 |
| Ma pole kindel, et minu ja tehisintellekti unelmate maad on sarnased |
Koduriiuli väljakutse 2024 jaanuar: Mäletan, kui selle raamatu ostsin ja mõtlesin, et loen ta kohe läbi. Aga raamat on siiani riiulis, lugemata.
Hmm, arvate, et kui sul on riiulis sadu lugemata raamatuid, siis on väga kerge seda koduriiuli väljakutset teha? Mina küll arvasin, aga juba esimesel kuul tekkisid raskused. Mäletan, kui selle raamatu ostsin... ups, aga ma suurema osa raamatute juures üldse ei mäleta kuidas need on mu riiulisse jõudnud. Olen ma need ostnud või raamatuvahetuses vahetanud või kusagilt tasuta riiulist koju tassinud? Tegelikult neid ostetud raamatuid ongi väga vähe, enamasti ikka muud moodi saadud. Ja veel tingimus, et mõtlesin kohe lugeda? No mul ikka ettekujutus, et kohe lugeda tuleb raamatukogust toodud raamatuid, kodused võivad oodata, kuni maailm seisma jääb, või ma pensionile jään ja ei viitsi enam välja üldse minna. Ma ikka jah kunagise tundmatu tuleviku tarvis need raamatud sinna riiulisse tarinud, või noh, tunnistagem ausalt, lihtsalt see hulkuvate raamatute päästmise sündroom, ei või kohe näha kui kusagil mõni laokil ilma peremeheta on, pean koju sooja riiulisse teiste seltsi tassima. Aga siis tuli meelde, et kunagi aastapäevad umbes tagasi tekkis ükskord ootamatult selline olukord, kus pidin aega parajaks tegema kedagi oodates. Magistrali keskus oli lähedal, läksin sinna sooja ja ringi vaatama. Ühes sealses taaskasutuse poes jäi silma see raamat. No ausalt öeldes ma pole juba üsna kaua ostnudki muid raamatuid kui need, mis minust vanemad. Ostsin siis ühe euro eest ära, et hakkan kohe lugema ooteaja täiteks, aga niikaua kui ennast sisse seadsin, et lugema hakata, saigi ootamatult kiiresti ooteaeg otsa ja nii see raamat riiulisse lugemata jälle jõudis.
Raamatus on autori mõtisklused elust ja oma loomingust ehk tõe ja kujutluse päevik. 15 lühikest lugu. Minu jaoks olid huvitavamad need, mida ta kirjutas 1941.aastast, kui juulis oli Tartu kaks nädalat rindelinn, kui Saksa armee ründas ning Punaarmee veel vastu pidas Emajõe ääres. Linn sai väga suures osas kannatada. Jutud olidki just tavalise inimese vaatekohast, kes selle käes kannatasid, kelle silme all, nende kodud ja omaksed hukkusid. Palju oli ka selliseid filosoofilisemat laadi mõtisklusi, aga need mulle nii väga ei istunud. Lugeda ühe korra võis, aga nüüd rändab see raamat mu riiulist kellegi teise koju, kellel ka soovi raamatuid kodustada.