Kas lohed saavad täita inimeste soove?

25./70. Viimane

Autor: Grethe Rõõm 

Kirjastus: Mugul OÜ 2025

398lk./ 5970lk./17367lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: draakonid, lohed

See oli nüüd küll ülikiire lugemine, nelisada lehekülge sai loetud vaid mõne tunniga, käsi juba väsis ära pidevast kiirest lehekülje pööramisest. Tempo oli kogu aeg kõrge, tegevus pidev ning üllatused tulid just siis, kui tundus, et nüüd võiks korraks rahuneda. Päeval, kui Kippen päästab parima sõbra Jumi peninukkide kohutavast rünnakust, ent kukub ise kuristikku ja kaob, muutub kõik. Kas Kippen jäi ellu? Kas Jumi pääseb peninukkide käest ja miks nad teda muudkui järjest ründavad? Unistusest leida üles soove täitev lohe, saab pöörane seiklus elu ja surma peale. Maailm, kus kõrvuti inimestega elavad müütilised olendid. Väga erinevad ning erinevate soovide ning kavatsustega, erineva iseloomu ja suhtumisega inimestesse. Tegelased olid vägagi värvikad, nii inimesed kui müütilised olendid. Lohe ei olnud küll kohe algusest tegev, aga viimases kolmandikus oli ta vägagi oluline tegelane, ilma kelleta oleks palju olnud hoopis midagi muud, kui lugu nüüd oli. Jumi oli sümpaatne tüdruk, kes pidi lisaks seiklustele saama teada nii mõndagi ka enda kohta ning mitmeid kordi seisis valikute ees. Samuti seisis Kippen mitmete valikute ees. Eks see oligi parajalt endast ja maailmast arusaamise ja mõistmise raamat. Raamat kus kiht kihilt tulid erinevad maailmad ja tegelased välja. Kus inimeste maailm põrkus kokku müütilise maailmaga. Kohati oleks tahtnud nendest maailmadest ehk isegi pikemalt ja põhjalikumalt teada saada, sest hetkel jäid nii mõnedki tegelased veidi arusaamatuks, mis siis nende tegelik plaan ja soov oli ning kuidas täpselt nad selle looga haakuvad, aga eks järgmises osas ehk selgub nii mõndagi lähemalt ja hetkel tekkinud küsimärgid saavad vastused. Ja igatahes ma tahaks nüüd juba edasi seda lugu lugeda. 

Sipelgate salaelu

20./65. Sipelgas Si

Autor: Johannes Selg

Kirjastus: Postimehe Kirjastus 2025

280lk./ 4567lk./15964lk.

 

Lugemise väljakutse 2024: 25. Raamat, mis on ilmunud enne sinu sündi

 

Raamat ilmus esmakordselt 1939. aastal ning selle autoriks on kirjanik Johannes Selg, kes kirjutas noortele lugejatele allegoorilise teose, kus loodusmaailma sündmusi ja olendeid kujutatakse inimestele omaste tunnete ja suhete kaudu. See võimaldab lugejal samastuda putukate maailma tegelastega viisil, mis on ühtaegu õpetlik ja kujutlusvõimet avardav. Teose sisu ja stiil meenutas mulle kohati üht mu lapsepõlve lemmikraamatut "Sipelgad ei alistu", kus seikles sipelgas Ferda. Kuigi ma ei mäleta enam kõiki üksikasju piisava täpsusega, et kahte raamatut põhjalikult võrrelda, meenub, et mõlemas loos oli ämblikuga võitlemine. Raamat annab ülevaate sipelgate elust ja kombestikust. Loost saab aimu nende toitumisharjumustest, hierarhilisest ülesehitusest, igapäevaelust pesas ning loomulikult ka vaenlastest, kellega neil tuleb rinda pista. Kõike seda esitatakse köitvalt ja isikupäraselt, putukate mikromaailm avaneb justkui inimühiskonna peegeldusena. Loo keskmes on noor sipelgatüdruk nimega Si, kelle eksistents on juba algusest peale seotud juhuse ja hoolivuse imelise kombinatsiooniga. Nimelt päästis üks sipelgas hukkumisele määratud, nõrga ja mahajäetud muna ning sokutas selle märkamatult teiste munade hulka. Kui vastne koorus, sokutas ta selle edasi eliitkihti, andes talle võimaluse kasvada üles soodsates tingimustes. Just sellest päästetud sipelgatirtsust kujuneb loo jooksul oluline tegelane, kelle areng ja teod mõjutavad tugevalt kõike järgnevat. 
Raamatu lugemine osutus oodatust kaasahaaravamaks. Hoolimata sellest, et teos on kirjutatud peaaegu sajand tagasi, mõjub see tänapäevalgi värskelt ning ärgitab mõtlema nii looduse kui ka inimsuhete üle. Vaid mõned kohad märkasin, kus oli kasutuses vanaaegne sõnastus, aga need ei tohiks olla takerduskohaks isegi noorele lugejale. Allegooriline käsitlusviis, mis põimib teadmisi sipelgate elust tundelise ja kujundliku jutustamisega, annab nii teadmisi loodusest kui samal ajal on põnev ja huvitav. Joonistused on muidugi selles raamatus veel omaette teema, Eesti, Setu ja Jaapani ühendsegu, aga tulemus ei ole sugugi halb. Täiesti soovitan lugeda igas vanuses, omamoodi lugemiselamus. 

Nahavahetajad ja pürjerid

17./ 62. Metskunst. Valgetiiva vandenõu

Autor: Håkon Marcus 

Tõlkija: Ene Mäe

Kirjastus: Varrak 2025

327lk./3432lk/ 14829lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: libaloomad

Inimeste kõrval elavad nahavahetajad, inimesed, kes suudavad muutuda loomadeks, lindudeks, roomajateks, kahepaikseteks, putukateks... ühesõnaga erinevateks libaloomadeks. Raamatu tutvustus küll väidab, et eriliste võimetega metsloomad, kes valitsevad metskunsti abil loodusjõude ja saavad soovi korral võtta inimese kuju. Aga alguses on nad ikka lapsed ja alles seejärel teimeliseks saades nad hakkavad nahka vajadusel vahetama ja muutuvad loomariigi esindajateks. Kuid nad ei saa ise valida, kelleks, see on geneetiliselt neile sisse antud. Enamus küll vastavalt siis kas isa või ema suguharu järgi. Kuid on ka pürjerite (arvake ise, kes need veel on 😉) lapsi, kelle suguvõsas pole varasemalt ühtegi nahavahetajat olnud, kes ühel hetkel muutuvad metsloomadeks. Embla saab 13 aastaseks, ta ei tea nahavahetajatest midagi, aga talle tundub kogu aeg, et ta pole päris oma keskkonnas, tal on probleeme nii perekonna kui kooliga. Ta tahaks vaid istuda üksi oma toas, kuulata muusikat ja lugeda raamatuid, ei muud, aga no ei lasta, sunnitakse sotsialiseeruma. Siis aga hakkavad Embla elus toimuma päris pöörased sündmused ning ta satub ohtlikesse seiklustesse ja nahavahetajate võimuvõitluse keskmesse. Arvestades, et see on autori debüütromaan, siis on see ikka väga hea! Põnev, erinevaid noorte probleeme käsitlev, fantaasiarikas, värvikate kirjeldustega, ladus lugemine. Üsna selline raamat, mida ma lapsena kindlasti ei oleks enne käest pannud, kui see läbi oleks saanud, Aga ka suurena lugedes oli väga põnev ja kaasahaarav. Nüüd tahaks seda järgmist osa saada, et kuidas lugu edasi kulgeb. Kindlasti soovitan neile, kellele meeldivad laste- või noorte fantaasiakirjandus. Lõpp oli minu jaoks üsnagi ettearvamatu, kuigi vihjeid muidugi selleks oli. 

Ennemuistne põnevik

13./58. Sulid ja Sulased

Autor: Timo Talvik

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

215lk./2441lk./13838lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Eleri Romantšuk soovitab

See on hoogsa kulgemise ja kujundirikka keelekasutusega fantaasiaromaan, põimib Eesti rahvapärimuse ja ajaloolise õhustiku kaasakiskuvaks seikluseks. Alustuseks tundub kõik vägagi argine. Noor Kärp valvab turvaliselt turuplatsil, püüab leida vargaid ja petiseid. Ta on terase taibuga, märkab detaile, mida teised ei näe. Üks ootamatu kokkupuude viib ta maailma, mis on täis muistseid olendeid, nõidust ja maagilisi objekte. Oskuslikult loodud maailm, mis tugineb Eesti rahvapärimusele. Kohad on kirjeldatud väga visuaalselt, lugedes tekib kohe pilt silmade ette. Tegelaskond on värvikas. Mõni satub loosse ootamatult, mõni ilmub korduvalt. Ja sain selge vahe teada, mis on pisuhännal, kratil ning puugil. Lugu on tempokas ja piisavalt põnev ning keerdkäikudega. Siin on seiklust ja mütoloogiat. Esimene pool meeldis mulle rohkem, siis oli lugu nagu rohkem selge, lõpus hakkas liiga palju tegelasi tekkima, kes siis veel muutusid ja asja veidi segaseks ajasid, aga äkki siis tuleb sellele veel järg, sest tavaliselt need segasemaks minekuga raamatud lähevad veel edasi. Aga üldselt võib öelda, et mulle vägagi meelepärane raamat. 

Kui elu viib muinasjuttu

1./31. Muinasjutt

Sari: Orpheuse kuldraamat 5  

Autor: Stephen King

Tõlkija: Jay Skaidrins

Kirjastus: Fantaasia 2024

558lk./558lk./8173lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Esmalt tänan Fantaasia kirjastust, tänu kellele see raamat mu raamaturiiulisse jõudis. 

Romaani keskmes on 17-aastane noormees Charlie Reade, tavaline kooli- ja spordipoiss, ent sisimas sügavalt traumeeritud. Ema kaotus ja isa alkoholism on jätnud temasse jälje, mida ta püüab kompenseerida, olles vastutustundlik, töökas ja empaatiline. Kui ta asub hooldama eraklikku naabrimeest ja tema haiget koera, vallanduvad sündmused, mis viivad lugeja paralleelmaailma, muinasjutumaailma. Mis mulle meeldis, oli see, et kuigi lugu ise toimub osaliselt väljamõeldud maailmas, oli Charlie tegelaskuju päris realistlik. Ta polnud mingi superkangelane, vaid lihtsalt üks kutt, kellel olid omad hirmud, valud ja lootused.Ta tahab lihtsalt head teha, aga peab selle käigus päris palju riskima ja ka enda üle järele mõtlema. See pole ainult seiklus- või fantaasialugu, see räägib väga palju ka sellest, mis toimub inimese mõtetes ja valikutes. Raamatus oli palju juttu hirmust. Karta võib mitte ainult füüsilisi asju, nagu koletised või võitlused, vaid ka sisemisi tundeid, et ei saa hakkama või et võib midagi väga olulist kaotada või ära rikkuda. Päriselus tuleb neid hirme tihti ette. Aga nagu Charlie näitas, isegi siis, kui kardad, saad ikkagi edasi liikuda ja vahel on hirm ka liikuma sundiv põhjus. Oluline on lootus, isegi siis, kui kõik tundub väga halb, ei tohiks alla anda. See on lugu kuidas üks noor inimene kasvab, õpib ennast usaldama ja leiab tähenduse isegi kõige pimedamas olukorras, lugu vaprusest, sõprusest ja armastusest. Mõnes kohas oli raamat küll üsna pikk ja aeglane, kirjeldused pikad, aga samas ei olnud see igav. Pigem tundus, et autor tahab, et sa päriselt elaksid nende tegelaste maailmas ja tunneksid, kuidas nemad tunnevad. Mulle meeldis ka see, et seal oli palju viiteid klassikalistele muinasjuttudele. Kuigi alguses raamatu paksus veidi hirmutas, et kas tõesti on seal piisavalt tegevust või hakkab lugu venima, siis oli täitsa huvitav lugemine, mida võivad lugeda erinevas eas lugejad. Ja kes kardab Kingi õudukaid, siis see on küll kohati verine ja julm, kuid pole üldse nii hull. Üks selliseid lugusid, mis mulle sobib - seiklust, realismi, maagiat, tundeid, võitlust, põnevust. Võitlus hea ja kurja vahel. 

Pilapasknäär revolutsiooni keerises

9./24. Pilapasknäär

Sari: Näljamängud # 3 

Autor: Suzanne Collins

Tõlkija: Evelin Schapel

Kirjastus: Tänapäev 2011

332lk./2232lk./6081lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

 

„Näljamängude“ triloogia kolmas ja viimane osa, mis viis Panemi kodusõja keerisesse. Kui esimesed kaks raamatut keskendusid Näljamängudele ja ellujäämisele, siis selles osas oli fookuses revolutsioon, propaganda ja võimuvõitlus. Võrreldes eelmiste osadega tundus see aeglasem ja vähem kaasahaarav. Kolmas raamat keskendus rohkem revolutsiooni tagamaadele ja Katnissi rollile Pilapasknäärina – sümbolina, kelle abil mässajad rahvast motiveerisid võitlusse. Mässajad ja Kapitoolium olid selgelt vastandatud, kuid samas tundusid mõlemad pooled kohati must-valgetena ja väga sarnastena. Revolutsiooni tegelased, eriti 13. ringkonna juht Coin, ei äratanud usaldust, kuid nende tegelik taust ja motiivid jääid siiski vähem lahti kirjutatuks. Üks silmatorkavamaid muutusi selles osas oli Katnissi tegelaskuju areng – või pigem taandumine. Kui esimestes raamatutes oli ta tugev, sihikindel ja otsusekindel, siis siin tundus ta kurnatuna, kaotas oma initsiatiivi ja oli pigem mängukann poliitiliste jõudude vahel. Peeta ja Gale’iga  kolmnurk, mis varasemalt tekitas rohkem pinget, ei olnud enam nii kaasahaarav. Nooremana oleks ehk see armukolmnurk pakkunud rohkem huvi, kuid hetkel tundus Katnissi kõikumine kahe kuti vahel vähem olulisena, ei pakkunud eriti pinget. Tema tegelik võitlus iseendaga ja sellega, millisesse maailma ta tahaks kuuluda oli ka arvestades eelnevaid raamatuid kuidagi kaootiline, ebakindel, järjekindlusetu. Aga see ma arvan oligi pigem autori enda nägemus Katnissist, kui noorest, veel väljaarenemata tüdrukust, kes on sattunud elu hammasrataste ja võimuvõitluste vahele. Keda peetakse kohati kergelt manipuleeritavaks marionetiks ning kui ta vahelduvalt seda üritab mitte olla, siis tekitab see manipuleerijates segadust ja viha tema vastu. Lõpp ei pakkunud klassikalist kangelase võidukäiku, vaid pigem peegeldas seda, kuidas sõda ja poliitika jätavad kõik osalised katkisteks ja väsinuteks. Katniss ei saa täit rahu ning küsimus, kas revolutsioon tõi kaasa tõelise muutuse või lihtsalt uue võimu, jääb õhku. „Pilapasknäär“ ei ole halb raamat, kuid võrreldes triloogia varasemate osadega tundus see nõrgem. See kaotas osa oma tempokusest ja põnevusest, asendades selle poliitika ja propaganda teemadega, mis ei olnud enam nii köitvalt kaasahaaravad ning mõned süžeepöörded olid ettearvatavad. Võib olla kunagi võtan kätte ka eelloo(d), kuid hetkel jätkan teiste kodus olevate soovitustega.

 

Leegid tõusevad tuhast

8./23. Lahvatab leek

Sari: Näljamängud #2  

Autor: Suzanne Collins

Tõlkija: Evelin Schapel

Kirjastus: Tänapäev 2010

320lk./ 1900lk./5749lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Sarja teine osa. Esimese osa mängud ei lõppenud nii, nagu võim tahtis, Katniss kavaldas nad üle. Võim ei andesta. See võib olla surmav. Kui mängude võitjad on hetkel puutumatud, siis on ju võimalik neid survestada nende pereliikmeid ja sõpru ähvardades. Kas tõesti on Katniss süüdanud leegi, mis toob endaga kaasa ülestõusud näidates mängude kaksikvõitmisega, et on võimalik diktatuuri ülekavaldada ja panna nad tegema midagi, mida nad alguses ei ole plaaninud? Kuid elu ei ole enam sama ei neil endil, nende ringkonna inimestel ja üldse kogu riigis. Midagi hõõgub pealispinna all ja aeg ajalt viskab ka leeke välja, mis küll kiiresti summutatakse. Kuid siis mõtleb võim välja veel mõned variandid, kuidas rahvast maha suruda ning Katnissil on seal oma roll. Ta on sunnitud tegema seda, mida ta ei taha, kuid kas ka lõpuni? Või on ta muutunud ja muutunud on ka inimesed tema ümber? Keda usaldada ja keda mitte? Ega ei ole kerge usaldada eriti kui pidevalt oled jälgimises, iga su sammu ja juttu kuulatakse pealt ning pole teada, kas ja kuipalju võib üldse kedagi usaldada ning kõige olulisem, kui palju võib iseennast usaldada? Teine raamat meeldis mulle vist tsipake isegi rohkem kui esimene, siin oli pealispinna all rohkem liikumist ja kihte kui esimeses või siis olid nad pealispinnale lähemal ja rohkem nähtavaks muutunud. Mitte ainult lugejale vaid ka raamatu tegelastele. Kohe läheb ka kolmas osa lugemisse...
 

Võitlus elu ja surma peale

 

7./22. Näljamängud

Sari: Näljamängude triloogia #1

Autor: Suzanne Collins

Tõlkija: Evelin Schapel

Kirjastus: Tänapäev 2009

304lk./1580lk./5429lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Soovitatud triloogia esimene osa. See triloogia on ikka väga pikalt juba oodanud riiulis lugemist. Ma ei teagi, miks ma seda varem kätte võtnud ei ole, võib olla sellepärast, et seda on palju kiidetud ja mul tekib sageli siis tõrge lugemiseks. Aga oli täitsa huvitav ja põnev raamat. Usun, et oleksin nooremana veel rohkem seda nautinud, samas kindlasti veidi pinnapealsemalt lugenud, mitte püüdnud leida tagapõhja sealt alt, miks kirjanik mõned asjad just nii kirjutas. Võib olla isegi mõnes kohas otsinud mõtet või tagapõhja sealt, kuhu kirjanik seda ise ei mõelnud või mingit vihjet sisse ei põiminud. Nooremana ehk oleks mul ka kergem olnud leppida või siis, ei oleks sedavõrd tunnetanud, kui palju noori seal ikka oma elu kaotas, kui verine kogu see lugu oli. Samas ka tema 12. ringkonna elu oli juba piisavalt vägivalda täis, nagu ühes diktaatoririigis ikka. Kuidas tuli ka seal lastel ja noortel igapäevaselt võidelda oma elu eest, et mitte surra nälga. Kuid samas kuidas vastuhakk küll kobrutas pealispinna all, aga kõik alistusid sellele, kelle käes oli võim ja jõud. 

Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud: võitlus elu ja surma peale ülisuurel areenil televisiooni otse eetris. Mängude võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel.

Esimese osaga ei saa sündmused otsa, elu ei lähe paremaks, vägivaldne ühiskond surub pead tõstjad tagasi alla (tapab ära) ja teised on veel madalamad kui enne, lasevad diktatuuril valitseda, aga ikkagi kobrutab pealispinna alla hoopis rohkem otsides väljapääsu. Kas järgmises osas see selgub, miks ja kuidas on see kirjanikul lahendatud, sest lugematagi on selge, et nii see enam kesta ei saa, selline julmus ja võimukus ei kesta enam pikalt. Seega, tuleb kohe ka järgmised kaks osa lugemisse tõsta. 

Prydaini kroonika lõpuraamat

29./307. Kõrge Kuningas

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #5 

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Urmas Rattus, Kirsti Ruul

Kirjastus: Tiritamm 2003

232lk./ 4635lk./53042lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

 

Ja saabki Prydaini kroonika saaga oma lõpplahenduse. Taran jõuab oma mehistumise õpirännakult koju tagasi. Ka Eilonwy on tulnud tagasi oma printsessiks õppimiselt. Rõõmsat kojujõudmist ja sõpradega taaskohtumist katkestab sündmus, et mõõk Dyrnwyn, võimsaim relv Prydainis, satub Surma Isanda Arawni valdusse. Surma isand Arawn on muutunud liiga võimsaks ja üritab vallutada Prydaini maa. Seega prints Gwydion kutsub kokku üle maa sõjaväe, et asuda võitlusse Arawni kohutavate vägedega. Muidugi osalevad selles viimases sõjas kõik varasemalt tuttavaks saanud tegelased, paraku ei jõua kõik siiski raamatu lõppu välja. Või siis, jõuavad, vaid ainult teiste mälestustes. Kuidas lahing kulgeb ja kes võidab, kes kaotab ning mis hinnaga peab ise lugema. See sari on enamvähem sama vana kui mina. Esimene raamat 2 aastat vanem ja viimane raamat 2 aastat noorem minust. Tean, et esimest osa olin lugenud kui need ilmusid eesti keeles, võib olla ka teist, aga mitte rohkem. Mulle see sari meeldis, hästi seikluslik, põnev, ei mingit jokutamist, kogu aeg midagi toimus. Tegelased olid väga värvikad oma puuduste ja headustega. Sageli olid need kõige suuremad hädaldajad ja pealtnäha nõrgukesed lõpuks veel kõige julgemad ja tegutsejamad kui olukord nõudis. Prydani kroonika kõrval oli see Tarani suureks kasvamise kroonika. Kui esimesed paar raamatut olid lastekirjandusse kuuluvad, siis viimane kindlasti ei ole enam lastekirjandus, see ikka pigem juba täiskasvanutele. Lugeja peaks Taraniga koos kasvama, et olla õiges vanuses ja lainel. Soovitan kõigile, kellele meeldib seikluslik fantaasia, George R. R. Martini ja J. R. R. Tolkieni teosed. See sari on veidi kergem lugemine, sest siin pole nii palju tegelasi ja sündmusi reas kui eelneval kahel autoril, seega sobib ka ulmeseikluste maailmas alustajatele.

 

Sarjal on ka inglise keelne fännileht: Chronicles_of_Prydain

Noorukist kasvab täismees

28./306. Rändur Taran

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #4  

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Eve Laur

Kirjastus: Tiritamm 2001

224lk./4403lk./52810lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Kui eelmises osas läks Eilonwy Mona saarele printsessile kohast olemist õppima, siis selles osas on ta endiselt saarel ja õpib seda kõike. See osa on Tarani eneseotsingute raamat. Ta lahkub kodust, et teada saada, kes on tema esivanemad, kes ta ise on. Kui raamatu alguses lahkub segaduses nooruk, siis raamatu lõpuks on temast saanud eneseleidmise raskel teel täismees. Seda osa ei tahaks kuidagi enam lastekirjanduse alla panna, noorsookirjandus võib olla jah, aga sobilik täiesti täiskavanutele. Kui kõikide osade juures on olnud kirjas, et neid võib lugeda ka eraldi, siis see osa on kindlasti kõige enam selline eraldi loetav raamat, kus peamiseks ikka ühe noormehe eneseleidmine, sõprus, hoolimine, tööoskused. Raamat, milles on võrreldes teistega rohkem sees elutõdesid. Üks neist selline, mida minu kursakaaslane oma motoks peab: Usalda elu! No ma siis usaldan, et koolitöödega ei tule kiirustada vaid lugemine on hetkel tähtsam, ju siis ehk tuleb ka motivatsioon koolitöödeks tagasi (või läheb täiesti ära, kui elu nii tahab). Raamat, mis sobib ennast otsivatele noortele lugeda, sest siin on lisaks fantaasiale ja seiklustele ka palju tarkust sisse põimitud. Nüüd veel vaja lugeda kuidas see saaga omale lõpu leiab.

 

Armas mõrtsukbot päästeoperatsioonil

16./275. Väljumisstrateegia

Sari: Mõrtsukboti päevikud 4  

Autor: Martha Wells

Tõlkija: Iris-Barbara Jeletski

Kirjastus: Fantaasia 2024

160lk./2688lk./47846lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia 

See on nüüd see sari, mida peab kohe saama lugeda kui ta ilmub ja siis jälle muudkui ootama ja ootama järgmist lugu. Seekord vähemalt ei jäänud sellisel kohal pooleli, et kuidagi ei õnnestu järgmist raamatut ära oodata. Lugu lõppes isegi nii, et käisin piilumas, et neid raamatuid on ju ikka veel... on olemas inglise keeles, seega vaid oodata ja loota, et eesti keelde ka jõuaksid.

Mõrtsukbot – nii nimetab end vaikselt ja endamisi üks planeediekspeditsioone turvav android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et inimesed ta rahule jätaksid, et ta saaks omaette seebiseriaale vaadata. Antisotsiaalne tehisintellekt on sunnitud uuesti tegutsema asuma, ikka Säilitusliidu sõpru aidates ja hankides süütõendeid GrayCrisi korporatsiooni vastu. Seekord läheb ta appi dr Mensah’le, ta varasemale sõbrale, et takistada GrayCrisi oma kasumihankimisel koloniste hävitamast.

Mõrtsukbot on selline omamoodi autistlik sell, kes mingil hetkel on sunnitud ennast kokku võtma ja tegutsema, sest need inimesed on ju nii saamatud ja rumalad. Ja mõrtsukboti sügavale sisemusse on kodeeritud, et ta peab inimesi aitama, et nõrgemaid tuleb kaitsta, et just need inimesed, keda ta kunagi kaitsma palgati on endiselt need tema inimesed ja tegelikult ta ikka hoolib neist ja oma varjatud hästi sügaval olevas inimhinges armastab ja hoolib. Mõrtsukboti sisemine dialoog on kirjanikul eriti lahedalt välja tulnud, kuidas ta mõtleb ja kaalub ja poriseb ja siis läheb ja võitleb ja tapab ja kalkuleerib nagu südametu ja tundetu mõrtsuk. Soovitan küll seda sarja kõigile ulmehuvilistele ja natuke ka neile, kes veel ei ole ulmehuvilised, eriti noortele veel mitte ulmehuvilistele, aga kellest on tunda, et nad võivad selleks saada, kui lugemissoonele satuvad. See just selline raamat, mis võib noored lugemise juurde tuua mu arust. 

Pildi joonistas ChatGPT käsuga joonistada olemasoleva raamatu kaanepildi alusel promopilt raamatule.

Hõberebane ja hingelind

 

15./274. Hõberebane

Sari: Viimane hingelind #3

Autor: Berit Sootak

Kirjastus: Raudhammas 2023

476lk./ 2528lk./47686lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 november: raamat kirjastuselt Raudhammas

Esimene raamat sellest sarjast meeldis mulle väga, teine meeldis ka, aga kolmas nojah, meeldis vähe. Kas oli probleem selles, et eelmiste lugemistest oli juba liiga palju aega möödas või see osa oligi liiga veniv ja venitatud. Alguses läks muidugi aega, et meelde mälusoppidest tuletada, kus see lugu pooleli jäi ja kes oli kes ja kuidas nad täpselt olid omavahel seotud, aga siis ei tahtnud ega tahtnud see lugu kuidagi käima minna, muudkui venis. Tekkis juba kohati tunne, et kirjanik ei suuda oma tegelastest kuidagi lahti öelda ja seetõttu lükkab ja lükkab seda lõppu edasi. Lugu ise ei olnud paha, eriti kui arvestada, et tegemist on siiski väga noore autoriga. Aga kui siit kolmandik välja rookida, siis läheks tegevus ehk käima ja lisaks autorile köidaks see raamat rohkem ka lugejat. Või noh vähemalt sellist kriitilist lugejat, kes tahab sündmuste virrvarri ja tegevust, mitte uinamuinat. Vähemalt mitte fantaasiapõnevike puhul. 

Selles osas jõuab lõpule Säde Oja teekond tavalisest inimesest Viimase Hingelinnuni. Säde on lõpuks pühitsetud Eesti Eriliste Eriüksuse agendiks ja koos oma partneri, hundimoonduja Susiga, peab ta taga ajama müstiliste ja eluohtlike helendavate kapslite jälgi, mis annavad nende tarbijale hetkeks erilised võimed ja mis ohustavad tervet riiki. Samal ajal hakkab Marimetsa kliinikust vargsi levima uus mõistatuslik haigusepuhang, mis röövib erilistelt nende võime ja ähvardab paisata kaosesse hapra tasakaalu, mille nimel Säde on kolm aastat võidelnud.Mängu sekkub ka salapärane Hõberebane.

Rahus ja tasakaalus maailm - kas see on ulme?

16./202. Hingede aeg

Sari: Neetud taevakivi 3 

Autor: Tuuli Tolmov

Kirjastus: Fantaasia 2024

297lk./3513lk./34590lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Aulembi ja Säde seiklused saavad otsa. Kas neil õnnestub tuua maa peale tagasi rahu ja tasakaal. Eelmises osas Põhja nõid eksis ja Maaema peatamise katses hoopis tegi asja hullemaks ning elevate ja surnute vaheline piir kärises. Nüüd on maa täis Toonelast lahkunud kodukäijaid, külmkingi ja hingeudu. Kokkupuutel elavatega  viimased haigestuvad ja surevad. Ravi selle vastu ei ole. Kas kogu inimsugu hävib või suudavad noorukid maailma päästa ning mis on selle hind? Kolmas raamat seikluslikust etnofantaasia sarjast. Kolmest raamatust meeldis see mulle kõige enam. Kuidagi selgem ja konkreetsem oli lugu, osa tegelastest ka juba siitilmast lahkunud ning seetõttu vähem erinevaid liine kirja panna. Enam polnud ka teadmatust, mis siis maailmas ikka toimub ja millised on taevaisa, maaema, teiste jumalate, haldajate, surma ja inimeste vahelised jõujooned, tahtmised ning piirid. Palju oli Eesti mütoloogiat, aga ka Skandinaavia oma. Meeldis ka, et lõpus oli järelsõnana autor selgitanud oma inspiratsiooni allikaid, milliseid kohti pidas silmas, kui need loosse kirjutas ja kes on kes Eesti mütoloogias, keda ta kasutas antud sarjas. Raamatusari mulle meeldis, selline parajalt seikluslik, parajalt müsteeriline, parajalt reaalne, parajalt õudne. Loodetavasti maailmas ikka jääb tasakaal säilima.

Tehisintellekt vallutas maailma!

11./197. Inglite linn

Sari: Teaduse kaardivägi. Eesti ulmeromaan 7
Autor: Mann Loper

Kirjastus: Lummur 2022

200lk./2193lk./33270lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 august: Mann Loperi lugemissoovitused või raamat kirjastuselt Lummur

See sobib nüüd mõlemasse kategooriasse. Mann Loper ise soovitab ja Lummuri kirjastuse poolt väljaantud raamat on ka.

Noorte fantaasiaraamat. Maailmalõpu raamat. Tehisintellekti ja masinate ülemvõimu raamat. Kunagi juhtus midagi ja masinad vallutasid maailma. Raamatus kutsutakse seda rikkeks. Inimesed on endiselt olemas, kuid neid on vähe ja nad peituvad kusagil oaasides, kindlustus, kuhu masinad oma jalga ei tõsta. Kuid selleks, et leida toitu ja muid vaja minevaid esemeid, peab minema linna prügimägedele. Hiigellinn, mis nüüdseks on varemetes. Hiigellinn, kus toimetavad masina, kes õgivad inimesi. Pead olema osav ja julge, et nende eest pääseda ning oma kogukonnale süüa ja tarbeesemeid hankida. Lonni on teismeline tüdruk. Juba tavaelus on teismelise elu keeruline, sa ei ole enam laps, ega ka veel täiskasvanu. Kord oodatakse sult lapsena, kord täiskasvanuna käitumist. Kuid kui sa oled suletud kindlusse ja ohtlik maailm väljaspool seda siiski tõmbab, siis on valikud rasked. Sind nähakse lapsena, sa pead toimetama igavate asjadega, kui samal ajal teised käivad väljas, muretsevad kogukonnale kraami ning neid nähakse kangelastena. Tüdruk koos kahe kaaslasega otsustab siiski ette võtta riskantse teekonna ja näidata, et nad on juba suured ning saavad hakkama, neist on kasu ja teised noorukid, ei saa enam üleolevalt neisse suhtuda. Kuid enne koju tagasi pääsemist läheb asi valesti ning Lonni on ainus, kes pääseb tagasi kaitsvate kindlusseinte vahele. Siiani oli tema see kõige arem ja nõrgem, keda kaaslased kaasa ässitasid ja togisid. Nüüd on tema maailm muutunud. Lonnit painab pidevalt mõte, mis seal linnas ikka toimus, miks see kujunes selliseks, nagu see on, kas mujal on ka veel inimesi järgi. Lonni on tüdruk, kes lihtsalt ei võta asju nii nagu need on, vaid üritab igati taustast aru saada, miks need on nii nagu need on.  

Küllalt põnev raamat. Seiklusi on küllaldaselt. Samas ei ole see lihtsalt seiklusraamat, siin on palju mõtlemist inimeseks olemise, väärtuste ja suhete vallas. Kas see ongi üks stsenaarium, mis võib inimkonda ees oodata? Või suudavad inimesed seda vältida ning muuta oma maailm paremaks ja helgemaks paigaks. Mulle tavaliselt need maailmalõpu raamatud eriti peale ei lähe, aga see oli küll hästi kirjutatud. Taust oli igati raamatu sõnumit toetav. 

Kui tõenäoline on, et sinust saab tulevikus kurjategija?

13./168. Vangistatud

Autor: Salla Simukka

Tõlkija: Kadri Jaanits

Kirjastus: Pegasus 2022

256lk./2938lk./28439lk.

Lugemise väljakutse 2024: 46.Tõlkinud Kadri Jaanits

Kui tõenäoline on, et tõenäolsusteooria on tõene? Kuidas leida üles need, kes võiksid tõenäoliselt kunagi tulevikus sooritada kuriteo? Ja kui tõenäoline on, et nad selle teostavad, kui nad hetkel isegi ei tea, et nad seda teevad, veel vähem, mida nad äkki teeksid? Kui nad nüüd vangi panna enne kui nad on kuriteo teinud ja neid niikaua survestada kuni nad on üles tunnistanud oma tulevikus tehtava kuriteo, kas siis jääb kuritegu tegemata? Aga kui neil pole aimugi, et nad tulevikus midagi korda saadavad? Kui nad on tavalised noored, kes elavad, õpivad ja tegutsevad? Mis saab, kui nad kokku koguda ja eksperimendi korras tõenäolsusteooria alusel igaks juhuks vangi panna? „Vangistatud“ on jahmatav noorteromaan maailmast, kus teismelised vahistatakse kuritegude eest, mida neid arvatakse tulevikus sooritavat. Selles moodsa tehnoloogiaga varustatud, ent ühegi valvurita vanglas on noored ühiskonnast täielikult ära lõigatud. Samal ajal jälgib see sama ühiskond kujunevaid võimu- ja sõprussuhteid sotsiaalmeedias kui kõigi aegade suurejoonelisimat tõsielusaadet.Noored seda muidugi ei tea, nemad arvavad, et muul maailmal pole vähimatki aimu, mis toimub, või kuhu need noored viidi ja miks. Kuidas muutuvad või säilivad erinevad suhted, uued tutvused? Kuidas inimesed muutuvad, kuidas tuleb päevavalgele erinevad käitumisjooned kui oled vangistatud. Mis saab neist noortest, kas nad on tõesti potentsiaalsed kurjategijad või vaid süütud ohvrid? Mõtlemapanev raamat, kiire lugemine. Õnneks, siiski vaid ulme ja loodetavasti jääb ka ulmeks.

Palgulusest lapse silme läbi

11./86. Tere tulemast eikuhugi

Autor: Elizabeth Laird

Tõlkija: Kristel Kriisa

Kirjastus: Glossus 2017

318lk./2137lk./14888lk.

Lugemise väljakutse: 40. 2024 - kultuuririkkuse aasta. Loe raamatut mõne teise rahva (kultuuri) kohta, kellest sa veel eriti midagi ei tea

Võtsin selle raamatu riiulist koduriiuli väljakutse jaoks, aga mida enam lugedes, seda enam hakkas kiusama mõte, et siia punkti alla sobiks see ideaalselt ja seega leidsin koduriiuli väljakutse jaoks ühe teise raamatu. 

Me kõik oleme kuulnud Süüriast ja põgenikest, kuid kui palju me teame tagapõhja, mis seal toimub. Kuidas näevad kohalikud elanikud seda ja kuidas eelkõige lapsed seda üle elavad, mis mõtted ja tunded neil on sellega seoses. 12-aastane Omar ning tema vennad ja õed on pärit Süüria ühest kaunimast linnast nimega Bosra. Omar ei huvitu poliitikast, tema ainus soov on saada suurena edukaks ärimeheks. Peagi aga langevad pommid, inimesed hukkuvad ning Omar ja tema pere on sunnitud kodust põgenema, kaasas vaid need asjad, mida kanda jaksavad. Kuhu nad ka ei põgeneks, sõja varjud jälitavad neid kõikjal ja nad on sunnitud võtma ette ohtliku teekonna ning kodumaalt põgenema. Kuhu aga minna, kui koju naasta pole enam võimalik? Mis saab kui laste ja täiskasvanute maailmad põrkuvad, kui lõppeb otsa lapsepõlv. Kui 12-aastane on sunnitud iga päev nii enne kui peale kooli töötama, et pere saaks kuidagigi toime ja kui isegi see karm lapsepõlv võetakse ära käest. Kuidas isa on peres see, kes kõike kamandab ja otsustab, aga mis juhtub, kui ta enam ei oska või suuda oma perekonna eest väljas olla, kui tema vaated elule ja riigi poliitikale ei ole enam vastuvõetavad tema lastele. Me oleme harjunud seda põgenike probleemi nägema ühest küljest - Euroopa inimeste küljest kui põgenikud nagu rohutirtsuparv vallutab maad. Selles raamatus oli aga välja toodud, miks see parv on liikuma läinud. Muidugi, on seal ka need majanduspagulased, nagu selleski raamatus enne sõda juba põgenes noor mees Euroopasse, et seal kergemalt ja suuremalt äri teha kuna kodumaal ei õnnestunud läbilöömine. Euroopas aga tema äritegevus soikus ja ju ta jäi abirahadele toetuma, sest eelkõige juba tekkisid kultuurilised konfliktid. Nemad on harjunud hoopis teistsuguste kommete ja traditsioonidega, kui Euroopa riikide põliselanikud. Ja mida rohkem neid saab, mida rohkem nad mingitesse paikadesse kontsentreeruvad, seda rohkem nad nõuavad ka asjade muutust nende harjumuste alusel. Aga see raamat paneb veidigi asjadele mõtlema ka nende vaatepunktist.

Kuna autor ise ei ole Süüriast, siis ma ei tea, kui täpne see lugu on, kui suures osas see vastab reaalsusele, aga usun, et päris laest ta seda siiski ei võtnud ja on teinud enne ikka uurimistööd ja vestelnud sealt pärit põgenikega. Üldiselt täitsa loetav raamat ja mingigi ettekujutuse sealsest elust andis, loodetavasti tõese. 

Mis siis, kui saaksid eluhetke parandada ja seda uuesti teha?

21./68. Kellassepp

Autor: Anna Erishkigal

Tõlkija: ?

Kirjastus: Seraphim Press 2017

59lk./3429lk./11730lk.

Veel üks Everandist leitud eesti keelne e-raamat. Tõlkija nime ei ole antud ja tõlkes oli ikka üpris palju grammatilisi vigu, seega tundub, et tegemist automaattõlkega. Goodreadsist leidsin, et seda on tõlgitud paljudesse keeltesse. 

Tegemist ulmejutuga. Maria O’Connore’il on palju suuremaid probleeme kui see fakt, et tema kell seiskus kell 3:57. Kui ta viib oma kella lahke parandaja juurde, siis ootamatult selgub, et ta sai kummalise auhinna – võimaluse taaselada ühe tunni oma elust. Aga see tund peab olema täpselt valitud, et ta ei kohtuks endaga minevikus. Kas Marial õnnestub parandada minevikus viga, mida ta hetkel kõige enam kahetseb? Põhjamaade rahvad uskusid, et vajadus, mitte saatus, vormib tulevikku ning  aeg ei ole muutmatu vaid on mõnikord muudetav maagia või tahtejõu abil.  Nad uskusid, et saatust valitsevad kolm Jotun’it (hiiglannat), kes  juhtisid jumalate ja inimeste saatust. Kas nad annavad Mariale võimaluse? 

Raamatu idee oli hea, teostuselt jättis minu jaoks veidi kaheldavaks, samas see oli ka hästi lühike lugu ja originaalis ehk siiski parem kui tõlkes. Idee eest hinne viis, teostuse eest kolm. Aga mulle meeldib, et üritatakse ka ikka eesti keelde panna neid lugusid, anda ka eestlastele võimalust e-raamatutena tutvuda erinevate lugudega. Et eesti keel on ka teiste suuremate keelte seas olemas.

Noorte krimi

17./64.  Külmunud kaunitar

Autor: Lexa Hillyer

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

349lk./3278lk./11579lk.

Polegi ammu ühtegi noortekat lugenud. Vahel on nii, et mõni raamat kohe sokutab ennast näppude vahele ja jõuab täiesti plaanide väliselt lugemisse. Selle raamatuga läks just nii. Ma loen küll aeg ajalt ka noortekaid, kuid otsene sihtrühm ma pole juba ammu. Kuidagi see kaanepilt pani raamatut kätte võtma ja kuna tagakaanel lubati noorte krimi, siis see krimi sõna otsustas selle, et see raamat jäi raamatukogus näppude külge. 

Selle raamatu peategelasteks on kolm õde 15, 16 ja 17. Kõik erinevad oma iseloomult. Vanim õde on korraliku õpilase musternäide ja siis ühel päeval leitakse ta surnuks külmununa. Mis juhtus, kes on süüdi? Vahi alla võetakse naabripoiss, kes on neile nagu vend. Keskmine õde ei usu, et poiss süüdi on ning hakkab omal käel uurima õe surma. Raamatus selgub ka noorema õe lugu. Nagu noorteka puhul ikka on märksõnadeks armumine, kool, narkootikumid, alkohol, peod, suhted vanemate, sõprade ja teiste noortega, saladused, tunded, õiged ja valed otsused. 

Usun, et see raamat on huvitavam õiges vanuseklassis olijale, kes suudab paljude nende asjaoludega samastuda, minul pole paljude seal puudutatud teemadega olnud ka oma nooruses puutepunkte, kuna ajastu oli siis teistsugune kui tänapäeval. Võib olla oli tahetud siia mahutada natuke liiga palju erinevaid probleeme noortemaailmast, see ei võimaldanud minna mitme probleemiga veidi rohkem süvitsi, et arusaada põhjuseid. Kuid üldiselt loetav. Pigem ikka selline noortepsühholoogia ja probleemid, mitte otseselt krimi. Põnevust oli vähe, küllaltki emotsioonitu minu jaoks, võib olla noortele mitte.

Lubage tutvustada, Luuker Leebesurm, luukere ja detektiiv, elus ja surnud, maag ka veel.

2./49. Detektiiv Luuker Leebesurm

Sari:  Detektiiv Luuker Leebesurm #1

Autor: Derek Landy

Tõlkija: Mario Pulver

Kirjastus: Pikoprint 2014

374lk./630lk./8931lk.

Lugemise väljakutse 2024:  4. Raamat, mille autoril on samad initsiaalid kui sinul

Ma ise teadsin vaid ühte kirjanikku, kellega mul initsiaalid kokku lähevad, aga veidi otsides avastasin, ka Derek Landy. Siis tuli meelde, et kunagi, kui see raamat ilmus, ma isegi üritasin seda veidi lugeda, aga see oli üks neist väga haruldastest raamatutest, mis mul on pooleli jäänud. Ja ma siis võtsin selle uuesti kätte, temaatika on ju õige, kas see siis tõesti ei kõlvanud lugeda. Selgus, et kõlbas ikka, ju siis mul polnud tol hetkel lihtsalt õiget sisetunnet selle jaoks. Samas, ega ma nüüd ka seda päris kiitma ei hakka ning pole eriti kindel, kas ma neid paljusid järgesid kätte võtan. Aga võib olla siiski, eriti kui peaks kuhugi teemasse sobima, sest neid järgesid on ikka ligi kümme juba ilmunud, seega nad ei saa ju kehvad olla? Tegu siis lasteraamatuga, peategelane tüdruk on 12.aastane. Kuigi pealkiri vihjaks nagu krimiraamatule, tegemist ju detektiiviga, siis tegu ikka ulmega. Luuker Leebesurm – tarkpeast detektiiv, kõikvõimas maag, räpaste trikkide ja murdvarguste meister. Ahjaa, ja surnud. Koos ebatavalise ja salapäraselt andeka Stephanie Edgleyga moodustavad nad liidu, mis peab jagu saama kõikematvast iidsest kurjusest. Tapmist on palju, seega lastele ei soovitaks, samas see ju ongi lasteraamat ja isegi Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab? Seega siis vist võib ikka tugevamate närvidega ulmet armastavatele lastele ka soovitada. Aga kindlasti ei soovita vaatamata vanusele nendele, kellel seda ulmesoolikat ei ole. 

Vampiirid ja libahundid

pildid: tehisintellekt

19./243. Koidukuma

Sari: Videvik #4 

Autor: Stephenie Meyer

Tõlkija: Marge Paal

Kirjastus: Pegasus 2010

734lk./3674lk./52724lk.

Lugemise väljakutse 2023: 7. Appi, tellis! Ehk selles raamatus on rohkem kui 700 lehekülge

Verivorst ja seapraad. Vampiirid ja libahundid. Jõulud ja raamatud. Veri vampiiridele. Siga huntidele. Vorst, praad ja raamatud jõuludeks mulle. Ma vist ikka pole selle sarja fänn, sest esimese osa lugesin 2018 ja teised kaks 2020. Ma ei tea kui kaua oleks selle neljanda osaga veel läinud, aga kui kuu alguses tundus mulle, et suur väljakutse jääb sel aastal esmakordselt tegemata, siis natuke enne jõule hakkas tunduma, et see on siiski täitsa tehtav. Aga selleks oli vaja kõige pealt leida seitsmesaja leheküljeline raamat, mille lugemisele ei kuluks rohkem kui kaks päeva... Ja õnneks selline raamat vaatas mul kodus riiulis ilusti vastu ja nii sattusidki mu jõuluaja kaaslasteks vampiirid ja kujumuundajad hundid. Ja raamat sai loetud nii umbes pooleteise päevaga. Nüüd veel jäänud kaks raamatut lugeda ja siis võib aastale joone alla tõmmata. 

Olla pöördumatult armunud vampiiri tähendab Bella Swani jaoks ohtlikult teravdunud reaalsuses põimunud fantaasiat ja õudusunenägu ühekorraga. Lõõmav kirg Edward Culleni vastu kisub teda ühes, sõprus libahunt Jacob Blacki vastu teises suunas, on Bellal selja taga tormiline aasta täis kiusatust, kaotusi ja püüdlusi jõuda murdepunktini. Tema otsus, kas ühineda sünge, kuid lummava surematute maailmaga või jääda truuks inimese-elule, on muutunud niidiks, mille küljes ripub kummagi hõimu saatus.

Tegelikult see raamat sarjast oli minu jaoks kõige tegevuserohkem ja põnevam. Vahepeal täitsa juba ootasin, et mis pöördeid ja käändeid nüüd kirjanik on välja mõelnud. Oli piisavalt põnevust, kirge, intriige ja verd. Muidugi ulmelist fantaasiamaailma oli selles osas ikka väga palju, kirjanikul oli ikka hea fantaasia küll seda sarja kirjutades, peab mainima. Tegelikult ma isegi vist saan aru, miks noored seda raamatut neelasid ja fännasid. Kui ma oleks ka teismelises eas, siis ehk oleksin ka seda teinud. Nüüdses vanuses ütleks, et jah, täitsa tore ja põnev raamat oli paariks päevaks lugeda, aga rohkem küll mitte. Selle aasta fantaasia norm käes, loeks nüüd realistlikumaid raamatuid edasi.