Seltsimees kanavaras

 25./109. Rebase varjatud maailm 

 Autor Adele Brand 

Tõlkinud Triin Wood  

Kirjastus Eesti Raamat 2020

222lk./ 5504lk./23844lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#15)   

Tänapäeval on punarebane looduses kõige levinum kiskjaline. Aga kes see meie metsloomast naaber tegelikult on? Kuidas peaksime käituma oma vana tuttavaga tänases muutunud maailmas? Briti ökoloog Adele Brand on pühendanud kogu elu sellele, et mõista müütilist ja samas salapärast rebast. Adele Brand kirjeldab rebase arenenud meeli, arukust ja käitumist, mis aitasid loomal vanasti hakkama saada ürgmetsas ning tänu millele suudab ta nüüd ellu jääda linnade asfalteeritud parklates ja kolisevatel raudteedel. Selles raamatus segunevad uusimad teadusandmed, kultuuriantropoloogia ja autori enda isiklikud lood erakordsetelt reisidelt.

Sel kuul loetud loomaraamatutest jäi see minu jaoks kõige kesisemaks. Võib olla seetõttu, et rebane on juba sedavõrd tuttav loom, et sellist üllatusmomenti nagu eriti putukate raamatutes, ei olnud. Väga Inglismaa keskne oli ka see kirjutatu, pidevalt jõudis autor taas välja rebaste söötmise ja koduaedades pesitsemise juurde. Samas saan aru, et see on seal tõesti suur probleem. Kui kunagi onul esimest korda Inglismaal külas käisin, siis õhtul nad ka viisid toidujäätmed tagaaeda rebastele ja siis vaatasid neid läbi köögiakna. Järgmisel korral nad seda enam ei teinud, rebastest oli saanud piirkonnas nuhtlus, mitte enam armsad loomakesed, keda aknast vaadata. Aga rebane on tõesti väga hea kohanemisvõimega ning laia söögisedeliga ning ei põlga ära ka inimeste toitu, eriti kui selle jaoks pole vaja vaeva näha.

 

Planeet Maa - inimeste või putukate planeet?

Putukad: Tehisintellekt

20./104. Putukate planeet 

Autor Anne Sverdrup-Thygeson  

Tõlkinud Sigrid Tooming 

Kirjastus Varrak 2019

230lk./4330lk./22670lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#12)   

Iga inimese kohta, kes praegu maakeral elab, tuleb enam kui 200 miljonit putukat. Kas Maa on siis inimeste või putukate planeet? Putukaid leidub peaaegu igas ökosüsteemis, alates troopilistest vihmametsadest kuni kõrbealade ja arktiliste piirkondadeni. Putukad on oluline osa ökosüsteemidest, täites mitmeid olulisi rolle. Nad tolmeldavad taimi, aidates kaasa taimede paljunemisele ja viljakusele. Lisaks on paljud putukad olulised lagundajad, kes aitavad hajutada surnud taimede ja loomade jääke ning toetavad seeläbi toitaineringet. Samuti on putukad oluliseks toiduallikaks paljudele teistele loomadele, sealhulgas lindudele, kahepaiksetele ja imetajatele. Putukate mitmekesisus on hämmastav. On teada üle miljoni putukaliigi, kuid teadlased usuvad, et tegelik arv võib olla mitu korda suurem. Putukad erinevad suuruse, kuju, värvi, toitumisharjumuste ja elupaikade poolest. Mõned putukad on lendavad, teised roomavad või ujuvad vees. Inimeste jaoks on putukad olnud olulised mitmel viisil. Mõned putukaliigid on meie toiduks, nagu näiteks mesilaste poolt tolmeldatud taimedest saadav mesi või siis mõned putukad, mis on osa erinevate kultuuride toidulaual. Putukad on ka olulised põllumajanduses, kuna mõned neist tolmeldavad põllukultuure või aitavad võidelda kahjurputukate vastu. Lisaks on putukad tekitanud huvi teadlaste seas, kes uurivad nende eluviisi, ökoloogiat ja evolutsiooni. Kuigi putukad võivad mõnikord olla tüütud või tekitada probleeme inimestele, on nende roll ökosüsteemides hindamatu. Putukate mõistmine ja kaitsmine on oluline samm, et säilitada Maa ökoloogiline tasakaal ja tagada meie enda jätkusuutlik tulevik. 

Raamat oli põnevalt kirjutatud ja sai mitmekülgseid teadmisi nende eluviiside, käitumise, olemise, tegemiste, söögi, paljunemise jne kohta. Autor suutis putukate maailmast kirjutada nii, et nende vastu mitte ainult ei tekkinud huvi vaid ka sümpaatia. Väga hästi kirjutatud raamat, võib täitsa lugeda mõne põneviku asemel.

 

99 protsenti maakeral elanud liikidest on väljasurnud

 11./29. Üksildane Jüri ehk liikide kadumine 

Sari Imeline Teadus 

Autor Lothar Frenz  

Tõlkija Anu Wintschalek

Kirjastus Äripäev  2013

302lk./2370lk./6726lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#5)

Selle raamatu võtsin kohe oma riiulist välja kui lugesin selle kuu teemat ja nüüd siis trügisid järjest teised raamatud siia väljakutsesse vahele. Aga ikkagi sain loetud ka selle. Ootas oma õiget aega üsna pikalt mul riiulis. Liikide kadumisest on viimastel aastakümnetel väga palju räägitud ja kõik ju teavad, et dinosaurused, mammutid ja dodod on välja surnud. Aga kui palju teisi, eriti just väiksemaid liike on ka välja surnud, seda üldiselt ei teadvustatagi. Ja mitte ainult loomad, vaid ka taimed, putukad, kalad... Teadlased kardavad, et järgmise 50 aasta jooksul võib maakeralt kaduda tervelt pool kõigist looma- ja taimeliikidest ning praegune massiline väljasuremine on võrreldav sellega, mis toimus dinosauruste ajastu lõpus. Sealjuures ei tea me täpselt isegi maakeral elavate liikide arvu. Mõne liigi puhul inimesed võivad olla isegi õnnelikud, et need välja surevad, aga seda soovides ei teadvustata endale, kuidas kõik on kõigiga seoses ökosüsteemis ja ühe tüütu putuka väljasuremine võib põhjustada mõne teise liigi väljasuremise, sest oli sellele tähtsaks toidu või muuks allikaks. Samas paljud liigid kaovad tänu inimestele, kas siis nende elukeskkondade hävitamise tõttu, tänu inimestele levivate haiguste, keskkonna muutuste või hoopiski mõtlematuse tõttu. Kui palju liike on hävitanud võõrliigid, keda inimene on teadlikult või tahtmatult (näiteks rotid laevadelt) asustanud kuhugi, kus ei ole nende õige elukoht ja seega nad hävitavad seal looduslikult elunevad liigid. Kui metsikult on omal ajal tapetud erinevaid loomi, kas siis söögiks, hirmust või lõbuks. Selles raamatus on juttu vaid vähestest liikidest erinevate mandrite kaupa, kes on loodusest väljasurnud ja keda ei ole õnnestunud ka loomaaedades elus hoida. 

Raamatu epiloog on üsna intrigeeriv. Seal väidetakse, et loodusele on täiesti ükskõik, mis toimub, kas liigid surevad välja või ei. Väljasuremine on algusest peale asjade loomuliku käigu juurde kuulunud, Ühed organismid tulevad, teised lähevad - mõnikord nii, et ühed lähevad teisteks üle, mõnikord nii, et ühed peavad teistele ruumi tegema. Mõnikord tuleb ette ka massilist väljasuremist. Esimene suur liikide väljasuremine toimus 440 miljonit aastat tagasi, kui elu oli valdavalt meres. Planeedi ajaloo suurim liikide väljasuremine leidis aset 250 miljonit aastat tagasi kui kadus üle 90 protsendi kõigist meres ja maismaal elanud liikidest. Viimane ja kõige tuntum massiline väljasuremine toimus ligikaudu 65 miljonit aastat tagasi kui surid välja dinosaurused. Loodusel oli sellest ükskõik. Aeg läks lihtsalt edasi ja elu leidis taas lihtsalt uue tee. Igale massilisele väljasuremisele järgneb evolutsioonihüpe ja peale seda saab planeet täiesti uue, varasemast erineva ilme tänu uutele elanikele, kes on hoopis teistsugused , kuid ometi väljaarenenud ellujäänud liikidest. Inimkond on sisse juhatanud kuuenda massilise väljasuremise. Liikide väljasuremise koefitsient on 1000 kuni 10000 korda kõrgem kui enne inimese sekkumist. Loodusele on täiesti ükskõik, kas tänapäeva liigid surevad massiliselt välja, maastikud kaovad, terved ökosüsteemid varisevad kokku ning maakera pale pööratakse põhjalikult pea peale. Rohkem kui 99 protsenti liikidest, mis kunagi meie planeedil eksisteerisid, on nii või teisiti juba välja surnud. 

Loodusel võib ju sellest ükskõik olla, aga kas inimkonnal võib ka ükskõik ikka olla või siiski mitte? Loodusel on tegelikult ju ka täiesti ükskõik, kas inimene elab või on väljasurnud. 

 

Ökosüsteemis on kõik kõigega seotud

 

 

8./26. Looduse salajane võrgustik 

Sari Looduse lood 

Autor Peter Wohlleben

Tõlkinud Eve Sooneste 

Kirjastus Tänapäev 2020

214lk./1528lk./5884lk.

 

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#2)

See raamat jõudis mu lugemisse täiesti juhuslikult. Tekkis ootamatult passimise aeg ja ühtegi paberraamatut polnud käepärast. Seega pidi digimaailm abiks asuma ja otsisin kiiresti mõnda e-raamatut. Kuna otseselt mingit raamatut lugeda ei tahtnud, siis otsustasin uurida, mis raamatuid elavast teadusest võiks e-raamatuna pakkuda olla ning sattusin juhuslikult sellele raamatule ökosüsteemidest. Ma polegi varem mõelnud kuidas ikkagi kõik on omavahel niivõrd suures seoses. Seda jah, et metskitsede ja huntide arvukus on omavahel seotud. Karmid talved ja metskitsed on seotud. Jahimehed ja loomade arvukus on seotud. Taimed ja putukad on seotud. Aga kuidas on seotud jõgede sängid ja hundid? Esmapilgul tundub, et ei kuidagi, aga raamatus selgus, et vägagi palju. Lihtsalt tuleb märgata neid vahelülisid, mis jäävad nende vahele, kuidas toimib looduses doominoefekt. Kui üks kivi langeb, siis hakkavad järjest langema ka teised või siis mõni kivi hoopis tõuseb ootamatult ning sellega lükkab teise doominokivide rea sassi.

Loodus on nagu suur kellavärk. Kõik on loogilises ühenduses ja omavahel seotud, igal elusolendil oma koht ja ülesanne. Kõik taimed ja loomad elavad tundlikus tasakaalus, igal neist ökosüsteemis oma mõte ja ülesanne. Kas loodus pole palju keerulisem kui kellavärk? Looduses ei haaku ju mitte ainult üks hammasratas teisega, vaid palju enamat. See võrgustik on nii peente harudega, et me ei hakka tõenäoliselt kunagi selle täit ulatust mõistma. Ja nii ongi hea, sest siis suudame taimede ja loomade üle jätkuvalt imestada. Tähtis on vaid mõista, et isegi väikesel sekkumisel on suured tagajärjed ja seepärast on parem hoida käed eemale sealt, kus ei ole hädavajalik tegutseda.

Raamat jõudis minuni küll täiesti juhuslikult, aga meeldis väga nii autori stiil kui ka see, millest ta kirjutas. Pani mitmetele asjadele mõtlema ja nägema seoseid veidi teise nurga alt. Igatahes lõppes see raamatulugemine sellega, et uurisin, mida autorilt on veel eesti keeles olemas ning samas sarjas on temalt ilmunud veel mitu raamatut. Järgmise raamatu, puude salapärasest elust, võtsin juba täiesti teadlikult lugemisse ning juba esimesed leheküljed taas üllatasid...