15./148. Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases
Autor: Henrik Meinander
Tõlkija: Andres Adamson
Kirjastus: Argo kirjastus 2018
302lk./3838lk./32890lk.
Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#8)
Lugedes raamatut "Peakorter - Soome õukond" tekkis küsimus, kes siis oli Mannerheim. Seega otsustasin lugeda ühe raamatu temast, ta elulooga tutvuda.
Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem
tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline
mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika
mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see
rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna
Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri
teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse
kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast,
14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis
tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale
järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku.
Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome
kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu
vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi
positsiooni rahvuslikul panteonil.
Tegelikult ma ei tea ka pärast selle raamatu lugemist, kes ta siis tegelikult oli. Temas oli nii palju vastuolu ja osaliselt ka minu jaoks täiesti arusaamatust. Soomlased armastasid teda, aga samas ta ei osanud hästi isegi soome keelt, ta oli pärit rootsi keelsest perekonnast. Ta võitles Venemaa ja Nõukogude Liidu vastu, aga mitte sellepärast, et ta tahtis Soome iseseisvust vaid, et kukutada võimult bolševikud ja taastada tsaari võim Venemaal. Ta hoidis elu lõpuni oma korteris Vene viimase tsaari portreed! Teises maailmasõjas oli ta sakslastega mestis küll hoides, et sellest ei jääks mingeid kompromiteerivaid ametlikke dokumente, aga sõjakohtu alla läks hoopis tollane Soome president ja tema saadeti ära puhkusele Euroopasse selleks ajaks kui Soomes kohut mõisteti sõjakuritegevuse suhtes, et ta kuidagi sõjakohtu alla ei satuks. Ta oli auahne, ambitsioonikas, kohati hoolimatu, jõhker oma alluvatega. Tegi oma strateegias vigu, aga lõpuks tema vigade osas pigistati silm kinni ning ta oli ülistatud, samas kui vähemad mehed said karistada. Ta oli rahatu, elas oma onude, naise, naistuttava ja Soome riigi või rahva rahade peal kuni suri rikkana kuna talle annetati sedavõrd palju raha. Peale selle raamatu lugemist ma ei saa aru, miks tema kultus tekkis Soomes? Ta polnud ju üldse sedavõrd Soomemeelne ja keelne isik, et see oleks mõistetav. Vähemalt mitte mulle. Igatahes peale selle raamatu lugemist tekkis mul hulga enam küsimusi kui selle raamatuga ma vastuseid sain. Aga ju ma siis olen lihtsalt natuke mõistmatu isik.