22./252. Kaagjärve Veenus
Autor: Tiit Meren
Kirjastus: Argo kirjastus 2019
287lk./3679lk./43913lk.
Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #13 (ajalugu)
Esmalt tänan kirjastust Argo, kes selle raamatu ühel aastal lugemise eest kinkis. Nüüd siis jõudis selle kord jõuda väljakutsesse.
Raamatu ajendiks olid sajad 100-120 aastat tagasi tehtud fotod
külaelust, maainimestest, nende igapäevatöödest, pidulikest hetkedest,
matustest, lastest, noortest ja vanadest, koguni aktid ja ülesvõtted
Saksa Ida-Aafrikast, kus üks fotode autoreist aastaid misjonärina
töötas. Autoriteks Valgamaa koolmeistrid Johannes ja Carl Luckin, kelle
hobi korras tehtud fotodest tekkinud kogusid peeti aastakümneid hävinuks
või vähemalt lootusetult kadunuks.
Raamat tutvustab neid kahte venda ja ülejäänud nende lähisugulasi. Millega nad tegelesid ja millised nad olid. Fotograafia oli nende hobiks, mitte tööks. Sel ajal ei olnud palju hobifotograafe, sest varustus oli kallis ja korraliku pildi saamiseks pidi pikalt vaeva nägema, mitte klõps ja suvaline pilt valmis. Eks seetõttu ole ka palju grupipilte, sest pidi tegemiseks valmistuti ja enamasti tehti pilt ikka mingi tähtsa päeva puhul. Kas oli see siis rõõmus või kurb päev. Kuid need mehed tegid vahel ka pilte lihtsalt neid ümbritsevast elust. Mõnikord on poseeritud pildile jäänud kaadri äärde midagi või kedagi, kes või mis ei poseerinud ja polnud plaanitud sinna jääma. Sageli jõudis ka piltnik ikka ise pildile minna. Neid vanu pilte oli väga huvitav vaadata, aga kõige rohkem pani see raamat mind mõtlema, et kui palju väärtuslikke pilte on tegelikult ajaloo vältel hävinud. Nagu siingi raamatus, kui naisel oli valida, kas jätta alles klaasnegatiiv või paigata sellega aknaid, siis jäi peale ikka viimane, sooja oli ju vaja hoida. Kui palju hävitasid inimesed ise uue despootliku režiimi kartuses, kui palju nende omanikke viidi minema ja nende varad hävitati või mindi ise minema ja kaasa sai võtta vaid kõige olulisema. Need fotonegatiivid ei olnud ju pisikestel rullidel ega väiksel mälukaardil, vaid klaasplaatidel. Kõigil ei olnud ju järeltulevaid põlvkondasid, kes hoole ja armastusega peitsid ja hoidsid alles. Ja teine mõte, kui väärikad olid need inimesed, kes neil piltidel olid. Korralikult hästi riides, sätitud, ka neil fotodel, mis justkui juhuslikult olid üles võetud. Fotografeerimine ei olnud ju midagi möödaminnes juhuslikult tehtud klõps, selleks sätiti, see võttis aega. Huvitav raamat neile, keda huvitab ajalugu, oma kohalik eluolu.