Viiekümnendad Näljamängud

2./126. Lõikuspäeva päikesetõus

Sari: Näljamängud 

Autor: Suzanne Collins  

Tõlkija: Evelin Schapel

Kirjastus: Tänapäev 2025

392lk./840lk./30963lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuni: fantaasia - maailm

Viiekümnendate Näljamängude koidikul haarab Panemi ringkondi hirm. Sel aastal võetakse nende kodudest Vaigistusveerandsaja auks kaks korda rohkem tribuute. Haymitch Abernathy on üks, kes peab 12. ringkonna eest võistlusse minema, surema või jääma ellu. Kes on sarja peatriloogiat lugenud, need teavad, kes nende konkreetsete mängude võitja on ja seetõttu ehk veidi on lugedes pinge maas. Samas ikkagi on põnev kuidas, mis jutus ja mis pärast sai, miks Haymitch selliseks muutus. Väga verised raamatud, julmad ja näitavad, kuidas allutatud rahvastel pole eriti võimalusi, vähemalt mitte seni kui nad üritavad ükshaaval. Raamat julmusest, halastamatusest, manipuleeritavusest, pimedast vihkamisest, abitusest, hirmust. allaandmisest. Samas on see raamat hoolimisest, üksteise toetamisest, eneseohverdusest, sõprusest, armastusest, visadusest. leppimatusest. Raamat kaotusest ja võidust, võidust, mis vahel võib olla suurem kaotus kui kaotus ise. Üks osa sellest sarjast on veel lugemata, kindlasti saab tulevikus ka see loetud. 

Õigus enda elule

9./91. Lunastuseaasta

Autor: Kim Liggett 

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Rahva Raamat 2022

390lk./  2187lk./21931lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 aprill: fantaasia maailm

Tierney maailm on üles ehitatud vaikimisele ja hirmule, justkui oleks see ainus viis naisi kontrolli all hoida. Neile korrutatakse, et noortes tüdrukutes on midagi ohtlikku, midagi, mis tuleb enne taltsutada, kui nad tohivad tagasi tulla. Et nende nahk kannab endas mingit seletamatut jõudu, mis paneb mehed teisiti käituma. Külas, kus Tierney elab, on see muutunud reegliks, millele keegi vastu ei vaidle. Ja kui saabub kuueteistkümnes eluaasta, saadetakse kõik tüdrukud põhjapoolsesse metsa, et nad seal oma väe vabastaksid ja ellu jääksid, kui suudavad. Tierney ei tunne end väeka ega ohtlikuna. Ta ei usu müüte, mis on põlvkondade jooksul muutunud käskudeks. Ometi peab ta minema koos teistega, teadmata, mis teda ees ootab. 

Mets ei ole pelgalt looduslik katsumus, vaid koht, kus tüdrukud on sunnitud silmitsi seisma nii neid tappa ihkavate lihunike, üksteise kui iseendaga. Kui sulle on kogu elu sisendatud, et teised tüdrukud on sinu rivaalid, siis on lihtne uskuda, et ellujäämine tähendab üksi olemist. Ometi hakkab Tierney märkama, et kõige suurem oht ei pruugi olla mitte mets, vaid süsteem, mis on tüdrukud üksteise vastu pööranud. 

Lugu on korraga sünge ja poeetiline, justkui palavikuline unenägu. Feministlik düstoopia, millel on sarnasust nii „Näljamängudega“ kui „Kärbeste jumalaga“. Siiski ei keskendu see suurele revolutsioonile, vaid sellele, kuidas hirm ja vaikimine võivad kujundada terve ühiskonna. Ja kuidas midagi salaja ja vaikides ikka toimub. Ellujäämine ei tähenda alati tugevust, vaid vahel ka seda, et julged kellelegi toetuda. Et sõprus võib olla sama ohtlik kui vajalik. Et identiteet ei ole midagi, mida teised saavad sinu eest määrata. Ja et isegi kõige väiksem vastuhakk võib olla algus millelegi suuremale. See on lugu tüdrukutest, kellele on öeldud, et nad on ohtlikud ja ühiskonnast, mis kasutab seda hirmu nende kontrollimiseks. Samal ajal on see ka lugu lootusest, sest isegi kõige rõhuvamas maailmas leidub keegi, kes ei lepi vaikimisega. Tierney ei ole täiuslik, aga just tema kahtlused ja hirmud teevad temast tegelase, kellele on lihtne kaasa elada. Raamat puudutab midagi väga inimlikku ja paneb mõtlema. 

Ainus elueesmärk saada mõne mehe poolt väljavalituks kaaslaseks

12./49. Igavesti vaid sinu

Autor: Louise O'Neill 

Tõlkija: Evelin Banhard 

Kirjastus: Varrak 2017 

352lk./2850lk./ 12085lk.

Lugemise väljakutse 2026: 7. Düstoopia

Tulevik või teine paralleelmaailm, kus naiste roll on viidud äärmuseni, ühelt poolt lihtsaks ja samal ajal keeruliseks. Naised ei sünnita enam tüdrukuid, neid tehakse labaratooriumis. Igal aastal täpselt sama palju, kui on sündinud poisse. Nemad sünnivad ikka vanaviisi, oma emadest ja kasvavad koos oma isadega. Tüdrukuid seevastu kasvatatakse emata ja isata (neid ju neil katseklaasilastel polegi), suletud keskkonnas. Neid kujundatakse, õpetatakse, lihvitakse, hinnatakse. Selleks, et nad vastaksid ootustele, et neist saaksid täiuslikud kehad oma meestele, et sünnitada poegi või siis saada konkubiinideks, et mehi rahuldada. Täiuslik välimus. Täiuslik käitumine. Täiuslik kuulekus. Küsimus tekib üsna ruttu: mida see neile endile maksma läheb? Kuidas sellises keskkonnas ellu jääda. Teismelised tüdrukud on teadagi vahel jubedalt õelad teineteise vastu, aga kui see kõik toimub kokkusurutud süsteemis, päevast päeva, ööst, öösse kõrvuti olles ja olles pandud üksteisega võistlema, üksteisest alati parem olema. Mitte teadmiste poolest, vaid ilu poolest. Kuid kas kõik on ikka kloonitud täpselt sarnasteks, või on mõnedel tundeid, soove, ihasid?  Algusest peale kõik toimib, süsteem on paigas, reeglid on selged. Ja ometi on midagi valesti. Mitte ainult süsteemis, vaid ka selles, kuidas tegelased seda omaks võtavad. Mitte ainult see, mis nendega tehakse, vaid ka see, mida nad ise õigeks peavad. Peategelane püüab sobituda. Ta püüab olla selline, mida temalt oodatakse. Aga kui palju sellest on tema enda valik? Kui palju on see lihtsalt ellujäämise strateegia? Ja kas üldse on võimalik selles maailmas midagi valida? Prr, düstoopiad ei ole ikka minu tassike teed, no ei sobi mulle sellised düstoopsed keskkonnad ja õnneks veel väljamõeldised. Raamat on selgelt suunatud ka nooremale lugejale kui mina. Rõhk on identiteedil, enesehinnangul, sotsiaalsel survele allumisel. Küsimused, mis on väga olulised just teismeeas. Kuidas ilu ja väärtus on taandatud numbriteks ja hinnanguteks. Kuidas kontroll toimib mitte ainult väljastpoolt, vaid ka seestpoolt. Ja kui lihtne on harjuda isegi kõige ebaõiglasema süsteemiga, kui see on ainus, mida sa kunagi tundnud oled.  

Düstoopiline teekond

23./193. Tee

Sari: 21. sajandi klassika 

Autor: Cormac McCarthy 

Tõlkija: Kersti Unt

Kirjastus: Varrak 2008

215lk./ 5444lk./46022lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Lauri Lukas soovitab

Hukkunud maailma tuhastel teedel rändab isa pojaga. Maailm on katki. Põhjuseid ei seletata, kuupäevi ei anta, süüdlast ei otsita. Alles on ainult tagajärg. Tuhk, külm, vaikus. Ja tee, mis viib kuhugi, kuigi pole kindel, kas see kuhugi üldse viib. Küsimus ei ole enam selles, mis juhtus. Küsimus on selles, kas edasi liikumisel on mõtet. Ja kelle nimel. Isa ja poja suhe on romaani  telg. Isa hoiab poega elus, poeg hoiab isa inimesena. Kumb kummast rohkem sõltub. Seda ei öelda välja, aga see on kogu aeg kohal. Poiss küsib pidevalt, kas nad on ikka head inimesed. Isa vastab nii hästi, kui oskab. Aga vastused kuluvad. Küsimused jäävad. Iga sõna loeb, iga paus loeb. Vaikus ei ole dekoratsioon, vaid tähenduslik ruum. Kirjanik ei selgita tundeid, ta asetab tegelased olukorda ja laseb lugejal tunda ise. Kas see on halastus või julmus. Võib-olla mõlemat korraga. Kui kõik süsteemid on kadunud, riik, seadus, kogukond, religioossed raamid, mis siis alles jääb. Alles jääb üksik otsus, üks tegu korraga. Jagada või mitte. Aidata või mööduda. Tappa või säästa. Ja iga otsus maksab midagi. Mõnikord maksab see elu. Mõnikord hinge. Vägivald ei ole siin efekt, vaid paratamatus. Kannibalism, hülgamine, lootusetus ei ole šokiks, vaid loogiline järeldus. Just see teeb lugemise raskeks. Mitte stseenide julmus, vaid nende vältimatus. Lugeja ei saa loota päästvatele pööretele. Tee ei vii lunastuseni. Tee viib edasi. Lootus eksisteerib, kuid mikroskoopilisel kujul. See ei ole suur idee ega parem homne. See on tule hoidmine. Mitte füüsiline tuli, vaid sisemine tuli. Mõte, et isegi siis, kui maailm on läbi, ei pea inimene tingimata läbi olema. Kas sellest piisab. See ei ole meeldiv raamat ega ka lihtsalt sünge. Isa ja poeg. Küsimus ja vastus. Samm ja järgmine samm. Tee...

Meesteta on kurb maailm

3./157. Mehed

Autor: Sandra Newman 

Tõlkija: Triin Tael

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

287lk./675lk./ 37727lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: düstoopia

Ühel ilusal või koledal õhtul, oleneb kelle poolt vaadatuna, haihtuvad kõik mehed, või pigem siis kõik, kes kannavad endas Y kromosoomi, sest lisaks meestele kaovad ka transnaised, poisid ja isegi meessoost looted. Ilma mingi hoiatuse või teateta. Järsku üks hetk on nad lihtsalt haihtunud. Lennukid, mida nad hetkel juhtisid, kukuvad alla. Autod jäävad keset teed seisma. Tehastes juhtub katrastroofe jne. jne.. Kas maailma jääb ka seisma või liigub siiski edasi, sest naised on ju alles. Kui palju naistest tunneb meessoost puudust ja kui paljud on õnnelikud uues meesteta maailmas. Kas elu saab sedasi jätkuda? 

Perega matkama läinud Jane Pearson ärkab mäejalamil ja leiab, et tema abikaasa ja poeg on kadunud. Keset kaosesse ja leina langenud maailma asub Jane otsima ainsat inimest, kellelt oskab abi loota – Evangelyne Moreau on karismaatiline Ameerika Kommensalistliku Partei juht, kellel on jõuline visioon uuest maailmakorrast. Sellal kui keerulise minevikuga Jane otsib kadunud lähedasi, hakkab kuju võtma radikaalselt teistsugune ühiskond, kus – vähemasti esmapilgul – on märksa turvalisem kui enne. Ja siis ilmub internetti „Mehed“, kõhe videosari sellest, kuidas kummalised olendid karjatavad mehi mööda ebamaist maastikku. On see pettus või peitub „Meestes“ tõesti võti, et kadunud inimesed tagasi tuua?

Algus oli minu jaoks intrigeeriv ja algas üsna mõtlemapanevalt, kuigi mõnes kohas tekkis küsimusi, kas tõesti? Mida edasi, seda allapoole minu jaoks see lugu hakkas minema ja lõpp oli üldse kuidagi juba täiesti pingutatud ja ka lugemine läks pingutatult, et lõpuni lõpuks jõuda. No eks seal vahepeal oli ka asju, mis pole päris minu rida, igatahes ma valin jätkuvalt maailma, kus elavad mõlema soo esindajad ilusti koos. 
 

Raamatud rangelt keelatud!

27./72. 451° Fahrenheiti

Sari: Maailm loeb  

Autor: Ray Bradbury 

Tõlkija: Hans Luik 

Kirjastus: Hea Lugu 2025

191lk./ 6521lk./17918lk.

Ulmekirjandus 2025 juuni: Aimi Tedresalu soovitab

Lugesin paberraamatut, aga ajju jõudis see Indrek Ojari häälega loetud audioraamatuna. Lõpupoole sekkusid ka Indrek Sammul ja Egon Nuter. Tegelikult vahepeal isegi videona. Videona Linnateatri etendusest, mida kuu aega tagasi käisin vaatamas. Peale etendust välja liikudes kuulsin mitut noort ütlemas, et nad peavad nüüd selle raamatu ka läbi lugema. Mõtlesin sama, aga muidugi ootas juba niigi hunnik raamatuid järjekorras. Seega oli väga hea leida, et see raamat on juuni kuu ulmekirjanduse soovituste hulgas ja sai selle lugemise kiiremini ette sokutada. Etendus meeldis ja raamat meeldis. Võib olla oleks raamat isegi ilma etenduseta vähem meeldinud. Samas pojale, kes oli enne raamatut lugenud meeldis jälle raamat rohkem kui etendus. Äkki see olenes siis järjekorrast, sest üldiselt ma hoidun vaatamast filme või näidendeid, mille raamatut ma olen varasemalt lugenud, sest siis need ei suuda peaaegu kunagi raamatuelamust ületada. Nüüd ei suutnud raamat etenduse emotsioone ületada ja seetõttu rääkiski raamat minuga Ojari häälega.

Teose sündmustik viib düstoopilisse tulevikku, kus raamatute omamine ja lugemine on rangelt keelatud ning iseseisvat mõtlemist peetakse ohtlikuks ja mittevajalikuks. Inimesed elavad passiivselt tehnoloogiamullis, päevad mööduvad ekraanide ees või kõrvaklappidest tulevate helide keskel, mis asendavad vestlusi ja sügavamat mõtisklust. Ametid, mis kunagi olid seotud kaitse ja hoolitsusega, on muudetud oma vastandiks. Näiteks tuletõrjujad, kelle ülesanne pole enam leekide kustutamine, vaid keelatud kirjanduse süstemaatiline hävitamine. Peategelane Montag töötab selles süsteemis, pidades esialgu oma tegevust õigustatuks. Kuid pärast ootamatut kohtumist kellegagi, kes paneb teda esimest korda tõsiselt mõtlema, hakkab tema maailmapilt murenema. Aegamisi, läbi järjest süvenevate sisemiste ja väliste konfliktide, mõistab ta, et kõik, mida ta on pidanud tõeks, on rajatud hirmule, kontrollile ja teadmiste allasurumisele. Montagi teekond eneseleidmiseni on valus ja segadust tekitav. Ta hakkab kaotama mitte ainult usaldust süsteemi vastu, vaid ka arusaama iseendast ja oma kohast selles kummalises maailmas.

Õnneks meil tuletõrjujad ikka veel tõrjuvad vee, mitte petrooleumiga. Etendust enam Linnateatris ei mängita, seda soovitada ei saa, aga raamatut soovitan küll, küllaltki mõtlemapanev, sest 1953. aastast, kui see teos kirjutati on maailm palju muutunud ja tundub, et küllaltki palju sellest muutusest osas Bradbury ette ennustada, seega ei pruugi ka hetkel veel ulmeline osas mingite aegade pärast olla enam ulme, kahjuks. 

 

Düstoopiast utoopiasse

23./68. Alex Globin. Poolsaar

Autor: Peeter Wõrk 

Kirjastus: PW Partners OÜ 2024

257lk./5325lk./ 16722lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: düstoopia

Kodumaine düstoopia. Lähitulevik, kus inimeste pidev jälgimine ning sõna- ja mõttevabaduse puudumine on norm. Tehnoloogia ja tehisintellekt muudavad maailma kiiremini, kui ühiskond jõuab kohaneda, ning annavad valitsejale üha suuremad võimalused inimeste kontrollimiseks ja suunamiseks. Alguses võib see tunduda efektiivse juhtimisena, õigel ajal õiged otsused, andmepõhine valitsemine, aga tegelikult tähendab see süsteemi, kus iga inimese elu on läbipaistev ainult riigi jaoks, samal ajal kui riik ise muutub aina suletumaks. Privaatsus ei ole enam inimõigus, vaid luksus, mida saavad endale lubada vaid need, kes süsteemist kõrvale jäävad, kui selline võimalus üldse veel eksisteerib. Selles raamatus kirjeldatud ühiskond oli üsnagi tuttav. Mitte otseselt tänapäevane, aga siiski maailm, kuhu ühiskond suundub. Tegelikult oli see ühiskond seal raamatus väga kahvatult välja kirjutatud ja ega see eriti reaalsusest palju ei erinenud. Selles osas autoril fantaasiat nappis. Tulemusena jäi düstoopiline tulevik kahvatuks varjuks ja ebaulmeliseks. Raamatu lõpuosa liikus edasi utoopiasse ja see oli minu jaoks juba pigem ulmeline unenägu. See lahendus jäi ebausutavaks. Samas, kui mul oleks olnud võimalus sinna utoopilisele poolsaarele kolida, siis pigem ma oleksin siiski jäänud kodumaale. Olgu, mingiks ajaks ju oleks võinud puhkama minna, kes ei tahaks vahelduseks keskkonda vahetada ja hingata sisse midagi uut, aga ma ei usu, et need ettevõtjad, kes sinna jõudsid, pikalt sellist jõudeelu viitsisid pidada. Keskealised ettevõtlikud mehed ei ole just see sihtrühm, kes kergesti loobuvad töörutiinist ja saavutustest. Need pigem töötavad ennast segaseks kui viskavad jalad seinale ja kukuvad vaid lõbutsema. Isegi kui neil juba on piisavalt raha, et seda endale lubada. Kui juba on, siis pigem tahab inimene ju rohkem, rohkem mõju, rohkem prestiiži, rohkem tegevust. Passiivne õnn ei rahulda neid, kes on harjunud saavutama. Ja ega see maailm seal nii utoopiliselt õnnelikuks ilma igasuguste reeglite ja seadusteta ju jääda ei saa. Iga kogukond, kui see kasvab ja püsib, vajab mingisugust korrastatust, struktuuri ja kokkuleppeid. Seega mingi aja pärast muutub see ikka mingil määral taas reguleeritud ühiskonnaks, mille eest nad ju sinna põgenesid. Kui loogiliselt edasi mõelda, siis sealne kogukond oleks üsna kiiresti kasvanud uueks süsteemiks, võib-olla küll inimnäolisemaks, kuid siiski süsteemiks.

Üldiselt ei olnud eriti tugev raamat. Palju küsitavust ja kuidagi kunstlik, ei olnud loomulik. Tegelased jäid natuke üheplaaniliseks. Ka ulmelugu võib olla realistlik ja loomulik, eriti selline düstoopiline lugu, kus inimpsühholoogia ja ühiskondlikud protsessid peaksid olema põhjalikult läbi tunnetatud. Plussina peaks märkima, et raamatus olid illustratsioonid. Täiskasvanute raamatutes on neid kahjuks väga harva, justkui oleks visuaalne komponent mõeldud vaid lastele või noortele. Raamatut siiski ei soovita. 

Värvideta turvaline maailm

1./46. Andja

Autor: Lois Lowry

Tõlkija: Kattri Ezzoubi

Kirjastus: Draakon & Kuu 2010

192lk./192lk./11 589lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Kitty Mamers soovitab

See kaanepilt ei oleks mind küll lugema kutsunud, eriti veel lapse või noorena või isegi praegu, seega suur tänu, et see raamat oli soovitustes, mulle väga meeldis. 

Perekond, isa, ema, kaks last - õde ja vend, vanemad töötavad, laspsed käivad koolis, kõik tundub ilus ja tavaline. Kuid siis hakkavad vaikselt asjad kiht kihilt välja kooruma ja selgub, et ei olegi nii tavaline ja igapäevane maailm. Kõik on kontrolli all, kõik on reguleeritud, puuduvad valikud, kõik on sinu eest juba otsustatud. Ühest küljest turvaline maailm, samas kas selline elu on inimestele või robotitele või inimrobotitele? Kui laps saab kaksteist, siis valitakse ta välja mingit ülesannet täitma, kellena ta elu kulgeb. Jonas saab ka ülesande, mis esmapilgul on täiesti hirmutav. Väga kaasahaarav lugu, eriti kui mõtled oma praegusele maailmale ja sealsetele diktaatorlikele võimudele läbi ajaloo, kes kõik on üritanud või üritamas midagi sarnast, kus kõik on range kontrolli all, kus inimesed teevad, mida neile on ettenähtud, kus keegi midagi ei mäleta ega nõua. 

Kui tahad raamatut ise veel lugeda, ära edasi loe, reedan veidi sisu! Mis mind kõige rohkem üllatas ja vapustas selle raamatu juures, oli kui kirjeldati, et selles maailmas puudusid värvid ja inimesed ei saanud arugi sellest. Maailm värvideta, ühtlane hall maailma. Suures maalritöös hakkasid küll inimesed lõpuks värve nõudma, sest muidu oli nii hall ja muserdav see maailm. Miks see mind eriti puudutas, sest olen sügisest saadik oma raamatukogus rääkinud seenioritele kord kuus mingist värvist ja poolteist tundi ühes värvist rääkida ei ole üldse mingi raskus, raskus on pigem sellest vaid poolteist tundi rääkida. Ja kui üks värv meie maailmas sedavõrd tähendab, siis kuidas elada, kui pole üldse värve. Samas kui me midagi ei tea, ega tunne, siis polegi võib olla nii raske ilma selleta elada kui siis, kui teame ja tunneme ning siis sellest ilma jääme. See värvide osa - igatahes kui sügisel oma rääkimistega sügisel halli värvi juures jätkan, siis plaanin kindlasti rääkida ka sellest raamatust. 

Maailma hiigellinn Tamsalu

 

 

6./21. Novembriöö kirjad

Sari: Tänapäeva romaan 

Autor: Mairi Laurik 

Kirjastus: Tänapäev 2017

237lk./ 1276lk./ 5125lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Mulle selle aasta soovitused meeldivad. Kui eelmisel aastal soovitatutest ei olnud ma enamust lugenud ja ülejäänutest oli väga üksikud kodus olemas, siis selle aasta soovitustest on paljud loetud ja kodused raamaturiiulid tühjenevad märgatavalt, kui uue kuu soovitustest need välja otsin, mis kodus olemas ja ootasid, et ehk kunagi pääsevad lugemises löögile.  

Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Praeguse Tamsalu kohale on püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele. Igal ööl, kui ta ei suuda magada. Igal novembri ööl ühe kirja. Igal ööl, et peletada eemale unetust ja valusid. Rääkida sellest kõigest, mis olnud, on liiga raske. Oma noorusest, tööelust, eelmistest armastustest, lapsevanema hirmudest, tehasest, sealsest elukorraldusest, ohtudest, surmadest, vigastustest, haigustest - mille kõige põhjustajaks on uus nanotehnoloogia. Sellest uskumatust elust, mis Tamsalu hiidlinnas toimub. Hiidlinnas, kus elab rohkem inimesi kui mujal Eestis kokku. Linnas, kuhu on tulnud elama inimesi üle terve maailma. Kuhu pääseb vaid rongiga läbi müüri ja tunnelite. Kus on linna sisenemisel passikontroll. Kus on sõjaväelise diktatuuri moodi kord. Kus keegi täpselt ei tea, mida kõike toodetakse, aga veel vähem, mida arendatakse ja mille kallal teadlased töötavad. Kuidagi on kõik seotud nanotehnoloogia ja pisikeste nanorobotitega. 

Mulle meeldis, kohati küllaltki õudne, kui on seda kõike oma fantaasias ettekujutada. Lugemine oli ladus ja suutis anda korraliku pildi kõigest sellest maailmast sealt. Ja naise elust ja valust. Tasub lugeda.