Teekond peale maailmalõppu

6./30. Needuste allee

Autor: Roger Zelazny

Tõlkija: Juhan Habicht

Kirjastus: Katherine 1992

160lk./1534lk./7615lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Malle Aasmaa soovitab

Ohtlik postapokalüptiline Ameerika. Raamatu peategelane on Hell Tanner, endine kurjategija, kes oli vangis. Kui aga on vaja toimetada elutähtsaid vaktsiine Bostonisse, pakutakse Tannerile vabadust vastutasuks selle ohtliku missiooni täitmise eest läbi needuste allee – radioaktiivse ja mutantidega asustatud maa-ala, kus inimene on inimesele hullemgi veel kui mutant. Kirjeldused hävitatud linnadest ja ohtlikest olenditest on elavad ja haaravad. Raamatu tempo on kiire ja tegevusrohke, hoides pidevalt pinevust ja põnevust. Hell Tanner ise on keeruline ja huvitav tegelane. Ühel hetkel jäle tegelane ja teisel kangelane. Raamatus ei kardeta näidata maailma ja inimeste julmust, kuid samas leidub loos ka musta huumorit ja lootusekiiri. On nii häid kui halbu tegelasi. Raamat käsitleb ellujäämist, lunastust ja inimvaimu vastupidavust isegi kõige lootusetumas olukorras. Kirjeldused toimuvast tekitasid väga selge filmi ajju lugemise ajal. Maailm oli sünge, aga alati ilmus ikka kõige süngemate hetkede järel taas helgemad hetked, mis ei lasknud asjal liiga depressiivseks muutuda ja jättis lugejale ikka tunde, et tulevik ei jää tulemata, elu läheb edasi ja inimsugu jääb kestma. Nojah, see oli küll ettearvatav, kas vaktsiin jõuab või ei jõua kohale, mulle vähemalt, aga ei seganud lugemist, sest kuidas ja mis olid veel põnevad ja teadmatud. Selles suhtes meenutas neid Hollywoodi märulifilme, kus üks kangelane on paljakäsi kümne hambuni relvastatud vastase vastu ja ikka on tema, kes puhta nahaga välja asjast tuleb. Aga eks selliseid kangelasi vaja ka meie maailm nii enne kui pärast maailmalõppu.
Zelazny läks mul juba eelmisel aastal vaja rohkem tema raamatuid lugeda nimekirja ja selle raamatuga ta kinnistas ennast seal veel tugevamalt. Mulle meeldib kirjaniku stiil ja loodetavasti soovitatakse selles väljakutses veel tema teoseid.

Taibukatele lastele ja vähem taibukamatele täiskasvanutele

6. Taibupõnn bakterite maailmas

Autor: Pentti Huovinen

Tõlkija: Mari Vaba

Kirjastus: Tea 2008

64lk./1198lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #1 (lasteraamat)

Bakterid ja mikroobid on nähtamatud, sellepärast on nende maailma raske mõista, samas puutuvad lapsed nendega igapäevaselt kokku. Pentti Huovinen on rahvaterviseameti nakkus- ja põletikhaiguste osakonna uurimisprofessor ja tunnustatud teaduse populariseerija. Selles raamatus ta selgitabki lihtsalt ja arusaadavalt, kes või mis siis on nugilised, viirused ja bakterid. Ja millised bakterid on head ja millised halvad. Kuidas inimese organism selles bakterite maailmas hakkama saab. Ja kuidas saavad bakterid ja viirused hakkama inimeste maailmas. Selgitab sedavõrd hästi, et lisaks lastele saavad seda raamatut lugedes targemaks ka täiskasvanud (noh need tavalised, kes viimati seda õppisid siis, kui ise lapsed olid). Ja suur rõhk on pandud hügieeni tähtsuse selgitamisele, miks ja millal siis ikka on vaja pesta käsi ja hambaid ja tervet keha. Raamat oli huvitav ja väga hariva sisuga.
 

Ema on mul taevas ingliks

 1./65. Ma tahan Ma suudan Ma võin Kristi Ojasaare lugu 

 Autor Mauri Dorbek 

Kirjastus Jes Kirjastus 2022

296lk./296lk./13934lk.

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#1)  või märts: Mälu ja aeg (#18). Läks märtsi kuu alla, sest sinna sobis paremini.

See raamat sai alustatud märtsis ja lõpetatud aprillis. Ja tegelikult sobib nagu mõlema teema alla. Kui Kristi Ojasaarest veel tema elu ajal paljud ei olnud kuulnud, siis peale oma surma on ta üpriski kuulus. Kuigi kuidagi kurb, et inimese surm muudab ta kuulsamaks kui elu ajal oli. Ka mina olin üks, kellele see nimi oli üsna tundmatu. Seevastu, kes on Mauri Dorbek, ma teadsin hästi. Kunagi oli ta mu ülemus, mitte küll otsene, aga paar kihti ülevalpool. Sellegi poolest oli ka isiklikke kokkupuuteid. See oli aeg, millal oli tal isiklikus elus veel kõik korras, tragöödiast polnud mingeid märke. Ma tegelikult alguses olin kindel, et ma seda raamatut ei loe, sest tundsin ette, et minu pilt temast selle raamatu pildiga kokku ei lähe. Aga kuna see raamat otse surus ennast raamatukogus mulle pihku, siis mõtlesin, et annan võimaluse. Jah, mu arvamus pidas paika. Aga eks see ole vana tõde, et kriitilistes olukordades ja seistes surmaga silmitsi inimesed mitte ei muutu, aga neis tulevad esile küljed, mida muidu teised ehk ei näe. Ma mõtlen siin just kaugemalseisvad inimesed, mitte need kõige lähedasemad. Raamat on muidugi väga emotsionaalne ja valu õhkavad raamatulehed kaugele. Minu jaoks oli eriti raske lugeda neid lehekülgi, kus ta kirjeldas oma laste tundeid. See valu oli väga ränk. Ma olin neljakümnendates, kui oma ema kaotasin, aga kaotada ema nii noores eas... see on väga kurb ja valus ka kõrvalseisjatele, sest lohutada pole millegagi. Me kõik teame, et vähk on üks kole haigus. Ka need, kes sellega ise otseselt kokku puutunud oma lähikonnas pole. Aga see raamat andis aimu, kui raskelt see haigus ikka kulgeb, kuidas sureb lootus, kuidas annab alla esmalt keha, siis hing. Minu jaoks oli selle raamatu aga peamine iva selles, et kuigi me mõtleme, et me jõuame, meil on veel palju aega, siis pahatihti tuleb välja, et aeg sai otsa. Ega vanarahvas ilmaasjata ei ütle, et tänasida toimetusi ära viska homse varna. Seega ärge unustage elada tänases päevas, olla olemas oma lähedastele igapäevaselt, teha asju ja öelda sõnu kohe, niikaua kui kuulaja ja tegija on veel kõrvalk, sest vahel võib juhtuda, et ootamatult peab ütlema häid sõnu vaid pilvepiirile, kus inglid meid vaatavad. See raamat peaks minu arust olema just edukate ja töösse mattunud ärimeeste/ülemuste lugemislaual, ehk see raamat tekitaks neile rohkem empaatiat mitte ainult oma pereliikmete vaid kõigi ümbritsevate inimeste, ka oma alluvate suhtes.

Haigus ei hüüa tulles

 

 

12./133. Pilvedesse poodud lind

Alapealkiri 16 kirja haigla-aastatest 2001-2003

Autor Aive Raudkivi

Kirjastus Eesti Ekspressi Kirjastus 2003

126lk./2798lk./27278lk.

Selle raamatu kaanepilt võlus ja kutsus lugema. Sisututvustus pani küll veidi kahtlema, aga siiski sai võetud kätte. Raske lugemine kui kujutad ette seda kõike. Samas raamat ise, kirjad olid positiivust täis. Mõtlema panev raamat.

Viimased kuus aastat, peale puukentsefaliiti, lamas müasteenia (lihasnõrkuse) diagnoosiga Aive (1967-2004) Mustamäe Haigla intensiivravi palatis liikumatu ja tummana. Ta ei saanud hingata, neelata, häält teha, oli halvatud, vasak käsi veidi kõverdus, ka miimilised lihased ei töötanud. Kõik, mida eluks vaja, tuli torude kaudu – õhk kopsu ja toit makku. Kolmandal aastal, kui avastati, et Aive on täie tähelepanu, mälu ja mõistuse juures, anti talle ette arvuti ja ta kirjutas riistapuu abil, mis koosnes “kahest tilgutijalast, ühest harjavarrest, neljast pikast kummist ja kahest lahasest” ja mille leiutamiseks ja katsetamiseks kulus nädalaid. Kirjadest sai kokku raamat. Mõtted oma olnust, ümbritsevatest inimestest, nende hoolimisest, jumalast. Kuid vaatamata oma üliraskele olukorrale jäi ta lõpuni positiivseks ja elujaatavaks. Samas paneb mõtlema, mida ta tundis ja mõtles need pikad aastad, kui tal ei õnnestunud ennast väljendada. Ja kui palju inimesi võib sarnases olukorras olla, aga neil ei ole toetavat perekonda ning ümbritsevat struktuuri, mis järjekindlalt viiks asja edasi, tänu millele ka mingil hetkel tuli arusaamine, et inimese mõistus on täiesti korras. Elada aastaid täie mõistuse ja arusaamise juures, aga mitte saada ennast väljendada ning sellest märku anda! See võib minu arust ikka kõige jubedam olla. Soovitaks lugeda kõigil, kes kipuvad elus kergesti alla andma, ennast haletsema ning virisema.