7./266. Murtud mõõk
Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteosed
Autor: Poul Anderson
Tõlkija: Eva Luts
Kirjastus: Fantaasia 1999
194lk./936lk./46094lk.
Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia
Jätkan siis ulmeseikluste rajal. Kuna Moorcock sain ühele poole, siis alustasin Andersoniga. Kohe võin öelda, et Andersoni lugemine läks mul kiiremini ja kergemini. Kuigi lugedes tuli hästi palju paralleele mu jaoks mõlema kirjaniku teostest. Selles loos siis tegevad nii inimesed, haldjad kui trollid. Ja inimesed, need on nii haldjate kui trollide poolt lükata tõugata ja manipuleerida. Kui me muidu oleme harjunud lugema, et haldjad on sellised õrnad ja head ja ilusad, siis selles loos pole nad midagi etemad kui trollid. Just haldjapealik on see, kes munsterdab valmis vahetise, kelle ta jätab vastsündinu asemele, kelle ta siis omale koju kasvatada võtab. Vahetis - trolli ja haldja laps, kasvab inimperes ja keegi ei saa aru, miks ta on pahatahtlik ja miks loomad teda ei salli. Loo käigus muidugi jõuavad poisid vastakuni ja seda erinevate poolte ridades. Kui palju loevad ikkagi geenid ja kui palju kasvatus, kas trollid ongi haldjatest palju erinevad, kaos ja kord, kas kumbki pool saab võidu? See kaose ja korra vastuolu oli juba Moorcocki raamatutes ja ka siin raamatus on kord üks, siis teine peal. Kas seda just kaoseks ja korraks siin nimetatakse, aga nimeta kuidas tahad, maailm on ikka kahest poolest olenev, ei saa üks ilma teiseta eksisteerida. Selle loo juures on ainsad sümpaatsemad tegelased inimesed, kes aga on nõrgad ja ei suuda muude olendite maailmas ennast kehtestada. Lugu oli haarav ja nüüd ootab veel mitu sama autori raamatut kapi peal lugemist.