10./45. Meele aeg
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#3)
"Meel näeb valgel paberil musti märke ja annab neile vaevata tähenduse. Seesama meel, mis muudab sõna „päikeseloojang“ sujuvalt värvi- ja varjuküllaseks kujutluspildiks. Ilma vähimagi pingutuseta. Meelel, mis tuleb toime selliste saavutustega, on suurem infotöötlusvõime kui kõigil Maal leiduvatel arvutitel, ruuteritel ja internetiühendustel kokku. Aju tillukeses, umbes liivaterasuuruses tükikeses on sada tuhat neuronit ja miljard sünapsi, mis kõik omavahel infot vahetavad. Aju on meele superarvuti, mis võib siduda sada triljonit bitti infot. Me teadvustame vaid murdosa sellest, mida mõtleme, tunneme ja tajume, seepärast me enamasti ei märkagi, kuidas käitume ja miks just ühel või teisel moel. Seda võiks võrrelda olukorraga, kus meie käsutuses on suur moodne kruiisilaev, kuid ookeanireisi asemel popsutame sellega ainult sadama läheduses."
Selle raamatu lugemisel olid kahetised tunded. Esmalt, need suunamised mediteerimisharjutustele, mis iga natukese aja pärast jälle meelde tuletati, see häiris lugemist, sest see on midagi, mis pole päris minu jaoks. Kuigi ma usun, et paljusid võib see aidata, eriti kui nende elu ongi nagu orav rattas. Lihtsalt aeg enda jaoks, aeg puhastada oma aju igapäevastest mõtetest ning õppida tundma ja arusaama ümbritsevast. Õppida, et on asju, mida tuleb lasta lihtsalt olla või minna ja pole mõtet selle peale oma närvirakke kulutada, pigem suunata oma mõtted ja tegemised hoopis muudele radadele. Kui istud kusagil ummikus, siis ei aita sind kuidagi edasi see, et sa ärritud ja sõimled. Kuna hetkel sinust endast midagi ei sõltu, siis lepi olukorraga ja tegele millegi muuga. Saada teade, et hilined, kuula midagi kasulikku, loe midagi, mõtle positiivsetest asjadest, tee plaane, unista. Kasuta see aeg ära kasvõi niisama puhkamiseks. Ummikus jõuab ühtemoodi edasi nii see, kes on ärritunud kui see, kes on rahulikuks jäänud. Aga peale ummikust pääsemist on ärritunud inimese edasine päev ka ärrituse tähe all möödumas, vastupidiselt rahulikuks jäänud inimesele. Võib olla selleks on jah alguses vaja ka teadlikult oma meelega tegeleda ja selleks sobib ka autorite toodud mediteerimine. Ei tohi unustada, et autoriteks on ameeriklased, kes räägivad enda keskkonnast, mis on palju ületöötanum ja ärritunum kui siinne põhjamaine väikeriigi elu. Teisalt kõik mõtted ja arvamused, mis raamatus olid toodud, need langevad kokku minu arvamuste ja seisukohtadega, minu enda elu kogemustega. Mõnele asjale polnud varasemalt mõelnud, aga jah, ka nendega nõustusin. Raamatus on ka mitmeid illustreerivaid näiteid, et asi selgem oleks. Kui autorid väidavad, et inimene kes töötab nädalas 70 tundi on sama tootlikusega kui inimene, kes töötab 56 tundi, siis võid mõelda, et kuidas nii. Aga kui kujutada ette meest tavalise saega metsas viis tundi ühte väga jämedat puud saagimas. Kui talle öelda, et tee paus ja puhka, siis ta vastab, et mul ei ole aega, ma pean saagima. Aga kumb mees jõuab kiiremini eesmärgile, kas see, kes väsinuna jätkab nüri saega nühkimist või see, kes teeb pausi, puhkab, sööb-joob ja teritab saetera ning siis jätkab? Või kes meist ei ole tundnud, et kui me kardame midagi järgmisel päeval olevat, et äkki me ei saa hakkama, et äkki läheb nässu, siis vägagi tõenäoliselt nii just juhtubki? Aga kui endale sisendada, et kindlasti saan hakkama kuigi ma kõike ei tea, sisendada endale enesekindlust, optimismi, siis on tulemiseks kordaminek. Samuti mõtleme ja tajume ühes meeleseisundis mingit sündmust ühel moel ja teises teisiti. Kui meil on hea tuju, siis ärritavad meid kõrvalised asjad palju vähem kui siis, kui oleme väsinud ja ärritunud. Meie aju on evolutsiooni käigus arenenud nii, et hoiab negatiivseid kogemusi nagu takjapaelaga kinni, positiivsed aga libisevad maha nagu teflonilt. See tähendab, et meil on kalduvus negatiivsusele. Kalduvust negatiivsusele saab kompenseerida, kui otsida ja nautida positiivseid kogemusi: armastust, rõõmu, tänulikkust, rahu, huvi, lootust, uhkust, lõbu, vaimustust. Ja sellega ühtib ka minu kunagi ühest lasteraamatust võetud moto: "tuleb näha kõiges midagi head, ka kõige halvemas". Kannatus jaguneb kaheks: primaarseks ja sekundaarseks. Primaarne kannatus on vältimatu. Elus juhtub alati asju, mida me ei soovi. Kui me ei luba asjadel olla nii, nagu need on, siis need võimenduvad ja lisandub veel täiendavaid mittevajalikke kannatusi. Kannatusi ei saa maailmast kõrvaldada, kuid me saame arendada võimet teele sattuvate kannatustega loovamalt toime tulla. Kogu maailma pole vaja nahaga katta, piisab ka sandaalide kandmisest. India vana legend jutustab kuningast, kelle meelest oli konarlikul maapinnal kõndimine tema õrnadele jalgadele liiga piinarikas. Nii saatis ta laiali teate, et kogu tema kuningriik tuleb katta nahaga. Kuningriigis polnud selleks aga piisavalt nahka ja kuningas sai väga vihaseks. Õnneks päästis alamad kuninga raevu eest üks tark mees, kes pakkus teise lahenduse: kuningale valmistati paar sandaale. Nii sai ta kõikjal, kuhu tee teda viis, astuda siledal nahal.
Kokkuvõtteks võin öelda, et mulle see raamat meeldis, pani mõtlema ja aru saama kuidas meie meel, mõte ja mälu töötavad. Kuidas on vaja aega, mitte ainult tegemiseks vaid ka järelmõtlemiseks, iseendaga olemiseks. Kuidas aeg näitab, mis on tegelikult mis, ega vanasõna ilmaasjata ei ütle, et aeg annab arutust.