Autor avastab oma juuri

13./291. Viimane rong Moskvasse

Autor: René Nyberg

Tõlkija: Piret Saluri

Kirjastus: Argo 2017

182lk./2256lk./50663lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga detsember: mälestused #3 (ajalugu)

See on mälestuste raamat kahes naisest, onutütardest. See on lugu noore juuditari keelatud armastusest teiseusulise vastu 1930. aastate Helsingis – ja ühe teise noore juuditari ellujäämislugu sõjaaegses karmis tegelikkuses Riias. René Nyberg otsib vastust küsimusele, mida tähendas tema emale lahtiütlemine oma usust ja kuidas tema elu mõjutas ortodokssetest juutidest perekonna ja sõprade sügav hukkamõist. Kuidas autor leiab oma juudi juured, kuidas tutvub oma sugulastega, kellest ta pole midagi teadnud. Viimane rong Moskvasse väljus Riiast pühapäeval, 29. juunil 1941, kaks päeva enne Saksa vägede saabumist. Teiste põgenike seas jõudsid rongile Josef Jungman ja tema naine Mascha (neiupõlvenimega Tokazier). Mascha isa ja Rene ema isa olid vennad. Lugu kahe erineva saatusega lähedase naise saatusest läbi ajaloo ja erinevate riikide ja valitsevate kordade. Mälestused, mis osaliselt on väga valusad. Mälestused, mida sageli isegi järeletulevatele põlvkondadele ei räägitud, mida need siis pidi hiljem ise välja uurima. Mälestused, mis jäid elama ja mälestused, mis hukkusid koos nende omanikega. 

Ma olen sel aastal kuidagi sattunud juudi teemale. Väga eredalt on meeles Linnateatri näidend Nachtland. Näidend taagast, mille pani nii juutide kui sakslaste peale Hitleri võim ja teine maailmasõda. Taak, milles põlvkonnad tunnevad süüd või viha, mis ei ole nende põlvkonna oma, mille nad on saanud päranduseks eelnevatelt põlvkondadelt. Suhted ja suhtumised nii tänapäeva kui ajaloosse. See mida näidatakse välja ja see, mida tuntakse oma varjatud sisemuses. Ka selles raamatus oli seda kõike ridade vahelt ja ridadest tunda. Üks ajalootraagika, mis ei lõppenud konkreetsete ajaloosündmustega, vaid läheb veel pikalt edasi. Raamat oli huvitav ja köitev, samas küllaltki lihtsalt loetav. Võib olla ilma selle näidendi aluseta, ma ei oleks seda raamatut sedavõrd tunnetanud. 

Põhimõtteliselt võiks nüüd selle väljakutse lõppenuks lugeda, aga kuu lõpuni on veel aega ja ootel raamatuid mu kapil, seega ma igaks juhuks veel viimast sõna väljakutsesse kirja ei pane.

Ärge tapke udupuid udusel mäel!

2./280. Udupuude raamat

Autor: Anja Portin

Tõlkija: Triin Tael

Kirjastus: Vesta 2024

373lk./604lk./49011lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 august: lasteraamat

See on nüüd jälle üks raamat, mis täitsa ise lugemist nõudis ja mu lugemisjärge julmalt vahele trügis. Ma küll plaanisin, et vaid need raamatud, mis mul väljakutsete jaoks vaja on, sest ma muidu ei jõua kõiki väljakutseid loetud, aga läks ikka nii nagu alati, et ma ei suuda ühelegi raamatule ära öelda. On siis tegemist sellega, et nad tahavad minu juurde elama tulla või vaid lugemisse kohe ja praegu tükkida. Selle raamatu lugu sai alguse sellest, et üks päev pidin tööl (raamatukogus) andma lõunat lastesaalis, kus ma tavaliselt ei tööta. Seisan siis mina seal, hetk vaikust, kedagi ei ole, libistan silmadega üle riiulite ja järsku kukub üks raamat uudiskirjanduse riiuli peal vehkima ja hüppama. No mis mul üle jäi, pidin minema uudistama, mida ta võimleb seal. Selgus et tükkis minuga koju kaasa, tal oli seal riiulis kole igav. Ja ta teadis, et ma just just olin lugenud raamatut "Raadio Popov", mis mulle väga meeldis. See raamat on siis sama autori uus raamat. Loomulikult ei olnud mul südant jätta see raamat sinna nukralt seisma minu poolt põlatuna. Tõin ta koju ja hakkasin lugema. Nüüd ma tean, et mul on veel üks lemmikkirjanik Soome lastekirjanike seas kindlalt juures. Väga hästi kirjutatud raamat ja kui süžee kohta võib ehk kohati veidi nuriseda ja uskmatust avaldada, siis kirjutamise stiil on väga ladus ja mõnus. Kindlasti ka tõlkija hea töö siinjuures omab rolli. Peategelaseks taas laps, kes peab täiskasvanute vastutustundetu tegevuse või tegematuse pärast kannatama. Peategelane kaheteistaastane Magda Mustlind kaotab hirmsas õnnetuses ema ning peab õppima, kuidas üksi hakkama saada. Õnneks pole ta päris üksi, vaid tal on Kastan – maailma parim koer. Õigupoolest pääseski Magda tänu Kastanile. Nad asuvad kahekesi otsima Magda tädi, keda tüdruk pole ealeski kohanud, kuid eksivad ära Udumäe tippu katvas salapärases paksus udus. Siit saab alguse unustamatu seiklus maailmas, mida valitsevad udupuud eesotsas kogu elu allika, iidse ja tohutu Igikorbaga. Viimasest raamatututvustus lausest saab aru, et tegemist siis fantaasiamaailmaga, aga see on seotud sedavõrd hästi reaalse maailmaga, et vaatamata maailmale, mis reaalselt ei eksisteeri (aga kes teab, võib olla kusagil mägedes siiski eksisteerib) on kogu tegevustik ja tegelased väga realistlikud kajastades reaalse maailma probleeme. Eeskätt siis on raamatus keskkonnaprobleemid aluseks, millele rajanevad ka inimprobleemid, suhtlemine, perekond ja suhtumine loodusesse, kaasinimestesse, loomadesse. Hästi lastepäraselt kirjutatud, samas väga loetavad raamatud täiskasvanutele, mitte mingil juhul ei ole tegemist lihtsa raamatuga. Täiskasvanute tasandil on välja loetavat lihtsalt natuke rohkemat kui ehk laps sealt välja loeb. Mulle selline lastekirjandus meeldib, kus räägitakse rasketel teemadel, mida ka lapsed peaksid teadma lihtsalt ja arusaadavalt ka täiskasvanutele, lastest rääkimata. See on raamat, mida tõesti soovitaks sellistele 10-14 aastastele, kellele meeldib lugeda.

Lõbusalt ajaloost

3./233. Koeramäe Soome ajalugu

Autor: Mauri Kunnas

Tõlkija: Andres Lepp

Kirjastus: Sinisukk 2018

81lk./415lk./40649lk.

Soome kirjanduse väljakutse oktoober: Raamat Soome ajaloost

Kes ütles, et ajalugu peab igav olema ja seda peab lastele õpetama surmtõsiselt? See lustlik raamat annab lastele Soome ajaloost rohkem aimu kui võib olla mõni kuiv teatmeteos. Raamat räägib milline oli elu Soomes ajal, kui maad valitsesid Karlid, Johanid, Kristinad, Gustavid ja teised kroonitud pead? Aabits oli veel kirjutamata, kahvel äsja moodi tulnud ja sõdima mindi, nuiad peos.Nuiasõda ja nõidade vaenamine, kübarad ja mütsid ning ballid ja turniirid! Raamatust saab pildi soomlaste minevikust 16. sajandist 19. sajandini. Ja seda lustlikult. Kuid kõik oluline saab selgeks ning pärast võib igavamaid raamatuid juurde lugeda, et asjadest sügavamalt teada saada. Mina igatahes sain nii mõndagi Soome ajaloost uut teada.

Ka varjud võtavad maailmas võimust?

7./218. Varjud Auroria

Sari: Varjud #2  

Autor: Timo Parvela

Tõlkija: Triin Aimla-Laid

Kirjastus: Helios 2023

155lk./1293lk./37887lk.

 

8./219.  Varjud Krampus

Sari: Varjud #3 

Autor: Timo Parvela

Tõlkija: Triin Aimla-Laid

Kirjastus: Helios 2023

147lk./1440lk./38034lk.

 

Soome kirjanduse väljakutse september: Soome ulme

 

Selle teemaga ei olnud mitte mingit mõtlemist, teadsin kohe, et loen seda sarja edasi. Teise osa lõpus ei olnud seda võimalik pooleli jätta, seega sai kohe ka kolmas loetud. Mulle on siiani meeldinud kõik Timo Parvela raamatud ja see sari ei ole kindlasti erand, pigem läheb veel lemmikuks. Laste ulme, aga sellisel tasemel, et kõlbab lugemiseks ükskõik millises vanuses. Teises osas Pete ja Sara seiklevad Aurorias. Varem nii üksmeelsed hõimud: päkapikud, maa-alused, trollid ja hiiehallid on nüüd omavahel vaenujalal. Keda võivad inimlastest sõbrad usaldada maal, kus kõik kõiki kahtlustavad? Milliseid saladusi peidab endas jõuluvana igivana päevaraamat? Ja mida saab Uudit teada oma vanemate kohta? Kolmandas osas Pete ja Sara naasevad Auroriast inimeste maailma, kus valitseb viha ja igaüks on ainult iseenda eest väljas. Sõbrad ei kaota siiski lootust, kuna endine jõuluvana on jätnud neile ülesandeks talle järglane leida. Salapäraste kuljuste abil peavad nad lisaks oma maailmale päästma ka Auroria kuningriigi. Millise kuju on Krampus seekord võtnud ja kas Varjuvürsti on ülepea võimalik kukutada? Kõik see nõuab lastelt palju, nad peavad olema julged ja osavad, ei tohi tagasilöökide tõttu vaprust kaotada, peavad kokku hoidma ja avastama, keda võib ja keda mitte usaldada. 

Mis saab maailmast kui varjuderiik võtab võimust ja kui palju meie poliitikas ja igapäeva elus on neid inimesi, kes on oma varju kaotanud või varjude isandale maha müünud? Reaalses elus on see veel raskem, sest seda ei saa kindlaks teha vaadates neid päikesepaistel, kuna siis paistavad neil mingid libavarjud ja petavad teised ära. See on nüüd selline raamat, kus laps loeb välja ühte ja suur inimene hoopis midagi muud. Ridades on kirjas üks ja ridade vahel hoopis rohkem. Mulle väga meeldis see sari, soovitan lugeda ja ärge üldse vaadake, et see oleks nagu lasteraamat.

Inimene ilma varjuta

 

7./193. Varjud 1. Kõlin

Autor: Timo Parvela

Tõlkija: Triin Aimla-Laid

Kirjastus: Helios 2022

172lk./ 1485lk./32562lk.

Soome kirjanduse väljakutse august: Tove Jansson 110 - Soome kirjaniku lasteraamat

Kui oluline on, et sul oleks vari. Kas sa üldse paned tähele oma varju ja milleks see kasulik on? See on ju selline tühine asi ja kui selle üraandmisest sõltuks kellegi elu, siis poleks ju kahju seda ära anda, sellest ei muutuks ju midagi? Või ikka muutub? Pete Valo on ahastuses. Sara, tema parim ja tegelikult ainus sõber on raskesti haige ning paranemislootust ei ole. Viimases hädas sosistab kolmeteistkümneaastane Pete oma südamesoovi kaubamaja jõuluvanale kõrva. Talle lubatakse, et tüdruk paraneb, aga ainult ühel tingimusel: vastutasuks peab Pete loobuma oma varjust. See tundub nii suure kingituse eest tühiasi, aga peagi selgub, et seda on siiski palju rohkem, kui keegi oleks osanud ette kujutada. Seiklus läheb lahti, aga esimeses osas veel kuigi kaugele ei jõuta, vaja varsti ka järgmised osad lugemisse haarata... Ahjaa, varju võib ära anda ka palju vähema eest nagu botased või mobiiltelefon või ... Seega kui kohtad kedagi, siis piilu, kas temal on vari ikka olemas... Timo Parvela on kindlalt Soome kirjanikest minu lemmik. Lasteraamatud, aga alati põnevad ja naljakad lugeda ka täiskasvanule.

Kui muumisid saab liiga palju su ellu

6./192. Tove! Tove Janssoni teekond vabadusse ja maailma otsa

Sari: Soome supernaised 

Autor: Leena Virtanen

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Sinisukk 2024

33lk./1313lk./32390lk.

Soome kirjanduse väljakutse august: Tove Jansson 110 - Soome kirjaniku lasteraamat

Kui muumisid sai natuke liiga palju ja nad hakkasid juba muud elu ja loomingut takistama, siis asuski Tove koos oma elukaaslase Tootiga ümbermaailmareisile. Nende esimeseks sihtpunktiks sai Jaapan, kus Tooti ostis kitsasfilmikaamera, mis jäädvustas Tove ümbermaailmareisi: Hawaiil, iidsetes templites Mehhikos ja Ameerika Ühendriikides. Reisi ajal leidis Tove vabaduse ja inspiratsiooni loomaks uut. See on lugu julgusest ja innust asuda uuele teekonnale. 

Ega selles raamatus väga palju juttu ei olnud ja Tovest teada ei saanud. Asja tegid paremaks tsitaadid tema raamatutest ja kirjadest. Eks ta kirjutas Muumidesse sisse palju iseennast ja teda ümbritsevaid lähedasi inimesi. Kiire lugemine, aga ega midagi eriti teada ei saanud küll.

Sooduspilet - kas privileeg või alavääristus?

31./186. Soodushinnaga sõit. Kunst olla pensionär

Autor: Merete Mazzarella

Tõlkija: Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak 2022

280lk./ 5576lk./31077lk.

Lugemise väljakutse 2024: 31. Hallpead austa, kulupead kummarda! Raamatu peategelasteks on vanemaealised inimesed

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #16 (vabatahtlik)   

Mida tähendab pensionile jäämine? Mida mõtlevad ja tunnevad pensionärid? Kuidas teised inimesed neisse suhtuvad? Mida üldse tähendab ühe inimese jaoks selle joone ületamine, et nüüd sa oled nagu ametlikult vana? 

Merete Mazzarella on Soome kirjandusprofessor, kes saab 64 aastaseks ja lahkub töölt ülikoolis. Raamat pajatabki tema mõtteid mõned kuud enne pöördepunkti jõudmist ning esimesi aastaid pensionärina.

Üheselt ei saa öelda, mida pensionile jäämine tähendab. Mõni igatseb seda aega, teine tunneb kabuhirmu, aga kummalegi ei pruugi tegelik pensionile jäämine kujuneda selliseks, kui nad seda ette kujutasid. Samas on see kindlasti üks verstapost inimeste elus. See tekitab küsimusi ja mõtteid inimese minapildi kohta, teiste pildi kohta sinust ja sinu kohast ühiskonnas. Üllatavalt vähe räägitakse ja mõeldakse, mida pensionile jäämine siis üldse tähendab. Kui peab järsku maha astuma keerlevalt töökarusellilt. Samuti arutleb ta üldse töö olemuse üle ja kuidas see on aja jooksul muutunud. Mitmel korral arutleb ta ka fraasi üle: vanasti oli parem, parandades, et tegelikult oli vanasti lihtsalt teistmoodi. 

Raamatus ei ole vaid arutlused ja mõtisklused, vaid ka sellel eluperioodil autori läbielatust, perekonnast, sõpradest, töökaaslastest, kokkupuutest ametiasutuste ja teiste inimestega. Väga palju on vihjeid erinevatele kirjandusteostele, aga ka ühele doktoritööle, mille oponendiks ta just enne koju jäämist saab. Selle pealkiri on „Loobumise kunst“ ja see räägib vananemise kuvandist läbi aegade, peamiselt ilukirjanduses. Seda doktoritööd tahaks ka ise väga lugeda, sest teema haakub mu magistriõpingutega ülikoolis. Üldse oli selles raamatus väga palju mõtteid, mida olen isegi ülikooli loengutelt kaasa saanud, aga millele ise varasemalt ei osanud tähelepanu pöörata või sellest mõelda, sest enda arust ju oled alati noor, ka siis, kui see pensionile jäämise aeg kätte jõuab. Autor keeldus minemast pensionäride klubisse, sest need on ju mõeldud vanadele inimestele, aga tema on ju alles ikka noor, mis sellest, et pensionil. Tema jaoks oli suur šokk kui bussijuht müüs talle mõned kuud enne pensionile jäämist küsimata soodushinnaga pileti. Loomulikult naine hakkas protestima ja nõudis täishinnaga piletit, ta ju pole veel pensionär! Tal oli endal ettekujutus, et kui ta kunagi pensionile jäädes ise küsib soodushinnaga piletit, siis müüja imestab, et te olete juba pensionil, ei oleks kuidagi arvanud! Samas pidid Soomes ja Rootsis paljud pensionieas inimesed ostmagi täispileti, sest soodushinnaga pilet tekitab neis alaväärsust.
Väga hästi ja sümpaatselt kirjutatud raamat, soovitan lugeda mitte ainult pensionil olijatel, sinna eluetappi jõudvatel, vaid ka noortel inimestel.

Supilinna Salaselts alustab tegevust

16./171. Varastatud oranž jalgratas

Sari: Salaselts Ramps 1. juhtum

Autor: Mika Keränen

Kirjastus: Jutulind 2008

88lk./ 3524lk./29025lk.

Soome kirjanduse väljakutse juuli: krimka

Esiteks küsin kohe, kas keegi teab mõnda Soome laste krimkat? Sellist, mille tegevus ikka Soomes toimub, mitte vaid eestistunud soomlase oma? Mina kahjuks ei leidnud ühtegi, mis oleks eesti keelde tõlgitud ja nii võtsin siis taas Keräneni abiks kuna on plaanis see väljakutse endiselt vaid lasteraamatutega katta. Aga kui keegi annaks vihje, et midagi olemas on, siis loeks lisaks ka selle läbi.

Laste krimijutustus, mille tegevus toimub Tartus Supilinnas. Peategelane Mari asub koos oma sõprade ja prantsuse buldogi Matiga otsima belgia professorilt varastatud jalgratast, saades nii lõpuks jälile suurele rattavaraste jõugule. Olen varasemalt lugenud viimaseid salaseltsi tegemisi, seekord siis alustasin täitsa algusest, esimesest loost. Lastepärane, lõbus, veidi põnev, seikluslik. Ladusalt ja mõnusalt kirjutatud, täitsa võiks selline lugu ka päriselt olla olemas. Tartu on küll ka tihedalt minu lapsepõlvega seotud kui ma vanaema-vanaisa juures palju olin, aga Supilinn on võõras, sinna ma lapsena ei sattunud. Minu lapsepõlve Tartu rajad on Tammelinnas. Aga meeldib, et tegevuskohaks on päris olemasolev Tartu, seega Tartu ja eriti Supilinna lastele peaks see lugedes veel suureks boonuseks olema. Igatahes mulle on küll alati suureks plussiks, mida enam ma selle piirkonnaga seotud olen, millest hetkel loen ja mis on reaalselt äratuntava koha järgi kirjutatud. 

Kui tõenäoline on, et sinust saab tulevikus kurjategija?

13./168. Vangistatud

Autor: Salla Simukka

Tõlkija: Kadri Jaanits

Kirjastus: Pegasus 2022

256lk./2938lk./28439lk.

Lugemise väljakutse 2024: 46.Tõlkinud Kadri Jaanits

Kui tõenäoline on, et tõenäolsusteooria on tõene? Kuidas leida üles need, kes võiksid tõenäoliselt kunagi tulevikus sooritada kuriteo? Ja kui tõenäoline on, et nad selle teostavad, kui nad hetkel isegi ei tea, et nad seda teevad, veel vähem, mida nad äkki teeksid? Kui nad nüüd vangi panna enne kui nad on kuriteo teinud ja neid niikaua survestada kuni nad on üles tunnistanud oma tulevikus tehtava kuriteo, kas siis jääb kuritegu tegemata? Aga kui neil pole aimugi, et nad tulevikus midagi korda saadavad? Kui nad on tavalised noored, kes elavad, õpivad ja tegutsevad? Mis saab, kui nad kokku koguda ja eksperimendi korras tõenäolsusteooria alusel igaks juhuks vangi panna? „Vangistatud“ on jahmatav noorteromaan maailmast, kus teismelised vahistatakse kuritegude eest, mida neid arvatakse tulevikus sooritavat. Selles moodsa tehnoloogiaga varustatud, ent ühegi valvurita vanglas on noored ühiskonnast täielikult ära lõigatud. Samal ajal jälgib see sama ühiskond kujunevaid võimu- ja sõprussuhteid sotsiaalmeedias kui kõigi aegade suurejoonelisimat tõsielusaadet.Noored seda muidugi ei tea, nemad arvavad, et muul maailmal pole vähimatki aimu, mis toimub, või kuhu need noored viidi ja miks. Kuidas muutuvad või säilivad erinevad suhted, uued tutvused? Kuidas inimesed muutuvad, kuidas tuleb päevavalgele erinevad käitumisjooned kui oled vangistatud. Mis saab neist noortest, kas nad on tõesti potentsiaalsed kurjategijad või vaid süütud ohvrid? Mõtlemapanev raamat, kiire lugemine. Õnneks, siiski vaid ulme ja loodetavasti jääb ka ulmeks.

Kaks vahvat plikat tegutsevad

 

9./102. Heinakübar ja Viltsuss

Sari: Heinakübar ja Viltsuss #1

Autor: Sinikka Nopola, Tiina Nopola

Tõlkija: Reet Grosberg

Kirjastus: TEA Kirjastus 2006

56lk./1484lk./17425lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 mai: Soome kirjaniku raamat, millest on Soomes tehtud film

Ma olen varasemalt ka Heinakübara ja Viltsussiga tuttav nende lugude kaudu, aga seekord sai kätte võetud siis kõige esimene lugu. Kuidagi on juhtunud nii, et seda ma pole veel lugenud, samas pole see mind ka siiani seganud. Lood on ikka pigem igas raamatus erinevad. Kusjuures nüüd olles lugenud ka esimese osa ära, siis mulle tundub, et see on kõige kesisem, vähem naljakam mu jaoks. Muidu on need mõnusad absurdikad lasteraamatud. Filmi ei ole näinud, aga andmebaas kinnitab, et see on juba 2002 aastast saadik olemas.Filmiplakatil olevad tüdrukud tunduvad väga armsakesed, just sellised, kes oma süütuslikes ja lapselikes naljades tunduvad nii nunnud, et ei saa nendega pahandada ka kui nad midagi kokku keeravad või ära kaovad. Raamatuillustratsioonid mulle ei meeldi, seal nad pigem kutskilised teismelised, kui väikesed tüdrukud. Tehisintellekt joonistas mu kirjelduse järgi ka oma/minu nägemuse tüdrukutest enne kui ma seda filmiplakatit olin näinud. Vahva humoorikas lastesari, soovitan ka suurematele, mitte vaid lastele. Üldse on Soome lastekirjanduses väga palju toredaid humoorikaid lastelikke raamatuid. Nopolate raamatud on üks kindla peale minek, kui tahta mõnusat humoorikat kiiresti loetavat raamatut lugeda.

Mida kinkida sõbrale?

2./77.  Uruhiir, kes vaatas kuud

Autor: Mila Teräs

Tõlkija: Piret Pääsuke

Illustraator: Nora Surojegin

Kirjastus: Hea Lugu 2024

32lk./ 72lk./12823lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 aprill: Soome kirjaniku raamat, mille Raamatu ja roosi päeval oma sõbrale kingiksid

Kuna ma Soome väljakutset üritan lasteraamatutega läbida, siis tuli leida üks väga ilus lasteraamat. Kuigi sõbrad võivad olla täiskasvanud, siis üks väga ilusate piltidega raamat sobib alati kingituseks. Ja kui seal sees veel ka mingi ilus mõte on, siis eriti. See on raamat väikestest, kuid võrratult kaunitest hetkedest, mida kogeb vaid korraks peatudes. Ja meie kiirustavas maailmas on hetkel vaja kindlasti neid peatumise hetki võtta, muidu läheme kinnisilmi ilusatest asjadest mööda. Sõbraga kohtumise hetk on kindlasti üks selline hetk, mil aeg maha võetakse ja miks mitte koos ka pilt öötaevasse heita, eriti kui olla kusagil kaugel, linna valgusreostusest eemal. See on raamat pisikesest töökast uruhiirest, kel polnud aega osaledagi metsaelanike kuu vaatamise peol, aga kui ta siis järsku korraks tõstis oma pilgu... Raamat, peale mida kindlasti tõstad pilgu öötaeva poole ja uurid kuud... natukenegi.

Lugu, kus ei järgita ohutusnõudeid

 7./54. Risto Räppar ja külmutaja-Elvi

Sari: Risto Räppar #4

Autorid: Sinikka Nopola ja Tiina Nopola

Tõlkija: Kristiina Kass

Kirjastus: Tea 2009

128lk./ 1306lk./9607lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 märts: Soome naine

Selles raamatus tegutsevad kaks kanget Soome naist. Risto Räppari tädi Roosa väänab jala välja. Roosa tunneb muret, kes nüüd Ristole süüa teeb, ja kutsub appi oma sugulase, krapsaka pensionäri Elvi Räppari. Elvi kolib Risto ja Roosa kööki elama ning kavatseb nende juures lõpuks ometi korra majja lüüa. Kuid Elviga toimub midagi salapärast, ta varjab midagi, kas midagi kuritegelikku? Ja kui kaks krapsakat kanget elukogenud naist kokku põrkavad, kui silmapiiril on üks sobilik vaba meesterahvas, siis see kokkupõrge võib ikka sädemeid lüüa. Raamat on hästi humoorikalt kirjutatud, tekkisid kohe silme ette need kaks naist, mees ja kaks last (Risto ning naabritüdruk Nelli). Kuidas kõigest on võimalik valesti aru saada, kuidas panna paika võimureeglid, kuidas võib saada saatuslikuks sügavkülma puudumine, kuidas mittearvestada laste soovidega, kuidas mängida spioone ja kuidas toppida oma nina igale poole, kuhu seda pole vaja. Peaks vist need teised raamatud ka läbi lugema, sest mulle nende kirjanike duo kirjutatud raamatud on üldiselt meeldinud, sellised parajalt humoorikad kõik. 

Mõnusa sajuilmaga on mõnus lugeda

5./33. Mõnus sajuilm

Autor: Jukka Itkonen

Tõlkija: Leelo Tungal

Illustraator: Meelis Arulepp

Kirjastus: Tammerraamat 2013

72lk./887lk./5883lk.

 

Soome kirjanduse väljakutse veebruar: Soome luule

 

Eestikeelsesse lasteluule valikkogusse «Mõnus sajuilm» on Leelo Tungal valinud ja tõlkinud luuletusi soome kirjaniku Jukka Itkoneni (1951) loomingust. Ja need luuletused on täiega vahvad ja lastepärased. On sõnamänge ja uitmõtteid, on riime ja riimumatusi. On lõbu ja nalja. On väga lühikesi ja parajalt pikki. Üks igati tore lasteluule raamat. Au ja kiitus tõlkijale, kes on need nii vahvasti eesti keelseteks ümber teinud. Minu arust luuletamine on üks, tõlkimine teine, aga luule tõlkimine on hoopis palju enamat kui luuletamine ja tõlkimine kokku. Mina soovitan, nii suurtele kui väikestele.

 

Mõnus sajuilm 

 

Siis, kui kaoksid kogemata 

piisatumalt veed, 

jääksime kõik pesemata

 ega keedaks teed. 

 

Oleksid siis tolmualad

 kõik me ujulad, 

ja kas liiva sees siis kalad 

üldse ujuvad?

 

 Aga meie metsasalud, 

loomad ja kõik muud?

 Kuivaksid nad püstijalu – 

alles jääks vaid luud!

 

 Kui nüüd paduvihma sajab,

 ilm näib veidi külm, 

võid sa mõelda samal ajal: 

«Mõnus sajuilm!»

Meistrimehed on ikka hinnas, olenemata kus riigis nad elavad

5. Vanaisa Tootoo ja Tuutuauto

Autor Ville Hytonen

Tõlkija Kadri Jaanits

Illustraator Mira Mallius

Kirjastus Savukeidas 2017

32lk./ 1134lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 jaanuar: Soome mees

Jälle üks väljakutse, mida ma ei plaaninud alguses lugeda. Eelmisel aastal sai loetud 18 Soome autori teoseid, seega tundus, et olen nende kirjandusega piisavalt juba tuttav. Aga siis nägin soovituste kaustas seda raamatut ja mõtlesin, et selle aja ju ikka leiab, et see lasteraamat läbi lugeda ja teada saada mis mees, siis see vanaisa ka on. Tuli välja, et meistrimees, kelle abikätt vajasid nii mitmedki teised. Ja oma isepärase auto meisterdas ta ka ise valmis. Lõbus lasteraamatuke.

Tegin, mida kästi, nii hästi, kui oskasin

19./152. Valge snaiper

Autor: Tapio A. M. Saarelainen

Tõlkija: Andreas Ardus

Kirjastus: Helios 2018

216lk./4838lk./33890lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#11) 

Selle raamatu eest tänan kirjastust Helios, kes selle mulle kinkis.

Uurimuse järgi kulus Esimeses maailmasõjas ühe sõduri tapmiseks keskmiselt 7000 padrunit. Vietnami sõjas läks tarvis juba 25000 padrunit. Sama tulemuse nimel sooritab elukutseline snaiper keskmiselt 1,3 lasku. Simo Häyhä on teada olevalt maailmas kõige enam tapnud mees - 542 surmatud vaenlast. Seda siis otseselt tapnud, iga inimest eraldi tulistades. Tapad ühe inimese - oled mõrtsukas, tapad viissada - oled kangelane. Häyhä võitles Kollaa jõe rindel Karjalas alates Talvesõja (1939-1940) esimesest päevast kuni ränga haavatasaamiseni vaid nädal enne Soome-NSV Liidu rahulepingu jõustumist. Ennastsalgav vastupanu mitmekordse ülekaaluga vastasele Kollaa ümbruses oli Soomele ülioluline nii strateegiliselt kui vaimselt. Seal sündis Talvesõja tuntumaid lendlauseid ”Kollaa kestää” – Kollaa peab vastu. Simo Häyhäst sai selle vastupanu kehastus. 

Raamatus kajastatakse selle mehe elu: lapsepõlvest, kodusest elust, kaitseliidust, jahil käimisest, raskest tööst, snaiperina tegutsemisest, haavata saamisest, tervenemisest, töörügamisest, vanadusest. Ta elas peaaegu sajandi vanaks (1905-2002), aga ega raamatus polnudki suurt midagi temast kirjutada peale tema snaiperi tegevuse. Mees elas tagasihoidlikult ja vaikselt rügades maamehe töid. Ta ei armastanud eriti rääkida sõjast. Täpsuslaskmine oli aga tal veres ja see oli üks vähestest asjadest, mis teda pani sõjast rääkima. Raamatus oli lisaks Simo eluloole ka peatükid snaiperitest, mis nõuded neile on ja millised võistlused tänapäeval toimuvad. Samuti oli peatükk Talvesõja aegsetest püssidest ja võrdlus, kuidas nendest snaiperitel lasta oli. Tänapäeval on igasugu optilisi abimehi püssidel, aga Simo laskis tavalisest raudsihikuga relvast. Lõpus on ka nimekiri maailmas enim tapnud snaiperitest, kus küll suurem osa on Teise maailmasõja aegsed NSVL kodanikud. Simo suutis aga tappa Talvesõja ajal mitmedki Punaarmee snaiprid. Raamat oli täitsa huvitav lugemine, polnud varem mõelnudki kuidas snaiper võitles ning mis tingimused tal olid. Ja kui kusagil kirjutatakse, et snaiper oli puu otsas, siis selle naeraks Simo välja, ta ei usu, et ükski snaiper saaks edukalt puu otsast lasta.

Kui Soome president Eestis käis

18./151. Urho Kekkonen ja Eesti

Autorid: Pekka Lilja, Kulle Raig

Tõlkija: Ene Kaaber

Kirjastus: K & K Kirjastus 2007

260lk./4622lk./33674lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#10) 

Raamat räägib põhiliselt Kekkoneni 1964. aasta visiidist Eestisse. Vähem on juttu, kes ta oli, tema eluloost. Veidi pikemalt on vaadeldud Kekkoneni spordisuhted Eestiga alates 20.aastatest kuni 60. aastate lõpuni. 1964.aasta visiit oli kindlasti tähtis Eestile. Mina seda ei saa mäletada, sest ma sündisin alles mõned aastad hiljem, aga kuulnud olen küll sellest. Raamatus on paljude temaga kohtunud inimeste mälestused. Tundus, et seal mängis Kekkonen tihti Moskva jõududega laveerides piiri peal. Ta oskas eesti keelt ning seega ei kasutanud ametlikke tõlke, vaid vestleski inimestega eesti keeles. Samuti oma kuulsa kõne Tartu Ülikoolis pidas ta eesti keeles. Raamatusse on lisadena toodud nii Tartu Ülikoolis peetud kõne, kui pärast visiiti Soomes estofiilidele peetud kõne. Raamat oli minu jaoks kuidagi kuiv, kulges üsna vaevaliselt see lugemine. Midagi väga uut ja üllatavat teada ei saanud, aga mõned faktid ikka. Ja ega neid Soome presidente polegi palju, keda ma läbi ajaloo tean, Kekkonen on üks neist, kellest ma ka varasemalt juba teadsin.

Sõdivad soomlased

17./150. Soomlased sõdades 1915-1940 ja Talvesõja relvad 

Autor Mati Õun

Kirjastus Sentinel OÜ  2019

124lk./4362lk./33414lk. 

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#9)  

 

Raamat annab ülevaate soomlaste sõdimistest Esimeses maailmasõjas, Soome kodusõjas, hõimusõdades ja Talvesõjas, samuti tutvustatakse Soome sõjaväe relvastust ja sõjalaevu. Raamat on informatiivne, küllaltki lühildaselt kirja pandud peamised faktid erinevatest sõdadest ja eriti veel see relavade osa. Relvi oli Soomel omajagu, aga suures osas kusagilt kiiruga ostetud või hoopis trofeedena Punaarmee käest saadud. Ka selles raamatus ei saanud mööda Mannerheimist, kuigi tema elulugu ja tähtsus oli nüüd küll ülilühidalt kokkuvõetud. Minu jaoks jäi see raamat võrreldes teiste Soome sõdimiste raamatutega väga pinnapealseks. Relvade osa oli hulga põhjalikum ja jäi tunne, et need huvitasid autorit rohkem kui lihtsalt südade kirjeldused. Kohati olid ka sellised autori poolsed torked, mida nagu ei oleks oodanud populaarteaduslikku kirjandusse. Ning olen kuulnud, kusagilt lugesin jne. Pigem selline vabas vormis loeng Soome sõdadest. Juurde sain teadmisi Ingerimaa ja Karjala pärast võitlemistest. 

Vastuoluline mees Soome ajaloos

 

15./148. Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases

Autor: Henrik Meinander

Tõlkija: Andres Adamson

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

302lk./3838lk./32890lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#8) 

 

Lugedes raamatut "Peakorter - Soome õukond" tekkis küsimus, kes siis oli Mannerheim. Seega otsustasin lugeda ühe raamatu temast, ta elulooga tutvuda. 

Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi positsiooni rahvuslikul panteonil. 

Tegelikult ma ei tea ka pärast selle raamatu lugemist, kes ta siis tegelikult oli. Temas oli nii palju vastuolu ja osaliselt ka minu jaoks täiesti arusaamatust. Soomlased armastasid teda, aga samas ta ei osanud hästi isegi soome keelt, ta oli pärit rootsi keelsest perekonnast. Ta võitles Venemaa ja Nõukogude Liidu vastu, aga mitte sellepärast, et ta tahtis Soome iseseisvust vaid, et kukutada võimult bolševikud ja taastada tsaari võim Venemaal. Ta hoidis elu lõpuni oma korteris Vene viimase tsaari portreed! Teises maailmasõjas oli ta sakslastega mestis küll hoides, et sellest ei jääks mingeid kompromiteerivaid ametlikke dokumente, aga sõjakohtu alla läks hoopis tollane Soome president ja tema saadeti ära puhkusele Euroopasse selleks ajaks kui Soomes kohut mõisteti sõjakuritegevuse suhtes, et ta kuidagi sõjakohtu alla ei satuks. Ta oli auahne, ambitsioonikas, kohati hoolimatu, jõhker oma alluvatega. Tegi oma strateegias vigu, aga lõpuks tema vigade osas pigistati silm kinni ning ta oli ülistatud, samas kui vähemad mehed said karistada. Ta oli rahatu, elas oma onude, naise, naistuttava ja Soome riigi või rahva rahade peal kuni suri rikkana kuna talle annetati sedavõrd palju raha. Peale selle raamatu lugemist ma ei saa aru, miks tema kultus tekkis Soomes? Ta polnud ju üldse sedavõrd Soomemeelne ja keelne isik, et see oleks mõistetav. Vähemalt mitte mulle. Igatahes peale selle raamatu lugemist tekkis mul hulga enam küsimusi kui selle raamatuga ma vastuseid sain. Aga ju ma siis olen lihtsalt natuke mõistmatu isik.  

 

Julguse, jõu ja õnne otsimine põhjamaade moodi

14./147. Leides sisu

Autor: Katja Pantzar

Tõlkija: Mario Pulver

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2021

300lk./3536lk./32588lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#7) 

Soome juurtega Katja Pantzar kasvas üles Kanadas. Tarbimisühiskonnast väsinud ja õnnetu, suundus ta otsima tähendusrikkamat elu Soomes. See lugu on autori aus ja ehe kogemus antidepressantide tarvitajast elu armastavaks optimistiks. Leides sisu on isiklik, aga ka praktiline lähenemine sellele rohkem kui 500-aastasele elufilosoofiale, mida enda jaoks sobivaks kohandades võime elada õnnelikumalt. Selles praktilises juhendis näitab ta, kuidas me kõik saame võtta omaks lihtsad ja visadust kasvatavad kombed, mis muudavad soomlased maailma kõige õnnelikumaks rahvaks. Sisu - sisemine vaprus, jonn, tahe.

Raamatus on teemadeks liikumine, metsateraapia, tervislik toitumine. talisuplus, saun, jalgrattasõit, põhjamaine minimalism, lastekasvatus. Autor võrdleb oma Kanada elu, harjumusi, tavasid Soome elu, harjumuste ja tavadega. Eelkõige muutus tema mõtteviis kui ta kolis oma esiisade maale Soome ja hakkas seal olevaid kombeid ka enda ellu rakendama kuigi algselt olid need väga võõrad ja imelikud. Ning seda tehes ta sai aru, et need on eluterved ja kasulikud ning temast sai nende suur fänn. Selles raamatus ta tutvustab oma avastusi kuidas on parem ja tervem elada ning soovitab ka teistele. See raamat on pigem mõeldud Põhja-Ameeriklasele, sest eestlastel on enam vähem sama elustiil nagu soomlastelgi. Eestlane liigub samuti, käib metsas, korjab ise marju ja seeni, kasvatab aiasaadusi jne. Samuti lastekasvatus ja koolisüsteem on sarnane. Seega mitte midagi erakordset minu jaoks selles raamatus ei olnud. Talisuplejaks ei hakka, aga looduses liigun võimaluste piires alati ning talvel ei poe koopasse talveunne. Jalgrattaga eriti ei sõida, aga jalgsi kilomeetrite kaupa kõndimine ei ole mingi probleem. Kuna aiamaa võimalust ei ole, siis hetkel 7.korruse rõdu olen muutunud kasvuhooneks ja sealt kasvab nii tomat, suvikõrvits, till, pipar, salat kui kartul, rääkimata lilledest. Kodutööd teeme kõik ise ja asjade niisama ostmise/kokkukuhjamise sõltuvust pole (raamat pole ju asi?). 

Raamat on kindlasti mõtlemapanev, aga nõukaaegse eestlasena polnud seal küll mitte midagi sellist, mida ei teaks või loomulikuks ei peaks (ok, külmavaresena on talisuplus mu jaoks liig). Pigem on see raamat ehk tänapäeva lumehelbekestele või teises elustiilses keskkonnas elavatele inimestele. Lugemine oli sorav ja kirjeldas kuidas ta ise kõige selleni jõudis ja usun, et aitab nii mõnelgi teisel elutervest elustiilist paremini aru saada.

Põhjamaa, me sünnimaa, nii võib laulda mitmel maal

13./146. Põhjamaad. Ühe regiooni portree

Autor: Rasso Knoller

Tõlkija: Hanna Miller

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

192lk./3236lk./32288lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#6) 

Põhjanaabriks ei pea eestlane vaid Soomet, ikka ka teisi põhjamaid, eeskätt Rootsit, aga ka Norrat. Selles raamatus oli lisaks eelpoolmainitutele ka Taani koos Gröönimaa ja Fääri saarte ning Islandiga. Vaatepilt, mis nendes riikides avaneb sakslase pilgu läbi. Sarnasused ja erinevused, kummalisus ja tuttavsus. Peatükid igast riigist eraldi ja peatükid mingist eripärast või suhtumisest teatud asjadesse, näiteks loodusesse. Lisaks ka lühidalt nende riikide ajaloost. Usun, et eestlase jaoks ei olnud midagi eriti ahhetama panevat võrreldes sakslasest või lõunaeurooplasest või muu maailma lugejast. Meil on ikka palju suhtumisi ellu sarnased põhjamaadele. Raamat oli ladusalt kirja pandud ja lugedes igav ei hakanud kuigi midagi väga põrutavat ka teada ei saanud. 

„Kaks suurt, kaks väikest ja üks hoopis kaugel eemal. Nii võiks lühidalt iseloomustada Põhjalas sajandeid kehtinud võimusuhteid. Kui Taani ja Rootsi kuulusid Euroopa võimumängudes pikka aega suurtegijate hulka, oli Norra – ja veelgi enam Soome – 20. sajandi alguseni oma võimsa naabri ripatsiks. Island asub aga nii kaugel eemal, et teda puudutasid Põhjala sündmused vaid tinglikult – eelkõige siis, kui ta Taani juurde kuuluvana selle saatusest sõltus.“