Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #6 (ajalugu)
Kui ma hakkasin sellesse väljakutsesse raamatuid otsima, siis selle raamatuga teadsin kohe, et seda ma tahan kindlasti lugeda. Kuid tuli välja, et ma polnud ainus lugemishuviline ja nii ootasin pikalt, kas saan ikka enne kuu lõppu raamatu kätte või ei. Sain. Lugemine ise oli nii nauditav ja huvitav, et peaaegu ühe päevaga sai loetud. Raamatus kajastati esiteks uurimust, kui palju on mingeid loomi nimetatud keskajal Liivimaal käibinud viies talurahvaõiguses, kolmes lääni- ja maaõiguses ning kolmes linnaõiguses. Osutus, et üldiselt vähe, eelkõige neid, kes kasulikud, olulised või väärtuslikud. Eelkõige siis hobused. Loomad olid üldiselt ühes pajas muu varaga. Teine peatükk uuriski Saksa ordu hobuseid, palju, millised ja kus. Kuigi keskaegsed allikad olid selles osas üpris napid ja puudulikud. Kuid mingi kaardi nende rohkusest/vähesusest ja paiknemisest saadi. Raamatus on ka tulemuseks saadud kaart. Kolmas peatükk uuris loomi, mida kingiti ja pärandati. Taas enamuses ikka hobuseid. Teised loomad olid muu vara hulka kuuluvad pärandamisel. Hobused olidki enamasti just sellepärast välja toodud, et neid kingiti või pärandati eraldi muust varast. Aga siia peatükki jõudsid ka mõned eksootilised imeloomad nagu kaamel või kalkun. Jah, kalkun oli imeloom, aga miks, seda peate ise raamatust lugema. Neljas oli loomad kaubanduses ja eks neid hobuseid ikka osteti ja müüdi taas kõige rohkem. Aga kellele ja miks neid ei müüdud ja palju need maksid, jääb taas lugeja enda teada saada. Viies peatükk rääkis loomadest, kes sattusid ärasöömiseks erinevatele toidulaudadele. Eelkõige muidugi pidulaudadele ja tähtsate tegelaste omadele, sest nende toidu ostmise tšekke on ikka omajagu arhiivis veel tallel. Seega ärge visake poe tšekke minema, mitme sajandi pärast teadlastel hea uurimistööd taas teha, mida praegusaja inimesed sõid. Parim fakt, mille teada sain oli, et kobras oli loom, aga koprasaba oli kala. No jutt ikka sellest sabast, mis loom kopra taga on niikaua kuni ta elus on. Aga kui maha löödi, siis paastu ajal kui liha oli keelatud süüa, siis kopra saba võis, sest see oli kala. Keskaegsetel inimestel oli hea loogika ja fantaasia. Muide, hülged olid ka kalad, neid võis ka paastu ajal süüa, aga neid sõid siiski peamiselt lihtsad rannainimesed, mitte nii väga ülikud. Viimane, kõige pikem on loomadest Liivimaal olevatel maalidel ja raidkividel. Kui muus osas oli raamatu kangelasteks kohalikud koduloomad, siis nüüd olid peategelasteks lõvid ja draakonid. Need, kes jaksasid deemonite vastu inimesi kaitsta ikka. Viimane oli tegelikult minu jaoks kõige igavam ja vähem uut infot sisaldav. Kuid üldiselt väga huvitav raamat oli kuidas on keskkaegne inimene suhtunud loomadesse, kes olid talle nii olulised, et seda kusagil kirjapildis või visuaalses vormis ära märkida/kujutada, kes olid teisejärgulised ja kes üldse tähtsusetud. See raamat jõuab kindlalt minu selle aasta parimate loetud raamatute nimekirja.
