Imeilus naine - kas libarebane või kooljas?

5./29. Libarebased ja kooljad

Autor: Pu Songling

Tõlkija: Andres Ehin

Kirjastus: Eesti Raamat 1986

320lk./1374lk./7455lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: libaloomad

Pu Songling (1640–1715) on Hiina kirjanik. See raamat sobib neile, kellele meeldivad salapärased ja veidi kõhedad lood. See on kogumik lühijutte, kus päriselu ja müstika segunevad nii loomulikult, et piir reaalsuse ja fantaasia vahel muutub häguseks. Peategelasteks on libarebased, kooljad ja muud kummalised olendid, kes satuvad inimestega kokku igasugustes ootamatutes olukordades. Paljud jutud on romantilised, kus noor mees armub kaunisse naisesse, kes hiljem osutub libarebaste suguvõsast pärinevaks olendiks või hoopis kooljaks. Mõni on naljakas, mõni aga päris hirmus. Just see mitmekesisus teebki raamatu huvitavaks, sest kunagi ei tea, milline nüüd järgmine lugu on. Kuigi paljud lood on sarnased, siis ikka on neis midagi erinevat. Aga üks on ühine, soov olla armastatud ja leida enda kõrvale ilus ja armas kaasa. Kuid üldiselt kui mees nägi imeilusat naist, siis ta oli kindlasti kas libarebane või surnud ja enamasti ükski mees seda ei adunud enne kui oli hilja.

Kuigi need jutud on kirjutatud rohkem kui 300 aastat tagasi, ei tundu need sugugi vanamoodsad. Pu Songling oskas oma lugudesse põimida inimeste igavikulisi hirme, lootusi ja püüdlusi. Ta kirjutas lihtsas ja elavas stiilis ning paljudes lugudes on ka terav ühiskonnakriitika tolleaegse Hiina valitsemissüsteemi ja korruptsiooni kohta. Songling põimib omavahel Hiina rahvapärimuse ja fantaasia, sest need lood ei ole lihtsalt hirmutamiseks, vaid annavad ka väikese pilgu mineviku maailma ja inimeste uskumustesse. Raamat viib Hiina vanadesse legendidesse, kus tavalised inimesed võivad igal hetkel sattuda libarebase küüsi või avastada, et nende naabruses elab hoopis kooljas, liikuda siin ja sealpoolses maailmas edasi-tagasi või omada võluvõimeid. 

Ühest küljest oli see Hiina vana maailm, tema folkloor ja filosoofia huvitavad, aga seda oli raske pikalt järjest lugeda, eriti õhtul väsinult. Seetõttu võttis lugemine mitu nädalat. Pigem on see raamat, mida võikski lugeda mõne loo kaupa hästi pika aja jooksul, siis püsib põnevus ja raamat ei muutu igavaks ning veidi rutiinseks. Jälle üks väga pikalt riiulis seisnud raamat lõpuks loetud.

Olemise mõte

23./301. Existerion

Autorid: Veiko Belials, Marek Simpson

Kirjastus: Varrak 1999

139lk./3368lk./51775lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 detsember: Raamat, mille autoriks on üks raamatusoovitusi jaganu (september)

Lugu sellest, kuidas inimene kohtub Universumi Mõistusega ja esitab talle klassikalise küsimuse elu ja olemise mõtte kohta. Et aga väeti inimene seda vastust kuidagi välja ei kannataks, hakkab Mõistus talle lugusid jutustama. Lood räägivad reetmisest ja usust, eneseohverdusest ja argusest, armastusest ja vihkamisest ja kõigist teistest tunnetest ja tegudest, milleks on võimelised Universumi asukad.

Mõtteid oli, pisikesi lugude katkeid ka. See on nüüd selline raamat, mida ei saa möödaminnes ja unise peaga lugeda, pigem vajab iga sõna süvenemist ja ka ridade vahelt uurimist, mõtlemist ja mõtestamist. Saan aru, et väga paljudele see raamat meeldib, just neile, kes otsivad raamatust mingit tarkusetera, mõtisklust. Mina pigem otsin raamatust tegevust, seiklust ja sinna juurde ka mingit uut teadmist ja tarkust. Kindlasti hea raamat, aga mitte otseselt minu tassike teed.

Ärge tapke udupuid udusel mäel!

2./280. Udupuude raamat

Autor: Anja Portin

Tõlkija: Triin Tael

Kirjastus: Vesta 2024

373lk./604lk./49011lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 august: lasteraamat

See on nüüd jälle üks raamat, mis täitsa ise lugemist nõudis ja mu lugemisjärge julmalt vahele trügis. Ma küll plaanisin, et vaid need raamatud, mis mul väljakutsete jaoks vaja on, sest ma muidu ei jõua kõiki väljakutseid loetud, aga läks ikka nii nagu alati, et ma ei suuda ühelegi raamatule ära öelda. On siis tegemist sellega, et nad tahavad minu juurde elama tulla või vaid lugemisse kohe ja praegu tükkida. Selle raamatu lugu sai alguse sellest, et üks päev pidin tööl (raamatukogus) andma lõunat lastesaalis, kus ma tavaliselt ei tööta. Seisan siis mina seal, hetk vaikust, kedagi ei ole, libistan silmadega üle riiulite ja järsku kukub üks raamat uudiskirjanduse riiuli peal vehkima ja hüppama. No mis mul üle jäi, pidin minema uudistama, mida ta võimleb seal. Selgus et tükkis minuga koju kaasa, tal oli seal riiulis kole igav. Ja ta teadis, et ma just just olin lugenud raamatut "Raadio Popov", mis mulle väga meeldis. See raamat on siis sama autori uus raamat. Loomulikult ei olnud mul südant jätta see raamat sinna nukralt seisma minu poolt põlatuna. Tõin ta koju ja hakkasin lugema. Nüüd ma tean, et mul on veel üks lemmikkirjanik Soome lastekirjanike seas kindlalt juures. Väga hästi kirjutatud raamat ja kui süžee kohta võib ehk kohati veidi nuriseda ja uskmatust avaldada, siis kirjutamise stiil on väga ladus ja mõnus. Kindlasti ka tõlkija hea töö siinjuures omab rolli. Peategelaseks taas laps, kes peab täiskasvanute vastutustundetu tegevuse või tegematuse pärast kannatama. Peategelane kaheteistaastane Magda Mustlind kaotab hirmsas õnnetuses ema ning peab õppima, kuidas üksi hakkama saada. Õnneks pole ta päris üksi, vaid tal on Kastan – maailma parim koer. Õigupoolest pääseski Magda tänu Kastanile. Nad asuvad kahekesi otsima Magda tädi, keda tüdruk pole ealeski kohanud, kuid eksivad ära Udumäe tippu katvas salapärases paksus udus. Siit saab alguse unustamatu seiklus maailmas, mida valitsevad udupuud eesotsas kogu elu allika, iidse ja tohutu Igikorbaga. Viimasest raamatututvustus lausest saab aru, et tegemist siis fantaasiamaailmaga, aga see on seotud sedavõrd hästi reaalse maailmaga, et vaatamata maailmale, mis reaalselt ei eksisteeri (aga kes teab, võib olla kusagil mägedes siiski eksisteerib) on kogu tegevustik ja tegelased väga realistlikud kajastades reaalse maailma probleeme. Eeskätt siis on raamatus keskkonnaprobleemid aluseks, millele rajanevad ka inimprobleemid, suhtlemine, perekond ja suhtumine loodusesse, kaasinimestesse, loomadesse. Hästi lastepäraselt kirjutatud, samas väga loetavad raamatud täiskasvanutele, mitte mingil juhul ei ole tegemist lihtsa raamatuga. Täiskasvanute tasandil on välja loetavat lihtsalt natuke rohkemat kui ehk laps sealt välja loeb. Mulle selline lastekirjandus meeldib, kus räägitakse rasketel teemadel, mida ka lapsed peaksid teadma lihtsalt ja arusaadavalt ka täiskasvanutele, lastest rääkimata. See on raamat, mida tõesti soovitaks sellistele 10-14 aastastele, kellele meeldib lugeda.

Need värvid, need värvid...

Pildil: Sigrid Uiga "Ema lapsega"

14./273.  Inimene värvilises maailmas. Värvimonograafia

Autor: Sigrid Uiga

Kirjastus: Angestel 2002

144lk./2052lk./47210lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #15 (populaarteadus)

Sigrid Uiga (20. juuli 1922, Tallinn – 8. juuli 2007) oli eesti maalikunstnik. 1961–1969 töötas ta kunstiõpetajana Tallinna 20. Keskkoolis. 1969. aastast kuni pensionile minekuni oli Sigrid Uiga Tallinna Pedagoogilise Instituudi maali­õppejõud. Raamat toetub pikaajalisele ja mitmekesisele isiklikule kogemusele nii kunstnikuna kui õppejõuna. Mida värvid tähendavad, kuidas neid saadakse, kuidas on erinevates uuringutes ja psühholoogide poolt kajastatud seda, mis on ühised arvamused, mis erinevad. Ta ise on samuti viinud läbi või juhendanud mitmeid värve kajastavaid uurimustöid, kuidas inimesed järjestavad värve meeldivuse alusel ja kas on mingi seos nende isikuomadustega sõltuvalt sellest. Kas mingil eluetapil on inimestel sarnased värvieelistused (uuringutesse olid kaasatud erinevatel aegadel õpilased ja tudengid). Kuidas on keelde tulnud värvid ja kuidas neid värve saadakse. Väga põhjalik ja huvitav värvide analüüs, mida ta on teinud pikkade aastate jooksul, kogunud kokku erinevaid seda teemat kajastanud materjale. Tegemist on küllaltki spetsiifilise lugemisega, õpikuna või siis neile, keda asi huvitab , samas raamat on kirjutatud hästi loetavalt ja arusaadavalt ka neile, kes teemas sees ei ole. Minule oli väga huvitav lugemine, kuna see teema on viimased kuud mind lõksu püüdnud ja mida rohkem ma seda uurin ja loen, seda enam see mind paelub. Kui palju on maailmas värve, millest me lihtsalt mööda käime, mõtlemata, miks see just seda värvi on ja mida see värv meile võiks öelda, kui me seda oskaks lugeda nagu kirjatähti. Pildil on Sigrid Uiga maal "Ema lapsega". 

Mida peaksid teadma alavääristamisest

8./267.  Vastikud inimesed

Autor: Jay Carter

Tõlkija: Tanel Saimre

Kirjastus: Eesti Ekspressi Kirjastus 2004

103lk./1039lk./46197lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #2 (populaarteadus)

Iga kuu alguses otsin pingsalt raamatuid, mis sobiks teemasse. Ja siis on raamatud, mis leiavad ise tee minu juurde, kohe suruvad ennast kätte, et loe mind, ma ju sobin väga hästi siia. Sama lugu oli ka selle raamatuga. Mul olid juba paika pandud, mida kindlasti loen, mida võiks ka lugeda kui aega jääb ja siis kui ma üldse enam teemasse uusi raamatuid ei otsinud, siis järsku hüppas riiuli põhjast see raamat välja ja nõudis lugemist. Mis mul siis üle jäi, ma ju ei suuda ühelegi raamatule ei öelda. 

Raamat käsitleb mürgiste inimsuhete mõju inimese vaimsele heaolule ja pakub praktilisi juhiseid nende vältimiseks. Autor, tuginedes aastakümnete pikkusele kogemusele, selgitab, kuidas tuvastada alavääristavaid inimesi, kes kahjustavad sinu eneseväärikust ja toituvad sinu negatiivsetest emotsioonidest. Olgu selleks ülemus, pereliige või partner, sellised inimesed võivad tekitada püsivat emotsionaalset kahju. Kes need inimesed on, kes teisi alavääristavad ja kas nad ka ise oma käitumisest aru saavad? Kuidas alavääristamine sageli muutub ringiratast edasi liikuvaks. Kas on olemas inimesi, kes enda käitumise ja olemisega ise kutsuvad teistes esile alavääristaja? Kuidas lahendada konflikte ja vabaneda manipuleerimisest. Mis on põhjus, mis tagajärg ja kuidas seda kõike muuta. Mida teha, kui oled sattunud alavääristaja huviorbiiti tööl või kodus. Kas on üldse võimalik rahumeelselt leida lahendus või ei jää muud üle kui lihtsalt lahkuda? Palju mõtteid andev raamat, aga minu jaoks jäi soovituste koha pealt veidi kesiseks. Natuke liiga teoreetiliseks. Enamusel inimestel on mingil ajahetkel olnud kokkupuude kellegagi, kes manipuleerib, alavääristab, kelle ego on ülisuur. Kolm alavääristaja tunnusjoont: ego, ülbus ja eneseõigustus. Kiire lugemine ja isegi ei saa otsest vastust kuidas pääseda alavääristaja kütkest, siis paneb ehk aru saama kui oled sinna kütkesse sattunud ja teistpidi, endas ära tundma olukorrad, kus käitud ise alateadlikult alavääristavalt.

Kuidas olla edukas vananemisel

3./214. Avameelselt vananemisest. Võidab see, kes oskab vanaks saada

Autor: Kai Saks

Kirjastus: Tervisekirjastus 2019

292lk./459lk./37053lk.

Koduriiuli väljakutse september: Sel raamatul mu riiulis on järjehoidja vahel. Alustasin kunagi, aga ta on ikka veel lõpetamata!

Uhh, see läks küll nüüd üle noatera. Mul oli sellele kategooriale vastavaid raamatuid riiulis täpselt üks! No mis teha, kui olen selline lugeja, kes raamatuid pooleli ei jäta. Ja kui mõne ikka olen mingil ajal jätnud, siis seda raamatut lihtsalt enam mu riiulis ei ole ka, rääkimata järjehoidjast seal vahel. Aga kuna selle aasta üks suure väljakutse teema oli "Raamat, mis jäi eelmisel aastal lõpetamata" ja ma 31.detsembril lõpetasin viimase pooleli oleva raamatu lugemise, siis kiiruga haarasin 5-6 raamatut lugemist ootavate raamatute virnast ja lugesin kõigil esimese lehekülje läbi ja järjehoidja vahele. No, et ikka oleks sinna teemasse midagi panna. Nüüdseks on kõik teised raamatud läbi loetud ja kuhugi teemasse paigutatud, aga see raamat ühel hetkel rändas öökapilt riiulisse tagasi, et küll ma ükskord loen, kui aega muude väljakutsetega saan. Nüüd siis päästis päeva, või õigemini kuu. 

Mida teevad kõik inimesed samal ajal? Vananevad. Vanaks ei saada äkki, see protsess algab juba inimese sünniga. Mõnel inimesel läheb see vananemise protsess valutumalt, teisel keerulisemalt. Mõni tunnistab juba üsna noorelt, et on nüüd vana, teine ei taha ka kõrges eas sellega leppida. Tegelikult on kogu elu ettevalmistus vanaduseks, et seda siis vääriliselt hinnata. Nendele, kes on «osanud» vanaks saada, seda isegi koos haigustega, on kingituseks ilus pikk rahuloluaeg elu lõpus, kus on aega selgust saada nii iseendas kui maailma asjades. 

Selles raamatus on juttu sellest, kuidas elukaare jooksul muutuvad meie keha ja vaim, suhtumine iseendasse ja ühiskonna suhtumine meisse ning kuidas nende muutustega võimalikult valutult toime tulla. On ka soovitusi, kuidas hoiduda enneaegsest vananemisest, mida teha sagedasemate vanaea haiguste ärahoidmiseks, kuidas märgata esmaseid haigustunnuseid ja kust otsida abi. Haigustest vanemas eas ja erinevatest füsioloogia muutustest oli minu arust isegi liiga palju selles raamatus juttu. Kuidas tulla toime iseenda või kellegi teisega kui tema keha hakkab alla andma. Samuti oli pikalt juttu dementsuse sündroomiga inimestest ja kuidas käituda kui sinu lähedast see tabab. Tegelikult ega ikka ei kujuta lugedes seda täpselt ette ja eks iga inimene on ka erinev. See on katsumus kindlasti ka kõikidele kõrval seisjatele ja võib olla isegi suurem. Mina ei ole sellega kokku puutunud, sest meie peres on olnud need vanemaealised alati need kõige teravamad pliiatsid ja parema mäluga kui noorem põlvkond. 

Alguses võiks seda raamatut lugeda noorem inimene selleks, et saada aru, kes need vanemaealised sellised siis ikka on ja miks nad sageli on just sellised nagu nad on. Vanemas eas võiks seda raamatut lugeda selleks, et aru saada, mis minuga toimub, kas see ongi normaalne ja kuidas oleks parem ja edukam vananemisel. Kuna ma olen kõike seda just eelmisel aastal ülikoolis õppinud, siis mulle selles raamatus midagi uut ei olnud. Lihtsalt sattus nüüd nii hästi mu lugemislauale, et tuletas kõike suvel äraunustatut järgmisel nädalal algavaks uueks kooliaastaks meelde.

 

Alla 65 kohustuslik, mitte keelatud

20./206. Alla 65 keelatud

Autor: Jaak Aru

Kirjastus: Otto Wilhelm 2024

128lk./4522lk./35599lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #7 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #17 (vabatahtlik)    

Mis sellel raamatul õppimisega seost on? Esiteks õpin ma magistriõppes hetkel kogukonnatööd vananevas ühiskonnas ja see raamat on täpselt sellest, mida me esimene aasta õppinud oleme. Teiseks just täna lugesin Eesti Päevalehe artiklit, et miks meid ei õpetata vanaks saama? Igasugu muid asju õpetatakse, aga seda kuidas saada edukalt hakkama vananemisega ja mis see kõike võib kaasa tuua, seda mitte. Seetõttu, ma parandaks selle raamatu pealkirja ära. Alla 65 kohustuslik. Kui mitte varem, siis neljakümnendates tasuks küll juba seda raamatut uurima hakata, siis on veel võimalik oma elus mitmeidki asju muuta nii, et pensionäri staatusesse jõudes oleks valutum muutuseid vastu võtta või jätkata vanal moel. See on üpris pealiskaudne raamat tegelikult, puudutab küll paljusid valdkondi, aga pinnapealselt. Seega on just paras raamat teha algust teadmistega, mida elu edaspidi võib tooma hakata, kui jõuda vanusesse 65+. Lõpus viimane peatükk on tegelikult mõeldud neile, kes peavad maid jagama pessimistlike ennast diskrimineerivate vanemaealistega. Kuigi autor on töötanud eakate arstina ja seega erudeeritud mees, siis ta kasutab väga lihtsat keelt asjade kirja panemiseks ning kohati kasutab slängväljendeid nagu penskar. Kas te teate mis asi on reietamine? Ei tea, aga siis peategi selle raamatukese läbi lugema, et teada saada. Igatahes soovitan seda raamatut kui lühike algõpetus vananemisse ja lugeda siis, kui peate ennast veel nooreks, hiljem on juba hilja. Üldjoontes mulle raamat meeldis ja need super ägedad tehisaru poolt joonistatud pildid seal raamatus!!! Kuna ma olen selles teemas juba veidi edasijõudnum, mitte enam algaja, siis mulle jäi kohati liiga pinnapealseks, oleks tahtnud sügavamale sisse minna mõnda teemasse. Huumorit veidi oli, aga oleks tegelikult isegi oodanud veidi tugevamat ja mustemat kohati. Just tänu pealkirjale ja nendele piltidele. Ühesõnaga, soovitan lugeda. 

Artikkel: „Mind pole kellelegi vaja...“ Miks meid ei õpetata vanaks saama?
 

Kuidas inimene suudab nägusid tuvastada

10./196. Tuttav või tundmatu? Näotuvastus psühholoogias ja õiguses

Sari: Elav teadus 45 

Autor: Kristjan Kask

Kirjastus: Argo kirjastus 2024

191lk./1993lk./33070lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #9 (populaarteadus)

Kui ma tavaliselt loen ikka niipidi, et enne teema ja siis raamat, siis seekord oli vastupidi. Teadsin, et tahan seda raamatut lugeda ja siis vaatasin, et oi, see sobib ju ilusti ohuteemasse. Raamat suures osas räägib ju kurjategijatest ja nemad on ühiskonnas ohuks. Samas see raamat tõi välja ka küsimuse, kumb on halvem, kas see oht, et kurjategija jääb tuvastamata või oht, et süütu inimene tuvastatakse kurjategijana ja peab kandma karistust kellegi teise eest. Ma ei tea kui palju seda Eestis juhtub, autor ei olnud seda raamatus välja toonud, aga Ameerikas on ikka väga palju neid, kes süütult aastaid ja aastakümneid trellide taga süütult istuvad, sest keegi kusagil tuvastas valesti, keegi jättis oma töö krrektselt tegemata, keegi kallutas tunnistajat jne. Kurjategija näotuvastuses mängib väga palju asju rolli. Millises olukorras see toimus, sageli ju halvas valguses, kiiresti, hirmuolukorras, mitu kurjategijat, maskides, liikumises, küljelt jne. Kui tegemist on relvasituatsiooniga, siis jälgitakse pigem relva kui kurjategija nägu. Ja see inimese mälu, see pole ju kunagi usaldusväärne, eriti veel pingelises olukorras. Raamatus on küll suuresti juttu eksperimentidest, kuid minu arust eksperiment laboritingimuses või reaalses olukorras toimuv kallaletung - need on ikka kaks erinevat asja ja suudad neid fikseerida erinevalt, samuti mällu salvestada erinevalt. Ning igakord kui mõne mälestuse mälust esile kutsud, siis paratamatult see mälestus veidi moondub. Ja mingid detailid paratamatult mälust hääbuvad. Seega kui usaldusväärne on mälu tundmatu näo suhtes, mida oled hirmusituatsioonis vilksamisi näinud kuude pärast, kui kurjategija peaks olema kinni võetud? Juttu oli ka fotorobotitest ja kuidas nende tulemusel on leitud kurjategijad. Kuidas kunagisest kunstniku joonistusest on fotorobotitega tehtavad näod väga palju edasi arenenud ja nüüdseks sageli vägagi tuvastatavateks muutunud. Huvitav oli ka see, kuidas näiteks piirivalvurid peavad suutma inimese ja tema dokumendifoto sarnasuse tuvastada. On küll juba kasutusel automaatsed tuvastajad, aga need ei pruugi inimest tuvastada kui tal on dokumendis aastate tagune foto (iga aastane passivahetus?). Igatahes kusagil lennujaamas üritasin ka ise sellisest automaadist läbi pääseda ja see suunas ikkagi läbi piirivalvuri mind, ju siis mu passipilt ei läinud kuidagi minuga kokku. Kuid tehnika areneb ja tehisintellekt samuti, seega ehk on tulevikus siiski lihtsam inimesi tuvastada ja kaob ära inimlik eksimisfaktor. Väga huvitav raamat, soovitan lugeda. Sain raamatust teada, et mul on assotsiatiivne prosopagnoosia, seega vabandust, kui ma ei tunne kedagi kogemata ära, keda peaks. 

Sooduspilet - kas privileeg või alavääristus?

31./186. Soodushinnaga sõit. Kunst olla pensionär

Autor: Merete Mazzarella

Tõlkija: Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak 2022

280lk./ 5576lk./31077lk.

Lugemise väljakutse 2024: 31. Hallpead austa, kulupead kummarda! Raamatu peategelasteks on vanemaealised inimesed

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #16 (vabatahtlik)   

Mida tähendab pensionile jäämine? Mida mõtlevad ja tunnevad pensionärid? Kuidas teised inimesed neisse suhtuvad? Mida üldse tähendab ühe inimese jaoks selle joone ületamine, et nüüd sa oled nagu ametlikult vana? 

Merete Mazzarella on Soome kirjandusprofessor, kes saab 64 aastaseks ja lahkub töölt ülikoolis. Raamat pajatabki tema mõtteid mõned kuud enne pöördepunkti jõudmist ning esimesi aastaid pensionärina.

Üheselt ei saa öelda, mida pensionile jäämine tähendab. Mõni igatseb seda aega, teine tunneb kabuhirmu, aga kummalegi ei pruugi tegelik pensionile jäämine kujuneda selliseks, kui nad seda ette kujutasid. Samas on see kindlasti üks verstapost inimeste elus. See tekitab küsimusi ja mõtteid inimese minapildi kohta, teiste pildi kohta sinust ja sinu kohast ühiskonnas. Üllatavalt vähe räägitakse ja mõeldakse, mida pensionile jäämine siis üldse tähendab. Kui peab järsku maha astuma keerlevalt töökarusellilt. Samuti arutleb ta üldse töö olemuse üle ja kuidas see on aja jooksul muutunud. Mitmel korral arutleb ta ka fraasi üle: vanasti oli parem, parandades, et tegelikult oli vanasti lihtsalt teistmoodi. 

Raamatus ei ole vaid arutlused ja mõtisklused, vaid ka sellel eluperioodil autori läbielatust, perekonnast, sõpradest, töökaaslastest, kokkupuutest ametiasutuste ja teiste inimestega. Väga palju on vihjeid erinevatele kirjandusteostele, aga ka ühele doktoritööle, mille oponendiks ta just enne koju jäämist saab. Selle pealkiri on „Loobumise kunst“ ja see räägib vananemise kuvandist läbi aegade, peamiselt ilukirjanduses. Seda doktoritööd tahaks ka ise väga lugeda, sest teema haakub mu magistriõpingutega ülikoolis. Üldse oli selles raamatus väga palju mõtteid, mida olen isegi ülikooli loengutelt kaasa saanud, aga millele ise varasemalt ei osanud tähelepanu pöörata või sellest mõelda, sest enda arust ju oled alati noor, ka siis, kui see pensionile jäämise aeg kätte jõuab. Autor keeldus minemast pensionäride klubisse, sest need on ju mõeldud vanadele inimestele, aga tema on ju alles ikka noor, mis sellest, et pensionil. Tema jaoks oli suur šokk kui bussijuht müüs talle mõned kuud enne pensionile jäämist küsimata soodushinnaga pileti. Loomulikult naine hakkas protestima ja nõudis täishinnaga piletit, ta ju pole veel pensionär! Tal oli endal ettekujutus, et kui ta kunagi pensionile jäädes ise küsib soodushinnaga piletit, siis müüja imestab, et te olete juba pensionil, ei oleks kuidagi arvanud! Samas pidid Soomes ja Rootsis paljud pensionieas inimesed ostmagi täispileti, sest soodushinnaga pilet tekitab neis alaväärsust.
Väga hästi ja sümpaatselt kirjutatud raamat, soovitan lugeda mitte ainult pensionil olijatel, sinna eluetappi jõudvatel, vaid ka noortel inimestel.

Kas mõistusel on piirid või mahub sinna lõpmatus?

27./120. Piirideta mõistus. Õppida, juhtida ja elada tõketeta

Autor: Jo Boaler

Tõlkija: Raul Kilgas

Kirjastus: AS Äripäev 2021

240lk./4371lk./20312lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #6 (populaarteadus)

Raamat sai loetud küll mai viimastel tundidel, kuid kohe postitust tegema ei suutnud hakata.  Eelmisel aastal lugesin üsna mitmeid aju ja mõistusega seotud raamatuid ja seetõttu kohati tundus see raamat juba tuttavana. Oi, sellest ma juba lugesin, jah, see tundub küll nii olema! Sellised mõtted tekkisid tihti keset lugemist. Enamus meist on veendunud, et meie võimetel on piirid. Teadus aga ütleb, et see pole sugugi nii. Jo Boaleri „Piirideta mõistus“ pakub ohtralt tõendeid, mis kinnitavad, et tegelikult on meie aju ääretult paindlik ja õpivõimeline. Raamat oli suures osas keskendunud matemaatika õppimisele, aga selgitas, et seda on võimalik üldistada ka näiteks kunstile ja muusikale. No matemaatika osas ma võin nõustuda, aga kunsti ja muusika osas siiski mitte. Jah, kuidagi võid sa ju need asjad ka ära õppida, aga no tippmuusikuks sa ikka kuidagi ei saa kui sul täielikult puudub muusikaline kuulmine ja rütmitunne. Võid ju neid ka õppida ja neis paremaks muutuda, aga mitte tipptasemel. Hetkel oskab tehisintellekt igatahes minust hulga paremini muusikat kirjutada, laulda ja joonistada. Seega ma endiselt ei kipu selles valdkonnas tema ega kunstnike-heliloojate-lauljatega võistlema. Matemaatika oli mul koolis alati väga kerge kuni gümnaasiumi lõpuosani. Siis õpetaja kasutas gümnaasiumi õpiku asemel ülikooli ülesande raamatut ja matemaatika ei olnud enam midagi, mis oleks tulnud ilma vaeva nägemata, pingutamata. Mul tuli piir ette ja kahjuks ei osanud siis keegi panna mind mõistma, et mõistusel ei ole piire, mõistus areneb edasi vaid pingutades. Uuringud näitavad, et kui matemaatikapelguril tuleb arvudega pistmist teha, aktiveerub tema ajus hirmukeskus – seesama, mis erutub, kui näeme madu või ämblikku – samas kui probleemilahendamiskeskuste aktiivsus kukub oluliselt. Ma arvan, et mul otseselt ei aktiveerunud hirmukeskus, pigem ütleks, et see oli tülgastuskeskus. Ei olnud piisavalt huvi enam, korraga oli matemaatikat liiga palju ja liiga rasket, ei viitsinud pingutada piisavalt. Aga see muutis minu elu, sest kui enne gümnaasiumit oli huvi minna matemaatikat edasi õppima, siis tänu gümnaasiumi aegsele matemaatikaõpetajale läksin matemaatikast hästi kauget asja proovima õppida ja kukkusin läbi. Raamat aga lükkab üheselt ümber meid kammitsevad väärarusaamad ning selgitab, kuidas iseenda ja teiste potentsiaali paremini avada. Lisaks teaduse viimasele sõnale toob Stanfordi ülikooli professor välja kuus õppimise võluvõtit, mis panevad aju teisiti tööle. Need ei muuda üksnes uskumusi tegelikkusest, vaid ka tegelikkust ennast, sest mõistes oma päris potentsiaali, avanevad küljed, mida siiani eitasime. Kahjuks mina neid võluvõtmeid omal ajal ei tundnud ja ka paljude meesõpetajate endi suhtumine oli, et osade õpilaste pea reaalaineid ei võta ja no nende hulka kuuluvad 100% tüdrukud, või vähemalt 99%. Mäletan siiani oma esimest füüsikaõpetajat, kes kohe esimesele tunnil tegi selgeks, et tema aines tüdrukutel pole võimalustki üle nelja ja kuidas ta siis esimese veerandi hindeid välja pannes (siis tohtis seda veel teha avalikult terve klassi ees) pidi oma sõnu sööma, sest ta pidi mulle hinnet pannes ütlema: "Siin ei ole midagi teha, viis" kuna mul ei olnud veerandi jooksul ühtegi teist hinnet. Edaspidi muidugi ta enam nii lahke ei olnud või siis ma enam nii väga ei viitsinud pingutada õppimisega. Raamatus on küllalt palju just selliseid minuga sarnaseid näiteid, kus meesõpetajad või õppejõud viivadki naistudengid sinnani, et need lahkuvad koolist või tugevamad saavutavad oma eesmärgi peale seda, kui on saanud kelleltki tuge, et nad on võimelised ikkagi, neil on potentsiaali. Raamat on väga huvitav ja soovitan lugeda või anda lugeda oma teismelistele/üliõpilastele, kellel on raskused ning kes ütlevad, et nende pea ei võta ja tahavad midagi katki jätta.

Järjekordne mõrv lükkab pulmad edasi!

8./101. Mõrv Keyhaveni lossis

Sari: Stella ja Lyndy mõistatused 3 

Autor: Clara McKenna

Tõlkija: Nele Mikk

Kirjastus: Eesti Raamat 2023

269lk./1428lk./17369lk.

 

Ajaloolise kriminaalromaani tegevus toimub Inglismaal New Foresti piirkonnas 1905. aastal. Tegemist sarja kolmanda osaga. Isepäise Ameerika pärijanna Stella Kendricku ja vikont Lyndy Lyndhursti pulmadeni on kõigest paar päeva, kas nüüd läheb kõik nii, nagu noored plaanivad või tuleb neil taas mõne mõrva ja mõrvariga kokku puutuda? Nojah, juba pealkirigi reedab, et seal lossis on tegemist järjekordse mõrva, mitte pulmadega. Kes on need tegelased, kes pulmade nimel kohale jõuavad, nii kutsutult kui kutsumata. Ja mis salapärased tegemised ümberringi toimuvad, eks seal ole ikka ka taas hobused mängus. 

Tegemist sellise kergema ajaloolise krimilooga, kus tähtsal kohal nii armastus, hobused, võidusõit kui igasugused suhted ja isiksused. Peategelased on sümpaatsed, kuid mõnda kõrvaltegelast tahaks ikka kohe raputada. Tegevus toimub aristokraatlikul Inglismaal mis põrkub oma konservatiivsuses kokku uuendusliku Ameerikaga. Täitsa mõnusad kerged raamatud, saab aimu sajandi tagusest elust ning armastus-suhted on krimist ehk isegi olulisemal kohal. Kerge krimi austajatele soovitan väga. 
 

 

Noorte krimi

17./64.  Külmunud kaunitar

Autor: Lexa Hillyer

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

349lk./3278lk./11579lk.

Polegi ammu ühtegi noortekat lugenud. Vahel on nii, et mõni raamat kohe sokutab ennast näppude vahele ja jõuab täiesti plaanide väliselt lugemisse. Selle raamatuga läks just nii. Ma loen küll aeg ajalt ka noortekaid, kuid otsene sihtrühm ma pole juba ammu. Kuidagi see kaanepilt pani raamatut kätte võtma ja kuna tagakaanel lubati noorte krimi, siis see krimi sõna otsustas selle, et see raamat jäi raamatukogus näppude külge. 

Selle raamatu peategelasteks on kolm õde 15, 16 ja 17. Kõik erinevad oma iseloomult. Vanim õde on korraliku õpilase musternäide ja siis ühel päeval leitakse ta surnuks külmununa. Mis juhtus, kes on süüdi? Vahi alla võetakse naabripoiss, kes on neile nagu vend. Keskmine õde ei usu, et poiss süüdi on ning hakkab omal käel uurima õe surma. Raamatus selgub ka noorema õe lugu. Nagu noorteka puhul ikka on märksõnadeks armumine, kool, narkootikumid, alkohol, peod, suhted vanemate, sõprade ja teiste noortega, saladused, tunded, õiged ja valed otsused. 

Usun, et see raamat on huvitavam õiges vanuseklassis olijale, kes suudab paljude nende asjaoludega samastuda, minul pole paljude seal puudutatud teemadega olnud ka oma nooruses puutepunkte, kuna ajastu oli siis teistsugune kui tänapäeval. Võib olla oli tahetud siia mahutada natuke liiga palju erinevaid probleeme noortemaailmast, see ei võimaldanud minna mitme probleemiga veidi rohkem süvitsi, et arusaada põhjuseid. Kuid üldiselt loetav. Pigem ikka selline noortepsühholoogia ja probleemid, mitte otseselt krimi. Põnevust oli vähe, küllaltki emotsioonitu minu jaoks, võib olla noortele mitte.

Miks me ei maga piisavalt kui uni nii kasulik on?

14. Miks me magame? Une ja unenägude vägi

Sari: Elav teadus #16  

Autor: Matthew Walker

Tõlkija: Triin Olvet

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

390lk./3305lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #3 (populaarteadus)

Ma terve eelmise aasta üritasin seda raamatut kuhugi Argo väljakutse teemasse sokutada, aga ei õnnestunud, nüüd lõpuks sain riiulist võtta ja lõppude lõpuks läbi lugeda. Lugesin ja lugesin ja siis tekkis küsimus, et miks me siis ikka ei maga? Või noh, magame, aga mitte piisavalt. Tegelikult kontrollisin, kuidas ma siis magan, oma nutikella äpist järgi. Kui usaldusväärne see just on, aga mingis osas kindlasti. Jaanuaris olen piisavalt maganud 9 ööl ja 13 ööl mitte. Samas keskmiselt on tulnud uneks 7 tundi ja 50 minutit, seega napilt alla soovitusliku 8 tunni. Alla 7 tunni 3 ööl ja üks öö vaid 5 tundi ja 3 minutit. Tegelikult ma tean küll, kes nendes viimastes mitteväärtuslikes ööunedes süüdi on, ikka see krimkade lugeja, kes mind üldse ei kuula... nii põnev on, ma ei saa... nii natuke on veel lugeda, ainult sada lehekülge veel... Kuigi neid öiseid lugemisi tuleb järjest vähem ette, eriti kui tean, et hommikul tuleb varem tõusta. Kas on lõpuks ema manitsused mõjuma hakanud, mida ta lapse- ja noorukieas mulle pidevalt nagu mantrat oli sunnitud kordama, või on lihtsalt vanadus kallale tulnud, ei tea. See magamise raamat oli küll huvitav, aga siiski suutis oma eesmärki täita ja mõnedki korrad mind magama uinutada. Kusjuures autor ütles, et ta on õnnelik, kui inimesed tema raamatut lugedes magama jäävad, sest uni on sedavõrd kasulik asi. 

Teadlased on avastanud uue revolutsioonilise mooduse eluiga pikendada. See parandab mälu ja lisab loovust, annab atraktiivsema välimuse, hoiab keha saleda ja vähendab söögiisu. See moodus kaitseb teid vähi ja dementsuse eest ning hoiab ära külmetushaigused ja gripi, lisaks vähendab teie infarkti-, insuldi- ja diabeediriski. Suureneb teie õnnetunne ning vähenevad rusutus ja ärevus. Eks see uus moodus on magada ja magada täisväärtuslikult igal öösel 8 tundi (täiskasvanu). Uni on inimeste elu ja tervise juures üks tähtsamaid, kuid kõige vähem mõistetud tahke. California Berkeley ülikooli neuroteadlane, professor Matthew Walker uurib kõige värskemate teadusuuringute toel, mis on uni, kuidas see on tekkinud ja miks inimesel seda ülepea vaja on. Muu hulgas peatub ta kellakeeramise ja koolitundide algusaja tervisemõjudel, kuid näitab ka, kuidas une abil vähendada terviseriske, pikendada eluiga ja kasvõi õppida eksamiks.

Õppimise osas olen küll ka ise aegade jooksul kuidagi pihta saanud, et öine tuupimine ei aita, tuleb alustada varakult ja ööd kulutada magamisele, siis on tulemus hulga edukam. Aga ma arvasin, et see on kaasnev nähe vanadusega, et öösel pea enam ei võta, aga autor tõestab teaduslikult ära, et see ongi nii. Isegi enne ja pärast magamata ööd mõjutavad, mitte vaid õppimisjärgne. Üldse ei palju juttu teaduslikest eksperimentidest, mis uneuuringute vallas on tehtud. Kohati pani ikka täitsa judisema see mõte, et kuidas me ennast kehvemaks muudkui muudame, et pole aega magada. Aga nii palju on ju huvitavat, mida tahaks kogeda ja seetõttu ei raatsi kulutada aega magamisele. Raamat ei ole keeruliselt kirjutatud, saab teaduslikest asjadest ikka kirjutada (ja tõlkida) ikka nii, et tavainimene ka asjast aru saab. Kohati oli huvitavam, kohati igavam, aga mõtlemapanev igal juhul.

Nüüd läheb see raamat kohustuslikuks lugemiseks teistele perekonna liikmetele, eriti pojale, kellel noore tegusa inimesena pole aega korralikult magada.

Üks raamat, mis vajab järelemõtlemist

Õpetasin tehisintellekti joonistama põlevat tikku, mil leegi asemel on vesi

 

20./244. Järelemõtlemise kunst. Kõhklemise ja eksimise üllatav jõud

Sari: New York Timesi bestseller 

Autor: Adam Grant

Tõlkija: Epp Velbri

Kirjastus: Äripäev 2022

288lk./3962lk./53012lk.

Lugemise väljakutse 2023: 30. Raamat New York Times`i bestsellerite nimekirjast

 

Ma olen alati väga kahtlustav igasuguste bestsellerite osas, aga seekord sattus lugemisse üks väga hea raamat. Raamat, millega võib olla esmapilgul ei saanud nõustuda, aga kui veidi järele mõtlesid, siis said aru, mida autor mõtles ning nõustusid täiesti. Järelemõtlemise õpetuse raamat, mis vajab kindlasti järele mõtlemist peale lugemist.  

Meid ümbritsev maailm muutub ja seega tuleb ka vastavalt sellele õppida pidevalt uut, vana ümber hinnata ja vahel ka unustada ning ümber mõelda. Osa asju, mida me  kunagi oleme õppinud, ei ole enam pädevad, sageli iganenud veendumused hakkavad meid takistama. Mis muidugi ei tähenda, et kõik, mida kunagi on õpitud, oleks aja jooksul muutunud valeks ja kasutuks. Enamik meist on uhked oma teadmiste  üle, jäädes neile vankumatult truuks. Mugavam on kuulata arvamusi, mis tekitavad meis hea tunde, mitte aga ideid, mis sunnivad tõsiselt järele mõtlema. Jääme sageli kinni omaks võetud mõttemustritesse, mitte ei kontrolli, mõtle järele ja ei hinda neid ümber. Sageli võtavad inimesed üle kolme ametimehe mõttelaadi. Need on vaimulik, prokurör ja poliitik. Vaimuliku rollis peame jutlusi kui kaitseme oma ideaale, oma mõttemustreid, veendumusi. Prokurörina otsime teiste arutelus vigu, püüame tõestada nende ekslikkust, eriti kui nende arvamus erineb meie omast. Poliitikuna otsime pooldajate heakskiitu ja teeme kampaaniat oma nägemuse heaks, et teisi enda poolele võita. Inimene püüab agaralt jutlustada enda eksimatust, süüdi mõista teiste ekslikkust ja leida toetajaid vaevumata oma seisukohtade üle järele mõtlema, arutlema, kas tema seisukohad on üldse õiged. Grant soovitab aga käituda nagu teadlane, otsida hoopis põhjuseid, miks meil ei pruugi õigus olla. Just teadlase kombel mõtlemine aitab leida uusi lahendusi vanadele probleemidele. Teadlane kontrollib, vaatleb, hindab ümber, otsib teisi seisukohti, mõtleb järele. Kui tihti me hakkame kahtlema oma oskustes ja teadmistes? Kui tihti me mõtleme järele, kas miski on ikka nii, nagu me arvame seda olema, või nii, nagu see oli mingi aeg tagasi? Teaduslik mõtlemine eelistab tagasihoidlikkust uhkusele, kahtlust veendumusele ja uudishimu lõplikule tõele. Kui ümbermõtlemise tsükkel laguneb, siis asendub see liigse enesekindluse tsükliga. Selles ei nähta lünki oma teadmistes, usutakse, et ollakse tõe juba leidnud. Nähakse seda, mida eeldatakse. Nähakse seda, mida soovitakse näha.
Leitakse põhjust oma uskumist veel tugevamalt kinnitada ja kirglikumalt jutlustada. Lubatakse oma ideedel muutuda ideoloogiateks. Tudengitega tehti katse. Hinnati nii nende enesekindlust teadmiste osas kui tehtud testi tulemuste ära arvamist. Tulemuseks oli, et mida kõrgem enesekindlus, seda rohkem eksiti oma testi tulemuse äraarvamisel. Liigne enesekindlus ei ole hea. Mida paremaks inimene ennast peab, seda suurem on risk, et ta ülehindab ennast ja ta areng peatub. Enesekindlus ei võrdu alati kompetentsusega. Kahtlemine oma teadmistes on esimene samm oma teadmiste arendamise suunas. Eksimine ei ole ainult inimlik, eksimine on ka õpetlik. Kas mäletate aastate möödudes paremini seda, milles eksisite kunagi, või seda, mida väga hästi teadsite tollel hetkel? Kui eksisite, siis tegelesite sellega uuesti, see kinnistus teie mälus. Aga meie mälu on teadagi ekslik, mida vähem seoseid on ajus mingi asjaga tekkinud, seda vähem me seda mäletame. 

Terve see raamat õpetab, kuidas muuta oma mõtlemist, kuidas panna ennast erinevatele asjadele järelemõtlema, ümbermõtlema. Kuidas arendada oma mõtlemist ja teadmisi, kuidas mitte jääda kuhugi kinni, vaid pidevalt edasi areneda ja areneda nii, et sellest ka endale kasu ja rõõmu oleks. Lugege ja saate teada, miks on vale küsida lastelt kelleks nad tahavad saada - üks tüüpilisi täiskasvanute küsimusi lastele. Minu üks selle aasta parematest lugemiskogemustest. 

Ja viimane mõte, mis mul seda postitust tehes tekkis. Tehisintellekt. Masinõpe ja treenimine. Kui tehisintellektil lasta joonistada mingi pilt, mida te oma vaimusilmas näete, et tahaks, et ta joonistaks just sellise, siis tavaliselt esimesel katsel ei õnnestu teil tehisintellektile veenvalt selgeks teha, mida te just tahate. Te mõtlete, kirjutate uuesti parema sisendi, saate tulemuse ja kordate kuni te olete jõudnud lahenduseni, mis teile enamvähem meeldib, mida te soovisitegi. Aga nüüd küsimus, kes õpetas keda, kes treenis keda? Kas teie tehisintellekti seda joonistama, mida te tahtsite, või tehisintellekt teid sisestama paremat, täpsemat sisendit? Pildil on raamatu kaanest inspireeritud tehisintellektiga joonistatud pildid. Nende tulemusteni läks ikka tükk aega teineteise treenimisega meil. Aga kuidas jõudis just see pilt raamatu kaanele, saab ka raamatust teada. Soovitan väga lugeda. Aga see on raamat, mida tasuks lugeda, järele mõelda ja siis uuesti lugeda. 

Julguse, jõu ja õnne otsimine põhjamaade moodi

14./147. Leides sisu

Autor: Katja Pantzar

Tõlkija: Mario Pulver

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2021

300lk./3536lk./32588lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#7) 

Soome juurtega Katja Pantzar kasvas üles Kanadas. Tarbimisühiskonnast väsinud ja õnnetu, suundus ta otsima tähendusrikkamat elu Soomes. See lugu on autori aus ja ehe kogemus antidepressantide tarvitajast elu armastavaks optimistiks. Leides sisu on isiklik, aga ka praktiline lähenemine sellele rohkem kui 500-aastasele elufilosoofiale, mida enda jaoks sobivaks kohandades võime elada õnnelikumalt. Selles praktilises juhendis näitab ta, kuidas me kõik saame võtta omaks lihtsad ja visadust kasvatavad kombed, mis muudavad soomlased maailma kõige õnnelikumaks rahvaks. Sisu - sisemine vaprus, jonn, tahe.

Raamatus on teemadeks liikumine, metsateraapia, tervislik toitumine. talisuplus, saun, jalgrattasõit, põhjamaine minimalism, lastekasvatus. Autor võrdleb oma Kanada elu, harjumusi, tavasid Soome elu, harjumuste ja tavadega. Eelkõige muutus tema mõtteviis kui ta kolis oma esiisade maale Soome ja hakkas seal olevaid kombeid ka enda ellu rakendama kuigi algselt olid need väga võõrad ja imelikud. Ning seda tehes ta sai aru, et need on eluterved ja kasulikud ning temast sai nende suur fänn. Selles raamatus ta tutvustab oma avastusi kuidas on parem ja tervem elada ning soovitab ka teistele. See raamat on pigem mõeldud Põhja-Ameeriklasele, sest eestlastel on enam vähem sama elustiil nagu soomlastelgi. Eestlane liigub samuti, käib metsas, korjab ise marju ja seeni, kasvatab aiasaadusi jne. Samuti lastekasvatus ja koolisüsteem on sarnane. Seega mitte midagi erakordset minu jaoks selles raamatus ei olnud. Talisuplejaks ei hakka, aga looduses liigun võimaluste piires alati ning talvel ei poe koopasse talveunne. Jalgrattaga eriti ei sõida, aga jalgsi kilomeetrite kaupa kõndimine ei ole mingi probleem. Kuna aiamaa võimalust ei ole, siis hetkel 7.korruse rõdu olen muutunud kasvuhooneks ja sealt kasvab nii tomat, suvikõrvits, till, pipar, salat kui kartul, rääkimata lilledest. Kodutööd teeme kõik ise ja asjade niisama ostmise/kokkukuhjamise sõltuvust pole (raamat pole ju asi?). 

Raamat on kindlasti mõtlemapanev, aga nõukaaegse eestlasena polnud seal küll mitte midagi sellist, mida ei teaks või loomulikuks ei peaks (ok, külmavaresena on talisuplus mu jaoks liig). Pigem on see raamat ehk tänapäeva lumehelbekestele või teises elustiilses keskkonnas elavatele inimestele. Lugemine oli sorav ja kirjeldas kuidas ta ise kõige selleni jõudis ja usun, et aitab nii mõnelgi teisel elutervest elustiilist paremini aru saada.

Kas tehisintellekt suudab tuua rahu maailma?

12./145. Rahumasin

Autor: Timo Honkela

Tõlkija: Rain Kooli

Kirjastus: Koolibri 2019

222lk./3044lk./32096lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#5) 

Mulle meeldivad erinevad väljakutsed, sest nendesse raamatuid otsides võid sattuda väga põnevate raamatute otsa, mida muidu üldse üles ei leiakski. Otsides Soomega seonduvaid raamatuid tuli mulle ester.ee kataloogis selline soomlase kirjutatud raamat ette. Asub informaatika all koos erinevate arvutiõpikutega. Kuna tehisintellekti teema on mind juba aastaid huvitanud, siis võtsin lugeda. Tulemuseks - hetkel vist parim raamat, mida ma sel aastal lugenud olen. Ja seda mitte tehisintellekti tõttu, sellest olen juba palju lugenud ning selles raamatus ei olnud ka midagi radikaalselt uut sel teemal.  Tegelikult ei oldud isegi põhjalikult süvenetud tehisintellekti toimimise teemasse. Kogu lugemise aja oli mulle täiesti arusaamatu, miks see raamat on informaatika all. Sellepärast, et kaanel on sõna tehisintellekt ja ka raamatus käib osa teemast kokkupuutesse tehisintellekti ning masinõppega? Tegelikult on see filosoofiline ja psühholoogiline raamat, ühe mehe visioon rahu ja üksteisemõistmise teemal. Autor on väga pikalt tegelenud tehisintellekti, masinõppe ja keeleuuringute valdkonnas. Peale haigestumist vähki otsustas ta oma visiooni ülemaailmsest rahust ja erinevate inimeste ja kultuuride teineteisemõistmisest panna paberile, et see ei kaoks koos temaga kuna sellist rahumasinat pole inimkond hetkel veel suuteline teostama.

Raamat räägibki eelkõike rahust ja seda igas mõttes, mitte ainult sõdade ärahoidmisest, vaid ka igapäevastest konfliktidest inimeste vahel. Põhiidee on autoril, et oleks vaja tehisintellekti, rahumasinat, mis tõlgiks inimestele, selgitaks. Vaja oleks tähendusläbirääkimisi pidavat masinat, mis aitaks mitte ainult tõlkida kahte erinevat keelt, aga ka erinevaid arusaamisi mõistetest, sõnade tähendustest, kultuurilistest eripäradest, arusaamadest. On ju teada, et palju konflikte tekib inimeste vahel kuna nad saavad üksteistest valesti aru või ei mõista kultuurilist tagapõhja. Sõna, mis ühes kultuuris võib olla täiesti tavaline, võib teises kultuuris olla solvav. Lisaks on igas keeles fraase, mida ei saa teise keelde otse tõlkida või millel on erinevas kontekstis erinev tähendus. Autor on pikki aastaid töötanud keeleteaduses, kuidas teha keelt mõistetavaks masinatele, kuidas arendada tõlkeprogramme erinevate keelte vahel. Millised õppemeetodid oleks kõige efektiivsemad tehisintellektile, et see suudaks areneda kaugemale kui inimene on võimeline seda hetkel juhendama. Et see suudaks areneda ja töötada nagu inimese aju kuna loodus on hetkel veel võimekam looja kui inimene.

Timo Honkela arutleb pikalt ka teemadel, miks üldse tekivad konfliktid ja sõjad inimeste vahel, mis on nende põhjusteks. Kuidas muutub keel ning erinevused inimese ja masina vahel, kuidas nad sõnadest aru saavad, kuidas keel on arenenud nii inimeste hulgas kui masina arusaamises (tõlkeprogrammides). Pikk peatükk on ka tunnetest, valesti mõistmisest, vaimse tervise probleemidest, intuitsioonist ja identideedist. Autor arutleb ka õiguse ja õigluse teemadel. Samuti millised faktid on tõesed ja millised mitte ning kuidas aru saada, millega on tegu ning kas tehisintellekt võib aidata selle juures inimesi. Lugejad saavad teada ka tehisintellekti ajaloost, masinõppe erinevatest vormidest, masintõlke arengust. Kuid kõik see on väga selgelt ja kergelt kirjutatud, kõik mõisted on alati ilusti arusaadavalt lahti seletatud nii, et ka teemaga mitte kursis olev inimene saab lihtsalt aru millest jutt.

See raamat on väga laiale lugejaskonnale, kes muretsevad inimkonna tuleviku pärast ning soovivad elada maailmas, kus puuduksid verised konfliktid inimeste vahel. Minu jaoks oli see raamat, millest võiks igalt lehelt mõne tsitaadi välja kirjutada. Minu nägemus ja arvamus kattus täiesti Timo Honkela omaga. Soovitan kõigil huvilistel see tähelepanu mitteäratav informaatika raamatute vahele peitunud raamat üles otsida ja läbi lugeda ning mõelda koos autoriga meie praeguse ühiskonna ja inimese sisemaailma üle ning mida annaks teha, et maailmas elamine muutuks kõigi jaoks paremaks.

Pildid joonistas tehisintellekt teemal "rahumasin".

Koduvägivalla ohver ja dementsuse ohver

 8./118. Iiris 

Autor Sarah Crossan 

Tõlkinud Kristina Uluots  

Kirjastus Varrak 2021

360lk./1778lk./25814lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse juuni: 

Saatusepa puhul tuli kasuks, et märgin omale loetud raamatute tabelisse ka mis riigi kirjaniku raamat see oli. Seega sel aastal olen lugenud 19 riigi kirjaniku teost, aga Iirimaa on veel täiesti esindamata selles reas. Maikuu autor oli naine ja tegelase vanust ei tea, aga kusagil 20ndate lõpp-30nendad pakun. Seega saatusesepp sai valitud teismeline tüdruk peategelasena.

Allison põgeneb kodust ja avastab, et on lageda taeva alla jäänud. Peavarju otsides leiab ta maja, mis tundub mahajäetuna. Kuid ei, majas elab üksinda mälu kaotanud vana naine, kes Allisoni nähes peab teda oma noorpõlvesõbrannaks Iiriseks. Raamatus tuleb lahti Allisoni lugu, miks ta kadust põgenes, mis ta niikaugele viis. Tema mõtted ja otsingud kuidas edasi jätkata. Tema mälestused lapsepõlvest. Samuti on see lugu elust dementsusega, kuidas on vanal naisel erinevad mäletamise perioodid ning kuidas saab teda selles haiguses abistada. Samuti tema mälestuskillud oma nooruspõlvest, teiste inimeste suhtumine temasse, temast arusaamine. Tegemist on väga raske raamatuga sisu poolest. Lugu iseenesest on kirja pandud kiiresti loetavalt. Kuigi juba alguses hakkad aimama, miks Allison põgenes, siis koorub järjest uusi ja valusid kilde tema lapse ja nooruspõlvest. Südamlik raamat ka mõista andmiseks, mis on vanadus ja dementsus. Minu arust võiks see olla täitsa kohustuslik kirjandus teismelistele, mõistmiseks, et on olemas kaaslasi, kelle kodus ei ole kõik korras ning kuidas mõista vanureid. Hea raamat, soovitan lugeda. Ma ei ole lugenud tema teisi raamatuid, aga võtsin nüüd plaani kindlasti veel mõni lugeda.

  

„Ela nii, nagu sureksid sa homme, ja õpi nii, nagu elaksid igavesti.“ Mahatma Gandhi

 

19./103. Vanade koerte tarkus 

Sari Looduse lood  

Autor Elli Radinger 

Tõlkija Eve Sooneste

Kirjastus Tänapäev 2019  

322lk./4098lk./22438lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#11)

Ma võtsin selle raamatu lugemisse vaid seetõttu, et see on ilmunud Looduse lood sarjas, kuna see sari mulle väga meeldib ning plaanis on kõik raamatud läbi lugeda. Koerteraamatute suhtes on mul lihtsalt suured eelarvamused. Koerte suhtes ka. Nagu keegi ühes raamatus väitis, et ta ei ole allergiline koerte vastu vaid koerahammustuste vastu. Mina samuti. Ma ei vihka koeri, aga ma tõesti ei salli hoolimatuid koeraomanikke, kes näevad maailma silmaklappidega, kellele nende koer on a ja o ning nad ei suuda või ei taha arvestada teiste inimestega. Ma ei räägi siin koerte järelt koristamisest või ilma rihmata jalutajatest. Ka ei suudeta aru saada, et kui koer on rihma otsas, siis ei pea koera laskma vastutuleva inimeseni, nii, et ei ole võimalik mööduda koerast ilma, et koeraga tekiks puude või koerarihm ei takistaks otse edasiliikumist. Sorry, aga ma tõesti ei taha teie illikukudest koertest mööduda ka 10 cm kauguselt ja see peaks olema ometi minu õigus. Ma tean, mida tähendab midagi (olete ju korduvalt kuulnud: ärge kartke, ta ei tee midagi...). Midagi = kolm nädalat sinikaid, märkimaks igat hammast koera suus. Ja kuigi peremees nägi vaeva koera kättesaamisega, sest koer oli jõu poolest temast üle (ta oli alles nooruke, mis siis veel saab kui ta täiskasvanuks sai) ja ta nägi koera ründamas (täpselt paar sekundit peale seda kui ta oli eelneva lause öelnud ja koera kehakeelest võis juba paljugi väljalugeda (seetõttu jäin liikumatult seisma), mitte vaid tema peremees, kes oleks oma koera pidanud tundma), siis ta 5 minutit hiljem kinnitas, et tema koer ei suudagi nii kõrgele hüpata ning kuna jope pole katki, siis koer ei saanud hammustada... Seetõttu ma suhtun ka eelarvamustega koerteraamatutesse, kuidas pimedad loomaarmastajad oma koerte geniaalsust kiidavad ja samal ajal suhtuvad hoolimatult kõigisse, kes nende koertevaimustusega ei liitu ning nende armastatut ei ülista. Selles raamatus oli seda ka, aga palju enam oli siiski loomapsühholoogiat, just eakate loomade käitumise ja olemise analüüsi ning paralleele oli tõmmatud inimestega. Sellest raamatust oleks saanud välja kirjutada hulga mõtteteri, kus autor toob välja soovitused ja ideed just eakatele inimestele võtta eeskujuks nii mõndagi koertest ning nende olemisest, et muuta ka oma päevi vanaduses rohkem päiksemalistemateks. Kuna mul on viimasel ajal just teemaks eakad ja nende koolitamine, nende oskuste elus hoidmine või uuendamine seoses elu kiire muutumise ja digimaailmaga, siis leidsin sellest raamatust palju mõtteid ja häid soovitusi. Minu jaoks oli see raamat rohkem psühholoogia raamat kui loomaraamat. Ma arvan, et sellest raamatust loevad inimesed välja väga palju erinevat, seal on sedavõrd palju kihte. Kes loeb koertest, kes eakusest, kes üldse millestki muust. Soovitan lugeda, eriti kui tegemist mingilgi moel seenioridega.

Mütoloogia, inimesed ja loomad

 13./97. Teekond urust templisse ehk märk on vaataja silmades 

 Sari Looduse lood 

 Autor Aleksei Turovski, Marcus Turovski 

 Kirjastus Tänapäev 2016

 252lk./2930lk./21270lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#6)

Miks on hakatud erinevates kultuurides teatud loomi pidama pühaks ja miks neile omistatakse erinevaid tähendusi ja omadusi? Kui palju on neis müütides tegelikkust ja mida leiab maailma eri paigus ühist ja erinevat? Selles raamatus on põimitud legendid zooloogiaga. Sissejuhatavale loole järgneb pikemalt ja põhjalikumalt loomade psühholoogia, nende olemine, inimese arusaamised loomadest. Raamatus on juttu nii putukatest, kaladest, lindudest, imetajatest, eriti ahvidest kui ka draakonitest. Saab teada kui tähtsad on loomade jaoks kuulmine, nägemine, haistmine, kompamine. Raamat oli iseenesest huvitav, ainus mida võiks ette heita, et aeg ajalt oli kasutatud termineid, mis zooloogile on iseenesest mõistetavad tavaväljendid, aga mis zooloogiast mitte nii teadlikule inimesele on võõrad ning neid termineid oleks võinud lahti seletada kasvõi märkustena. 

"Mütoloogia on inimese elu lahutamatu osa. See ei ole kunagi olnud midagi välist, kõrvalist või teistsugust. Uurides inimese liigi ja inimkonna evolutsiooni, tuleb kindlasti pöörata tähelepanu ka müüdi evolutsioonilisele arengule. Inimene on ainus loom, kes sotsialiseerub müüdi abil. Sotsiaalsus ja sellega otseselt seotud unikaalne keele ja kõne abil suhtlemine ja mõtlemine on mütoloogiliste süsteemide evolutsioonis esmatähtis. Pärisinimesel on ilmselt lõputu hulk ökoloogilisi nišše ehk elukutseid. Me suudame võimsa empaatia ja kontseptuaalse mõtlemise najal õppida igalt loomaliigilt. Seda on inimkond kümnete ja võib-olla sadade tuhandete aastate vältel ka teinud. Nende õpingute kestel on inimene oma „tõelistesse” lugudesse – müütidesse, mille järgi inimkond elas, kaasanud väga palju erinevaid loomaliike, kelle positsioonid on muutunud ja arenenud koos inimühiskondade arenguga. Inimeste võrdlemine teiste loomaliikidega on tõesti võimas demagoogilise propaganda võte ning see praktika on levinud iidsetest aegadest tänapäevani. „Nemad (teine rahvas, teine partei, teine riik jne) on elajad; see või teine on siga, eesel, metsloom”. Või siis: „Need lendurid on meie hiilgavad kotkad ja pistrikud, vaarao on oma rahva võimsaim pull (Hapi). Töökas kui sipelgas või mesilane; liiderlik nagu kõuts või ahv”. Iga selline võrdluse vorm kas vastandab või samastab loomaliike inimesega. Kui see võte on suunatud vastaste pihta, lülitatakse nood justkui inimese liigist välja, neid samastatakse kahjuritega. Kui selline võrdlus on aga positiivne, siis esitatakse reeglina juhti või juhte kui meid, kes me ise tunneme end inimestena, heade, kindlate ja võimsate vanematena." (Turovski)

 

Loomade mõtlemisest ja tunnetest

 

8./92. Loomade mõistatus

Sari Looduse lood 

Autor Karsten Brensing

Tõlkinud Kersti Kaljuvee 

Kirjastus Tänapäev  2018

338lk./1814lk./20154lk.

 

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#3)

 

Karsten Brensingi raamat uurib loomade mõtteprotsesse ja emotsioone. Autor analüüsib erinevaid loomaliike ning selgitab, kuidas nad mõtlevad ja tajuvad oma keskkonda. Raamat rõhutab, et loomad on keerukad olendid, kellel on erinevad emotsioonid ja vajadused ning kes suudavad mõelda ja õppida. Brensing selgitab, kuidas loomade käitumist võib tõlgendada nende emotsioonide ja vajaduste alusel ning kuidas nende käitumine võib muutuda vastavalt nende keskkonna tingimustele. Brensing tutvustab ka teaduslikke uuringuid, mis on tehtud loomade intelligentsuse ja emotsioonide uurimiseks ning toob välja huvitavaid näiteid loomade käitumisest, mis näitavad nende tundeid ja mõtteprotsesse. Raamat annab palju huvitavat teavet loomade kohta ning paneb lugeja mõtlema sellele, kuidas me saaksime loomade elu paremaks muuta, arvestades nende vajadusi ja emotsioone. Autor võrdleb loomi inimestega, eriti lastega. Samuti võrdleb ta erinevaid liike, kellega on tehtud sarnaseid katseid. Ei olnud kõige ladusam ja kergem lugemine, vajas süvenemist, aga oli huvitav ning väga avardas mõtlemist loomadest, just eriti inimese arust sellistest väiksematest ja rumalamatest.