Vilniuses toimus mõrv!

6./42. Tappev arkebuusilask

Timuka õpipoisi kolmas kohtuasi. Detektiivlugu vanast Vilniusest.

Autor: Gina Viliūnė

Tõlkija: Tiina Kattel

Kirjastus: Hea Lugu 2025

247lk./ 1273 lk./10 591lk.

Lugemise väljakutse 2025:  44. Väliskirjanik, kelle teoses on mõni reaalne koht Eestis

Selles raamatus mainiti seoses ettevalmistustega Liivimaa sõjaks Eestimaad ja mõningaid linnasid. Timuka õpipoiss saab käsu kohtufoogtilt hakata kiiresti uurima suurele kogunemisele saabunud aadliku surma, kes on kirikaias mahalastud. Kohtufoogt Rotundus süüdistab Vilniuse ümbruskonna röövleid, kuid nördinud aadlikud kõõritavad tema hea sõbra, mõlema õiguse doktori Pedro Ruizi poole. Rotundus määrab Adasele appi rasket kohtuasja uurima Trakai vojevoodi Mikołaj Radziwiłłi sekretäri, püsimatu Andreas Volanuse. Noormehed liiguvad mööda Vilniust ja püüavad lahendada mõrva. Üks tunneb vaesema ning kaupmeeste kihi eluolu, teine aadelkonna oma. Kild killu haaval panevad noormehed loo kokku ja leiavad süüdlase. Seoseid ja tegelasi on ka eelmiste uurimistega. Taustal saab lugeja teada tolleaegsest Leedumaast, Vilniuse elanikkonnast ja elukorraldusest. Ja muidugi piinab Adast valus küsimus, kas sünnib timukal poeg või tütar, pingeline ootus terve raamatu vältel. Kuigi algselt pidi olema see sari kolme osaline, siis raamatu lõpus lubati, et kirjanik kirjutab juba neljandat osa, seega sooviks ka seda kindlasti lugeda. Võib olla mitte isegi niivõrd Adase elukäigu või krimiloo pärast, aga mulle meeldivad ajaloolised krimid just selle tausta pärast, kus elavalt saab kujutluspildi tolleaegsest eluolust, elavamalt, kui mõnest ajalooraamatust. Ja Vilnius on endiselt üks mu maailma esikümne lemmiklinna hulgas, kuhu alati meeleldi tagasi läheksin, kasvõi siis raamatu lehekülgedel.

Mida jõid eestlased kesk- ja varauusajal?

18./229. Viin, vein ja vesi. Joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal

Autor: Inna Põltsam-Jürjo

Kirjastus: Argo kirjastus 2020

238lk./3392lk./39986lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #7 (ajalugu)

Vett ei joo ja jala ei käi... Tundub, et jala ikka käisid, aga ega vett küll eriti ei joodud, sest vesi oli tihti roiskunud või sisaldas haigust tekitavaid baktereid. Aga mida ja kui palju siis ikkagi joodi. See raamat annab korraliku ülevaate.

Raamat Eesti joogikultuurist kesk- ja varauusajal käsitleb kohalikke jooke ja joomiskombeid ajavahemikus umbes 1200–1800. Eesti joogikultuur kesk- ja varauusajal oli mitmekesine ja mitmetahuline, peegeldades oma ajastu sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist konteksti. Aeg, mil Eesti alad kuulusid erinevatele võimudele mängis olulist rolli kohalike jookide arengus ja tarbimiskommetes. Joogikultuur ei piirdu pelgalt jookide valmistamise ja tarbimisega, vaid hõlmab ka laiemat kultuuriliste ja sotsiaalsete tähenduste ringi, milles peegelduvad inimeste väärtushinnangud ja suhtumised. Eesti joogikultuur oli peamiselt mõjutatud kohalike toorainete ja traditsiooniliste valmistamisviiside kaudu. Õlu valmistati enamasti odrast või rukist. Joogide valmistamine ja tarbimine oli tihedalt seotud igapäevaeluga. Õlu oli jook, mida tarbiti igas vanuses ning peaaegu igas olukorras, eelkõige asendas õlu vett. Kohalikud traditsioonid ja retseptid muutusid ajas, kuid mõned joomise kombeid püsisid. Ürituste ja pidustuste käigus oli joomine sageli seotud rituaalide ja kombetega, mis tugevdasid kogukonna sidemeid.  Joogikultuur ei ole eraldi nähtus, vaid see on tihedalt seotud majanduse ja sotsiaalsete suhetega. Joogid, sealhulgas õlu ja viin, olid olulised kaubad, mis aitasid kaasa kohaliku majanduse arengule. Samas oli sageli väga reguleeritud, kes üldse tohtis õlut või viina valmistada ja eelkõige seda turustada. Alkohoolseid joogid olid ka kingituste nimekirjas esireas. Ning üllatavalt palju toodi erinevaid alkohoolseid jooke sisse. 

Eesti joogikultuuris peegelduvad erinevad suhtumised alkoholisse. Alguses oli kõrge alkoholitarbimise hindamine levinud, kuid aja jooksul hakkas rõhk asetuma mõõdukusele ja kainusele. 17. ja 18. sajandil, mil Euroopa laiemalt hakkas liikuma karskuse ja tervisliku eluviisi suunas, mõjutas see ka Eestit. Üha enam hakati väärtustama mõõdukat joomist ja seostama alkoholi negatiivseid tagajärgi, nagu liialdamine, sotsiaalsed probleemid ja tervisemured.

Raamat oli huvitav ja lihtne lugemine. Eks ma suurelt osalt teadsin juba seda ka varasemalt loetud raamatutest, aga sain ikka midagi uut ka teada. 

Loomad, kes on ajalooürikutes ja kunstis jäädvustunud

21./207. Loomad keskaegse Liivimaa ühiskonnas ja kunstis

Sari: Acta Universitatis Tallinnensis. Artes  

Autorid: Juhan Kreem, Ivar Leimus, Anu Mänd, Inna Põltsam-Jürjo

Kirjastus: TLÜ Kirjastus 2023

208lk./4730lk./35807lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #6 (ajalugu)

Kui ma hakkasin sellesse väljakutsesse raamatuid otsima, siis selle raamatuga teadsin kohe, et seda ma tahan kindlasti lugeda. Kuid tuli välja, et ma polnud ainus lugemishuviline ja nii ootasin pikalt, kas saan ikka enne kuu lõppu raamatu kätte või ei. Sain. Lugemine ise oli nii nauditav ja huvitav, et peaaegu ühe päevaga sai loetud. Raamatus kajastati esiteks uurimust, kui palju on mingeid loomi nimetatud keskajal Liivimaal käibinud viies talurahvaõiguses, kolmes lääni- ja maaõiguses ning kolmes linnaõiguses. Osutus, et üldiselt vähe, eelkõige neid, kes kasulikud, olulised või väärtuslikud. Eelkõige siis hobused. Loomad olid üldiselt ühes pajas muu varaga. Teine peatükk uuriski Saksa ordu hobuseid, palju, millised ja kus. Kuigi keskaegsed allikad olid selles osas üpris napid ja puudulikud. Kuid mingi kaardi nende rohkusest/vähesusest ja paiknemisest saadi. Raamatus on ka tulemuseks saadud kaart. Kolmas peatükk uuris loomi, mida kingiti ja pärandati. Taas enamuses ikka hobuseid. Teised loomad olid muu vara hulka kuuluvad pärandamisel. Hobused olidki enamasti just sellepärast välja toodud, et neid kingiti või pärandati eraldi muust varast. Aga siia peatükki jõudsid ka mõned eksootilised imeloomad nagu kaamel või kalkun. Jah, kalkun oli imeloom, aga miks, seda peate ise raamatust lugema. Neljas oli loomad kaubanduses ja eks neid hobuseid ikka osteti ja müüdi taas kõige rohkem. Aga kellele ja miks neid ei müüdud ja palju need maksid, jääb taas lugeja enda teada saada. Viies peatükk rääkis loomadest, kes sattusid ärasöömiseks erinevatele toidulaudadele. Eelkõige muidugi pidulaudadele ja tähtsate tegelaste omadele, sest nende toidu ostmise tšekke on ikka omajagu arhiivis veel tallel. Seega ärge visake poe tšekke minema, mitme sajandi pärast teadlastel hea uurimistööd taas teha, mida praegusaja inimesed sõid. Parim fakt, mille teada sain oli, et kobras oli loom, aga koprasaba oli kala. No jutt ikka sellest sabast, mis loom kopra taga on niikaua kuni ta elus on. Aga kui maha löödi, siis paastu ajal kui liha oli keelatud süüa, siis kopra saba võis, sest see oli kala. Keskaegsetel inimestel oli hea loogika ja fantaasia. Muide, hülged olid ka kalad, neid võis ka paastu ajal süüa, aga neid sõid siiski peamiselt lihtsad rannainimesed, mitte nii väga ülikud. Viimane, kõige pikem on loomadest Liivimaal olevatel maalidel ja raidkividel. Kui muus osas oli raamatu kangelasteks kohalikud koduloomad, siis nüüd olid peategelasteks lõvid ja draakonid. Need, kes jaksasid deemonite vastu inimesi kaitsta ikka. Viimane oli tegelikult minu jaoks kõige igavam ja vähem uut infot sisaldav. Kuid üldiselt väga huvitav raamat oli kuidas on keskkaegne inimene suhtunud loomadesse, kes olid talle nii olulised, et seda kusagil kirjapildis või visuaalses vormis ära märkida/kujutada, kes olid teisejärgulised ja kes üldse tähtsusetud. See raamat jõuab kindlalt minu selle aasta parimate loetud raamatute nimekirja.
 

Jaapani varjundiga Eesti ulme

12./198. Hinged mõõgateral

Sari: Teaduse kaardivägi. Eesti ulmeromaan 5

Autor: Rait Piir

Kirjastus: Lummur 2021

368lk./2561lk./33638lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 august: raamat kirjastuselt Lummur

Neljast lühiromaanist koosnev antoloogia. Kaks neist kujutavad keskaegset Jaapanit ja selle mütoloogiast inspireeritud fantaasiamaailma, millest ei puudu ka samuraid, lahingud ja võimumängud. Kahes teises teoses viiakse lugeja aga Ceresele ja Veenusele – küberpungist, neuroliidestest ning transhumanismist läbipõimunud tulevikku.  

Küllaltki erinevad lood olid kõik. Need Jaapani ainetel meeldisid mulle rohkem. Parajad õudukad. Eriti see viimane Nukumeister. Nukud on üldse ühed kahtlased tegelased, eriti kui nad on hingega nukud. Lisaks see Jaapani auenesetappude asi, no see on minu jaoks ikka täielik müstika. Kosmose lood jäid minu jaoks veidi kesisemaks, lihtsalt kuna see maailm mind sedavõrd ei paelu. Seiklusi ja põnevust seal muidugi oli, ehk veidi liigselt verd ja peksmist ja muid selliseid värke ka. Kindlasti on neile omad fännid olemas.

Lugeda oli üldiselt üpris kerge ja ladus, ei olnud väga spetsiifiliseks ja keeruliseks isegi neid kosmose lugusid aetud, sai tavalugeja ka aru, mitte ainult suur ulmefänn. Jaapani stiilis õudukaid võiks isegi rohkem lugeda temalt. Need olid sellised reaalsuse ja fantaasia piiri peal hõljuvad lood, mis mulle eriti sobivad. Eriti see viimane lugu hakkas mul filmina silmade taga elama ja kohati isegi muutus minu fantaasianägemuses liigagi õudsaks kätte ära.  

Kuidas kulges vanasti aeg ning millega seda mõõdeti?

8./128. Eestlase aeg. Uurimus eesti rahvapärase ajaarvamise ajaloost

Autor: Lauri Vahtre

Kirjastus: Varrak 2000

183lk./847lk./21159lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuni: igivana #3 (populaarteadus)

 

See raamat on ajast, aja tajumisest ja aja arvamisest. Aeg on üks igivana asi, aga inimesed on seda tajunud hoopis erinevalt. Olid ajad, kui aega ei arvestatud, aeg lihtsalt kulges. 

Esimene peatükk «Eesti rahvapärase ajaarvamise ühikud», on oma käsitluslaadilt etnograafilise kallakuga. Eraldi on käsitletud erinevaid ajaühikuid -- ööpäeva, nädalat, kuud ja aastat, osutades ühtlasi nende kujunemise ja ümberkujunemise ajaloolistele eeldustele ja põhjustele. Raamatu teine peatükk vaatleb eesti rahvapärast ajaarvamist Eesti ajaloo taustal, kuidas arvati aega rahvakalendri põhjal, kui veel täpsel päeval ja tunnil, rääkimata minutitest ja sekunditest, ei olnud suurt olulisust maarahva elus. Kuid olulised olid siiski põllutööde verstapostid, millal oli millegi tegemiseks just see õige aeg. Ja kuidas jõudis talurahvani vajadus teada oma täpset vanust. Kalendrite tekkimisest ning nende seotusest kiriku ja varasema rahvakalendriga, sarnasus ning erinevus naaberriikidega. Täitsa põnev lugemine oli, kuna tegemist oli väitekirjaga, siis kohati jäi veidi kuivaks see lugemine, aga sain mitmeidki asjaolusid teada ja mõtteid, millele pole varasemalt taibanud mõelda. Esimene pool oli minu jaoks põnevam, see kalendrite võrdlemine teises pooles oli sutike igavam. Aga ma täitsa soovitan ajaloo huvilistele, kui tahtmist teada kuidas esivanemad ajaga toime tulid. 

Mustpeade maja labürindis

 

Ekskursioon: Mustpeade maja

millal: 03.juuni 2023

Vanalinna päevade teine ekskursioon majja, kus küll käidud kontserte kuulamas, aga ülejäänud majast polnud aimugi. Tegelikult polegi üks maja, vaid viiel krundil olev maja, mis on teiste majadega kokku-, ümber- ja juurdeehitatud. Väga huvitav maja ning sai küllalt palju teada ka mustpeadest lisaks arhitektuurile ja muule majaga seonduvale. 

Olevi saal

 

Vaadata on igasse nurka ja keskele ka

Ukse ülemine osa

Kohati on alles ehedat keskaega

Raamatukogutuba

Maalide toas harjutavad täna orkestrandid

Maale on seal ikka omajagu

Skulptuur ja turist

Direktori töökabinet

Keskaegne kraanikauss

Kunagi oli siin läbi selle seina keeglisaal

Keldris on söögikoht

Läbi tänapäeva maja kulges kunagi tänav. Valge maja uksekohast välja.

Ekskursioon lõppes võimalusega kuulata kuidas orkester ja ooperisolistid Tõnu Kaljuste juhatusel harjutavad uueks ooperiks.

Ka trussikutes võib ooperit laulda

 

etendus: Romeo ja Julia

teater:  Rahvusooper Estonia

vaadatud: 08.aprill 2023

helilooja: Charles Gounod

Maailmaesiettekanne 27.aprill 1867 Théâtre-Lyrique

Esietendus Rahvusooperis Estonia 20. septembril 2019

Dirigent: Kaspar Mänd

Lavastaja: Stephen Barlow

Osades: Kristel Pärtna, Nico Darmanin (Malta), Heldur Harry Põlda, Tamar Nugis, Kim Sargsyan, Janne Ševtšenko, Aule Urb, Raiko Raalik, Janari Jorro, Priit Volmer, Jassi Zahharov, Urmas Põldma ja teised

"Gounod’ muusikaline jutustus Shakespeare’i tragöödiast on imeliselt tundlik, dramaatiline ja meloodiarikas. Ooperi on tuntuks teinud sügavalt emotsionaalsed duetid, värvikas orkestratsioon ja südantliigutavad koorid. „Romeo ja Julia“ on 19. sajandi prantsuse ooperi üks hinnatumaid pärle. Ooperi üheks tuntumaks muusikanumbriks on „Je veux vivre“ ehk „Julia valss“. Lavastaja Stephen Barlow keskendub tuntud armastusloos kahe vaenutseva vastaspoole saatusele, sobitades selle tänapäevasesse Pariisi ühiskonda. Läbi Capulettide ja Montecchide mõttetu ja viljatu vaenu jääb kõlama armastuse igikestev sõnum. 

Stephen Barlow: „Minu lähtepunktiks Gounod’ „Romeo ja Julia“ puhul on Shakespeare’i näidendi esimene rida – „Two households, both alike…“ („Kaks majakonda, kumbki võrdselt au sees“) – kaks võrdset poolt, kes on määratud igavesse verivaenu. Kuigi näidend on kirjutatud üle 400 aasta tagasi, toob see vaenulik kirjeldus silme ette poliitika ja ühiskonna üha suureneva vastandumise tänapäeva Euroopas ja mujal, mida süvendab veelgi usaldamatus meie poliitiliste ja majanduslike institutsioonide vastu. See on viinud maailma populismi taassünni ja suurenevate tsiviilrahutusteni, millest viimane ja kõige jõulisem meeleavaldus leidis aset kollavestide liikumise raames Pariisis. Näiteks Suurbritannia, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Kreeka ja Šotimaa elanikud on kõik jagunenud sügavalt lõhestunud kogukondadesse pärast vastuolulisi referendumeid ja/või valimisi, mis – just nagu Shakespeare’i näidendis – on viinud püsivate ja kompromissitute seisukohtadeni.
Kunstnik Yannis Thavorise ja minu südame võitis selle prohvetliku loo kaasaegne düstoopia, mis võtab kokku binaarse „JAH“ vs. „EI“ poliitilise maailma, milles me praegu elame, Capulettide ja Motecchide rivaalitsevad, kuid määratlemata poliitilised fraktsioonid.
Tahan seda brutaalset keskaegset tragöödiat esitada tänapäeva kullakarralise võimu- ja privileegimaailma võtmes ning loodan, et selle klassikalise ooperi vaatamine läbi hoolikalt läbimõeldud tundmatu prisma toob esile erinevaid teemasid ja pakub rohkem võrdluspunkte, mis resoneerivad kaasaegse publikuga.“"

 

Alguses mind natuke häiris see, et polnud Shakespeare ajastu Romeod ja Juliat oma kenades riietustes, aga mida edasi, seda vähem see häiris. Lihtsalt muusika ja lugu olid piisavalt köitvad, et see väline pilt kadus nagu sinna sisse ära ja oli niivõrd tagaplaaniline, et polnud vahet, kas Romeo on laval trussikutes või keskaegsetes elegantsetes riietes. See on lugu, mida tead ette ja sellegi poolest ootad kuidas asi lõppeb, ehk seekord läheb teisiti. Ooper oli lummav ja lauljad olid väga head. Väga meeldis. Romantiline armastuslugu, mida mingis võtmes peaksid ikka kõik kunagi nägema. Mina keskendusin ikkagi sellele konkreetsele keskaegsele armastusloole selles ooperis, mitte ei mõelnud kunstniku ja lavastaja laiemale poliitikale.

 

Milline on ilusaim linn maakeral?

 

 21./56. Salgamata ilusaim linn. Tallinn 17.–19. sajandi illustratsioonidel

Koostanud: Ruth Hiie, Larissa Petina ja Urve Sildre  

Kirjastus Eesti Rahvusraamatukogu 2020

160lk./4426lk./12366lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#10)

Väljaandesse on koondatud Tallinna piltkujutised, mis on ilmunud 17.-19. sajandi raamatutes ja ajakirjades nii Eestis kui ka Hollandis, Saksamaal, Venemaal, Prantsusmaal, Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides. Tallinna vaateid kohtab reisiraamatutes, ajaloolis-geograafilistes ülevaadetes, vaimuliku sisuga teostes ja ka tarbetrükistes. Raamat annab ülevaate Talllinna vaadetest, millest osade kohta käiv teave on olnud laiali paisatud ja raskesti leitav. Mitmed vaated pärinevad unikaalsetest ainsa eksemplarina säilinud trükistest ning osasid pilte pole varem Eestis avaldatud. Teosest leiab ka vanima Tallinna kujutava pildi, milleks on 1619. aasta reisikirjas ilmunud vasegravüür. Väljaande ülesehitus on kronoloogiline, rohkete illustratsioonide, kommentaaride ja registritega. Välja on toodud illustratsiooni tehnika, mõõdud, asukoht raamatus ja selle kirje. Digitaalsel kujul on raamat kättesaadav digitaalarhiivist DIGAR. 

Me mäletame kõik midagi oma linnades, mida enam ei ole kuigi veel mõned aastad tagasi oli. Või midagi, mida alles ei olnud. Või midagi, mis on hoopis teistsugune nüüd. Meie lapsepõlve linn on sageli hoopis teistsugune kui see, milles me hetkel elame. Ja seda vaid mõned aastakümned tagasi. Aga kui palju on linn muutunud sajandite jooksul? Tänapäeval pole raske leida jäädvustust ühest või teisest kohast - keegi ikka on sealt mõne pildi klõpsinud, kasvõi taustana. Aga kaugetel aegadel, kui veel fotograafiast ei teatud unistadagi? Ka siis tahtsid inimesed mäletada võõraid kohti, kus nad viibinud on ning tutvustada neid ka teistele sest reisimisvõimalusi sel ajal ju praegusega võrreldes peaaegu polnudki. Me peame olema tänulikud neile kunstnikele, kes sel ajal rändasid ja jäädvustasid maalidele, joonistustele, gravüüridele kohti, kus nad viibisid. Või ka neid paiku, kus elasid. Tänu sellele on säilinud meie päevini kuidas nägi välja linn minevikus, kuidas see arenes. Väga huvitav raamat koos põhjaliku teabega.

 

 

Kuritöö keskkaegses Vilniuses

16./163.Veretöö kingsepa töökojas

Timuka õpipoisi esimene kohtuasi

Autor Gina Viliūnė

Tõlkinud Tiina Kattel

Kirjastus Hea Lugu 2022

240lk./1770lk./32240lk.

Raamatukogude aasta väljakutse detsember: Astu raamatukokku ja laenuta esimene raamat, mis silma jääb! Lisaks kirjuta, mida põnevat seal aastal toimus ja millest osa võtsid.

Vilniuses ei tegutse apteeker, vaid timuka õpipoiss. 16.sajand. Noormees on kahekümnendate eluaastate alguses. Ja selle looga seoses puutub esmakordselt kokku kuriteoga. Ja ega ta vist polekski seda uurima kukkunud, kui süüaluseks ei oleks olnud ilus piiga, kellele ta silma heitis.

Lapsepõlves unistas Adas, et suureks saades õpib ta Bologna ülikoolis ja temast saab õigusteadlane, kuid saatus viis ta hoopis Vilniuse timuka Ignatiuse majja õpipoisiks. Peagi puutub Adas kokku oma esimese kohtuasjaga, ja armub kõrvuni. Kingseppade tsunfti vanema, meister Kleopase tapmises süüdistatav teenijatüdruk Benigna on süütu – seda usub noormees kindlalt. Tal tuleb välja selgitada, kes tegelikult pussitas õelat kingseppa, ja Vilniuse kohtufoogtile Augustus Rotundusele ümberlükkamatud süütõendid esitada.

Alguses kulges jutt mu jaoks veidi liiga aeglaselt, poiss pigem kobas ja ei osanud õigeid niidiotsi leida. Hiljem läks paremaks ja lõpuks oli ikka keerdkäik ka sees, aga kokkuvõttes jäi ikka Melchiori lugudele alla ning minu jaoks oli veidi igav, pigem neile, kes armastavad kerget krimi. Ajaloost oleks ka tahtnud veidi rohkem lugeda, samas tavalugejale ehk piisavalt. Olen Vilniuses mitmeid, mitmeid kordi käinud ja mulle see linn meeldib. Kui tavaliselt inimestele meeldib rohkem Kaunas kui Vilnius, siis esmasest korrast koolilapsena kui sai käidud, hakkas mulle kohe Vilnius meeldima enam kui Kaunas ja seda tänaseni.

Minu hetke raamatukogu on Rahvusraamatukogu. Toimub seal iga kuu mitmeid üritusi. Ise pean tunnistama, et olen kole laisk igasugu rääkimise üritustel käima. Eriti on viimased aastad mu selles osas mugavaks muutnud - milleks peaks minema kuhugi kohapeale, kui väga mugav on igasuguseid selliseid üritusi jälgida kodus arvutiekraanilt. Plaan oli minna Krimiklubisse, aga lõppes ikka nii, nagu tavaliselt - ma kohale ei jõudnud, kuigi oleks huvi olnud, mis seal toimub. Aga ehk kunagi tulevikus...

 

Raamatukogude aasta väljakutse kokkuvõte: 13 raamatut, 2954 lehekülge, kui alguses tundus, et tuleb väga Eesti autorite keskne, siis viimases kvartalis jõudsid väljakutsesse ameeriklane, rootslane ja leedukas. Kõige vanem raamat oli välja antud 2002 ja uusim 2022, 8 kirjastuse raamatud, enim jõudis siia lugemisse Tänapäeva raamatuid, 4. Põnevamaks teemaks oli raamatukogu seina värvi raamatu otsimine. Parimaks raamatuks loetutest ehk Pax, mille lugesin siinse grupi raamatukoguhoidja soovituse alusel.

 

Mõrv keskaegses Tallinnas

 

10./131. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus

Sari Apteeker Melchior #1

Autor Indrek Hargla

Kirjastus Varrak 2016

312lk./2544lk./27024lk.

Lugemise väljakutse: 21. Raamat eesti autorilt, mida on tõlgitud vähemalt kolme keelde

Tõlgitud soome, ungari, prantsuse, saksa ja inglise keelde.

Lugesin esimest korda kohe peale ilmumist. Nüüd peale filmi vaatamist hakkas kripeldama, et peaks uuesti lugema. Mõni koht oli filmis nagu imelik mu jaoks. Lugesin. Aga jõudsin selgusele, et mäluga polnud probleeme, lihtsalt mõned asjad olidki filmis teistmoodi. Mäletan, et kui esimest korda lugesin, siis oli minu jaoks üpris vaevaline sealt ajaloost läbi tungida. Tallinn oli mu jaoks võõras ja ei osanud kuidagi seda kuhugi asetada. Vahepeal on elu muutunud ja nüüdselt Tallinna elanikuna ning rohkelt igasugu vanalinna ajaloomatkadel käinuna, ei olnud see ajaloo osa üldse keeruline, oleks pigem veel enamgi tahtnud lugeda. Ja raamat oli ka kuidagi ladusamaks ajaga muutunud, ju lihtsalt tegelased on nüüdseks sedavõrd tuttavaks lihtsalt saanud. Igatahes ootan pingsalt järge, mitte filmile, vaid raamatutele ikka.