise juurde. 

Originaalis on need lood kirjutatud aastal 1957, teadaolevalt esimene inimene jõudis kosmosesse alles viis aastat hiljem, seega see kõik on täielik kirjaniku fantaasia, kuidas üldse on võimalik kosmoses rännata ja mis tingimused seal on, see oli alles tundmatu maa. Vahepeal pani küll muigama, et kosmoserändur tuli laevast välja ja jalutas lihtsalt ümber laeva, et saaks liikuda. Jalutas, nagu kosmoselaeva ümber ei oleks kaaluta olekut ja tühjust vaid kõva pind, mida mööda on võimalik kõndida. Ijon Tichy jõudis väga mitmetesse galaktikatesse ja erinevatele tohutul hulgal seal olevatele planeetidele, mis kõik muidugi olid asustatud. Mitte siis alati inimeste poolt, vaid erinevate mõistuslikke olendite poolt. Kõige kaugem reis võttis tal 30 aastat aega, aga kuna ta pani kohalejõudes kiirendi valesti tööle, siis õnnestus tal lahkuda sealt imikuna ja tagasijõudes oli taas sama vana kui lahkudes. Mulle meeldis kuidas kirjaniku fantaasia oli piiritu, kuidas ta suutis järjest rohkem uusi planeete ja olendeid ning seiklusi, millesse Ijon sattus, välja mõelda ja tõetruult esitada. Muidugi fantaasiatõetruult, mitte reaalse kosmosemaailma oma. Minu lemmikuks siin raamatus sai 22. reis, kus misjonärid üritasid ristiusku võõrplaneetide elanikke pöörata ja millised raskused neil sellega tekkisid. See oli selline paroodiline lugu, mis minu huumorimeelega just kokku sobis ja tekitas mõtte, aaa täitsa loogiline, aga selle väljamõtlemise peale pidi ikka tulema! Lõpupuänt oli ka muidugi hea, kuidas vaesed pärismaalased ennast ohverdasid, et ikka misjonär saaks pühakuks ja märtriks. Kõik ikka oma armastatud õpetaja heaks... Lugege, kellele meeldib must huumor, see oli tõesti hea! 

Geomeetriline ulme

20./298. Lapikmaa. Mitmemõõtmeline lugu

Sari: Loomingu raamatukogu 9-10/2006

Autor: Edwin A. Abbot

Tõlkija: Märt Väljataga

Kirjastus: Kultuurileht 2006

108lk./2935lk./51342lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts: raamat kirjastuselt Perioodika/Kultuurileht

Edwin A. Abboti (1838-1926) lugu oli nüüd midagi sellist, mida ma varem pole lugenud. Muidu ikka sarnast leiab ulmelugudes, aga see maailm oli minu jaoks midagi täiesti teistmoodi varasemast. Geomeetriline ulme. Peategelaseks siis härra Ruut. Tegelasteks kolmnurgad, kriipsud, hulknurgad. Feminism tõstis kohe pead, sest kõige alamaks olid naised, kes olid vaid kriipsud ja neil ei olnud võimalustki sellest kõrgemale tõusta, edasi areneda järgmistes põlvkondedes. Järgmises klassis olid kolmnurgad. Võrdkülgsed kõrgemad kui võrdhaarsed. Nemad said areneda võrdkülgsemaks iga korraga ning kui olid juba ideaalselt võrdkülgsed, siis edasi ruutudeks. Ruudud siis olid juba õpetlased. Sellest hetkest alates iga järgnev põlvkond sündis ühe külje võrra rikkamana. Härra ruududl olid viisnurksed pojad ja kuusnurksed pojapojad. See maailm, mida ruut kirjeldas oli väga detailne ja läbimõeldud autoril. Iga asi oli täpselt paika pandud. Ja siis kohtus härra Ruut 3D maailmaga, täiesti midagi uut ja müstilist nagu meile oleks tulnukate maailm. See oli nüüd selline raamat, mis alguses pani õlgu kehitama kuni järkjärgult hakkasid detailid paika minema ja ise ka asjale lapikult vaatama ning mõtlema. Kokkuvõttes mulle see raamat meeldis ja jäi kuhugi ajusoppi tiksuma ning ennast meelde tuletama. Võin täitsa soovitada, hoopis midagi muud, kui tavapärane ulme.

 

Ulme lühilood

14./292. Eelkäijad

Sari: Loomingu Raamatukogu 23/1978

Autor: Andrei Balabuhha

Tõlkija: Astrid Kabur

Kirjastus: Perioodika 1978

56lk./2312lk./50719lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts: raamat kirjastuselt Perioodika

Viis lühijuttu. Nimilugu Eelkäijad olen kas varasemalt lugenud või on keegi teine ka sama motiivi kasutanud, igatahes loo süžee oli tuttav ja puanti juba teadsin ette. Teine lugu Apendiks oli minu selle kogumiku lemmikuks. Kas ikka on õigust sekkuda ajalukku ja seda muuta isegi kui me teame, et see hoiab ära kunagi tulevikus ühe katastroofi, aga samas hukkub selletõttu keegi momendil, millal ta muidu ei oleks hukkunud. Eetiline probleem ja kuidas sellesse peaks suhtuma see isik, keda saadetakse ajalukku otsustavat pööret sooritama. Hauakaevaja oli ka veel loetav ja samuti eetilised probleemid olid vaagimisel. Kuidas on õigem, kas teadmatus on vahel parem kui halb teadmine, eriti kui me ei tea, kas see teadmine on halb või mitte. Kaks viimast lugu, Valik ja Tasakaal ei haakunud kuidagi minuga. Kogu kogumikku läbivaks oligi eetilised probleemid tulevikus. Pannes inimese kosmosesse, erakordsetesse olukordadesse, andes talle oskused ja võimed muuta ajalugu, tulla toime iseenda, tuleviku ja minevikuga. Vahel on täitsa huvitav lugeda vanemat ulmet, mida ma omal ajal ei lugenud, sest see teema on mind järjest enam hakanud köitma just viimastel aastatel ja kindlasti ei ole selles väike "süü" kirjastusel Fantaasia koos ulmeväljakutsega. Ka seda väljakutset ma ei saa veel lõppenuks lugeda, kuna ka lugemisel raamat on fantaasialugu.

 

Robootika kolm põhiseadust

7./285. Kadunud robot 

Sari: Loomingu Raamatukogu 47-48/1965

Autor: Isaac Asimov

Tõlkija: Ain Raitviir

Kirjastus: Perioodika 1965

132lk./1086lk./49493lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts: raamat kirjastuselt Perioodika

 

Robotite kolme põhiseadust tean ja ka seda, et need mõtles välja Asimov, aga seda raamatut enne lugenud ei olnud. Selles raamatus on kirjas kuus lugu, mis otsapidi üksteistega seotud. Tegevus käib ümber humanoidsete robotite ja inimeste. Mulle need lood meeldisid, mõnus lugemine, aga ma olen ka see, kellele robotid meeldivad ja kes ikka armastab lugeda infot uute teaduse saavutuste kohta sel teemal. Või siis igasugune tehisintellekt ja tema tegevused. Raamatus on tehisintellekti kolme põhiseaduse ümber keerlevad moraaliküsimused põimunud teaduslike ideedega. Mis on roboti roll ja kes on targem, kas inimene või robot? Kuidas arendada tehisintellekti, mis mitte ainult ei järgi reegleid, vaid suudab ka tõlgendada keerukaid inimlikke väärtusi? Kas robot peab alluma inimesele ka siis, kui ta on inimesest targem?Tegelikult ma isegi imestan, kuidas see minust vanem raamat enne mulle ette sattunud ei ole.

Neli hullu teadlast muudavad maailma

 

5./283. Ijon Tichy mälestused

Sari: Loomingu Raamatukogu 58/1967

Autor: Stanislaw Lem

Tõlkija: Jaan Kaplinski

Kirjastus: Perioodika 1967

60lk./858lk./49265lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts: raamat kirjastuselt Perioodika

Sattus näppu üks väga ammu välja antud Poola ulme raamatuke (otsisin tegelikult teise väljakutsesse mälestusi). Sel aastal olen enda jaoks avastanud Poole ulme ja seega võtsin kohe lugeda. Neid kaugema aja ulme raamatuid peabki kiiresti lugema, sest vaadates tänasel päeval tehnoloogia arengut, siis mõnede aastate pärast võib juhtuda, et võtad mitukümmend aastat tagasi väljaantud ulmeka kätte ja pärast ei saa kuidagi väljakutsesse panna, sest seal ju pole mingit ulmet enam. Selles väikeses vihikus on siis mulle veel tundmatu Ijon Tichy, tähelenduri kokkupuude Maal nelja erineva "hullu" teadlasega, või ehk lihtsalt väga palju aega omast ajast eest oleva teadlasega. Eks neid ajast eest olnud teadlasi on ka reaalses elus palju olnud ja alles aastakümnete ja sadade pärast ausse tõstetud, sest siis on muu maailm neile lihtsalt järele jõudnud. Tegelikult ega need lood nüüd nii väga ulmelised ei tundnudki ja teadlased nii hullud, ehk vaid suhtlemisraskustes erakud, kes üritasid maailma muuta. Nüüd ei jää muud üle, kui tuleb ka otsida Ijon Tichy kosmoserändude päevikud üles ja need panna oma lõputult pikenevasse lugemisjärjekorda.

 

Eestil ja Lätil on mitte ainult ühine piir, vaid ka sarnane ajalugu

27./182. Läti rahva käekäik. Hetki ajaloost

Sari: Loomingu Raamatukogu 2021/4-5 

Autor: Anna Žīgure

Tõlkija: Arno Baltin

Kirjastus: Kultuurileht 2021

96lk./4772lk./30273lk.

Lugemise väljakutse 2024:  3. Tunne oma naabreid: lätlase või leedulase raamat

Anna Žīgure on lätlaste isikliku ajaloo kildudest kokku pannud mosaiigi, väikesed katked rahva saatusest läbi ajaloo. Katked on mõned vaid paar-kolm lauset pikad, teised veidi pikemad, nii poole lehekülje jagu. Mõned katked täiendavad üksteist, teised räägivad täiesti erinevast maailmast. Sest nagu eestlasigi on ka lätlaseid pillutatud üle maailma, küll vägisi viidud Siberi küll sunnitud põgenema, küll mindud lihtsalt paremat elu otsima. Ega eestlastel ja lätlastel polegi nii erinev see saatus olnud, üsna palju on sarnasusi, samu ajaloo keerdkäike ja kannatusi. Mõnda lugu oleks tahtnud pikemalt lugeda, rohkem teada saada selle taustast ja tulevikust. Vahel oleks tahtnud, et need lood ei oleks olnud umbisikulised, vaid nende juurde oleks märgitud, kes räägib, mis soost ja kui vana ta sel hetkel oli, millest ta räägib. Ehk see oleks andnud veidi täpsema ja täiuslikuma pildi. Kuid esmase aimu meie naaberrahvast ja tema ajalookeerdkäikudest lihtsate inimeste silme ja mälu läbi, sai kätte. Soovitan lugeda just neil, kes ajalooraamatud ei viitsi lugeda, saab mingi aimu mälestuste põhjal.

Poola Nobelisti lühijuttude valimik

19./174. Maailma kõige inetum naisterahvas

Sari: Loomingu Raamatukogu kuldsari
Autor: Olga Tokarczuk

Tõlkija: Hendrik Lindepuu

Kirjastus: Kultuurileht 2022

192lk./3929lk./29430lk.

Lugemise väljakutse 2024: 5. Raamat, mille autor on Nobeli kirjanduspreemia võitnud naine

Olga Tokarczukile (sünd. 1962), Poola kliinilise psühholoogi haridusega luuletajale ja prosaistile omistati 2018. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Selles raamatus on 15 lühilugu. Ega ma muidu poleks seda kindlasti lugenud kui väljakutse pärast. Oli neid lugusid, mis panid õlgu kehitama, et mis seal nüüd see point oli, oli paremaid ja veidi kehvemaid. Aga üks lugu, see esimene, see oli minu jaoks täielik pärl ja sellepärast tasus selle raamatu lugemine ennast ära. Tee silmad lahti, sa oled surnud. "C. ostis selle raamatu ahvatleva kaanepildi pärast: tumedal, kuivanud vere värvi taustal oli trepp, mis viis häguselt paistva paokil ukseni; ukse taga paistis hele valguskiir, terav kui nuga. Lisaks tundis ta ära tuttavas kujunduses pealkirja kollased kandilised tähed, raamat kuulus niisiis tema lemmikkrimisarja. ... Raamatupoodi ilmus aina enam krimkasid, mis olid kui segaverelised krantsid: mingid tehnokrimkad, ulmekrimkad, krimkad-armastus­romaanid. C. luges kõike, vähemalt tema jäi truuks. Ei juhtunud, et ta oleks alustanud ja jätnud lõpetamata. Esimese lause lugemist võttis ta kui lepingule allakirjutamist või tõotust, et püsib lõpuni raamatu seltsis. Taganemisteed ei olnud. Kuni mõrtsuka paljastamine meid lahutab." Jutt naisest, kes loeb krimkat ja kuidas ülejäänud elu segab tal raamatulugemist nautimast. Laske ainult mul lugeda, ärge segage... Kui tihti oleme põnevasse raamatusse uppununa ise seda tahtnud kõva häälega hüüda. Kuid krimka kulgeb ja kulgeb ja mõrva ei toimu ega toimu... Äkki peaks siis lugeja ise ohjad oma kätte võtma ja veidi raamatutegevusse sekkuma? Põnev lugu oli ja märkamatult sulandusid raamatumaailma ning lugejamaailmakihid omavahel. Tänu sellele loole sai see raamat mul tunduvalt kõrgema hinde. Teised olid ka head lood, aga mitte minu maitsele otseselt.

 

Nähtamatu mürk tapab nähtavalt ja isegi päästekauguse niidist pole alati abi

11./235. Nähtamatu niit

Sari: Loomingu Raamatukogu 8/9-2020

Autor: Samanta Schweblin

Tõlkija: Ruth Sepp

Kirjastus: Kultuurileht 2020

80lk./1914lk./50964lk.

Hispaania keelse kirjanduse väljakutse detsember: vabalt valitud hispaania keelse kirjaniku teos

Vaatasin kõigepealt, kas mul on mingi lugemata hispaania keelse autori raamat kodus ja leidsingi selle raamatu. Tegemist Argentiina kirjanikuga. Algselt pani õlgu kehitama ja tuli mõte, et mulle ikka üldse need Lõuna-Ameerika kirjanikud ei sobi. Aga mida edasi, seda rohkem hakkas tekst minus tööle ja peale lõpetamist jäi midagi, mis pani taas sellele raamatukesele mõtlema. Raamat on lühike, aga probleem, millest räägib on suur. Kusjuures ta otseselt üldse sellest ei kirjuta, aga see lugu on tükk, mida sa hakkad oma teadmistes globaalses mastaabis nägema. Selle raamatu kohta võiks isegi öelda, et vaga vesi, sügav põhi ja kui lugedes ei tundu, et sa sinna vette vajud, siis lõpetades avastad, et oled üleni vee all tegelikult. Seega tuleb välja, et mõni Lõuna-Ameerika kirjanik ikka sobib.

Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista. Nähtamatu mürk tapab siiski nähtavalt. Teine teema on ema ja lapse suhe, kelle vahel on nähtamatu niit, mis võib aeg ajalt muutuda ka üsna nähtavaks kõrvalseisjatele. Mulle meeldis mu jaoks uus sõna seal - päästekauguse niit. 

Baskimaa taeva all

3./158. Need taevad

Sari: Loomingu Raamatukogu 2022/8-9 

Autor: Bernardo Atxaga

Tõlkija: Merilin Kotta

Kirjastus: Kultuurileht 2022

104lk./616lk./35108lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse august: Hispaania vähemusrahvaste kirjandus: baski või katalaani kirjanik. 

Baski moodsa kirjanduse klassik Bernardo Atxaga vaatleb oma lühiromaanis Baskimaa iseseisvuse eest võidelnud organisatsiooni ETA tegevuse järelmeid, keskendudes ühe endise liikme saatusele.
37-aastane äsja vanglast vabanenud naine asub teele kodulinna, üksi ja pinevil. Kuid mitte kõik tema kaasreisijad pole selles bussis juhuslikult ning minevikust tulevikku ei pääse sama muretult kiirteed mööda kihutades nagu Barcelonast Bilbaosse.

Raamatus on nii naise mälestusi vanglas viibitud ajast, ajast ja tegevusest enne vanglat kui ootust ja lootust edasiseks, samuti kokkupuuted bussis olevate isikutega. Tegelikult selles lühikeses loos ei toimu ühest küljest eriti midagi, samas on seal väga palju, seda just vaimses pooles. Saame veidi aimu, kes see naine on ja mis oleks tema soovid, samas millised on valikud, mis talle peale sunnitakse. Kas ta on vaba tegema ise oma valikuid, või mitte. Mis on soovid ja mis on reaalsus. Ma usun, et bask suudab sellest raamatust lugeda ridade vahelt hoopis rohkem kui meie, kes sellest mingil määral on kuulnud, aga kes tegeliku ETA aegse eluga seal pole kokku puutunud. Ja ausalt öeldes, ega ma ei tea ka kuigi palju üldse sellest, kes need baskid on ja olid. Raamatu lõpus olevas saatesõnas küll tõlkija valgustab natuke seda. Raamat oli üsna huvitavalt kirja pandud, aga pigem neile, kellele meeldivad psühholoogilised raamatud. Kes eelistab tapmist ja tagaajamist, kärtsu ja mürtsu, siis seda sellest raamatust ei leia.

Hispaania lumi?

 

11./95. Lumes on tühjus

Sari: Loomingu Raamatukogu 3-4/2015

Autor: Benjamín Prado

Tõlkija: Lembit Liivak

Kirjastus: Kultuurileht 2015

120lk./2434lk./ 20774lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse mai: Elus oleva Hispaania kirjaniku raamat

Hispaania kirjaniku (sünd. 1961) näiliselt kerges ja mänglevas laadis kriminaalromaan, mis lisaks mõrvaloole jutustab lugude sepitsemise käänulisest teest. 

Tegelikult ma isegi ei tea, kas tegu ikka oli päris kriminaalromaaniga. Ok, mõrv toimus, ju siis oli. Rohkem pigem psühholoogiline romaan manipulatsioonist, üksindusest, armastusest, kirjaniku loomevaevadest, üksinduse tragöödiast. Kohe alguses lubatakse, et toimub mõrv, aga sa ei saa teada, kes on kes, kes kogu loo jutustab, kas mõrvar või kõrvalseisja. Tegelikult ka peale raamatut jääb kohati mõte, et kas see juhtus tegelikult või oli see loos, mida üks tegelane kirjutas. Kogu lugu muudkui kruttis ja kruttis, kord ühest kohast, siis järsku juba järgmisest kohast. Kord said spiraalid oma teel kokku, siis läksid taas lahku. Või äkki oligi kogu lugu lihtsalt üks järjekordne väljamõeldud lugu, millest kolm meest kohvikus arutasid? Igatahes selline psühholoogiline raamat pigem, kes päris korralikku kriminulli otsib, see kindlasti siit ei leia.

 

Üks iidvana lugu Jaapanist

 7./71. Vana bambuseraiduri lugu

Sari Loomingu Raamatukogu #6/2023

Autor teadmata

Tõlkinud Alari Allik  

Kirjastus Kultuurileht 2023

56lk./1730lk./15368lk.

Lugemise väljakutse: 20. 2023. aastal ilmunud Loomingu Raamatukogu raamat  

Keegi ei tea, kui vana on jaapani lugu vanast bambuseraidurist, kes ühel heal päeval metsast helendava kuuprintsessi leiab. Jutuvestjad on seda kunstmuinasjuttu ajast aega publiku huvide järgi kohandanud. Säilinud anonüümsetest tekstivariantidest on näha, et vastavalt jutuvestja kujutlusvõimele ja kuulajate ootustele muutub nii kosilaste arv kui ka nende ülesannete iseloom. See on lugu, millel pole algset kuju ega autorit; lugu, mis sünnib igal jutustamisel uuesti.

Tegelikult on siin raamatukeses selle loo kaks varianti ja lisaks ka tõlkija poolt selgituseks ja saateks sellele loole, mis on pärit iidsest minevikust. Ega ma eriti ei oskagi selle jutukese kohta midagi öelda. Mulle jääb ikka Jaapan väga kaugeks ja arusaamatuks, eriti veel kui tegemist iidsete aegadega. Lugesin, oli kah, aga ausalt öeldes mingeid emotsioone ei tekitanud.

Kunagi kui Eesti kuningad käisid Paides ordumeeste juures...

 

43./190. Neljakuningapäev

Sari Loomingu Raamatukogu 1/2015

Autor Jaan Kaplinski

Kirjastus Kultuurileht 2015

80lk./4308lk./34778lk.

Lugemise väljakutse: 9. Mälestades Jaan Kaplinskit – üks tema raamat

Hakkan suure väljakutsega lõpusirgele jõudma, jäänud on veel vaid üks raamat lugeda. Aga eelviimasest kõigepealt. Ma ei tea, et ma oleksin kunagi lugenud mõnda Kaplinski täiskasvanute raamatut, seega see on esimene. Lasteraamatuid olen küll lugenud, seega päris esimene Kaplinski raamat pole. Sattus siis pihku näidend temalt. „Neljakuningapäev“ on kirjutatud 1970. aastate algupoolel, laval on seda mängitud 1977 Draamateatris ja 1987 Noorsooteatris, aga tundub, et suurt menu sel näidendil ei olnud. Näinud ise ei ole. Lugedes tundus mulle pigem, et see võiks olla mõne harrastusteatri suveetenduse näidend. Erilist muljet see näidendiraamatuke mulle ei jätnud, pigem selline kesine lugu. Aga ehk loen veel kunagi midagi paremat temalt.

Üks vägga hea õppetus aegade taggant

 

25./172. Juttud ja Teggud kui ka Monningad Õppetussed mis maiapiddamisse pärrast tarwis lähtwad. Eestima-rahwale heaks on üllespannud, Reedik Willem Willmann, Õppetaia Karja-Kirriko peäle, Saaremaale.

Sari: Loomingu Raamatukogu 47-52/1975

Autor: Friedrich Wilhelm Willmann

Kirjastus: Perioodika 1975

256lk./2552lk./33022lk.

Loomingu Raamatukogu väljakutse detsember: raamat, mille pealkirjas on kohanimi

Ikka ilusaid pikki pealkirju osati omal ajal raamatute peale panna, et ikka täpselt teaks millega tegemist. Esmatrükk antud raamatul oli 1782. Autoriks saksa kirikuõpetaja, aga teose pani kirja selges eesti keeles Eestimaa rahvale. Üllatavalt vaevaliselt hakkas alguses selle raamatu lugemine minema. Mitte sellepärast, et gooti kirjas. Seda ma loen üldiselt vabalt. Isegi mitte sellepärast, et kohati oli trükk natuke kehva ja tähtedest oli raske aru saada, on nüüd o või p, k või s. Aga see keelepilt! No pidevalt lugesid sõna kokku ja siis pidid tõlkima omale eesti keelde, sellesse tänapäevasesse eesti keelde. Kohati hakkas mulle juba tunduma, et kõik tähed, mida meie kahekordselt kirjutame nagu näiteks kass ja kukk, kirjutasid nemad ühekordselt kas ja kuk. Kõik tähed, mida me ühekordselt kirjutame nagu näiteks kana või tema, need kirjutasid nemad kindlasti kahekordselt kanna ja temma. Pärast lugesin järelkirjast, et päris õige tolleaegse grammatika järgi polegi raamat kirjutatud, sest autor oli sakslane, kes õppis alles täiskasvanuna eesti keele ära ning tõlkis sõnaraamatu abiga. Seega tekitas ta juurde neid erinevate väldetega mitmekordseid tähti ning osa vorme oli valesti, eriti eituse puhul (epole oli mu lemmikuks) ja ka tegutsesid seal kaks koerad ning kuus hiirid. Aga kui silm ja aju harjusid, siis lõpupoole läks juba libedamalt. Raamat koosneb kolmest osast. Esimeses osas on 90 juttu koos õpetusega. Ikka alguses jut ja siis õppetus, et talurahvas aru saaks, millest jutt oli ja kuidas peab käituma. Muidugi olid need õpetused suures osas mõisnike ja kirikuõpetaja mätta otsast ning kutsusid rahvast üles alandlikkusele. Jutud viksis aus kirikuõpetaja maha lätlase Gotthard Friedrich Stenderi raamatust "Kenad valmis ja jutud" (1766). Suur osa loomavalmidest, mis selles raamatus toodud, on ka tänapäeval hästi teada. Üllataski, et need on juba sedavõrd eakad lood. Teine osa raamatust oli: "Õppetus kuida keik ma rahvas voib, ilma sure vaevata, linnopuud piddada, ja se läbbi rikkaks saada. Küsimiste ja kostmise sannadega üllespantud, sest õppetaialt nimmega: Willmann." Ma ei tea, kas seeläbi hakati rohkem mesilasi pidama, aga propageeris ta seda küll. Põhiline jutt käis pereheitmise kohta ja kuidas aru saada, et pere on tugev ja korras. Kolmandaks oli kirja pandud "Õppetus kuida Ma-rahvas peab ommad ellaiad hoidma, et nemmad ei saa tõbbiseks, ning kui ellaiad tõbbiseks on saanud, kuida abbi peab saama.". Eks selles osas oli tal tuline õigus, et kui loom haige, siis hoia teda nii, et teiste loomade, nende sööda ja kõige muuga kokku ei puutuks, et haigus edasi ei kanduks. Aga ravi ja profülaktika osas olevad soovitused, need seespidised, nende osas tekkis küll mõte, et kui haigus seda looma ei tapnud, siis ravi kindlasti.

Aga soovitan palavalt seda lugeda, saate ikka omajagu muiata, et oleks vaene mees teadnud, kuidas see ilmaelu 240 aasta pärast välja näeb ja et tema raamatut loetakse ka siis.

Sellega on see väljakutse tehtud.

Kokku 12 raamatut, 1370 lehekülge, õhem 56lk. ja paksem 256lk., vanim aastast 1966, noorim 2021, 8 maa autorit. Lemmikuteks Corey Fordi "Mõtlemise õpetus" ja seesama täna tutvustatud raamat.

Ungari kirjanik kirjutab kirjandusest

 

4./139. Sõnade imelisest elust. Kolm loengut keelest ja kirjandusest

Sari: Loomingu raamatukogu nr.36/ 2020

Autor Péter Esterházy

Tõlkinud Lauri Eesmaa

Kirjastus Kultuurileht 2020

64lk./700lk./28478lk.

Loomingu Raamatukogu väljakutse november: kirjanik kirjutamisest

Loenguvalimikus „Sõnade imelisest elust“ räägib Esterházy nii kirjandusest, keelest kui ka mõtlemisest; muidugi ka sõnadest, millel on oma elukaar, nii et kirjanik peab teadma, kuidas need vananevad, tundma nende tujusid ja taipama sedagi, mis jalaga need on hommikul voodist välja astunud.

Ega ma midagi ei oska eriti sellest arvata, sest minu jaoks oli see asjade ümber keerutamine ja rääkimine asjast ilma asjast rääkimata. Mulle üldiselt sellised loengud ja esseed ei istu, minu jaoks on need suures osas lihtsalt targutamised, aga see ei tähenda, et need halvad oleks, lihtsalt pole minu maitse. Kindlasti aga olid need huvitavamad ungarlasele või ungari kirjanduse asjatundjale, sest palju oli pikitud sisse asju ungari kirjandusest. Sellegipoolest leidsin sealt ühe hea asja:

"Äsja lugesin "ametlikku versiooni 1956.aasta kättemaksu- ja hirmutamiskogupaukudest": nelikümmend tuhat hertsogpiiskoppi, hertsogit, krahvi ja parunit, kes olid juba sünnist saati Csepeli rauatöölisteks maskeerunud, ründasid, leivad kaenla all, rahulikult tulistavaid julgeolekutöötajaid." (lk.36) Tuleb tõdeda, et 1956 aastast 2022 aastani pole eriti midagi muutunud, mõned sõnad teiseks ja sobib kasutada ka sel aastal.

Teatri- ja filmitegemisest läbi must huumori

 

4./125. Kuidas sünnib näitemäng. Kuidas tehakse filmi

Sari: Loomingu Raamatukogu #45-46/1981

Autor: Karel Čapek

Tõlkija: Lembit Remmelgas

Kirjastus: Perioodika 1981

112lk./816lk./25296lk./

Loomingu Raamatukogu väljakutse oktoober: Illustreeritud raamat

Kui lugesin teemat, siis esimene mõte oli, et LR ja illustreeritud? Need ju kõik puha tekstiraamatud seal... Võtsin siis oma Loomingu Raamatukogude pundi (umbes 20 raamatut seal) riiulist ja hakkasin lappama... kohe ühena esimestest sattus see raamat näppu, hiljem selgus, et lausa 4 raamatut minu lugemise ootel pundis olid illustreeritud. Vahel võib mälu ikka petta, ei olegi seal vaid tekstipõhised raamatud.

Kes sellest raamatust tõsist õpetust läheb otsima, peab peituma. Aga kuna ma olen Čapekit ka varem lugenud, siis see, mida eeldasin, oli täpselt seal olemas. Mõnus sarkastiline huumor. Räägib lahti täpselt nii teatri kui filmitegemise kulissitagused, keerates kohati üle vindi. Aga muidu ei oleks seda üldse huvitav lugeda. Eks asjaosalised oska seda ehk täpsemalt kirjeldada, kui täpselt seal kirjas on. Ise ei ole kumbagi teinud, ei teatrit ega filmi ja kirjutanud kumbagi ka ei ole. Aga lugeda soovitan küll ja pigem neil, kelle huumorimeel kaldub sinna musta huumori poole rohkem.