Mida kinkida sõbrale?

2./77.  Uruhiir, kes vaatas kuud

Autor: Mila Teräs

Tõlkija: Piret Pääsuke

Illustraator: Nora Surojegin

Kirjastus: Hea Lugu 2024

32lk./ 72lk./12823lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 aprill: Soome kirjaniku raamat, mille Raamatu ja roosi päeval oma sõbrale kingiksid

Kuna ma Soome väljakutset üritan lasteraamatutega läbida, siis tuli leida üks väga ilus lasteraamat. Kuigi sõbrad võivad olla täiskasvanud, siis üks väga ilusate piltidega raamat sobib alati kingituseks. Ja kui seal sees veel ka mingi ilus mõte on, siis eriti. See on raamat väikestest, kuid võrratult kaunitest hetkedest, mida kogeb vaid korraks peatudes. Ja meie kiirustavas maailmas on hetkel vaja kindlasti neid peatumise hetki võtta, muidu läheme kinnisilmi ilusatest asjadest mööda. Sõbraga kohtumise hetk on kindlasti üks selline hetk, mil aeg maha võetakse ja miks mitte koos ka pilt öötaevasse heita, eriti kui olla kusagil kaugel, linna valgusreostusest eemal. See on raamat pisikesest töökast uruhiirest, kel polnud aega osaledagi metsaelanike kuu vaatamise peol, aga kui ta siis järsku korraks tõstis oma pilgu... Raamat, peale mida kindlasti tõstad pilgu öötaeva poole ja uurid kuud... natukenegi.

Lugu, kus ei järgita ohutusnõudeid

 7./54. Risto Räppar ja külmutaja-Elvi

Sari: Risto Räppar #4

Autorid: Sinikka Nopola ja Tiina Nopola

Tõlkija: Kristiina Kass

Kirjastus: Tea 2009

128lk./ 1306lk./9607lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 märts: Soome naine

Selles raamatus tegutsevad kaks kanget Soome naist. Risto Räppari tädi Roosa väänab jala välja. Roosa tunneb muret, kes nüüd Ristole süüa teeb, ja kutsub appi oma sugulase, krapsaka pensionäri Elvi Räppari. Elvi kolib Risto ja Roosa kööki elama ning kavatseb nende juures lõpuks ometi korra majja lüüa. Kuid Elviga toimub midagi salapärast, ta varjab midagi, kas midagi kuritegelikku? Ja kui kaks krapsakat kanget elukogenud naist kokku põrkavad, kui silmapiiril on üks sobilik vaba meesterahvas, siis see kokkupõrge võib ikka sädemeid lüüa. Raamat on hästi humoorikalt kirjutatud, tekkisid kohe silme ette need kaks naist, mees ja kaks last (Risto ning naabritüdruk Nelli). Kuidas kõigest on võimalik valesti aru saada, kuidas panna paika võimureeglid, kuidas võib saada saatuslikuks sügavkülma puudumine, kuidas mittearvestada laste soovidega, kuidas mängida spioone ja kuidas toppida oma nina igale poole, kuhu seda pole vaja. Peaks vist need teised raamatud ka läbi lugema, sest mulle nende kirjanike duo kirjutatud raamatud on üldiselt meeldinud, sellised parajalt humoorikad kõik. 

Mõnusa sajuilmaga on mõnus lugeda

5./33. Mõnus sajuilm

Autor: Jukka Itkonen

Tõlkija: Leelo Tungal

Illustraator: Meelis Arulepp

Kirjastus: Tammerraamat 2013

72lk./887lk./5883lk.

 

Soome kirjanduse väljakutse veebruar: Soome luule

 

Eestikeelsesse lasteluule valikkogusse «Mõnus sajuilm» on Leelo Tungal valinud ja tõlkinud luuletusi soome kirjaniku Jukka Itkoneni (1951) loomingust. Ja need luuletused on täiega vahvad ja lastepärased. On sõnamänge ja uitmõtteid, on riime ja riimumatusi. On lõbu ja nalja. On väga lühikesi ja parajalt pikki. Üks igati tore lasteluule raamat. Au ja kiitus tõlkijale, kes on need nii vahvasti eesti keelseteks ümber teinud. Minu arust luuletamine on üks, tõlkimine teine, aga luule tõlkimine on hoopis palju enamat kui luuletamine ja tõlkimine kokku. Mina soovitan, nii suurtele kui väikestele.

 

Mõnus sajuilm 

 

Siis, kui kaoksid kogemata 

piisatumalt veed, 

jääksime kõik pesemata

 ega keedaks teed. 

 

Oleksid siis tolmualad

 kõik me ujulad, 

ja kas liiva sees siis kalad 

üldse ujuvad?

 

 Aga meie metsasalud, 

loomad ja kõik muud?

 Kuivaksid nad püstijalu – 

alles jääks vaid luud!

 

 Kui nüüd paduvihma sajab,

 ilm näib veidi külm, 

võid sa mõelda samal ajal: 

«Mõnus sajuilm!»

Meistrimehed on ikka hinnas, olenemata kus riigis nad elavad

5. Vanaisa Tootoo ja Tuutuauto

Autor Ville Hytonen

Tõlkija Kadri Jaanits

Illustraator Mira Mallius

Kirjastus Savukeidas 2017

32lk./ 1134lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 jaanuar: Soome mees

Jälle üks väljakutse, mida ma ei plaaninud alguses lugeda. Eelmisel aastal sai loetud 18 Soome autori teoseid, seega tundus, et olen nende kirjandusega piisavalt juba tuttav. Aga siis nägin soovituste kaustas seda raamatut ja mõtlesin, et selle aja ju ikka leiab, et see lasteraamat läbi lugeda ja teada saada mis mees, siis see vanaisa ka on. Tuli välja, et meistrimees, kelle abikätt vajasid nii mitmedki teised. Ja oma isepärase auto meisterdas ta ka ise valmis. Lõbus lasteraamatuke.

Tegin, mida kästi, nii hästi, kui oskasin

19./152. Valge snaiper

Autor: Tapio A. M. Saarelainen

Tõlkija: Andreas Ardus

Kirjastus: Helios 2018

216lk./4838lk./33890lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#11) 

Selle raamatu eest tänan kirjastust Helios, kes selle mulle kinkis.

Uurimuse järgi kulus Esimeses maailmasõjas ühe sõduri tapmiseks keskmiselt 7000 padrunit. Vietnami sõjas läks tarvis juba 25000 padrunit. Sama tulemuse nimel sooritab elukutseline snaiper keskmiselt 1,3 lasku. Simo Häyhä on teada olevalt maailmas kõige enam tapnud mees - 542 surmatud vaenlast. Seda siis otseselt tapnud, iga inimest eraldi tulistades. Tapad ühe inimese - oled mõrtsukas, tapad viissada - oled kangelane. Häyhä võitles Kollaa jõe rindel Karjalas alates Talvesõja (1939-1940) esimesest päevast kuni ränga haavatasaamiseni vaid nädal enne Soome-NSV Liidu rahulepingu jõustumist. Ennastsalgav vastupanu mitmekordse ülekaaluga vastasele Kollaa ümbruses oli Soomele ülioluline nii strateegiliselt kui vaimselt. Seal sündis Talvesõja tuntumaid lendlauseid ”Kollaa kestää” – Kollaa peab vastu. Simo Häyhäst sai selle vastupanu kehastus. 

Raamatus kajastatakse selle mehe elu: lapsepõlvest, kodusest elust, kaitseliidust, jahil käimisest, raskest tööst, snaiperina tegutsemisest, haavata saamisest, tervenemisest, töörügamisest, vanadusest. Ta elas peaaegu sajandi vanaks (1905-2002), aga ega raamatus polnudki suurt midagi temast kirjutada peale tema snaiperi tegevuse. Mees elas tagasihoidlikult ja vaikselt rügades maamehe töid. Ta ei armastanud eriti rääkida sõjast. Täpsuslaskmine oli aga tal veres ja see oli üks vähestest asjadest, mis teda pani sõjast rääkima. Raamatus oli lisaks Simo eluloole ka peatükid snaiperitest, mis nõuded neile on ja millised võistlused tänapäeval toimuvad. Samuti oli peatükk Talvesõja aegsetest püssidest ja võrdlus, kuidas nendest snaiperitel lasta oli. Tänapäeval on igasugu optilisi abimehi püssidel, aga Simo laskis tavalisest raudsihikuga relvast. Lõpus on ka nimekiri maailmas enim tapnud snaiperitest, kus küll suurem osa on Teise maailmasõja aegsed NSVL kodanikud. Simo suutis aga tappa Talvesõja ajal mitmedki Punaarmee snaiprid. Raamat oli täitsa huvitav lugemine, polnud varem mõelnudki kuidas snaiper võitles ning mis tingimused tal olid. Ja kui kusagil kirjutatakse, et snaiper oli puu otsas, siis selle naeraks Simo välja, ta ei usu, et ükski snaiper saaks edukalt puu otsast lasta.

Kui Soome president Eestis käis

18./151. Urho Kekkonen ja Eesti

Autorid: Pekka Lilja, Kulle Raig

Tõlkija: Ene Kaaber

Kirjastus: K & K Kirjastus 2007

260lk./4622lk./33674lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#10) 

Raamat räägib põhiliselt Kekkoneni 1964. aasta visiidist Eestisse. Vähem on juttu, kes ta oli, tema eluloost. Veidi pikemalt on vaadeldud Kekkoneni spordisuhted Eestiga alates 20.aastatest kuni 60. aastate lõpuni. 1964.aasta visiit oli kindlasti tähtis Eestile. Mina seda ei saa mäletada, sest ma sündisin alles mõned aastad hiljem, aga kuulnud olen küll sellest. Raamatus on paljude temaga kohtunud inimeste mälestused. Tundus, et seal mängis Kekkonen tihti Moskva jõududega laveerides piiri peal. Ta oskas eesti keelt ning seega ei kasutanud ametlikke tõlke, vaid vestleski inimestega eesti keeles. Samuti oma kuulsa kõne Tartu Ülikoolis pidas ta eesti keeles. Raamatusse on lisadena toodud nii Tartu Ülikoolis peetud kõne, kui pärast visiiti Soomes estofiilidele peetud kõne. Raamat oli minu jaoks kuidagi kuiv, kulges üsna vaevaliselt see lugemine. Midagi väga uut ja üllatavat teada ei saanud, aga mõned faktid ikka. Ja ega neid Soome presidente polegi palju, keda ma läbi ajaloo tean, Kekkonen on üks neist, kellest ma ka varasemalt juba teadsin.

Sõdivad soomlased

17./150. Soomlased sõdades 1915-1940 ja Talvesõja relvad 

Autor Mati Õun

Kirjastus Sentinel OÜ  2019

124lk./4362lk./33414lk. 

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#9)  

 

Raamat annab ülevaate soomlaste sõdimistest Esimeses maailmasõjas, Soome kodusõjas, hõimusõdades ja Talvesõjas, samuti tutvustatakse Soome sõjaväe relvastust ja sõjalaevu. Raamat on informatiivne, küllaltki lühildaselt kirja pandud peamised faktid erinevatest sõdadest ja eriti veel see relavade osa. Relvi oli Soomel omajagu, aga suures osas kusagilt kiiruga ostetud või hoopis trofeedena Punaarmee käest saadud. Ka selles raamatus ei saanud mööda Mannerheimist, kuigi tema elulugu ja tähtsus oli nüüd küll ülilühidalt kokkuvõetud. Minu jaoks jäi see raamat võrreldes teiste Soome sõdimiste raamatutega väga pinnapealseks. Relvade osa oli hulga põhjalikum ja jäi tunne, et need huvitasid autorit rohkem kui lihtsalt südade kirjeldused. Kohati olid ka sellised autori poolsed torked, mida nagu ei oleks oodanud populaarteaduslikku kirjandusse. Ning olen kuulnud, kusagilt lugesin jne. Pigem selline vabas vormis loeng Soome sõdadest. Juurde sain teadmisi Ingerimaa ja Karjala pärast võitlemistest. 

Vastuoluline mees Soome ajaloos

 

15./148. Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases

Autor: Henrik Meinander

Tõlkija: Andres Adamson

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

302lk./3838lk./32890lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#8) 

 

Lugedes raamatut "Peakorter - Soome õukond" tekkis küsimus, kes siis oli Mannerheim. Seega otsustasin lugeda ühe raamatu temast, ta elulooga tutvuda. 

Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi positsiooni rahvuslikul panteonil. 

Tegelikult ma ei tea ka pärast selle raamatu lugemist, kes ta siis tegelikult oli. Temas oli nii palju vastuolu ja osaliselt ka minu jaoks täiesti arusaamatust. Soomlased armastasid teda, aga samas ta ei osanud hästi isegi soome keelt, ta oli pärit rootsi keelsest perekonnast. Ta võitles Venemaa ja Nõukogude Liidu vastu, aga mitte sellepärast, et ta tahtis Soome iseseisvust vaid, et kukutada võimult bolševikud ja taastada tsaari võim Venemaal. Ta hoidis elu lõpuni oma korteris Vene viimase tsaari portreed! Teises maailmasõjas oli ta sakslastega mestis küll hoides, et sellest ei jääks mingeid kompromiteerivaid ametlikke dokumente, aga sõjakohtu alla läks hoopis tollane Soome president ja tema saadeti ära puhkusele Euroopasse selleks ajaks kui Soomes kohut mõisteti sõjakuritegevuse suhtes, et ta kuidagi sõjakohtu alla ei satuks. Ta oli auahne, ambitsioonikas, kohati hoolimatu, jõhker oma alluvatega. Tegi oma strateegias vigu, aga lõpuks tema vigade osas pigistati silm kinni ning ta oli ülistatud, samas kui vähemad mehed said karistada. Ta oli rahatu, elas oma onude, naise, naistuttava ja Soome riigi või rahva rahade peal kuni suri rikkana kuna talle annetati sedavõrd palju raha. Peale selle raamatu lugemist ma ei saa aru, miks tema kultus tekkis Soomes? Ta polnud ju üldse sedavõrd Soomemeelne ja keelne isik, et see oleks mõistetav. Vähemalt mitte mulle. Igatahes peale selle raamatu lugemist tekkis mul hulga enam küsimusi kui selle raamatuga ma vastuseid sain. Aga ju ma siis olen lihtsalt natuke mõistmatu isik.  

 

Julguse, jõu ja õnne otsimine põhjamaade moodi

14./147. Leides sisu

Autor: Katja Pantzar

Tõlkija: Mario Pulver

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2021

300lk./3536lk./32588lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#7) 

Soome juurtega Katja Pantzar kasvas üles Kanadas. Tarbimisühiskonnast väsinud ja õnnetu, suundus ta otsima tähendusrikkamat elu Soomes. See lugu on autori aus ja ehe kogemus antidepressantide tarvitajast elu armastavaks optimistiks. Leides sisu on isiklik, aga ka praktiline lähenemine sellele rohkem kui 500-aastasele elufilosoofiale, mida enda jaoks sobivaks kohandades võime elada õnnelikumalt. Selles praktilises juhendis näitab ta, kuidas me kõik saame võtta omaks lihtsad ja visadust kasvatavad kombed, mis muudavad soomlased maailma kõige õnnelikumaks rahvaks. Sisu - sisemine vaprus, jonn, tahe.

Raamatus on teemadeks liikumine, metsateraapia, tervislik toitumine. talisuplus, saun, jalgrattasõit, põhjamaine minimalism, lastekasvatus. Autor võrdleb oma Kanada elu, harjumusi, tavasid Soome elu, harjumuste ja tavadega. Eelkõige muutus tema mõtteviis kui ta kolis oma esiisade maale Soome ja hakkas seal olevaid kombeid ka enda ellu rakendama kuigi algselt olid need väga võõrad ja imelikud. Ning seda tehes ta sai aru, et need on eluterved ja kasulikud ning temast sai nende suur fänn. Selles raamatus ta tutvustab oma avastusi kuidas on parem ja tervem elada ning soovitab ka teistele. See raamat on pigem mõeldud Põhja-Ameeriklasele, sest eestlastel on enam vähem sama elustiil nagu soomlastelgi. Eestlane liigub samuti, käib metsas, korjab ise marju ja seeni, kasvatab aiasaadusi jne. Samuti lastekasvatus ja koolisüsteem on sarnane. Seega mitte midagi erakordset minu jaoks selles raamatus ei olnud. Talisuplejaks ei hakka, aga looduses liigun võimaluste piires alati ning talvel ei poe koopasse talveunne. Jalgrattaga eriti ei sõida, aga jalgsi kilomeetrite kaupa kõndimine ei ole mingi probleem. Kuna aiamaa võimalust ei ole, siis hetkel 7.korruse rõdu olen muutunud kasvuhooneks ja sealt kasvab nii tomat, suvikõrvits, till, pipar, salat kui kartul, rääkimata lilledest. Kodutööd teeme kõik ise ja asjade niisama ostmise/kokkukuhjamise sõltuvust pole (raamat pole ju asi?). 

Raamat on kindlasti mõtlemapanev, aga nõukaaegse eestlasena polnud seal küll mitte midagi sellist, mida ei teaks või loomulikuks ei peaks (ok, külmavaresena on talisuplus mu jaoks liig). Pigem on see raamat ehk tänapäeva lumehelbekestele või teises elustiilses keskkonnas elavatele inimestele. Lugemine oli sorav ja kirjeldas kuidas ta ise kõige selleni jõudis ja usun, et aitab nii mõnelgi teisel elutervest elustiilist paremini aru saada.

Põhjamaa, me sünnimaa, nii võib laulda mitmel maal

13./146. Põhjamaad. Ühe regiooni portree

Autor: Rasso Knoller

Tõlkija: Hanna Miller

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

192lk./3236lk./32288lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#6) 

Põhjanaabriks ei pea eestlane vaid Soomet, ikka ka teisi põhjamaid, eeskätt Rootsit, aga ka Norrat. Selles raamatus oli lisaks eelpoolmainitutele ka Taani koos Gröönimaa ja Fääri saarte ning Islandiga. Vaatepilt, mis nendes riikides avaneb sakslase pilgu läbi. Sarnasused ja erinevused, kummalisus ja tuttavsus. Peatükid igast riigist eraldi ja peatükid mingist eripärast või suhtumisest teatud asjadesse, näiteks loodusesse. Lisaks ka lühidalt nende riikide ajaloost. Usun, et eestlase jaoks ei olnud midagi eriti ahhetama panevat võrreldes sakslasest või lõunaeurooplasest või muu maailma lugejast. Meil on ikka palju suhtumisi ellu sarnased põhjamaadele. Raamat oli ladusalt kirja pandud ja lugedes igav ei hakanud kuigi midagi väga põrutavat ka teada ei saanud. 

„Kaks suurt, kaks väikest ja üks hoopis kaugel eemal. Nii võiks lühidalt iseloomustada Põhjalas sajandeid kehtinud võimusuhteid. Kui Taani ja Rootsi kuulusid Euroopa võimumängudes pikka aega suurtegijate hulka, oli Norra – ja veelgi enam Soome – 20. sajandi alguseni oma võimsa naabri ripatsiks. Island asub aga nii kaugel eemal, et teda puudutasid Põhjala sündmused vaid tinglikult – eelkõige siis, kui ta Taani juurde kuuluvana selle saatusest sõltus.“
 

Kontaktid üle Soome lahe 19.sajandil

10./143. Rändajad Soome sillal

Autor: Seppo Zetterberg

Tõlkija: Sirje Olesk

Kirjastus: Varrak 2017

360lk./2504lk./31556lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#4) 

Raamat räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid. Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, C.R. Jakobson, Lydia Koidula ja paljud teised. Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju, eriti raamatuid. Tihenevad sidemed panid innukamad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest. Soome oli ikka see suurem ja targem. Soomlased jõudsid ka Eestisse rohkem kui eestlased Soome. Lönnrot arvas, et eesti keel on soome keele rikutud õde, mitte rikutud tütar, aga oli ka neid kes arvasid vastupidi. Üleüldine arvamus oligi, et soome keel on ikka see õigem keel ning tuleks Eestimaal ka see kasutusele võtta, eriti soome keele õigekiri, sest sel ajal oli eesti keele kirjakeel tugevalt saksapärane - panid ju kirja asju ikka baltisakslased, mitte talurahvast eestlased. Suures osas leidsidki soomlased, et Eesti probleemiks on saksa rõhumine kuna Soome oli küll rootslaste võimu all pikalt olnud, aga Soome talupoeg oli siiski vaba ja tal oli oma maa. Tsaarivalitsuse all olles, siis oli ka iseseisvuse olukord siiski erinev, Soomes ei venestatud sedavõrd kui Eestis ja liikudes Soomest Peterburi - oleks nagu liigutud ühest riigist teise oma tollikontrollide ja muuga. Kuid rahvuslik ärkamine oli jõudnud juba mõlemasse riiki ning laulupidude tärganud traditsiooniga anti Soomele silmad ette. Raamatust sai just rohkem ettekujutust kuidas 19.sajandil reisiti, mis olid hõimutöö aktivistide ideed, kuidas suheldi omavahel (sageli saksa keeles), kuidas oli erinev tsensuur Soomes ja Eestis. Ka trükikiri oli Soomes ja Eestis erinev. Kui Soomes kasutati juba tänapäevaseid tähti, siis Eestis alles gooti tähti. Kui oli jutuks Kalevipoja trükkimine Soomes, siis Kreutzwaldi soov oli, et raamat laotaks gooti, mitte ladina tähtedega, sest viimaseid oskavad Eestis vaid vähesed lugeda. Tänapäeva on asi täiesti vastupidiseks muutunud. Raamat oli huvitav, aga kuidagi raskelt loetav mu jaoks, isegi ei saanud aru, milles viga oli.

Kes oli Soome tähtsaim mees teise maailmasõja ajal?

 9./142. Peakorter - Soome õukond

 Autor: Paavo Haavikko

 Tõlkija: Elle Vaht

 Kirjastus: Argo 2021

 358lk./2144lk./31196lk.

 Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#3) 

Mannerheimi nimi on muidugi tuttav, aga ega ma midagi sellest mehest eriti ei teadnud. Sellest raamatust saab veidike temast aimu, sest kohati jäi tunne, et raamat on temast, mitte niivõrd Mikkelis asunud peakorteri (päämaja) rollist ja tegemistest. Raamat räägib Soome valikutest Teise maailmasõja ajal, sõjasündmustest ning suhetest Saksamaa, Nõukogude Liidu, Rootsi ja teiste lääneriikidega. Autor kirjeldab nii otsest sõjategevust kui ka peakorteri igapäevast rutiini, sealseid koloriitseid tegelasi ja nende omavahelisi suhteid, kohati pingelisi vahekordi valitsusega Helsingis.Autor heidab ette tolleaegsele valitsusele nii mitmegi otsuse või otsustamatuse tegemist, ettenägelikkuse puudumist. Muidugi on hiljem palju kergem kritiseerida kui juba ajaloo käik on teada. Autori lemmik on aga vaieldamatult Mannerheim, talle ei heideta midagi ette, vaid kiidetakse ainult. Tema tugevuseks oli muidugi kunagine teenimine Vene armees - ta tundis juba oma vastast. Samas minu jaoks veidi küsitavust tekitab Hitleri ootamatu saabumine Mannerheimi 75. sünnipäevale ja tema otsesed sidemed Hitleriga - kas ikka kõik oli nii soomemeelne kui üritatakse nüüd kirjutada? Igatehes see raamat pani huvi tundma, kes siis oli Mannerheim. Temast kirjutatud raamat juba ootab oma lugemisjärge. Peakorteri raamat oli kergem ja ladusam lugemine, kui ma kartsin. Ainus etteheide - tavaliselt on Argo kirjastuse raamatud väga kvaliteetsed just trükivigade osas, siin raamatus oli neid ikka küllaltki palju sisse lipsanud. Tähevead veel, aga kas kool sai 1941. aastal dateeritud kirjas ikka anda aru 1943-44. õppeaastal koolis õppinute edusammudest aru? Veidi kahtlen selles. Aga sellegi poolest loetav raamat ja julgustan lugema, kes kahtleb. Kui vähegi ajaloo huvi, siis täitsa põnev ja teadmisi juurde andev raamat.

Salakaubavedajad veavad seda kaupa, mis parasjagu vaja salaja vedada

8./141. Põgenemine üle Soome lahe. Inimeste salavedu Eestist Soome 1940–1944

Autor: Eero Haapanen

Tõlkija: Elle Vaht

Kirjastus: Argo 2022

286lk./1786lk./30838lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#2) 

Kõik teavad massilist põgenemist Nõukogude vägede eest 1944. aasta sügisel, enamasti Rootsi. Aga tegelikult põgeneti Eestist ka enne seda ja sellest teadsin väga vähe. Teise maailmasõja ajal põgenes Nõukogude ja Saksa okupatsiooni jalust Eestist Soome tuhandeid inimesi. Pageti terrori ja võõrasse väkke sundvõtmise eest, paadipõgenike seas olid ka tulevased „soomepoisid“. Väikeste, enamasti lahtiste paatide sihtkohad olid Soome rannik ja Helsingist itta jäävad skäärid. Ohtlikke öiseid paadireise üle Soome lahe korraldasid enamasti endised salapiirituse vedajad. Randlased mõlemal pool lahte olid juba aastasadu omavahel läbi käinud, hoolimata piiridest või nende puudumisest, ning toimetanud ühele või teisele poole nii inimesi kui kaupa, ka salakaupa. Nüüd kasutati sedasama võrgustikku. Soome poolel püüti kõik saabujad kindlatesse vastuvõtupunktidesse koguda ja arvele võtta. Põgenike ülekuulamisprotokollides on kirjas erakordseid, vahel lausa uskumatuid lugusid. Raamat räägib nendest, kes selle salaveo ette võtsid. Miks põgeneti, selle kohta on vähem teada. Kui alguses põgenesid pigem noored mehed, kes suundusid Soome sõdima, siis hiljem põgeneti tervete perekondade kaupa, kaasas ka vaid mõnekuised imikud. Kuid teekond oli üpriski vaevaline, sest meri oli tihti tormine ning mindi ju üsnagi pisikeste paatide-laevadega. Ja suurim põgenikevool oli 1943. aasta sügissuvest 1944. aasta veebruarini. Põgenikud istusid paadis paigal külma ja märja käes. Kuid üsnagi vähe hukkus sel teekonnal, ka rannikul toimunud haarangute ajal. Soome pool teatas paljudel juhtudel laevameestest Eestis võimul olijatele, kas siis Saksa või Vene okupatsioonivägedele ning nii mitmedki paadimehed lõpetasid oma elu vanglas või hukati. Hilisemal perioodil tehti retki pigem Soome poolelt Eestisse. Raamatust jäi siiski teadmata, mis ajendas neid paadimehi neid retki tegema, kas tõesti vaid raha. Põgenike käest võeti küllaltki suuri summasid ja kellel raha polnud anda, need maksid ka ehete ja muude asjadega. Samas pääsesid aeg ajalt ka need, kellel midagi eriti anda polnud. Raamatu lõpus on autorile teada olevad paadimehed, kes tegelesid salapõgenike veoga üle lahe, mõni kord-kaks, teised pikemat aega. Minu jaoks oli selles suhtes huvitav, et ma varasemalt suurt midagi sellest ei teadnud, Põhja-Eesti rannaalad on minu jaoks üpris võõrad alad. Kohati oli aga raske jälgida, kellest nüüd jutt ja kas see on vaid kord mainitud isik või on see olulisem tegelane selles loos. Ja vahepeal jõuti ajas tagasi, et anda tausta tegelastele. Ning muidugi oli väga palju minu jaoks võõraid nimesid ning aeg ajalt läks sassi, kellest nüüd jutt on.

Ei saa me läbi Soometa

 

2./135. Soome lühiajalugu

Autor: Matti Klinge

Tõlkija: Piret Saluri

Kirjastus: Otava (Helsingi) 1992

160lk./344lk./29396lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#1) 

Eelmise kuu viimane punktiiri loetud raamat oleks nagu sissejuhatus juba sellesse kuusse saanud. Iga kord kui loed mõnda Argo kirjastuse raamatut, siis tuleb mõte, aga äkki ma loen seda liiga vara ning mõne kuu pärast on see juba punktiiri kohustuslikuks raamatuks. Seekord läks veel õnneks, ei olnud. :)

Aga põhjanaabrite teemaga tegelemiseks on ju paslik alustada nende üldise ajalooga tutvumist ning lugeda läbi juba pikalt kodus riiulis olnud raamat. Oli seda, mida juba varasemalt teadsin, oli natule teadmatut, aga põhimõtteliselt eks ikka Soome ja soomlased on olnud kahe suure vahel ning kordamööda mõlema poolt allutatud: Rootsi ja Venemaa. Soomlased on ikka üritanud teha päris oma riiki ja võidelda mõlema poolega. Eks nüüd lõpuks on see neil enamvähem õnnestunudki. Raamatust sai kiire põgusa ülevaate. Minu jaoks veidi liiga vähe oli vast varasemat ajalugu, mis mu jaoks vähem tuttav. 20.sajandi ajaloost on juba saanud rohkem lugeda, sellele oli ka siin raamatus pühendatud rohkem ruumi ning räägitud põhjalikumalt.Sissejuhatus tehtud, eks nüüd tuleb erinevate ajaloo järkudega juba täpsemalt tutvust tegema hakata.

Soome vabatahtlikud Saksa SS-vägede koosseisus

23./133. Tänukaart Hitlerilt. SS-lase Jorma Laitineni päevaraamat 1941–1943 

Autor Jari Vilén, Markku Jokisipilä 

Tõlkinud Andres Adamson 

Kirjastus Argo kirjastus  2021

176lk./5016lk./29052lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#12)  

 

Selle kuu relvade tärisemise lõpetab raamat Soome ajaloost. Tegelikult ma polegi varem mõelnud, mis toimus Soomes teise maailmasõja ajal. Soome riik andis Talvesõja järgses pingelises olukorras vaikse õnnistuse soomlastest vabatahtlike minekule Saksamaale sõjalist väljaõpet saama ja pärast Jätkusõja puhkemist nende osalusele idarinde lahinguis Saksa SS-vägede koosseisus. Laitineni päevikuga paralleelselt kulgeb raamatus laiem kirjeldus sõjast ja soomlastest SS-vabatahtlikest. SS-lase Jorma Laitineni päevaraamatud pakuvad sissevaate ühte keerulisse ja vastuolulisse ajalooperioodi üksikisiku vaatepunktist. Päevaraamatud on kommenteeritud autorite poolt ja vajadusel lisatud pikemad selgitused, et lugeja, kes tausta ei tea, ka sellest aru saaks. Päevikud on täielikul kujul, just nii nagu ta need kirja pani. Minu jaoks oligi väga üllatav, et üks noor mees pidas päevikuid, tõsi küll sageli vaid paari-kolmerealised sissekanded terve sõjaaja vältel, ka olles eesrindel vastaste tule all ning ta jõudis nendega tagasi Soome ning säilitas järeltulevatele põlvedele. Võiks ju arvata, et sõduril oli sel ajal muud asjad meeles ja kotis ning lahinguolukordades võisid isiklikud asjad kergesti kaduma saada. Tegelikult ongi üks poole aastane lünk vahel, tundub, et üks päevaraamat on siiski kaduma saanud. Nendest sissekannetest selgub, mis oli siis kõige olulisem ühele sõdurile. 1. magamine - kirjas pea igapäevaselt, millal tõusis, millal magama sai, kuidas magada oli. Ja eraldi veel need harvad juhud, kui õnnestus voodis magada. 2. toit - palju, mida, kust sai. Enamasti oli vaja käia organiseerimas - st. varastamas, võtmas, kohalike käest küsimas. Üllatas, palju ja mida ta ise seal keetis või küpsetas. Varasemalt on ikka nagu tunne olnud, et söödi ühiskatlast või näriti lihtsalt külmalt midagi. 3. kirjad - kõik saadud kirjad on täpselt kirjas, kellelt ja millal saadetud. Samuti millal kellelegi kirja saatis. 4. kohtumised teiste soomlastega - täpselt samuti kirjas kellega ja kus 5. päevategevus, lahingtulistamised - Laitinen oli autojuht, kirjeldab oma sõitusid, auto probleeme (rikked, kuhugi kinni jäämine jne), läbitud km jne. Osadel päevadel ka pommitamistest ja tulistamistest. 

Minu jaoks oli väga huvitav lugemine. Lõpus oli autorite poolne kommenteerimine nii selle vabatahtlike väeosa kohta kui ka nende uurijate kohta, kes läbi ajaloo on andnud hinnangu väeosa tegevusele. Põhiküsimus kas need soomlased olid süüdi sõjakuritegudes või mitte?