Kui maailm oli loodud arbuusisuhkrust, puust ja kivist...

 

2./20. Arbuusisuhkrus 

Sari 20/21 

Autor Richard Brautigan 

Tõlkinud Enn Soosaar

Kirjastus Hotger 2003

 

164lk./514lk./4870lk.

Ulmekirjanduse väljakutse veebruar: Marge Nelk soovitab

 

Kuidas oleks elada kui kõik ümberringi oleks tehtud arbuusisuhkrust? Alguses võttis raamat äh? möh? tuurid üles, aga mida edasi, seda rohkem hakkas meeldima. Tegelikult pole ju vahet, millest on tehtud ümbritsev maailm, loeb ikka see, kes selles maailmas elab ja tegutseb. Ja kui selle arbuusinduse kõrvale jätta, siis võib sarnase elu paigutada ka täiesti tavalisse maailma. Kuigi täiesti huvitav oleks ehk elada kui igal nädalapäeval oleks taevas erinevat värvi päike. Ei peaks üldse hakkama nuputama silmi lahti tehes, mis päev siis nüüd on. Vaatad, mis värvi on päike ja arbuusid ning kohe teadki. Samas halli ja musta päikesega oleks vist liiga hall ja pime elada, need päevad jätaks vahele, tukuks maha. Lisaks ulmele on see ka armastusjutt, inimsuhete vaagija, ka protestiraamat. Kas on parem maailm, mis pidevalt muutub või maailm, mis on stabiilne ja tuttav, kus pole mingeid erilisi sündmusi, kõik kulgeb oma tavalises rütmis ja rutiinis? Kindlasti oli see nüüd raamat, mida ma ilma väljakutseta ei oleks lugenud, aga miski selles raamatus köitis mind, ei oskagi selgelt öelda, mis see oli, sest loos eneses ei olnud nagu midagi väga fantastilist.

 

Lugu raamatutest ja armastusest, või siis hoopis millestki muust

 

                                                                                                                                fotod Priit Loog, Endla teater

Etendus:Abort

Teater: Pärnu Endla

vaadatud: 29.oktoober 2022

autor: Richard Brautigan

lavastaja: Kaili Viidas

Esietendus 23. oktoobril 2020 Endla Teatri Küünis  

Näitlejad:Nils Mattias Steinberg, Jane Napp, Ago Anderson, Carmen Mikiver, Sten Karpov

"Veidras asutuses, millest keegi eriti midagi ei tea, töötab üksildane, pisut naljaka olemisega mees. Ta pole ammu väljas käinud ega õieti kellegagi suhelnud. Aga siis, ühel vihmasel hilisõhtul, tuleb üks naine – nii ebamaiselt ilus, et tema olemasolu pole usutav …

See ei olnud just päriselt see, mida ma olin kavatsenud teha, kui ma raamatukogus tööle hakkasin. Ma tahtsin ainult raamatute eest hoolt kanda, sest eelmine raamatukoguhoidja ei tulnud sellega enam toime. Ta kartis lapsi – aga muidugi oli nüüd juba liiga hilja tema hirmude peale mõelda. Mul olid oma mured. Ma olin läinud kaugemale selle veidra, imeilusa tüdruku raamatu vastuvõtmisest. Nüüd pidin ma võtma ta keha …

Richard Brautigani „Abort“ on kummaline, võiks koguni öelda, nõiduslik lugu: mida rohkem me sellest räägime, seda kaugemale nihkume mõttest, mida tegelikult öelda tahame. Me ihkame olla vabad, kuid takerdume kaitsvatesse ruumidesse ja kohmakatesse kehadesse. Maailm meie ümber on suur ja valmis ning kipub meid kodustama, lahterdama. Kuidas leida oma väike õnn ja kui suur on loobumise hind, kui soovime, et asjad jääksid igavesti nii, nagu nad just parasjagu on?"

Ühest küljest komöödia, teisest tragöödia. Esimene vaatus ikka naerutas publikut kõvasti. Ja pani ahhetama. Taustal rääkisid oma loo nii raamatukoguhoidja kui ilus tüdruk, kes saabus oma raamatuga. See raamatukogu ei olnud tavaline, kus inimesed tulevad, laenutavad, loevad ja tagastavad. See raamatukogu oli avatud 24/7. Kõik said sinna tuua oma raamatud ja panna need just sinna riiulisse, kuhu ise tahtsid. 

 

Raamatud, mida mitte kunagi mitte keegi sealt ei võtnud ega lugenud. Raamatud, mille autorid kirjutasid ennast raamatusse, eelkõige enda üksinduse, teistmoodi olemise, tunded. Raamtuid toonud autorid olid väga karikatuursed ja üle võlli, aga väga hästi mängitud Carmen Mikiveri ja Sten Karpovi poolt. 

 Eriti Carmen Mikiver hiilgas oma osades. Võrratu kehastumise võime, sest kahe karakteri ilmumise vahel oli vaid mõned loetud minutid. Riideid said näitlejad selga ja seljast ära võtta küll palju. Lisaks sellele, et nad mängisid erinevaid osi, markeeris tüdruku riietumine aja kulgu selles loos. Lisaks olid mõned stseenid ikka väga naturaalsed, pea kõik näitlejad ilmusid mingil hetkel rohkem või vähem alasti lavale. Ühest küljest ergutas publikut, teisest andis loole naturaalsust juurde, eriti kuna teises vaatuses mindi raskete teemade juurde. 

Teine vaatus rääkis abordist, abordi keelustamise tagajärgedest, aborditurismist. Lugu leidis aset USAs ja abordi jaoks reisiti Mehhikosse. Kas abordi tegemine oli mängitud vägagi naturaalselt, vaatajate eest küll kilesirmiga varjatult, aga ma arvan, et kõigi kujutlusvõime oli piisav selleks, et ettekujutada, mida ja kuidas seal tehti. Ja koos näitlejatega oli ka publik koos lennukis, istusid nende kõrval - taga... Ainus, mis mulle segaseks jäi oli lugu, miks oli üldse vaja minna aborti tegema? Ja lõpp jäi ka veidi segaseks. Aga üldiselt mulle meeldis see lugu ja ma tänan väga Endla teatrit, kes need piletid just mulle loosis, nii, et sain tasuta (ok, autosõidu kuluga) taas Pärnusse teatrisse. Kaks ja pool aastat ei ole seal käinud, enne seda sai paar aastat pea iga kuu korra või kaks käidud. Siiani mu lemmikteater ja palju lemmiknäitlejaid.