Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#2)
1386. aasta külmal detsembripäeval kogunes uudishimulik rahvahulk Pariisi Saint-Martin-des-Champs’ kloostri juurde, et olla tunnistajaks kahe mehe duellile elu ja surma peale. Dramaatilised sündmused, mille peaosas kaks prantsuse aadlikku, Jean de Carrouges ja Jacques le Gris, rulluvad lahti Prantsusmaa ja Inglismaa vahel peetud Saja-aastase sõja taustal. Naasnud sõjakäigult Šotimaale, leiab normanni rüütel de Carrouges eest õnnetu abikaasa Marguerite’i, kes süüdistab vana peresõpra le Gris’d enese vägistamises. Pärast kohtuprotsessi ummikussejooksmist laseb teismeline kuningas Charles VI õigluse jaluleseadmiseks korraldada duelli, mille võitja mõistetakse Jumala palge ees õigeks. Vaekausil on ka Marguerite’i saatus: kui tema abikaasa peaks võitluses alla jääma, hukatakse naine tuleriidal kui valevanduja. De Carrougesi ja le Gris’ kahevõitlus oli viimane sanktsioneeritud duell Prantsusmaal.
Kuna ma pole filmi näinud, siis ei seganud miski mu lugemist. Lugu ise ja lõpplahendus olid ette teadmata kuigi ma arvasin ära, kumb osapooltest võidukas võib olla. Pikalt oli kirjeldatud raamatus ka tolleaegset Prantsusmaa elu ja ajalugu. Huvitav oli ka lugeda duelli korraldusest ja reglemendist. Kui reeglid ei lubanud pealtvaatajatel teha häält, siis vaadati vaikuses. Kujutasin ette kui see oleks olnud tänapäeval - kui oleks öeldud, et mobiiltelefonid peavad olema vaigistatud ja pealtvaatajad tasa, siis mingil hetkel oleks kindlasti kellegi mobiiltelefon helisenud (täisvaljusel), mõni teinud pilte trügides peaaegu võitlejate vahele, mõni köhinud, mõni kaasavõetud imik nutnud või koer haukunud või lihtsalt mõni endaarust alfa nõmedaid märkusi loopinud või nokastanud sell lällanud. Raamat ise oli aga huvitav ja kergelt ladusalt loetav. Selline ajalooline raamat, mis kui ei oleks kirja pandud olnu faktide põhjal, võiks olla täiesti ilukirjanduslik raamat, loetav ajaloolise romaanina. Aga nagu ikka aeg ajalt reaalne ajalugu on põnevam kui väljamõeldud ajalugu.