Üks raamat, mis vajab järelemõtlemist

Õpetasin tehisintellekti joonistama põlevat tikku, mil leegi asemel on vesi

 

20./244. Järelemõtlemise kunst. Kõhklemise ja eksimise üllatav jõud

Sari: New York Timesi bestseller 

Autor: Adam Grant

Tõlkija: Epp Velbri

Kirjastus: Äripäev 2022

288lk./3962lk./53012lk.

Lugemise väljakutse 2023: 30. Raamat New York Times`i bestsellerite nimekirjast

 

Ma olen alati väga kahtlustav igasuguste bestsellerite osas, aga seekord sattus lugemisse üks väga hea raamat. Raamat, millega võib olla esmapilgul ei saanud nõustuda, aga kui veidi järele mõtlesid, siis said aru, mida autor mõtles ning nõustusid täiesti. Järelemõtlemise õpetuse raamat, mis vajab kindlasti järele mõtlemist peale lugemist.  

Meid ümbritsev maailm muutub ja seega tuleb ka vastavalt sellele õppida pidevalt uut, vana ümber hinnata ja vahel ka unustada ning ümber mõelda. Osa asju, mida me  kunagi oleme õppinud, ei ole enam pädevad, sageli iganenud veendumused hakkavad meid takistama. Mis muidugi ei tähenda, et kõik, mida kunagi on õpitud, oleks aja jooksul muutunud valeks ja kasutuks. Enamik meist on uhked oma teadmiste  üle, jäädes neile vankumatult truuks. Mugavam on kuulata arvamusi, mis tekitavad meis hea tunde, mitte aga ideid, mis sunnivad tõsiselt järele mõtlema. Jääme sageli kinni omaks võetud mõttemustritesse, mitte ei kontrolli, mõtle järele ja ei hinda neid ümber. Sageli võtavad inimesed üle kolme ametimehe mõttelaadi. Need on vaimulik, prokurör ja poliitik. Vaimuliku rollis peame jutlusi kui kaitseme oma ideaale, oma mõttemustreid, veendumusi. Prokurörina otsime teiste arutelus vigu, püüame tõestada nende ekslikkust, eriti kui nende arvamus erineb meie omast. Poliitikuna otsime pooldajate heakskiitu ja teeme kampaaniat oma nägemuse heaks, et teisi enda poolele võita. Inimene püüab agaralt jutlustada enda eksimatust, süüdi mõista teiste ekslikkust ja leida toetajaid vaevumata oma seisukohtade üle järele mõtlema, arutlema, kas tema seisukohad on üldse õiged. Grant soovitab aga käituda nagu teadlane, otsida hoopis põhjuseid, miks meil ei pruugi õigus olla. Just teadlase kombel mõtlemine aitab leida uusi lahendusi vanadele probleemidele. Teadlane kontrollib, vaatleb, hindab ümber, otsib teisi seisukohti, mõtleb järele. Kui tihti me hakkame kahtlema oma oskustes ja teadmistes? Kui tihti me mõtleme järele, kas miski on ikka nii, nagu me arvame seda olema, või nii, nagu see oli mingi aeg tagasi? Teaduslik mõtlemine eelistab tagasihoidlikkust uhkusele, kahtlust veendumusele ja uudishimu lõplikule tõele. Kui ümbermõtlemise tsükkel laguneb, siis asendub see liigse enesekindluse tsükliga. Selles ei nähta lünki oma teadmistes, usutakse, et ollakse tõe juba leidnud. Nähakse seda, mida eeldatakse. Nähakse seda, mida soovitakse näha.
Leitakse põhjust oma uskumist veel tugevamalt kinnitada ja kirglikumalt jutlustada. Lubatakse oma ideedel muutuda ideoloogiateks. Tudengitega tehti katse. Hinnati nii nende enesekindlust teadmiste osas kui tehtud testi tulemuste ära arvamist. Tulemuseks oli, et mida kõrgem enesekindlus, seda rohkem eksiti oma testi tulemuse äraarvamisel. Liigne enesekindlus ei ole hea. Mida paremaks inimene ennast peab, seda suurem on risk, et ta ülehindab ennast ja ta areng peatub. Enesekindlus ei võrdu alati kompetentsusega. Kahtlemine oma teadmistes on esimene samm oma teadmiste arendamise suunas. Eksimine ei ole ainult inimlik, eksimine on ka õpetlik. Kas mäletate aastate möödudes paremini seda, milles eksisite kunagi, või seda, mida väga hästi teadsite tollel hetkel? Kui eksisite, siis tegelesite sellega uuesti, see kinnistus teie mälus. Aga meie mälu on teadagi ekslik, mida vähem seoseid on ajus mingi asjaga tekkinud, seda vähem me seda mäletame. 

Terve see raamat õpetab, kuidas muuta oma mõtlemist, kuidas panna ennast erinevatele asjadele järelemõtlema, ümbermõtlema. Kuidas arendada oma mõtlemist ja teadmisi, kuidas mitte jääda kuhugi kinni, vaid pidevalt edasi areneda ja areneda nii, et sellest ka endale kasu ja rõõmu oleks. Lugege ja saate teada, miks on vale küsida lastelt kelleks nad tahavad saada - üks tüüpilisi täiskasvanute küsimusi lastele. Minu üks selle aasta parematest lugemiskogemustest. 

Ja viimane mõte, mis mul seda postitust tehes tekkis. Tehisintellekt. Masinõpe ja treenimine. Kui tehisintellektil lasta joonistada mingi pilt, mida te oma vaimusilmas näete, et tahaks, et ta joonistaks just sellise, siis tavaliselt esimesel katsel ei õnnestu teil tehisintellektile veenvalt selgeks teha, mida te just tahate. Te mõtlete, kirjutate uuesti parema sisendi, saate tulemuse ja kordate kuni te olete jõudnud lahenduseni, mis teile enamvähem meeldib, mida te soovisitegi. Aga nüüd küsimus, kes õpetas keda, kes treenis keda? Kas teie tehisintellekti seda joonistama, mida te tahtsite, või tehisintellekt teid sisestama paremat, täpsemat sisendit? Pildil on raamatu kaanest inspireeritud tehisintellektiga joonistatud pildid. Nende tulemusteni läks ikka tükk aega teineteise treenimisega meil. Aga kuidas jõudis just see pilt raamatu kaanele, saab ka raamatust teada. Soovitan väga lugeda. Aga see on raamat, mida tasuks lugeda, järele mõelda ja siis uuesti lugeda.