Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Lauri Lukas soovitab
Hukkunud maailma tuhastel teedel rändab isa pojaga. Maailm on katki. Põhjuseid ei seletata, kuupäevi ei anta, süüdlast ei otsita. Alles on ainult tagajärg. Tuhk, külm, vaikus. Ja tee, mis viib kuhugi, kuigi pole kindel, kas see kuhugi üldse viib. Küsimus ei ole enam selles, mis juhtus. Küsimus on selles, kas edasi liikumisel on mõtet. Ja kelle nimel. Isa ja poja suhe on romaani telg. Isa hoiab poega elus, poeg hoiab isa inimesena. Kumb kummast rohkem sõltub. Seda ei öelda välja, aga see on kogu aeg kohal. Poiss küsib pidevalt, kas nad on ikka head inimesed. Isa vastab nii hästi, kui oskab. Aga vastused kuluvad. Küsimused jäävad. Iga sõna loeb, iga paus loeb. Vaikus ei ole dekoratsioon, vaid tähenduslik ruum. Kirjanik ei selgita tundeid, ta asetab tegelased olukorda ja laseb lugejal tunda ise. Kas see on halastus või julmus. Võib-olla mõlemat korraga. Kui kõik süsteemid on kadunud, riik, seadus, kogukond, religioossed raamid, mis siis alles jääb. Alles jääb üksik otsus, üks tegu korraga. Jagada või mitte. Aidata või mööduda. Tappa või säästa. Ja iga otsus maksab midagi. Mõnikord maksab see elu. Mõnikord hinge. Vägivald ei ole siin efekt, vaid paratamatus. Kannibalism, hülgamine, lootusetus ei ole šokiks, vaid loogiline järeldus. Just see teeb lugemise raskeks. Mitte stseenide julmus, vaid nende vältimatus. Lugeja ei saa loota päästvatele pööretele. Tee ei vii lunastuseni. Tee viib edasi. Lootus eksisteerib, kuid mikroskoopilisel kujul. See ei ole suur idee ega parem homne. See on tule hoidmine. Mitte füüsiline tuli, vaid sisemine tuli. Mõte, et isegi siis, kui maailm on läbi, ei pea inimene tingimata läbi olema. Kas sellest piisab. See ei ole meeldiv raamat ega ka lihtsalt sünge. Isa ja poeg. Küsimus ja vastus. Samm ja järgmine samm. Tee...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar