Mustpeade maja labürindis

 

Ekskursioon: Mustpeade maja

millal: 03.juuni 2023

Vanalinna päevade teine ekskursioon majja, kus küll käidud kontserte kuulamas, aga ülejäänud majast polnud aimugi. Tegelikult polegi üks maja, vaid viiel krundil olev maja, mis on teiste majadega kokku-, ümber- ja juurdeehitatud. Väga huvitav maja ning sai küllalt palju teada ka mustpeadest lisaks arhitektuurile ja muule majaga seonduvale. 

Olevi saal

 

Vaadata on igasse nurka ja keskele ka

Ukse ülemine osa

Kohati on alles ehedat keskaega

Raamatukogutuba

Maalide toas harjutavad täna orkestrandid

Maale on seal ikka omajagu

Skulptuur ja turist

Direktori töökabinet

Keskaegne kraanikauss

Kunagi oli siin läbi selle seina keeglisaal

Keldris on söögikoht

Läbi tänapäeva maja kulges kunagi tänav. Valge maja uksekohast välja.

Ekskursioon lõppes võimalusega kuulata kuidas orkester ja ooperisolistid Tõnu Kaljuste juhatusel harjutavad uueks ooperiks.

Ka trussikutes võib ooperit laulda

 

etendus: Romeo ja Julia

teater:  Rahvusooper Estonia

vaadatud: 08.aprill 2023

helilooja: Charles Gounod

Maailmaesiettekanne 27.aprill 1867 Théâtre-Lyrique

Esietendus Rahvusooperis Estonia 20. septembril 2019

Dirigent: Kaspar Mänd

Lavastaja: Stephen Barlow

Osades: Kristel Pärtna, Nico Darmanin (Malta), Heldur Harry Põlda, Tamar Nugis, Kim Sargsyan, Janne Ševtšenko, Aule Urb, Raiko Raalik, Janari Jorro, Priit Volmer, Jassi Zahharov, Urmas Põldma ja teised

"Gounod’ muusikaline jutustus Shakespeare’i tragöödiast on imeliselt tundlik, dramaatiline ja meloodiarikas. Ooperi on tuntuks teinud sügavalt emotsionaalsed duetid, värvikas orkestratsioon ja südantliigutavad koorid. „Romeo ja Julia“ on 19. sajandi prantsuse ooperi üks hinnatumaid pärle. Ooperi üheks tuntumaks muusikanumbriks on „Je veux vivre“ ehk „Julia valss“. Lavastaja Stephen Barlow keskendub tuntud armastusloos kahe vaenutseva vastaspoole saatusele, sobitades selle tänapäevasesse Pariisi ühiskonda. Läbi Capulettide ja Montecchide mõttetu ja viljatu vaenu jääb kõlama armastuse igikestev sõnum. 

Stephen Barlow: „Minu lähtepunktiks Gounod’ „Romeo ja Julia“ puhul on Shakespeare’i näidendi esimene rida – „Two households, both alike…“ („Kaks majakonda, kumbki võrdselt au sees“) – kaks võrdset poolt, kes on määratud igavesse verivaenu. Kuigi näidend on kirjutatud üle 400 aasta tagasi, toob see vaenulik kirjeldus silme ette poliitika ja ühiskonna üha suureneva vastandumise tänapäeva Euroopas ja mujal, mida süvendab veelgi usaldamatus meie poliitiliste ja majanduslike institutsioonide vastu. See on viinud maailma populismi taassünni ja suurenevate tsiviilrahutusteni, millest viimane ja kõige jõulisem meeleavaldus leidis aset kollavestide liikumise raames Pariisis. Näiteks Suurbritannia, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Kreeka ja Šotimaa elanikud on kõik jagunenud sügavalt lõhestunud kogukondadesse pärast vastuolulisi referendumeid ja/või valimisi, mis – just nagu Shakespeare’i näidendis – on viinud püsivate ja kompromissitute seisukohtadeni.
Kunstnik Yannis Thavorise ja minu südame võitis selle prohvetliku loo kaasaegne düstoopia, mis võtab kokku binaarse „JAH“ vs. „EI“ poliitilise maailma, milles me praegu elame, Capulettide ja Motecchide rivaalitsevad, kuid määratlemata poliitilised fraktsioonid.
Tahan seda brutaalset keskaegset tragöödiat esitada tänapäeva kullakarralise võimu- ja privileegimaailma võtmes ning loodan, et selle klassikalise ooperi vaatamine läbi hoolikalt läbimõeldud tundmatu prisma toob esile erinevaid teemasid ja pakub rohkem võrdluspunkte, mis resoneerivad kaasaegse publikuga.“"

 

Alguses mind natuke häiris see, et polnud Shakespeare ajastu Romeod ja Juliat oma kenades riietustes, aga mida edasi, seda vähem see häiris. Lihtsalt muusika ja lugu olid piisavalt köitvad, et see väline pilt kadus nagu sinna sisse ära ja oli niivõrd tagaplaaniline, et polnud vahet, kas Romeo on laval trussikutes või keskaegsetes elegantsetes riietes. See on lugu, mida tead ette ja sellegi poolest ootad kuidas asi lõppeb, ehk seekord läheb teisiti. Ooper oli lummav ja lauljad olid väga head. Väga meeldis. Romantiline armastuslugu, mida mingis võtmes peaksid ikka kõik kunagi nägema. Mina keskendusin ikkagi sellele konkreetsele keskaegsele armastusloole selles ooperis, mitte ei mõelnud kunstniku ja lavastaja laiemale poliitikale.

 

Milline on ilusaim linn maakeral?

 

 21./56. Salgamata ilusaim linn. Tallinn 17.–19. sajandi illustratsioonidel

Koostanud: Ruth Hiie, Larissa Petina ja Urve Sildre  

Kirjastus Eesti Rahvusraamatukogu 2020

160lk./4426lk./12366lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#10)

Väljaandesse on koondatud Tallinna piltkujutised, mis on ilmunud 17.-19. sajandi raamatutes ja ajakirjades nii Eestis kui ka Hollandis, Saksamaal, Venemaal, Prantsusmaal, Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides. Tallinna vaateid kohtab reisiraamatutes, ajaloolis-geograafilistes ülevaadetes, vaimuliku sisuga teostes ja ka tarbetrükistes. Raamat annab ülevaate Talllinna vaadetest, millest osade kohta käiv teave on olnud laiali paisatud ja raskesti leitav. Mitmed vaated pärinevad unikaalsetest ainsa eksemplarina säilinud trükistest ning osasid pilte pole varem Eestis avaldatud. Teosest leiab ka vanima Tallinna kujutava pildi, milleks on 1619. aasta reisikirjas ilmunud vasegravüür. Väljaande ülesehitus on kronoloogiline, rohkete illustratsioonide, kommentaaride ja registritega. Välja on toodud illustratsiooni tehnika, mõõdud, asukoht raamatus ja selle kirje. Digitaalsel kujul on raamat kättesaadav digitaalarhiivist DIGAR. 

Me mäletame kõik midagi oma linnades, mida enam ei ole kuigi veel mõned aastad tagasi oli. Või midagi, mida alles ei olnud. Või midagi, mis on hoopis teistsugune nüüd. Meie lapsepõlve linn on sageli hoopis teistsugune kui see, milles me hetkel elame. Ja seda vaid mõned aastakümned tagasi. Aga kui palju on linn muutunud sajandite jooksul? Tänapäeval pole raske leida jäädvustust ühest või teisest kohast - keegi ikka on sealt mõne pildi klõpsinud, kasvõi taustana. Aga kaugetel aegadel, kui veel fotograafiast ei teatud unistadagi? Ka siis tahtsid inimesed mäletada võõraid kohti, kus nad viibinud on ning tutvustada neid ka teistele sest reisimisvõimalusi sel ajal ju praegusega võrreldes peaaegu polnudki. Me peame olema tänulikud neile kunstnikele, kes sel ajal rändasid ja jäädvustasid maalidele, joonistustele, gravüüridele kohti, kus nad viibisid. Või ka neid paiku, kus elasid. Tänu sellele on säilinud meie päevini kuidas nägi välja linn minevikus, kuidas see arenes. Väga huvitav raamat koos põhjaliku teabega.

 

 

Kuritöö keskkaegses Vilniuses

16./163.Veretöö kingsepa töökojas

Timuka õpipoisi esimene kohtuasi

Autor Gina Viliūnė

Tõlkinud Tiina Kattel

Kirjastus Hea Lugu 2022

240lk./1770lk./32240lk.

Raamatukogude aasta väljakutse detsember: Astu raamatukokku ja laenuta esimene raamat, mis silma jääb! Lisaks kirjuta, mida põnevat seal aastal toimus ja millest osa võtsid.

Vilniuses ei tegutse apteeker, vaid timuka õpipoiss. 16.sajand. Noormees on kahekümnendate eluaastate alguses. Ja selle looga seoses puutub esmakordselt kokku kuriteoga. Ja ega ta vist polekski seda uurima kukkunud, kui süüaluseks ei oleks olnud ilus piiga, kellele ta silma heitis.

Lapsepõlves unistas Adas, et suureks saades õpib ta Bologna ülikoolis ja temast saab õigusteadlane, kuid saatus viis ta hoopis Vilniuse timuka Ignatiuse majja õpipoisiks. Peagi puutub Adas kokku oma esimese kohtuasjaga, ja armub kõrvuni. Kingseppade tsunfti vanema, meister Kleopase tapmises süüdistatav teenijatüdruk Benigna on süütu – seda usub noormees kindlalt. Tal tuleb välja selgitada, kes tegelikult pussitas õelat kingseppa, ja Vilniuse kohtufoogtile Augustus Rotundusele ümberlükkamatud süütõendid esitada.

Alguses kulges jutt mu jaoks veidi liiga aeglaselt, poiss pigem kobas ja ei osanud õigeid niidiotsi leida. Hiljem läks paremaks ja lõpuks oli ikka keerdkäik ka sees, aga kokkuvõttes jäi ikka Melchiori lugudele alla ning minu jaoks oli veidi igav, pigem neile, kes armastavad kerget krimi. Ajaloost oleks ka tahtnud veidi rohkem lugeda, samas tavalugejale ehk piisavalt. Olen Vilniuses mitmeid, mitmeid kordi käinud ja mulle see linn meeldib. Kui tavaliselt inimestele meeldib rohkem Kaunas kui Vilnius, siis esmasest korrast koolilapsena kui sai käidud, hakkas mulle kohe Vilnius meeldima enam kui Kaunas ja seda tänaseni.

Minu hetke raamatukogu on Rahvusraamatukogu. Toimub seal iga kuu mitmeid üritusi. Ise pean tunnistama, et olen kole laisk igasugu rääkimise üritustel käima. Eriti on viimased aastad mu selles osas mugavaks muutnud - milleks peaks minema kuhugi kohapeale, kui väga mugav on igasuguseid selliseid üritusi jälgida kodus arvutiekraanilt. Plaan oli minna Krimiklubisse, aga lõppes ikka nii, nagu tavaliselt - ma kohale ei jõudnud, kuigi oleks huvi olnud, mis seal toimub. Aga ehk kunagi tulevikus...

 

Raamatukogude aasta väljakutse kokkuvõte: 13 raamatut, 2954 lehekülge, kui alguses tundus, et tuleb väga Eesti autorite keskne, siis viimases kvartalis jõudsid väljakutsesse ameeriklane, rootslane ja leedukas. Kõige vanem raamat oli välja antud 2002 ja uusim 2022, 8 kirjastuse raamatud, enim jõudis siia lugemisse Tänapäeva raamatuid, 4. Põnevamaks teemaks oli raamatukogu seina värvi raamatu otsimine. Parimaks raamatuks loetutest ehk Pax, mille lugesin siinse grupi raamatukoguhoidja soovituse alusel.

 

Mõrv keskaegses Tallinnas

 

10./131. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus

Sari Apteeker Melchior #1

Autor Indrek Hargla

Kirjastus Varrak 2016

312lk./2544lk./27024lk.

Lugemise väljakutse: 21. Raamat eesti autorilt, mida on tõlgitud vähemalt kolme keelde

Tõlgitud soome, ungari, prantsuse, saksa ja inglise keelde.

Lugesin esimest korda kohe peale ilmumist. Nüüd peale filmi vaatamist hakkas kripeldama, et peaks uuesti lugema. Mõni koht oli filmis nagu imelik mu jaoks. Lugesin. Aga jõudsin selgusele, et mäluga polnud probleeme, lihtsalt mõned asjad olidki filmis teistmoodi. Mäletan, et kui esimest korda lugesin, siis oli minu jaoks üpris vaevaline sealt ajaloost läbi tungida. Tallinn oli mu jaoks võõras ja ei osanud kuidagi seda kuhugi asetada. Vahepeal on elu muutunud ja nüüdselt Tallinna elanikuna ning rohkelt igasugu vanalinna ajaloomatkadel käinuna, ei olnud see ajaloo osa üldse keeruline, oleks pigem veel enamgi tahtnud lugeda. Ja raamat oli ka kuidagi ladusamaks ajaga muutunud, ju lihtsalt tegelased on nüüdseks sedavõrd tuttavaks lihtsalt saanud. Igatahes ootan pingsalt järge, mitte filmile, vaid raamatutele ikka.