Kuvatud on postitused sildiga libahundid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga libahundid. Kuva kõik postitused

Sajandite saladused paljastuvad

18./63. Hundipuu
Autor: Laura McCluskey 
Tõlkija: Piret Orav
Kirjastus: Hea Lugu 2025
400lk./3832lk./15229lk.

Lugemise väljakutse 2025:  43. Raamatus toimub tegevus tuletornis või on pealkirjas või kaanel tuletorn

Kaanel on tuletorn ja ka osa tegevusest toimub tuletornis ning see on üks oluline sündmuskoht seal. Salapärane Šotimaa saar, vana tuletorn ja tormine meri lõid kohe pingelise ja kergelt kõheda meeleolu. Lugu algab sellega, et üks noor poiss, Alan, leitakse tuletorni juurest surnuna. Kõik viitab enesetapule, aga juba esimestest hetkedest on tunda, et midagi ei klapi. Miski selles loos on lihtsalt liiga... vaikne ja liiga hästi peidetud. Saarele saabuvad uurijad George ja Richie, et juhtumit lähemalt uurida. Aga muidugi ei võta kõik kohalikud neid sugugi avasüli vastu. Saar on väike ja kinnine, inimesed justkui peidavad midagi. Igaüks tundub kahtlane, aga samas on nad kõik ka nii inimlikud. Sa ei tea kunagi, keda tegelikult usaldada. Saar ise on omaette tegelane. See on karm, metsik ja natuke müstiline. Vana legend kolmest kadunud tuletornihoidjast toob loole juurde natuke ajaloolist mõistatuse hõngu. Mulle meeldis, et tegevus oli mitte liiga kiirustav. Torm hoiab detektiivid saarel lõksus, mis annab loole lisapinget – nad ei saa kuskile minna, nad peavad kogu aeg olema kohal ja tähelepanelikud. See loob kinnise keskkonna, kus saladused ja kahtlused hakkavad aina rohkem pinnale ujuma. Ei osanud alguses sellist pööret oodata tõe päevavalgele tulemisel. Mitte ainult selle pärast, mis juhtus, vaid ka selle pärast, miks see juhtus. See pani mind mõtlema, kuidas mõnikord vanad saladused ja tegemata valikud võivad ulatuda aastakümnete taha ja mõjutada ka neid, kes pole sündinudki siis, kui kõik algas. Soovitan seda raamatut kõigile, kes armastavad põnevust, saari, vanu saladusi. Kogu aeg on midagi õhus, aga sa ei saa päris täpselt aru, mis. Ja lõpuks nagu hea krimi puhul ikka kõik tükid langevad paika. Lugu oli veidi kõhe, aga piisavalt põnev ja ettearvamatu. Tegemist on autori esikromaaniga, ma loodan, et see ei jää tema viimaseks ja järgmised tulevad sama pingelised. 

Vampiirid ja libahundid

pildid: tehisintellekt

19./243. Koidukuma
Sari: Videvik #4 
Autor: Stephenie Meyer
Tõlkija: Marge Paal
Kirjastus: Pegasus 2010
734lk./3674lk./52724lk.

Lugemise väljakutse 2023: 7. Appi, tellis! Ehk selles raamatus on rohkem kui 700 lehekülge

Verivorst ja seapraad. Vampiirid ja libahundid. Jõulud ja raamatud. Veri vampiiridele. Siga huntidele. Vorst, praad ja raamatud jõuludeks mulle. Ma vist ikka pole selle sarja fänn, sest esimese osa lugesin 2018 ja teised kaks 2020. Ma ei tea kui kaua oleks selle neljanda osaga veel läinud, aga kui kuu alguses tundus mulle, et suur väljakutse jääb sel aastal esmakordselt tegemata, siis natuke enne jõule hakkas tunduma, et see on siiski täitsa tehtav. Aga selleks oli vaja kõige pealt leida seitsmesaja leheküljeline raamat, mille lugemisele ei kuluks rohkem kui kaks päeva... Ja õnneks selline raamat vaatas mul kodus riiulis ilusti vastu ja nii sattusidki mu jõuluaja kaaslasteks vampiirid ja kujumuundajad hundid. Ja raamat sai loetud nii umbes pooleteise päevaga. Nüüd veel jäänud kaks raamatut lugeda ja siis võib aastale joone alla tõmmata. 

Olla pöördumatult armunud vampiiri tähendab Bella Swani jaoks ohtlikult teravdunud reaalsuses põimunud fantaasiat ja õudusunenägu ühekorraga. Lõõmav kirg Edward Culleni vastu kisub teda ühes, sõprus libahunt Jacob Blacki vastu teises suunas, on Bellal selja taga tormiline aasta täis kiusatust, kaotusi ja püüdlusi jõuda murdepunktini. Tema otsus, kas ühineda sünge, kuid lummava surematute maailmaga või jääda truuks inimese-elule, on muutunud niidiks, mille küljes ripub kummagi hõimu saatus.

Tegelikult see raamat sarjast oli minu jaoks kõige tegevuserohkem ja põnevam. Vahepeal täitsa juba ootasin, et mis pöördeid ja käändeid nüüd kirjanik on välja mõelnud. Oli piisavalt põnevust, kirge, intriige ja verd. Muidugi ulmelist fantaasiamaailma oli selles osas ikka väga palju, kirjanikul oli ikka hea fantaasia küll seda sarja kirjutades, peab mainima. Tegelikult ma isegi vist saan aru, miks noored seda raamatut neelasid ja fännasid. Kui ma oleks ka teismelises eas, siis ehk oleksin ka seda teinud. Nüüdses vanuses ütleks, et jah, täitsa tore ja põnev raamat oli paariks päevaks lugeda, aga rohkem küll mitte. Selle aasta fantaasia norm käes, loeks nüüd realistlikumaid raamatuid edasi.