Apteeker tegutseb taas

Tehisintellekti arvamus Tallinna raeapteegist ja Melchiorist

1./29. Apteeker Melchiori apokrüüfid

Sari: Kriminaalne raamatukogu 3

Autor: Indrek Hargla

Kirjastus: Raudhargla OÜ

266lk./266lk./5262lk.

Lugemise väljakutse 2024: 13. Raamat, mis oli Apolli või Rahva Raamatu 2023.aasta top 10-s

Kogumikus on kolm keskaegset mõrvalugu, milles tegutseb Tallinna apteeker Melchior Wakenstede. Esimene lugu toimub Tallinnas, teise ajaks on ta pagenud Tartu ning kolmandal poja otsingutel sattunud Gotlandi saarele. Esimeses loos „Kolm tilka verd“ Melchiori kohtub ühe kummalise noormehega, kelle kohta paljud arvavad, et ta on Saatana teener. Lühiromaanis „Pesunaiste tsunfti emand“ on tema lahendada vana aadlisuguvõsade vaenu saladus. Kolmandas loos „Taani printsi vaim“ on Melchior Kalmari uniooni kuninga Eriku õukonnas, ja peab lahendama mõistatuse, kas tõesti on ammusurnud printsi kummitus tapnud ühe kuninga nõuniku. Peale filmide vaatamist raamatut lugedes mu peas tekkivas filmis räägib Melchior millegipärast Märten Metsaviiru häälega ja kõigele lisaks näeb kangesti tema moodi välja ka veel. Kuigi ma filmides paljude asjadega ei nõustunud, siis peaosalise valik on minu jaoks küll täiesti täkkesse, ta sobitub selleks tegelaseks ka minu peas lugedes tekkivatesse piltidesse/filmi. Lühilood ei olnud minu jaoks just need päris oodatud lood, jäid kuidagi kahvatuteks, aga vähemalt on kirjalik lubadus nüüd, et 8.osa raamatusarjast on ilmumise poole teel. 

Lasnamäe, mu kodu...

23./247. Lasnamäe lood : matk iidsetest aegadest tulevikku

Autor: Josef Kats

Tõlkija:  Anneli Sihvart

Kirjastus: Lasnamäe Linnaosa Valitsus 2018

72lk./4456lk./53506lk.

 

Kolm aastat tagasi sai minust lasnamäekas. Midagi täiesti uut ja tundmatut, kuhu sattusin. Aga selle kolme aastaga on see kant saanud väga koduseks, nagu oleks siin juba väga pikki aastaid elanud. Seetõttu huvitun igast killust, mis räägib selle kandi ajaloost ja tegemistest enne kui see minu omaks sai. Raamat on õhuke, aga minu jaoks väga huvitav, räägib paikadest, mida ma olen hästi õppinud tundma. Kohtadest, kus olen käinud. Peatükid Iru linnamäest, kivimurdmisest, Jüriöö pargist, Uuslinnast, Kahest tuletornist (taustapilt on minu tehtud must-valge Punase tuleturni otsast), Dvigatelist ehk Ülemiste ärilinnakust, Laagna teest, Lindakivi kultuurikeskusest, kirikust Loopealsel (seal sees pole käinud, ainult väljast näinud) ja muidugi oma armast kodusest Pae pargist. Ma pole kindel, kas see raamat oleks piisavalt huvitav ka neile, keda selle linnaosaga midagi ei seo, aga minu jaoks oli küll väga huvitav lugemine.

Tehke üks heategu ja näidake, et teil ei ole kivist südant sees.

Tallinna raekoja joonistas Tehisintellekt

14./238. Kivist südamete linn

Autor: Eduard Kont

Tõlkija: Anne Ratman

Kirjastaja: autor 2013

28lk./2170lk./51220lk.

Lugemise väljakutse: 45. Raamat, mille kaanel on raamat(ud) või raamaturiiul(id)

Tallinna oma jõulujutt, kirja pandud küll Ida-Virumaal. Kass meelitab pisikese tüdruku Tallinna Raekojaplatsil asuvalt jõuluturult muinasjuttu, kus kuri nõid külmutab inimeste südameid mängides inimeste ahnuse peale. Kuid on jäänud veel mõned, keda nõid pole kätte saanud ning tüdruku abiga pääseb jõulutaat taas linna ning jõulud on päästetud ning nõid hukatusse saadetud. Lugu on lühike, aga põnevalt ja ladusalt kirja pandud ning oma kodumaine peale kauba. Lisaks jutule on raamatus ka autori väga ilusad pildid. Soovitan lugeda ja lastele jutustada, siis teate, mida teha kui jõulukuuse alt üks valge-mustakirju kass teid raekotta meelitama hakkab... Sest eks neid kivist südamega tegelasi ole ka tänases Tallinnas, mitte ainult muinasjutus. Aga üks väike heategu või rõõm kellelegi teisele ja tehke seda veel nii, et saaja ei teaks, kellelt kingitus tuleb, siis ei teki tal tänuvõla tunnet ning saab oma heateo järgmisele edasi suunata. See muudab teie südame kivistumisele vastupidavamaks, sest see on täis rõõmu, mida ta näeb teise silmadest ja südamest.

Eesti kullasepakunst

13./185. Eesti kullassepakunsti suurkuju Joseph Kopf 

Autorid: Kaalu Kirme, Anu Mänd

Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus 2004

208lk./2482lk./40816lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#7)
 

Raamat jäi juhuslikult raamatukogus silma, kohe kontrollisin, jee, baltisakslane! 

Joseph Kopf oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese kolmandiku silmapaistvaim kullassepp Tallinnas. Kopfi kullassepatööstuse hiilgeajad jäid esimese Eesti Vabariigi aastatesse. Töökoda sai tuntuks eelkõige lauahõbeda, ehete, aga ka ordenite masstootmisega. Kõige enam tõid siiski kuulsust individuaaltellimused. Kopfilt telliti sageli kingitusi Tallinna ja Eesti Vabariigi külalistele. Kopfi kuulsaimate tööde hulka kuulub ka Vene troonipärija Aleksei hõbeportree aastast 1915, mis oli kavas kinkida tsaar Nikolai II-le tema 1917. aastaks plaanitud visiidi puhul. Kopfi töökojas valmistati ka EV presidendi ametitunnus – Riigivapi teenetemärgi ordeni kett, mille kavandas kunstnik Paul Luhtein.

Lisaks Kopfi eluloole ja tema töökoja tutvustusele oli raamatus väga palju tema tööde näidiseid koos parameetrite ja kirjeldusega. Jäi silma, et algusaastatel ta kasutas palju Venemaal tehtud toorikuid (pokaale jne), millele ta siis lisas kaunistused ja graveeringud. Hilisemast ajast tööd olid juba tervenisti valminud tema töökojas. Oli lihtsamaid, aga ka väga uhkeid ja ilusaid töid.

Tutvustava teksti lõpus sai mulle selgeks, miks see raamat nii kangesti kippus raamatukogus mu lugemisse. Ma ju alguses aadressi järgi üldse ei mõelnud, mis majast jutt käib ja siis jõuti tänapäeva, et pragu on seal majas... oi ma olen ju korduvalt seal tema töökoja ruumides viibinud! Seal nendes ruumides on juba astaid olnud ka minu poja ateljee. Ta küll kulla ja hõbedaga eriti ei tegutse, rohkem rauaga mässab. Aga tore, et maja on endiselt ehte ja muid kunstnikke ning seppasid täis ja võib olla mõnest saab ka mingil alal kunagi Eesti suurkuju, nagu sellest baltisaksa kullassepast.

Ernst Kühnert, arhitekt

Pilt: Eesti Rahva Muuseumi pildiait

 4./176. Baltisaksa arhitekte Eestis: Ernst Kühnert

Autor: Karin Hallas-Murula

Kirjastus: Eesti Arhitektuurimuuseum 2010

96lk./512lk./38846lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#1)

Väljaanne annab põhjaliku ülevaate peamiselt Tallinnas tegutsenud silmapaistva baltisaksa arhitekti Ernst Gustav Kühnerti loomingust, mille põhiosa langeb 1920.–1930. aastatesse. Ajaloohuviline Kühnert kohandas kaasajale vastavaks palju Tallinna vanalinna maju ning oli aktiivne kirikute jt. muinsuskaitseobjektide restaureerija. Kühnerti kodu oli Süda tänava alguses, kuhu tema isa istutas Tallinna kultuurilukku põlistunud hõlmikpuu. 1930. aastate alguses katsetas Kühnert moodsama arhitektuuriga, projekteerides Rakvere saksa koolimaja. Ta on ka Merivälja ja Klooga aedlinnade planeerija ning Nõmme laiendusplaani autoreid. 

Miks ma siis neid maju Tallinnas ei tea, millest siin raamatus juttu oli, ikka enamust tean. Arhitekti nime aga kuulsin lugedes esimest korda. Nagu minu käest peale raamatu lugemist autori või tõlkija nime ei tasu eriti küsida, nii, ei tasu ka arhitektidede või restaureerijate nimesid küsida, mulle lihtsalt ei taha nimed kuidagi meelde jääda. Aga kui ma nüüd järgmine kord selle arhitekti nimega kokku puutun, siis ma vähemalt tean, et lugesin temast raamatut. Raamatus oligi tema tööd, nii need, mis eluvalgust nägid, kui need, mis vaid paberile jäid ja kirjeldus tema tööelust, isiklikust elust oli vähem. Raamat oli hariv ja ehk ikka midagi jäi külge ka.

Üks reisikiri aastast 1656, kui Moskvasse ja Pärsiasse viis tee läbi Eestimaa

12./167. Uus Pärsia reisikiri

Autor: Adam Olearius Ascanius

Tõlkija: Ivar Leimus

Kirjastus: Olion 1996

148lk./2540lk./37032lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#6)

Täielik pealkiri: Täiendatud uus reisikiri Moskoovia ja Pärsia teekonna kohta. Mis toimunud Holsteini saatkonna lähetamisel Vene tsaari ja Pärsia kuninga juurde. Milles leida läbi käidud paikade ja maade, nimelt Liivimaa, Venemaa, Tataaria, Meedia ja Pärsia kirjeldus; koos nende elanike iseloomu, eluviisi, kommete, koduste, ilmalike ja vaimulike oludega hoolsasti üles tähendatud ja paljude enamasti elust joonistatud piltidega kaunistatud, Mille annab teistkordselt välja Adam Olearius Ascanius, Schleswig-Holsteini võimuloleva valitseja bibliotekaarius ja õukonna-matemaatikus. Raamat ei ole täielikult tõlgitud, sest originaal on üle 700 leheküljeline. Siia raamatusse on kogutud eelkõige need peatükid, kus on kirjas Eestiga seonduv. Esimene raamat, kus mindi Moskavasse on täielikumalt kirjas, seda nii Eestist läbisõit kui Moskvas toimunu. Teine raamat on ainult algusest, kus alustati teist reisi ja jõuti Eestisse, seal aga toimus laevahukk ning nad jäid pikemaks ajaks paigale enne kui suundusid edasi Moskva ja Pärsia peale. See Pärsia teekond sellest raamatust täielikult puudu. Alustasin raamatut juba kevadel ühe teise teema alla, aga jäi pooleli. Nüüd siis lõpetasin sellesse teemasse. Raamat on kirjutatud 1656 aastal, õigemini juba selle raamatu teine trükk. Sel ajal polnud reisimine kõige lihtsam ja kättesaadavam. Tallinnast Narva sõideti juba 5 päeva, rääkimata siis teekonnast kaugematele maadele. Autor ei kajasta ainult reisiseltskonda, nendega juhtunut ja reisikronoloogiat. Ta kirjeldab ka oma nägemust ja arusaamist kohalikest elanikest, annab teavet läbitud riikide eluolu kohta. Raamatus on hulk must-valgeid gravüüre illustreerimaks reisikirja, et lugejal tekiks parem arusaam, millest jutt. Igatahes Eestimaal viibimine tuli nii mitmelegi mehele reisiseltskonnast kasuks, sest nad leidsid siit omale naised kohalikest mõisaperedest. Raamat oli muidu huvitav, aga raskendas selle lugemist, et oli üritatud tolleaegset arhailisemat keelt jäljendada ning trükikiri tahtis jäljendada gooti kirja, samas see olemata. Oleks olnud päris gooti tähed, oleks mul lugemine igatahes hulga kiiremini sujunud kui nüüd selles kirjas, mis polnud ei üks ega teine. Kuidagi ei haaranud silm seda kuni lõpuni. Ajaloo huvilisel võib olla täitsa huvitav lugeda, niisama nagu tänapäevast reisikirja, ei ole mõtet seda lugema hakata, pigem on see ikka raamat ajaloost, mitte reisikiri.
 

2023 esimene matk Jaak Juskega

Matkarada: Sadama piirkond Tallinnas

Giid: Jaak Juske

Asukoht: Tallinn, Eesti

Kuupäev: 11.06.2023

 

Kahjuks ununes track sisse panemata. Aga alustasime Rahvusraamatukogu väikese maja eest Narva maanteelt, jõudsime Kompassi asumi kaudu Raua tänava asumisse ja siis järgnedes Härjapea jõele Reisi tee algusesse. Lühikesed kiired spurdid ja siis kiire huvitav info. Osaliselt kattus Härjapea matka infoga, aga oli ka uut, mida polnud enne näinud-kuulnud. 

 

Tallinna rohealasid tutvustav koolitööna valminud kaart

 Ülikooli ajal sai ühe aine raames grupitööna valmis Tallinna rohealasid tutvustav kaart. Nüüd tuli meelde ja avastasin, et kaart ikka kenasti internetis olemas. Seega teen natuke reklaami. Kaart koos tutvustava jutu, fotode ja ikoonidega on leitav: Rohealade kaart

Vanalinna tuur

 

Matkarada: Muusikalinna giidituur Vanalinna keldrid

Asukoht: Tallinn, Eesti

Kuupäev: 15.05.2023

Läbitud km: 2,29 km

Aeg: 1:21

 

Tuur kohtadest (baaridest), kus 90ndatele ja uue sajandi alguses noored kogunesid, et eelkõige kuulata muusikat, kus olid erinevad live kontserdid aga ka makimuusika taustaks. Muusika, mis oli underground stiilides, mis meeldis noortele. Ma arvan, et see pakkus rohkem inimestele, kelle jaoks oli see nostalgia, kes olid ise ka sel perioodil noortena nendes kohtades pidudel käinud või niisama seal hänginud ja muusikat kuulanud. Tallinna tolleaegse baarinduse ja muusikaga mittetuttavale inimesele see tuur sedavõrd ei pakkunud kuna kusagil sees ei käidud ning paljud kohad on hetkel üldse kinni või siis tegutsevad hoopis teised baarid/asutused. Aga piltidele klõpsiti meid ikka üsna ohtralt seekord. 

 

 

Fotod: Betti Sare (Facebooki ürituse lehelt)

 

Aegna saart avastamas

 

Matkarada: Aegna saar

Asukoht: Aegna saar, Tallinna kesklinn, Harju maakond, Eesti

Kuupäev: 13.05.2023

Läbitud km: 15,38 km

Aeg: 5:00

 

Tallinna päeva puhul tegi Kesklinna valitsus tasuta matka Aegna saarele, mis kuulub Tallinna kesklinna alla. Panin küll enda arust teekonna jälgimise sisse, aga midagi läks valesti ja gps ei jäädvustanud teekonda, on vaid km ja aeg. Joonistasin kaardile enam-vähem selle teekonna, mille läbisime. 

 

Linnahalli kailt algas teekond saarele.

 

Aegna saare ja Viimsi poolsaare vahele jäävad Kräsuli ja Kumbli saar, mida ühendab Aegnaga Suursalmi väin. Aegnast loode poole jäävad Sillikrunn ja Vullikrunn. Saarest lääne pool on Punakivi kari. Aegna kirdeosas on kitsas poolsaar, mis lõpeb Lemmiku ninaga. Saare põhiosa põhjatipp on Eerikneem. Eerikneeme ja Lemmiku nina vahele jääb laht. Läänerannikul on Kurikneem ning lõunarannikul Talneem, kus asub jahisadam. Aegna on valdavalt tasane, saare looduslikud kõrgemad kohad on loodeosas asuvad luited. Lemmiku nina siseosa ulatub kõrgus 4,7 meetrit üle merepinna. Rannikupatareide piirkonnas on maapinda kunstlikult täidetud. Kogu saarel on rannavalle, saare idarannikul asub rannaastang. Saarel leidub suuri rändrahne nagu näiteks Eerikukivi ja Tulekivi. Aegna saarest on ligi 70% kaetud metsaga. Valdavalt leidub saarel männikuid, kuusikuid, sanglepikuid ja kaasikuid. Aegna on saanud rohke metsa ja liivaranna pärast puhke- ja väljasõidukohaks. 

 

Selle laevaga tulime ja nüüd algas giidiga matk mööda saart.

 

Mis teil siin saarel head on? Eks ikka meri...

... ja mets.

Kui meri ja mets kokku saavad, aga kumbki ei taha alla anda.

Kui nii edasi kulgeb, siis varsti saab sellest saarest poolsaare moodi saar.

Giid on kivikuningas

Päkapikk kivikese kõrval

Reisisell uurib mälestusplaati

Eesti Wabariigi aegne mälestusplaat, mis elas üle ka nõukogude armee poolse okupatsiooni saarel.

Kivikülv jääajast

Aegna muinasaegse asustuse tõendiks on saare idaosas asuv kultusekivi. Samuti on kultusekive teada Hundipea nukilt. Vanimad kirjalikud andmed Aegna saare kohta pärinevad 1297. aastast, mil Taani kuningas Erik Menved keelas Aegnal ja Naissaarel metsaraie. Aegna saar oli tõenäoliselt osa Viimsi küla kogukonnamaast. Saare püsiasustusest pärinevad varasemad teated 1469–1470. 1557 toetas Tallinna linn Aegna elanikke Jurgen Sani ja Katrynit raha ning teraviljaga. 1681. aasta talumeeste loendi järgi oli saarel 10 talu. Aegnal oli tollal eesti ja rootsi segarahvastikuga püsiasustus. Kalapüük tõi kohalikele elanikele vähe tulu ning saare liivase pinnase tõttu oli seal võimalik kasvatada ainult heina, kuid sedagi pidi mandrilt juurde tooma. Aegna saar läks koos mitme teise saarega 1689. aastal Tallinna alluvusest riigi haldusse. Saare elu hakkas sellest ajast peale korraldama riigile kuuluv Viimsi mõis. 1726. aastal oli Aegnal 3 talu, neist suurima peremees oli rootslane Hansfarre Dier. 1736. aastal on esmamainitud Aegna kalmistut. 1782 hingerevisjoni järgi elas Aegnal 31 inimest ja saarel asus 4 talu. 19. sajandi viimasel veerandil hakkas elanike elujärg veidi paranema. Elanike põhiline tegevusala oli kala- ja hülgepüük, samuti kuulus iga talu juurde väike põllulapp. 20. sajandi alguses oli saarel 7 talu.

Aegna kalmistu

See kõikse suurem kivi ehk Tulekivi. Selle kivi ette mahtus kogu 25 inimeseline matkaseltskond ühispildile.

1931. aastal avastati saarelt kivilabürint.

Esimese maailmasõja ajal rajati Aegnale rannikupatareisid ning 3 km pikkune Aegna kindlusraudtee, mis oli osa Peeter Suure merekindlusest. Suurima patarei betoonehitis oli 200 m pikk ning selle mõlemas osas paiknes soomustorn kahe 12-tollise kahuriga. See patarei lasti osaliselt 1918. aastal sakslaste eest taganevate punaväelaste poolt õhku. Vabadussõja ajal suudeti need riigikaitse seisukohast väga olulised rannikukahurid taastada. Aegna saarele asutati 1922. aastal Aegna Komandantuur ning 1923. aastal asutati senised tsiviilelanikud Kräsuli saarele ja mandrile. Juunis 1930 oli komandantuuri koosseisus 331 sõjaväelast, sõjaaegne koosseis oli plaanitud ligi kolm korda suurem. Saarel tegutsesid erinevad sõjaväelaste seltsid, mitu orkestrit ning näite- ja spordiring. 1930. aastatel oli saarel üle 150 ehitise. Saarel asusid Aegna sõjaväelinnaku elumajad, suur kasarm, Aegna ohvitseride kasiino, staap, elektrijaam, leivakoda, raamatukogu, ambulatoorium, saun jm. Eesti annekteerimisel 1940. aastal läks saar Nõukogude vägede kätte. Eestist taganev Punaarmee hävitas 1941. aastal jällegi kõik rannikukahurid, laskemoonalaod ja osa elumaju. Aegnale asus hiljemalt 1947. aastal Balti mere laevastikule allutatud õhutõrjeväeosa, kus teenis umbes 100 mereväelast. Kõik Nõukogude mereväega seotud isikud lahkusid saarelt 1957. aastal ning nende asemele asusid piirivalvurid ja mõned eraisikud. Endisi sõjaväehooneid hakati andma ettevõtetele puhkemajadeks. 1964. aastal oli kokku 23 ettevõttel saarel puhkemaju ja suvilaid. Aegnale hakati turiste lubama 1960. aastate algul. Saar allutati 1975. aastal Tallinna Mererajoonile.

Tallinna rannakaitse keskkomandopunkt Aegnal

Tallinna rannakaitse keskkomandopunkt Aegnal, sissepääs punkti.

Saare põhjatipus

Meri oli hästi madal

Adru ja liiva taga oli mets, kuhu minna ei tohtinud merikotkaste pesitsemise pärast.

Vana ja noor

Kui peaaegu 15 kilomeetrit matkatud, siis on hea pikali visata ja pilvitust taevast pilvi otsida.

Ja seal ta paistab - Tallinn

Euroopa päeva orienteerumismäng

 

Mis: Euroopa päeva orienteerumismäng 

Matkarada: Tallinna vanalinn

Asukoht: Tallinn, Eesti

Kuupäev: 07.05.2023

Läbitud km: 5,89 km

Aeg: 2:45

Taas üks traditsiooniks muutuv tegevus. Kolmandat aastat järjest sai osaletud Euroopa päeva orienteerumismängus Tallinna vanalinnas. Kuigi peab tõdema, et iga aastaga jääb see mäng aina lahjemaks, seda nii punktide arvu, kilomeetrite kui küsimuste osas. Aga sellegi poolest sai rada läbitud. Kaks küsimust näitab, et on valesti vastatud - tegelikult pärast selgus, et üks oli neil endil valesti pandud ja me siiski vastasime õigesti. Seekord siis vedasin ka sõbranna kaasa, temale oli selline matk esmakordne. Ja esimest korda said kõik, kes raja läbisid ning selle tõendust Euroopa Elamuskeskuses käisid ette näitamas ka valida mingit nänni. Meie pere sai siis tänu mängule kahe pudeli võrra rikkamaks.

 

Kaks matkaselli vanalinna tänaval orienteerumas

Kui juba Toompeale viis tee, siis tuli kõik vaateplatvormid ka lisaks ikka läbi käia ja see jäädvustada

Kuberneri aias Hermannil külas

Matkaks väga ilus pilvitu päikeseline päev

Elamuskeskus andis autasu eduka orienteerumismängu läbimise eest

Linnamatk kodustel radadel

 

Matkarada: Tallinnas Suhkrumägi + Maarjamäe paekallas ja Kadrioru park

Asukoht: Tallinn, Eesti

Kuupäev: 23.04.2023

Läbitud km: 6,85 km

Aeg: 2:30

 

Läksime kodust Suhkrumäele ja sealt edasi mööda paekallast. Siis istusime bussile ning sõitsime Kadrioru pargi juurde, käisime tiiru Jaapani aias ja jalutasime koju tagasi.

All paistab Orlovi loss ehk praegune Ajaloo muuseum

Vaade Maarjamäele

Tallinna vanalinna panoraam ja sadam

Ei jõua ära oodata, millal sinna ilus kindel sillake tehakse. Purre on juba üsna kipakaks muutunud, aga pidas ikka sajale kilole veel vastu.

Ülevalt paekaldalt vaade Pirita poole.

Iseloomustus: Maarjamäe paekallas moodustab kaitse alla võetava lõigu piires morfoloogiliselt hästi välja kujunenud kõrge astangu, milles kohati on häid kambriumi ja ordoviitsiumi kivimite paljandeid. Astangu ülemine paest koosnev osa on järsakuline, alumine osa on maetud rusukalde alla. Astangu suhteline kõrgus on maksimaalselt 30m, absoluutne kõrgus 47m. Mõlemad vähenevad lõunasse ja itta. Paekalda ette jääb 200-400 m laiune tasandik, mis mere ääres lõpeb uue, kambriumi kivimitesse kujunenud astanguga. Maarjamäe paekallas on pidev ja ta serv on vähe liigestatud. Künnapuu (1967) andmetel on ta põhjaserval Purde tänava lähedal 4,5m kõrgune kaskaad, milles vett on ainult kevadeti. Vesi langeb liivakiviastangult. Tänu jalamilt immitsevale veele ja allikatele on paekalda esine kohati märg. Paekalda alumist osa murrutati Antsülusjärve transgressiooni ajal, kusjuures murrutusmaterjal kanti itta Iru suunas. Samas suunas, pärast Kose teed, järsak kaob ja asendub lauge nõlvaga. Mere äärde jääv astang on noor ja pärineb Limneamere ajast. (Eesti ürglooduse raamat III osa Tallinn, lk 21; Tallinn 1991)

Kuna oleme seal korduvalt käinud, siis midagi ebatavalist ei olnud. Seekord loomi ei sattunud nägema, välja arvatud neid inimloomi, kes seal seltskondade kaupa grillisid ning loodust prügiga risustasid.

Jaapani aias elavad allveelaevad.

 Video kalade tegemistest: Kalad