Baltisakslased - kes nad ikkagi olid?

 7./179. Baltisakslased Eestis ja Lätis : baltisakslaste ajaloo lühiülevaade

Autorid: Arved von Taube, Erik Thomson

tõlge: K. Uustalu

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts 1996

46lk./766lk./39100lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#4)

Raamatuke sisaldab katkendeid umbes 100-leheküljelisest tööst pealkirjaga «Baltisakslased», mille on koostanud kaks baltisakslast - ajaloolane vabahärra Arved von Taube (1905-1978) ja publitsist Erik Thomson (1915-1990). Pealkirja all «Ühe omapärase kogukonna saatus ja traditsioonid» ilmus teos 1973. ja 1991. aastal. Autorid püüdsid selgitada baltisakslaste eripäraste omaduste väljakujunemist ajaloolise arengu taustal. Raamat on muidugi kirjutatud sakslaste nägemuse kaudu, millega eesti nägemus kohati vastuoluliselt põrkub. Meie nägemus Saksa orduvägede maabumisest on ikka midagi muud kui sakslaste oma. Ning ka mõisate äravõtmine Eesti Vabariigi alguses peale Vabadussõda puudutab eestlasi ning sakslaseid vägagi erinevatelt poolustelt. Kuid vahel ongi huvitavam näha tuttavat ajalugu ka veidi teise vaatenurga alt. Raamat on sedavõrd hästi lühendatud, et pole aru saadagi, et midagi oleks puudu selles. Kõik on peatükkide kaupa kajastatud alates keskajast kuni teise maailmasõjani. Ja eks neid kuulsaid ning edukaid baltisakslasi ikka siia Eestimaale on jätkunud. Kusjuures baltisakslased kutsusid ennast eestimaalasteks, mitte sakslasteks. Eestlased ja eestimaalased ja venelased. Lühike lugemine, aga väga kontsentreeritud ja andis kenasti lühiülevaate mitte ainult baltisakslastest vaid üldse Eestimaa ajaloost. Teavet oli selles raamatus tunduvalt rohkem kui arvata võis. Soovitan täiesti lugeda.

Kuus tundmatut kunstnikku said tuntuks

6./178. Kuus baltisaksa kunstnikku

Koostaja: Anne Untera

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts 2008

112lk./720lk./39054lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#3)

Artiklikogumik koondab peamiselt 2006. aasta sügisel korraldatud kunstiajaloo seminari «Keskplaanil» ettekandeid. Raamat tutvustab baltisaksa kunstnikke: Johannes Hau (1771-1838), August Matthias Hagen (1794-1878), Konstantin von Kügelgen (1810-1880), Carl Alexander von Winkler (1860-1911), Sally von Kügelgen (1860-1928) ja Erna Brinkmann (1899-1967). Tutvustatakse nende elulugusid ja loomingut. Lisas on iga kunstniku mõnede maalide pildid. Pean taas tõdema, et peale Johannes Hau olid teised nimed mulle võõrad ja Haust teadsin ka põhiliselt just eelmisel kuul loetud panoraamade raamatu põhjal. Kõik tutvustatud kuus kunstnikku olid vaieldamatult andekad ja nende maale oli meeldiv vaadata. Hea oli ka neist rohkem teada saada. Kõige enam meeldisid mulle Carl von Winkleri tööd, ka raamatu kaanel on just tema töö - Pühavaimu kiriku hoov 1900.aastast. Samas jäin mõtlema, et kui olen vaadanud Eestist tehtud maale või siis ka muid, mida Eestis on muuseumides saanud vaadata või isegi välismaa kunstimuuseumides, ega ma ei mõtle kunagi kunstniku rahvusele. Sest pole ju vahet, kas mõne imeilusa Eestimaast tehtud maali autor on nüüd eestlane, baltisakslane, sakslane või venelane. Tähtis on minu jaoks, et ta on seda teinud hästi ja mulle meeldib. Eks see meeldivus ole subjektiivne igal inimesel, aga mulle siiski meeldivad eelkõige realistlikud maalid ja joonistused, kus on võimalikult täpselt kujutatud originaal. Ja need siinses raamatus kajastatud baltisaksa kunstnikud on just selle stiili esindajad.

 

Esemed tutvustavad ajalugu

5./177. Baltisaksa esemed Eestis muuseumikogudes 

Autorid: Olev Liivik, Ants Hein, Tõnis Liibek

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis 2016  

96lk./608lk./38942lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#2) 

Raamat keskendub baltisaksluse kõrgajale 18. ja 19. sajandile ning 20. sajandi algusele. Väljaande lehekülgedele on valik muuseumikogudes olevatest esemetest, mille puhul on teada, et eseme tellijateks ja omanikeks, loojateks ja tarbijateks on olnud baltisakslased, eelkõige siis erinevatest mõisatest pärit olevad esemed. Kui on teada kindel ajalooline isik, kelle oma mingi ese oli, siis on juures lühidalt, kes ta oli. Juhul kui ese on seotud mingi mõisaga, siis kes olid seal mõisnikud ja milline oli mõisa saatus. Lisaks on iga eseme juures tema teekond muuseumi ja millises muuseumis hetkel seda säilitatakse. Esemed võivad vahel vägagi palju jutustada olles ise tummad. Hea, et ikka säilivad esemed ja kirjad kaugetest aegadest, sest näha esemeid reaalselt on ikka midagi muud, kui vaid lugeda nende kirjeldusi. Isegi pilt ajab asja ära. Raamat oli asjalik, aga jäi minu jaoks liiga õhukeseks, oleks tahtnud hulga rohkem esemeid näha ja samas ka iga eseme juures veidi rohkem lugeda.