Igavikulõpulahing

3./227. Täheraua saaga

Sari: Orpheuse Raamatukogu 2022/8(66) 

Autor: Manfred Kalmsten

Kirjastus: Fantaasia 2022

122lk./650lk./49700lk.

Ulmekirjanduse väljakutse detsember: Raamat, mille autoriks on üks aasta jooksul lugemissoovitusi jaganud ulmetähtedest

Selle raamatu eest pean tänama autorit ja fortuunat, võitsin selle, aga nagu ikka igasugu väljakutsed ei ole lasknud kohe lugemisse võtta. Samas nüüd oli selle väljakutse jaoks kohe teada, mida lugeda. 

Põhjala saagade stiilis ulmejutt, kus ühele emale antakse valida kas kohe kaotada oma sündiv tütar või tulevikus on võimalus, et kaotab oma pojad. Kaks venda ja kaks veripunaste ruunidega taprit, millest võivad saada vennatapusõja tööriistad. Ja nende õde, Turmavalla sohinguöö hulluses sigitatud. Jumalad on läbi mütoloogia ajaloo olnud need, kes tavainimestega manipuleerivad ja omi ihasid ning võimu nende peal väljamängivad. Veritasu, ränkrasket saatust ja purunevaid veresidemeid täis põhjamaine fantaasiamaailm, kohati verine, aga milline põhjala saaga siis ei olnud verine või sõjaline? Samas on see raamat ka emaarmastusest. Olid jumalded ja nende lapsed Heleden ja Harlahal lõid koos maailmu ja pöörasid siis omavahel tülli. Kuid kui need kõrgemad olendid mütoloogilises maailmas omavahel tülli lähevad, siis kannatavad need alamad olendid ehk inimesed, keda on sageli väga kerge ümber sõrme keerata ja kui nad on veel piisavalt ambitsioonikad ja ahned, siis seda kergem veel on nendega mängida, neid motiveerida tegutsema just nii, nagu kõrgem olend seda soovib. Minu jaoks oli vaatamata verisusele üpris kerge lugemine ja põnevust oli ka, et kuidas see ikkagi lõppeb ja ehk ikka veresidemed inimeste vahel on tugevamad kui jumalad...

Vanad põhjala jumalad möllavad

12./221. Ruunimärgid

Autor: Joanne Harris

Tõlkija: Bibi Raid

Kirjastus: Pegasus 2009

554lk./2706lk./47928lk.

Ulmekirjanduse väljakutse november: Manfred Kalmsten soovitab

Vaatamata lehekülgede arvule läks selle raamatu lugemine kiiresti. Raamat oli väga tempokas, koguaeg midagi toimus, põhiosa tekstist oli dialoog. Raamat oli täis vanu tuttavaid Põhjala mütoloogiast, pandud tegutsema maailmade päästmise või hukutamise nimel. Kõik ei ole nii, nagu esmapilgul tunneb, mõni tegelane üllatab raamatu jooksul. Jumalad on väga inimlikud, käivad omavahelised nagistamised. Peategelaseks on  Maddy Smith, kes sündis käel roostekarva ruunikujuline märk ja tänu sellele külarahvas tõrjub teda, kuna peab teda ohtlikuks. Kord kohtab ta kahtlast meest, kellel on samuti ruunimärk. Iga kord, kui tema parim sõber – päevavargast välismaalane, keda Ükssilmaks kutsutakse – teda vaatama tuleb, räägib ta tüdrukule üha rohkem vanadest aegadest: jumalatest ja loitsudest, ruunidest ja võlukunstist. Kui tüdruk on 14.aastane, siis avavad nad tee Allilma, et tüdruk läheks ja päästaks ära Sosistaja, et päästa maailma. Tüdruk lähebki teadmata kes või mis on Sosistaja. Teel kohtub ta väga erinevate tegelastega ja tutvub paljude Põhjala jumalatega. Kas tal ka õnnestub päästa maailm? No, mis te ise arvate? 

See raamat seisis juba mul pikemat aega riiulis ootevalmis. Mul on ikka õnnestunud sinna väga erinevaid raamatuid kuhjata aegade jooksul, mida kunagi lugenud pole. Alati on hea meel, kui saan mõnda väljakutsesse mõne raamatu enda riiulist sokutada, viimasel aastal polegi seda väga palju juhtunud. Tänu väljakutsetele olen küll sattunud lugema hulga raamatuid, mida ma muidu poleks iial kätte võtnud, aga samas kodused riiulid ei tühjene kuidagi...

 

Põhjala ja Muinas-Egiptuse salateadmised tulevad avalikuks!

 15./50. Elu võti 

 Autor Inga Raitar 

 Kirjastus Ajakirjade Kirjastus 2010

272lk./2900lk./10840lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse märts:  

 Kui lugesin veebruari raamatut, siis nähes kaant, tuli mõte, et oli kui Eesti lipuvärvides kaanepilt! Ja saatusesepp vist kuulis seda ning märtsi teemaks tuligi lipuvärvide järgi riigi leidmine. Seega siis seekord läks lugemisse Eesti naiskirjaniku raamat. Elu võti on juba pikemat aega mul riiulis ootel olnud. 

Puhkusereisil Egiptusesse leiavad ärimees Thor ja filoloog Lee iidvana üriku, mis salapärasel viisil seob muistse Põhjala ja Muinas-Egiptuse salateadmisi. Ometi pole nad ainsad, kes soovivad mõistatust lahendada. Algab pöörane kihutamine läbi erinevate riikide ja müstiliste paikade. Samal ajal saladuse võtme leidmisega tuleb mehel ja naisel lahendada ka nende endi vahel toimuv ning mitte vähem keeruline müsteerium.

Siia raamatusse oli üritatud minu arust natuke liiga palju müstilist kokku suruda. Ja kohati oli veidi ebausutav see nende leidude leidmise ning seikluste/põgenemiste lugu. Kuigi ega nüüd samalaadsetele välismaa põnevikele ka alla ei jäänud ja lõpuks kiskus ikka parajalt põnevaks, et kuidas kirjanik olukorra lahendab, eriti kui leheküljed üha vähenesid ning lõpplahendust ei paistnud ega paistnud tulevat. Lõpp oligi minu jaoks see, mis selle raamatu üldmulje alla kiskus. No ei olnud usutav see kohe kuidagi mu jaoks. Aga üldiselt muidu loetav ja natuke sai ka lugeja midagi vanal ajal toimunust teada kui Lee jälle Thorile loengut pidas. Thor oli minu jaoks usutavam tegelane kui Lee. Ja kes seda aega enne meie ajaarvamist nii täpselt teab, kuidas maailm oli omavahel seotud. Põhjala on ikka vägev kant ju olnud. Lugeda võib, Da Vinci koodi stiilis, aga Dan Brownile jääb siiski alla. Samas oma kodumaised tegelased ja tegemised annavad jälle plusspunkte juurde.

Angerjas - müstiline kala

 

6./141. Angerjaevangeelium

Sari Looduse lood

Autor Patrik Svensson

Tõlkinud Endla Lõhkivi

Kirjastus Tänapäev 2020

220lk./1096lk./28874lk.

Raamatukogude aasta väljakutse: Põhjala kirjanduse kuu! Põhjala looduse teemadel lugeda ja kirjutada milline osa Põhjala loodusest on lemmikuks.

Põhjala nädala kooslugemise raamatutest üheks oli see angerja raamat ja tundus huvitav, seega saigi lugeda võetud. Kui palju siis on võimalik kirjutada angerja kohta? Tuleb välja, et üsna palju kuigi autor pikkis sisse ka teavet muu looduse kohta lisaks angerjatele ning samuti sai raamatust ühte-teist teada autori ja tema perekonna kohta, eelkõige isa kohta, kellega ta lapsepõlves käis koos angerjaid püüdmas.

Minu kohtumised angerjaga kui kalaga, mitte kui söögiga, jäävad lapsepõlve kui mõned korrad ilmus meie kööki üks tuttav kalamees koos angerjatega. Igatahes lapsele oli see üsna õudne vaatepilt - maod vingerdasid mööda kööki ringi. Ma ei tea, palju nende veest välja tõmbamisest aega mööda oli läinud, aga kindlasti tunde. Seega isiklik kogemus, et angerjad on visa hingega. Lugedes raamatust kuidas angerjas oli omal ajal lihtrahva söök, kergelt kättesaadav ja odav, siis meie ühiskonnas on see alati olnud pigem delikatess, mida igaüks isegi kätte ei saa või rahakott ei võimalda. Ega ma väga suur angerja austaja ka pole, minu jaoks liiga rasvane kala siiski. Minu lemmikuks lapsepõlves oli peipsi tint (tomatis). Aga lugemine oli väga huvitav ja kuigi põhilist ma teadsin, siis ega ma eriti sellele mõelnud ei olnud, kuidas ta täpselt sünnib, elab ja sureb ning tänu kellele me üldse midagi teame. Üllatav oligi, et ikka veel kõike ei teada, võiks ju arvata, et tänapäeval tänu tehnikale enam nii salapäraseid elusolendeid ei ole olemas. Angerjas, Anguilla anguilla, on üks kõige mõistatuslikumaid loomi, kelle loodus on loonud. Kala, kes on loodusteaduses omaette müsteerium. Kala, kellest kõik alates Aristotelesest kuni Sigmund Freudini on püüdnud aru saada, aga edutult. Kala, kes on nüüdseks väljasuremise äärel, ilma et me mõistaksime, miks.

Põhjala looduses meeldib kõige enam just kargus, tagasihoidlikkus ja visadus. Ei ole sellist lopsakust nagu lõunamaa loodusel, aga kõik on tasukaalukalt siiski olemas. Põhjala taimed kasvavad ka seal, kus paremate tingimustega lõunamaised taimed välja sureksid kiiresti. Põhjala loodus on nagu põhjala inimene - visa ja kinnitab ennast ka raskesse pinnasesse.