Vilniuses toimus mõrv!

6./42. Tappev arkebuusilask

Timuka õpipoisi kolmas kohtuasi. Detektiivlugu vanast Vilniusest.

Autor: Gina Viliūnė

Tõlkija: Tiina Kattel

Kirjastus: Hea Lugu 2025

247lk./ 1273 lk./10 591lk.

Lugemise väljakutse 2025:  44. Väliskirjanik, kelle teoses on mõni reaalne koht Eestis

Selles raamatus mainiti seoses ettevalmistustega Liivimaa sõjaks Eestimaad ja mõningaid linnasid. Timuka õpipoiss saab käsu kohtufoogtilt hakata kiiresti uurima suurele kogunemisele saabunud aadliku surma, kes on kirikaias mahalastud. Kohtufoogt Rotundus süüdistab Vilniuse ümbruskonna röövleid, kuid nördinud aadlikud kõõritavad tema hea sõbra, mõlema õiguse doktori Pedro Ruizi poole. Rotundus määrab Adasele appi rasket kohtuasja uurima Trakai vojevoodi Mikołaj Radziwiłłi sekretäri, püsimatu Andreas Volanuse. Noormehed liiguvad mööda Vilniust ja püüavad lahendada mõrva. Üks tunneb vaesema ning kaupmeeste kihi eluolu, teine aadelkonna oma. Kild killu haaval panevad noormehed loo kokku ja leiavad süüdlase. Seoseid ja tegelasi on ka eelmiste uurimistega. Taustal saab lugeja teada tolleaegsest Leedumaast, Vilniuse elanikkonnast ja elukorraldusest. Ja muidugi piinab Adast valus küsimus, kas sünnib timukal poeg või tütar, pingeline ootus terve raamatu vältel. Kuigi algselt pidi olema see sari kolme osaline, siis raamatu lõpus lubati, et kirjanik kirjutab juba neljandat osa, seega sooviks ka seda kindlasti lugeda. Võib olla mitte isegi niivõrd Adase elukäigu või krimiloo pärast, aga mulle meeldivad ajaloolised krimid just selle tausta pärast, kus elavalt saab kujutluspildi tolleaegsest eluolust, elavamalt, kui mõnest ajalooraamatust. Ja Vilnius on endiselt üks mu maailma esikümne lemmiklinna hulgas, kuhu alati meeleldi tagasi läheksin, kasvõi siis raamatu lehekülgedel.

Loomad, kes on ajalooürikutes ja kunstis jäädvustunud

21./207. Loomad keskaegse Liivimaa ühiskonnas ja kunstis

Sari: Acta Universitatis Tallinnensis. Artes  

Autorid: Juhan Kreem, Ivar Leimus, Anu Mänd, Inna Põltsam-Jürjo

Kirjastus: TLÜ Kirjastus 2023

208lk./4730lk./35807lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #6 (ajalugu)

Kui ma hakkasin sellesse väljakutsesse raamatuid otsima, siis selle raamatuga teadsin kohe, et seda ma tahan kindlasti lugeda. Kuid tuli välja, et ma polnud ainus lugemishuviline ja nii ootasin pikalt, kas saan ikka enne kuu lõppu raamatu kätte või ei. Sain. Lugemine ise oli nii nauditav ja huvitav, et peaaegu ühe päevaga sai loetud. Raamatus kajastati esiteks uurimust, kui palju on mingeid loomi nimetatud keskajal Liivimaal käibinud viies talurahvaõiguses, kolmes lääni- ja maaõiguses ning kolmes linnaõiguses. Osutus, et üldiselt vähe, eelkõige neid, kes kasulikud, olulised või väärtuslikud. Eelkõige siis hobused. Loomad olid üldiselt ühes pajas muu varaga. Teine peatükk uuriski Saksa ordu hobuseid, palju, millised ja kus. Kuigi keskaegsed allikad olid selles osas üpris napid ja puudulikud. Kuid mingi kaardi nende rohkusest/vähesusest ja paiknemisest saadi. Raamatus on ka tulemuseks saadud kaart. Kolmas peatükk uuris loomi, mida kingiti ja pärandati. Taas enamuses ikka hobuseid. Teised loomad olid muu vara hulka kuuluvad pärandamisel. Hobused olidki enamasti just sellepärast välja toodud, et neid kingiti või pärandati eraldi muust varast. Aga siia peatükki jõudsid ka mõned eksootilised imeloomad nagu kaamel või kalkun. Jah, kalkun oli imeloom, aga miks, seda peate ise raamatust lugema. Neljas oli loomad kaubanduses ja eks neid hobuseid ikka osteti ja müüdi taas kõige rohkem. Aga kellele ja miks neid ei müüdud ja palju need maksid, jääb taas lugeja enda teada saada. Viies peatükk rääkis loomadest, kes sattusid ärasöömiseks erinevatele toidulaudadele. Eelkõige muidugi pidulaudadele ja tähtsate tegelaste omadele, sest nende toidu ostmise tšekke on ikka omajagu arhiivis veel tallel. Seega ärge visake poe tšekke minema, mitme sajandi pärast teadlastel hea uurimistööd taas teha, mida praegusaja inimesed sõid. Parim fakt, mille teada sain oli, et kobras oli loom, aga koprasaba oli kala. No jutt ikka sellest sabast, mis loom kopra taga on niikaua kuni ta elus on. Aga kui maha löödi, siis paastu ajal kui liha oli keelatud süüa, siis kopra saba võis, sest see oli kala. Keskaegsetel inimestel oli hea loogika ja fantaasia. Muide, hülged olid ka kalad, neid võis ka paastu ajal süüa, aga neid sõid siiski peamiselt lihtsad rannainimesed, mitte nii väga ülikud. Viimane, kõige pikem on loomadest Liivimaal olevatel maalidel ja raidkividel. Kui muus osas oli raamatu kangelasteks kohalikud koduloomad, siis nüüd olid peategelasteks lõvid ja draakonid. Need, kes jaksasid deemonite vastu inimesi kaitsta ikka. Viimane oli tegelikult minu jaoks kõige igavam ja vähem uut infot sisaldav. Kuid üldiselt väga huvitav raamat oli kuidas on keskkaegne inimene suhtunud loomadesse, kes olid talle nii olulised, et seda kusagil kirjapildis või visuaalses vormis ära märkida/kujutada, kes olid teisejärgulised ja kes üldse tähtsusetud. See raamat jõuab kindlalt minu selle aasta parimate loetud raamatute nimekirja.
 

Üks reisikiri aastast 1656, kui Moskvasse ja Pärsiasse viis tee läbi Eestimaa

12./167. Uus Pärsia reisikiri

Autor: Adam Olearius Ascanius

Tõlkija: Ivar Leimus

Kirjastus: Olion 1996

148lk./2540lk./37032lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#6)

Täielik pealkiri: Täiendatud uus reisikiri Moskoovia ja Pärsia teekonna kohta. Mis toimunud Holsteini saatkonna lähetamisel Vene tsaari ja Pärsia kuninga juurde. Milles leida läbi käidud paikade ja maade, nimelt Liivimaa, Venemaa, Tataaria, Meedia ja Pärsia kirjeldus; koos nende elanike iseloomu, eluviisi, kommete, koduste, ilmalike ja vaimulike oludega hoolsasti üles tähendatud ja paljude enamasti elust joonistatud piltidega kaunistatud, Mille annab teistkordselt välja Adam Olearius Ascanius, Schleswig-Holsteini võimuloleva valitseja bibliotekaarius ja õukonna-matemaatikus. Raamat ei ole täielikult tõlgitud, sest originaal on üle 700 leheküljeline. Siia raamatusse on kogutud eelkõige need peatükid, kus on kirjas Eestiga seonduv. Esimene raamat, kus mindi Moskavasse on täielikumalt kirjas, seda nii Eestist läbisõit kui Moskvas toimunu. Teine raamat on ainult algusest, kus alustati teist reisi ja jõuti Eestisse, seal aga toimus laevahukk ning nad jäid pikemaks ajaks paigale enne kui suundusid edasi Moskva ja Pärsia peale. See Pärsia teekond sellest raamatust täielikult puudu. Alustasin raamatut juba kevadel ühe teise teema alla, aga jäi pooleli. Nüüd siis lõpetasin sellesse teemasse. Raamat on kirjutatud 1656 aastal, õigemini juba selle raamatu teine trükk. Sel ajal polnud reisimine kõige lihtsam ja kättesaadavam. Tallinnast Narva sõideti juba 5 päeva, rääkimata siis teekonnast kaugematele maadele. Autor ei kajasta ainult reisiseltskonda, nendega juhtunut ja reisikronoloogiat. Ta kirjeldab ka oma nägemust ja arusaamist kohalikest elanikest, annab teavet läbitud riikide eluolu kohta. Raamatus on hulk must-valgeid gravüüre illustreerimaks reisikirja, et lugejal tekiks parem arusaam, millest jutt. Igatahes Eestimaal viibimine tuli nii mitmelegi mehele reisiseltskonnast kasuks, sest nad leidsid siit omale naised kohalikest mõisaperedest. Raamat oli muidu huvitav, aga raskendas selle lugemist, et oli üritatud tolleaegset arhailisemat keelt jäljendada ning trükikiri tahtis jäljendada gooti kirja, samas see olemata. Oleks olnud päris gooti tähed, oleks mul lugemine igatahes hulga kiiremini sujunud kui nüüd selles kirjas, mis polnud ei üks ega teine. Kuidagi ei haaranud silm seda kuni lõpuni. Ajaloo huvilisel võib olla täitsa huvitav lugeda, niisama nagu tänapäevast reisikirja, ei ole mõtet seda lugema hakata, pigem on see ikka raamat ajaloost, mitte reisikiri.