Kuvatud on postitused sildiga saared. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga saared. Kuva kõik postitused

Sajandite saladused paljastuvad

18./63. Hundipuu
Autor: Laura McCluskey 
Tõlkija: Piret Orav
Kirjastus: Hea Lugu 2025
400lk./3832lk./15229lk.

Lugemise väljakutse 2025:  43. Raamatus toimub tegevus tuletornis või on pealkirjas või kaanel tuletorn

Kaanel on tuletorn ja ka osa tegevusest toimub tuletornis ning see on üks oluline sündmuskoht seal. Salapärane Šotimaa saar, vana tuletorn ja tormine meri lõid kohe pingelise ja kergelt kõheda meeleolu. Lugu algab sellega, et üks noor poiss, Alan, leitakse tuletorni juurest surnuna. Kõik viitab enesetapule, aga juba esimestest hetkedest on tunda, et midagi ei klapi. Miski selles loos on lihtsalt liiga... vaikne ja liiga hästi peidetud. Saarele saabuvad uurijad George ja Richie, et juhtumit lähemalt uurida. Aga muidugi ei võta kõik kohalikud neid sugugi avasüli vastu. Saar on väike ja kinnine, inimesed justkui peidavad midagi. Igaüks tundub kahtlane, aga samas on nad kõik ka nii inimlikud. Sa ei tea kunagi, keda tegelikult usaldada. Saar ise on omaette tegelane. See on karm, metsik ja natuke müstiline. Vana legend kolmest kadunud tuletornihoidjast toob loole juurde natuke ajaloolist mõistatuse hõngu. Mulle meeldis, et tegevus oli mitte liiga kiirustav. Torm hoiab detektiivid saarel lõksus, mis annab loole lisapinget – nad ei saa kuskile minna, nad peavad kogu aeg olema kohal ja tähelepanelikud. See loob kinnise keskkonna, kus saladused ja kahtlused hakkavad aina rohkem pinnale ujuma. Ei osanud alguses sellist pööret oodata tõe päevavalgele tulemisel. Mitte ainult selle pärast, mis juhtus, vaid ka selle pärast, miks see juhtus. See pani mind mõtlema, kuidas mõnikord vanad saladused ja tegemata valikud võivad ulatuda aastakümnete taha ja mõjutada ka neid, kes pole sündinudki siis, kui kõik algas. Soovitan seda raamatut kõigile, kes armastavad põnevust, saari, vanu saladusi. Kogu aeg on midagi õhus, aga sa ei saa päris täpselt aru, mis. Ja lõpuks nagu hea krimi puhul ikka kõik tükid langevad paika. Lugu oli veidi kõhe, aga piisavalt põnev ja ettearvamatu. Tegemist on autori esikromaaniga, ma loodan, et see ei jää tema viimaseks ja järgmised tulevad sama pingelised. 

Kirjanik ja detektiiv

7. Roimarlik rida
Sari: Hawthorne ja Horowitz #3 
Autor: Anthony Horowitz
Tõlkija: Sash Veelma
Kirjastus: Tänapäev 2024
352lk./1882lk.

Lugemise väljakutse 2025: 1. Raamat isiklikust lugemisnimekirjast

Endine politseiuurija Daniel Hawthorne ja kirjanik Anthony Horowitz kutsutakse esinema kirjandusfestivalile Alderney saarel kuigi nende esimene raamat on alles ilmumas. Horowitz arvab, et nüüd ta saab olla omal mänguväljakul ja olla Hawthornest teadmiste poolest üle, kuid nad satuvad otse keset mõrvalugu ja jäävad tapjaga väiksele saarele. Muidugi peab Hawthorne asuma kohalikult politseile appi, sest sellel saarel pole kunagi olnud ühtegi mõrva ja politseil puudub igasugune kogemus uurimisel. Horowitz saab aluse kolmanda raamatu kirjutamiseks.

Ma ei saa öelda, et Horowitz oleks mu lemmik, aga kuidagi on sattunud nii, et kõik tema eesti keeles ilmunud raamatud on loetud ja uued satuvad koheselt ka lugemisnimekirja. Need raamatud sobivad ka mu mehele ja seetõttu ehk satuvad kiiremini ka minu lugemisse, et üks toomine raamatukogust kahele lugejale. Seekord läks mul natuke kauem ära arvamine ja kaasosaline jäigi avastamata. Lõpus äratas kirjanik huvi juba järgmist osa oodata, et kas seal hakkab vaikselt Hawthorne taust selguma, tema saladused paljastuma. Poti ässal oli ka oma lugu selles raamatus täitsa olemas. Mulle meeldis ja soovitan neile, kes ei armasta väga veriseid tapmislugusid. See osa läks veidi kiiremas tempos kui eelmised.