Nähtamatu mürk tapab nähtavalt ja isegi päästekauguse niidist pole alati abi

11./235. Nähtamatu niit

Sari: Loomingu Raamatukogu 8/9-2020

Autor: Samanta Schweblin

Tõlkija: Ruth Sepp

Kirjastus: Kultuurileht 2020

80lk./1914lk./50964lk.

Hispaania keelse kirjanduse väljakutse detsember: vabalt valitud hispaania keelse kirjaniku teos

Vaatasin kõigepealt, kas mul on mingi lugemata hispaania keelse autori raamat kodus ja leidsingi selle raamatu. Tegemist Argentiina kirjanikuga. Algselt pani õlgu kehitama ja tuli mõte, et mulle ikka üldse need Lõuna-Ameerika kirjanikud ei sobi. Aga mida edasi, seda rohkem hakkas tekst minus tööle ja peale lõpetamist jäi midagi, mis pani taas sellele raamatukesele mõtlema. Raamat on lühike, aga probleem, millest räägib on suur. Kusjuures ta otseselt üldse sellest ei kirjuta, aga see lugu on tükk, mida sa hakkad oma teadmistes globaalses mastaabis nägema. Selle raamatu kohta võiks isegi öelda, et vaga vesi, sügav põhi ja kui lugedes ei tundu, et sa sinna vette vajud, siis lõpetades avastad, et oled üleni vee all tegelikult. Seega tuleb välja, et mõni Lõuna-Ameerika kirjanik ikka sobib.

Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista. Nähtamatu mürk tapab siiski nähtavalt. Teine teema on ema ja lapse suhe, kelle vahel on nähtamatu niit, mis võib aeg ajalt muutuda ka üsna nähtavaks kõrvalseisjatele. Mulle meeldis mu jaoks uus sõna seal - päästekauguse niit. 

Baskimaa taeva all

3./158. Need taevad

Sari: Loomingu Raamatukogu 2022/8-9 

Autor: Bernardo Atxaga

Tõlkija: Merilin Kotta

Kirjastus: Kultuurileht 2022

104lk./616lk./35108lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse august: Hispaania vähemusrahvaste kirjandus: baski või katalaani kirjanik. 

Baski moodsa kirjanduse klassik Bernardo Atxaga vaatleb oma lühiromaanis Baskimaa iseseisvuse eest võidelnud organisatsiooni ETA tegevuse järelmeid, keskendudes ühe endise liikme saatusele.
37-aastane äsja vanglast vabanenud naine asub teele kodulinna, üksi ja pinevil. Kuid mitte kõik tema kaasreisijad pole selles bussis juhuslikult ning minevikust tulevikku ei pääse sama muretult kiirteed mööda kihutades nagu Barcelonast Bilbaosse.

Raamatus on nii naise mälestusi vanglas viibitud ajast, ajast ja tegevusest enne vanglat kui ootust ja lootust edasiseks, samuti kokkupuuted bussis olevate isikutega. Tegelikult selles lühikeses loos ei toimu ühest küljest eriti midagi, samas on seal väga palju, seda just vaimses pooles. Saame veidi aimu, kes see naine on ja mis oleks tema soovid, samas millised on valikud, mis talle peale sunnitakse. Kas ta on vaba tegema ise oma valikuid, või mitte. Mis on soovid ja mis on reaalsus. Ma usun, et bask suudab sellest raamatust lugeda ridade vahelt hoopis rohkem kui meie, kes sellest mingil määral on kuulnud, aga kes tegeliku ETA aegse eluga seal pole kokku puutunud. Ja ausalt öeldes, ega ma ei tea ka kuigi palju üldse sellest, kes need baskid on ja olid. Raamatu lõpus olevas saatesõnas küll tõlkija valgustab natuke seda. Raamat oli üsna huvitavalt kirja pandud, aga pigem neile, kellele meeldivad psühholoogilised raamatud. Kes eelistab tapmist ja tagaajamist, kärtsu ja mürtsu, siis seda sellest raamatust ei leia.

Hispaania lumi?

 

11./95. Lumes on tühjus

Sari: Loomingu Raamatukogu 3-4/2015

Autor: Benjamín Prado

Tõlkija: Lembit Liivak

Kirjastus: Kultuurileht 2015

120lk./2434lk./ 20774lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse mai: Elus oleva Hispaania kirjaniku raamat

Hispaania kirjaniku (sünd. 1961) näiliselt kerges ja mänglevas laadis kriminaalromaan, mis lisaks mõrvaloole jutustab lugude sepitsemise käänulisest teest. 

Tegelikult ma isegi ei tea, kas tegu ikka oli päris kriminaalromaaniga. Ok, mõrv toimus, ju siis oli. Rohkem pigem psühholoogiline romaan manipulatsioonist, üksindusest, armastusest, kirjaniku loomevaevadest, üksinduse tragöödiast. Kohe alguses lubatakse, et toimub mõrv, aga sa ei saa teada, kes on kes, kes kogu loo jutustab, kas mõrvar või kõrvalseisja. Tegelikult ka peale raamatut jääb kohati mõte, et kas see juhtus tegelikult või oli see loos, mida üks tegelane kirjutas. Kogu lugu muudkui kruttis ja kruttis, kord ühest kohast, siis järsku juba järgmisest kohast. Kord said spiraalid oma teel kokku, siis läksid taas lahku. Või äkki oligi kogu lugu lihtsalt üks järjekordne väljamõeldud lugu, millest kolm meest kohvikus arutasid? Igatahes selline psühholoogiline raamat pigem, kes päris korralikku kriminulli otsib, see kindlasti siit ei leia.

 

Üks iidvana lugu Jaapanist

 7./71. Vana bambuseraiduri lugu

Sari Loomingu Raamatukogu #6/2023

Autor teadmata

Tõlkinud Alari Allik  

Kirjastus Kultuurileht 2023

56lk./1730lk./15368lk.

Lugemise väljakutse: 20. 2023. aastal ilmunud Loomingu Raamatukogu raamat  

Keegi ei tea, kui vana on jaapani lugu vanast bambuseraidurist, kes ühel heal päeval metsast helendava kuuprintsessi leiab. Jutuvestjad on seda kunstmuinasjuttu ajast aega publiku huvide järgi kohandanud. Säilinud anonüümsetest tekstivariantidest on näha, et vastavalt jutuvestja kujutlusvõimele ja kuulajate ootustele muutub nii kosilaste arv kui ka nende ülesannete iseloom. See on lugu, millel pole algset kuju ega autorit; lugu, mis sünnib igal jutustamisel uuesti.

Tegelikult on siin raamatukeses selle loo kaks varianti ja lisaks ka tõlkija poolt selgituseks ja saateks sellele loole, mis on pärit iidsest minevikust. Ega ma eriti ei oskagi selle jutukese kohta midagi öelda. Mulle jääb ikka Jaapan väga kaugeks ja arusaamatuks, eriti veel kui tegemist iidsete aegadega. Lugesin, oli kah, aga ausalt öeldes mingeid emotsioone ei tekitanud.

Kunagi kui Eesti kuningad käisid Paides ordumeeste juures...

 

43./190. Neljakuningapäev

Sari Loomingu Raamatukogu 1/2015

Autor Jaan Kaplinski

Kirjastus Kultuurileht 2015

80lk./4308lk./34778lk.

Lugemise väljakutse: 9. Mälestades Jaan Kaplinskit – üks tema raamat

Hakkan suure väljakutsega lõpusirgele jõudma, jäänud on veel vaid üks raamat lugeda. Aga eelviimasest kõigepealt. Ma ei tea, et ma oleksin kunagi lugenud mõnda Kaplinski täiskasvanute raamatut, seega see on esimene. Lasteraamatuid olen küll lugenud, seega päris esimene Kaplinski raamat pole. Sattus siis pihku näidend temalt. „Neljakuningapäev“ on kirjutatud 1970. aastate algupoolel, laval on seda mängitud 1977 Draamateatris ja 1987 Noorsooteatris, aga tundub, et suurt menu sel näidendil ei olnud. Näinud ise ei ole. Lugedes tundus mulle pigem, et see võiks olla mõne harrastusteatri suveetenduse näidend. Erilist muljet see näidendiraamatuke mulle ei jätnud, pigem selline kesine lugu. Aga ehk loen veel kunagi midagi paremat temalt.

Üks vägga hea õppetus aegade taggant

 

25./172. Juttud ja Teggud kui ka Monningad Õppetussed mis maiapiddamisse pärrast tarwis lähtwad. Eestima-rahwale heaks on üllespannud, Reedik Willem Willmann, Õppetaia Karja-Kirriko peäle, Saaremaale.

Sari: Loomingu Raamatukogu 47-52/1975

Autor: Friedrich Wilhelm Willmann

Kirjastus: Perioodika 1975

256lk./2552lk./33022lk.

Loomingu Raamatukogu väljakutse detsember: raamat, mille pealkirjas on kohanimi

Ikka ilusaid pikki pealkirju osati omal ajal raamatute peale panna, et ikka täpselt teaks millega tegemist. Esmatrükk antud raamatul oli 1782. Autoriks saksa kirikuõpetaja, aga teose pani kirja selges eesti keeles Eestimaa rahvale. Üllatavalt vaevaliselt hakkas alguses selle raamatu lugemine minema. Mitte sellepärast, et gooti kirjas. Seda ma loen üldiselt vabalt. Isegi mitte sellepärast, et kohati oli trükk natuke kehva ja tähtedest oli raske aru saada, on nüüd o või p, k või s. Aga see keelepilt! No pidevalt lugesid sõna kokku ja siis pidid tõlkima omale eesti keelde, sellesse tänapäevasesse eesti keelde. Kohati hakkas mulle juba tunduma, et kõik tähed, mida meie kahekordselt kirjutame nagu näiteks kass ja kukk, kirjutasid nemad ühekordselt kas ja kuk. Kõik tähed, mida me ühekordselt kirjutame nagu näiteks kana või tema, need kirjutasid nemad kindlasti kahekordselt kanna ja temma. Pärast lugesin järelkirjast, et päris õige tolleaegse grammatika järgi polegi raamat kirjutatud, sest autor oli sakslane, kes õppis alles täiskasvanuna eesti keele ära ning tõlkis sõnaraamatu abiga. Seega tekitas ta juurde neid erinevate väldetega mitmekordseid tähti ning osa vorme oli valesti, eriti eituse puhul (epole oli mu lemmikuks) ja ka tegutsesid seal kaks koerad ning kuus hiirid. Aga kui silm ja aju harjusid, siis lõpupoole läks juba libedamalt. Raamat koosneb kolmest osast. Esimeses osas on 90 juttu koos õpetusega. Ikka alguses jut ja siis õppetus, et talurahvas aru saaks, millest jutt oli ja kuidas peab käituma. Muidugi olid need õpetused suures osas mõisnike ja kirikuõpetaja mätta otsast ning kutsusid rahvast üles alandlikkusele. Jutud viksis aus kirikuõpetaja maha lätlase Gotthard Friedrich Stenderi raamatust "Kenad valmis ja jutud" (1766). Suur osa loomavalmidest, mis selles raamatus toodud, on ka tänapäeval hästi teada. Üllataski, et need on juba sedavõrd eakad lood. Teine osa raamatust oli: "Õppetus kuida keik ma rahvas voib, ilma sure vaevata, linnopuud piddada, ja se läbbi rikkaks saada. Küsimiste ja kostmise sannadega üllespantud, sest õppetaialt nimmega: Willmann." Ma ei tea, kas seeläbi hakati rohkem mesilasi pidama, aga propageeris ta seda küll. Põhiline jutt käis pereheitmise kohta ja kuidas aru saada, et pere on tugev ja korras. Kolmandaks oli kirja pandud "Õppetus kuida Ma-rahvas peab ommad ellaiad hoidma, et nemmad ei saa tõbbiseks, ning kui ellaiad tõbbiseks on saanud, kuida abbi peab saama.". Eks selles osas oli tal tuline õigus, et kui loom haige, siis hoia teda nii, et teiste loomade, nende sööda ja kõige muuga kokku ei puutuks, et haigus edasi ei kanduks. Aga ravi ja profülaktika osas olevad soovitused, need seespidised, nende osas tekkis küll mõte, et kui haigus seda looma ei tapnud, siis ravi kindlasti.

Aga soovitan palavalt seda lugeda, saate ikka omajagu muiata, et oleks vaene mees teadnud, kuidas see ilmaelu 240 aasta pärast välja näeb ja et tema raamatut loetakse ka siis.

Sellega on see väljakutse tehtud.

Kokku 12 raamatut, 1370 lehekülge, õhem 56lk. ja paksem 256lk., vanim aastast 1966, noorim 2021, 8 maa autorit. Lemmikuteks Corey Fordi "Mõtlemise õpetus" ja seesama täna tutvustatud raamat.

Ungari kirjanik kirjutab kirjandusest

 

4./139. Sõnade imelisest elust. Kolm loengut keelest ja kirjandusest

Sari: Loomingu raamatukogu nr.36/ 2020

Autor Péter Esterházy

Tõlkinud Lauri Eesmaa

Kirjastus Kultuurileht 2020

64lk./700lk./28478lk.

Loomingu Raamatukogu väljakutse november: kirjanik kirjutamisest

Loenguvalimikus „Sõnade imelisest elust“ räägib Esterházy nii kirjandusest, keelest kui ka mõtlemisest; muidugi ka sõnadest, millel on oma elukaar, nii et kirjanik peab teadma, kuidas need vananevad, tundma nende tujusid ja taipama sedagi, mis jalaga need on hommikul voodist välja astunud.

Ega ma midagi ei oska eriti sellest arvata, sest minu jaoks oli see asjade ümber keerutamine ja rääkimine asjast ilma asjast rääkimata. Mulle üldiselt sellised loengud ja esseed ei istu, minu jaoks on need suures osas lihtsalt targutamised, aga see ei tähenda, et need halvad oleks, lihtsalt pole minu maitse. Kindlasti aga olid need huvitavamad ungarlasele või ungari kirjanduse asjatundjale, sest palju oli pikitud sisse asju ungari kirjandusest. Sellegipoolest leidsin sealt ühe hea asja:

"Äsja lugesin "ametlikku versiooni 1956.aasta kättemaksu- ja hirmutamiskogupaukudest": nelikümmend tuhat hertsogpiiskoppi, hertsogit, krahvi ja parunit, kes olid juba sünnist saati Csepeli rauatöölisteks maskeerunud, ründasid, leivad kaenla all, rahulikult tulistavaid julgeolekutöötajaid." (lk.36) Tuleb tõdeda, et 1956 aastast 2022 aastani pole eriti midagi muutunud, mõned sõnad teiseks ja sobib kasutada ka sel aastal.

Teatri- ja filmitegemisest läbi must huumori

 

4./125. Kuidas sünnib näitemäng. Kuidas tehakse filmi

Sari: Loomingu Raamatukogu #45-46/1981

Autor: Karel Čapek

Tõlkija: Lembit Remmelgas

Kirjastus: Perioodika 1981

112lk./816lk./25296lk./

Loomingu Raamatukogu väljakutse oktoober: Illustreeritud raamat

Kui lugesin teemat, siis esimene mõte oli, et LR ja illustreeritud? Need ju kõik puha tekstiraamatud seal... Võtsin siis oma Loomingu Raamatukogude pundi (umbes 20 raamatut seal) riiulist ja hakkasin lappama... kohe ühena esimestest sattus see raamat näppu, hiljem selgus, et lausa 4 raamatut minu lugemise ootel pundis olid illustreeritud. Vahel võib mälu ikka petta, ei olegi seal vaid tekstipõhised raamatud.

Kes sellest raamatust tõsist õpetust läheb otsima, peab peituma. Aga kuna ma olen Čapekit ka varem lugenud, siis see, mida eeldasin, oli täpselt seal olemas. Mõnus sarkastiline huumor. Räägib lahti täpselt nii teatri kui filmitegemise kulissitagused, keerates kohati üle vindi. Aga muidu ei oleks seda üldse huvitav lugeda. Eks asjaosalised oska seda ehk täpsemalt kirjeldada, kui täpselt seal kirjas on. Ise ei ole kumbagi teinud, ei teatrit ega filmi ja kirjutanud kumbagi ka ei ole. Aga lugeda soovitan küll ja pigem neil, kelle huumorimeel kaldub sinna musta huumori poole rohkem.