Uskuda tunnistajaid või mitteuskuda, aga lapstunnistajaid?

21./66. Hauavälu

Sari: Södersläti kuriteod 1

Autor: Mattias Edvardsson 

Tõlkija: Li Laanemets

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

276lk./4843lk./16240lk.

Üks üsna öövastav krimka. Minu jaoks on alati kõige jubedamad need krimid, kus kannatajateks on lapsed, eriti kui nende elutee keegi vägivaldselt ära lõpetab. Lapsed mängivad metsas peitust ja järsku on üks lastest kadunud. Otsimise peale leitakse väikese poisi surnukeha. Kes ja miks ta tappis. Mängukaaslased küll osutavad kellelegi, kuid kas usaldada väikesed lapsi tunnistajatena? Kui usaldusväärsed on üldse tunnistajad? Kas tunnistajatega saab manipuleerida või õigemini nende mäluga? Panna nad mäletama täpselt midagi, mida nad tegelikult pole kunagi näinud? Ja kui tegemist on veel väikeste lastega, kes on saanud kaaslase surma tõttu trauma? Kas mittemäletamine on organismi enesekaitse või lihtsalt valetamine, et mitte avalikustada tõde? Kuivõrd suudavad täiskasvanud ennast viia laste tasemele ja nendega suhelda, neid kaitsta? Raamat on täis küsimusi ja psühholoogilist pinget. Loos on mitmeid kahtlusaluseid ja ülestunnistusi, kuid isegi kui loetakse, et süüdlane on leitud, siis jääb uurimisse kogemata sattunud noor politseinik Gunni asjas kahtlema. Ja kui viis aastat hiljem kaob läheduses järgmine poisike, siis ta seostab need lood ja hakkab taas ka esimest mõrva uurima, ei usu toonast versiooni. Kas siis oldi õigel teel või on mõrvar siiski veel vabaduses? Põnevust selles loos oli ja lõpp oli veidi ootamatu, kuigi ma juba siiski veidi kahtlustasin ka õiget tegelast. Taustal oli Gunni enda lugu, kuidas ta kunagi oli Jehoova tunnistajate seast väljavisatud ja kuidas tema pere enam temaga tegemist ei tahtnud teha, aga ta näeb, et õe eluga pole päris õiged lood. Ka selle liini psühholoogiline pool, kuidas su pere jääb siiski su pereks isegi siis, kui nad on sinuga sidemed katkestanud. Raamat oli muidu hästi kirjutatud, aga lastevastane vägivald oli selles see, mis mulle vastu hakkas. Loodetavasti järgmises osas on ohvriteks ikka täiskasvanud, sest iseenesest võiks seda edasi lugeda, eelkõige, et teada saada kas Gunnil õnnestub oma õde jehovistide käest päästa. 
 

Üks raamat, mis vajab järelemõtlemist

Õpetasin tehisintellekti joonistama põlevat tikku, mil leegi asemel on vesi

 

20./244. Järelemõtlemise kunst. Kõhklemise ja eksimise üllatav jõud

Sari: New York Timesi bestseller 

Autor: Adam Grant

Tõlkija: Epp Velbri

Kirjastus: Äripäev 2022

288lk./3962lk./53012lk.

Lugemise väljakutse 2023: 30. Raamat New York Times`i bestsellerite nimekirjast

 

Ma olen alati väga kahtlustav igasuguste bestsellerite osas, aga seekord sattus lugemisse üks väga hea raamat. Raamat, millega võib olla esmapilgul ei saanud nõustuda, aga kui veidi järele mõtlesid, siis said aru, mida autor mõtles ning nõustusid täiesti. Järelemõtlemise õpetuse raamat, mis vajab kindlasti järele mõtlemist peale lugemist.  

Meid ümbritsev maailm muutub ja seega tuleb ka vastavalt sellele õppida pidevalt uut, vana ümber hinnata ja vahel ka unustada ning ümber mõelda. Osa asju, mida me  kunagi oleme õppinud, ei ole enam pädevad, sageli iganenud veendumused hakkavad meid takistama. Mis muidugi ei tähenda, et kõik, mida kunagi on õpitud, oleks aja jooksul muutunud valeks ja kasutuks. Enamik meist on uhked oma teadmiste  üle, jäädes neile vankumatult truuks. Mugavam on kuulata arvamusi, mis tekitavad meis hea tunde, mitte aga ideid, mis sunnivad tõsiselt järele mõtlema. Jääme sageli kinni omaks võetud mõttemustritesse, mitte ei kontrolli, mõtle järele ja ei hinda neid ümber. Sageli võtavad inimesed üle kolme ametimehe mõttelaadi. Need on vaimulik, prokurör ja poliitik. Vaimuliku rollis peame jutlusi kui kaitseme oma ideaale, oma mõttemustreid, veendumusi. Prokurörina otsime teiste arutelus vigu, püüame tõestada nende ekslikkust, eriti kui nende arvamus erineb meie omast. Poliitikuna otsime pooldajate heakskiitu ja teeme kampaaniat oma nägemuse heaks, et teisi enda poolele võita. Inimene püüab agaralt jutlustada enda eksimatust, süüdi mõista teiste ekslikkust ja leida toetajaid vaevumata oma seisukohtade üle järele mõtlema, arutlema, kas tema seisukohad on üldse õiged. Grant soovitab aga käituda nagu teadlane, otsida hoopis põhjuseid, miks meil ei pruugi õigus olla. Just teadlase kombel mõtlemine aitab leida uusi lahendusi vanadele probleemidele. Teadlane kontrollib, vaatleb, hindab ümber, otsib teisi seisukohti, mõtleb järele. Kui tihti me hakkame kahtlema oma oskustes ja teadmistes? Kui tihti me mõtleme järele, kas miski on ikka nii, nagu me arvame seda olema, või nii, nagu see oli mingi aeg tagasi? Teaduslik mõtlemine eelistab tagasihoidlikkust uhkusele, kahtlust veendumusele ja uudishimu lõplikule tõele. Kui ümbermõtlemise tsükkel laguneb, siis asendub see liigse enesekindluse tsükliga. Selles ei nähta lünki oma teadmistes, usutakse, et ollakse tõe juba leidnud. Nähakse seda, mida eeldatakse. Nähakse seda, mida soovitakse näha.
Leitakse põhjust oma uskumist veel tugevamalt kinnitada ja kirglikumalt jutlustada. Lubatakse oma ideedel muutuda ideoloogiateks. Tudengitega tehti katse. Hinnati nii nende enesekindlust teadmiste osas kui tehtud testi tulemuste ära arvamist. Tulemuseks oli, et mida kõrgem enesekindlus, seda rohkem eksiti oma testi tulemuse äraarvamisel. Liigne enesekindlus ei ole hea. Mida paremaks inimene ennast peab, seda suurem on risk, et ta ülehindab ennast ja ta areng peatub. Enesekindlus ei võrdu alati kompetentsusega. Kahtlemine oma teadmistes on esimene samm oma teadmiste arendamise suunas. Eksimine ei ole ainult inimlik, eksimine on ka õpetlik. Kas mäletate aastate möödudes paremini seda, milles eksisite kunagi, või seda, mida väga hästi teadsite tollel hetkel? Kui eksisite, siis tegelesite sellega uuesti, see kinnistus teie mälus. Aga meie mälu on teadagi ekslik, mida vähem seoseid on ajus mingi asjaga tekkinud, seda vähem me seda mäletame. 

Terve see raamat õpetab, kuidas muuta oma mõtlemist, kuidas panna ennast erinevatele asjadele järelemõtlema, ümbermõtlema. Kuidas arendada oma mõtlemist ja teadmisi, kuidas mitte jääda kuhugi kinni, vaid pidevalt edasi areneda ja areneda nii, et sellest ka endale kasu ja rõõmu oleks. Lugege ja saate teada, miks on vale küsida lastelt kelleks nad tahavad saada - üks tüüpilisi täiskasvanute küsimusi lastele. Minu üks selle aasta parematest lugemiskogemustest. 

Ja viimane mõte, mis mul seda postitust tehes tekkis. Tehisintellekt. Masinõpe ja treenimine. Kui tehisintellektil lasta joonistada mingi pilt, mida te oma vaimusilmas näete, et tahaks, et ta joonistaks just sellise, siis tavaliselt esimesel katsel ei õnnestu teil tehisintellektile veenvalt selgeks teha, mida te just tahate. Te mõtlete, kirjutate uuesti parema sisendi, saate tulemuse ja kordate kuni te olete jõudnud lahenduseni, mis teile enamvähem meeldib, mida te soovisitegi. Aga nüüd küsimus, kes õpetas keda, kes treenis keda? Kas teie tehisintellekti seda joonistama, mida te tahtsite, või tehisintellekt teid sisestama paremat, täpsemat sisendit? Pildil on raamatu kaanest inspireeritud tehisintellektiga joonistatud pildid. Nende tulemusteni läks ikka tükk aega teineteise treenimisega meil. Aga kuidas jõudis just see pilt raamatu kaanele, saab ka raamatust teada. Soovitan väga lugeda. Aga see on raamat, mida tasuks lugeda, järele mõelda ja siis uuesti lugeda. 

Kui mälu läheb seiklema ja meie jääme koju

 

29./64. Mäluseiklused

Autor Ylva Østby, Hilde Østby 

Tõlkinud Ülle Jälle 

Kirjastus Tänapäev 2021

256lk./5698lk./13638lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#17)       

Õed Hilde ja Ylva Østby – kirjanik ja neuropsühholoog – viivad meid uskumatule seiklusele inimmälu sügavustesse, näidates, kui keerukas, kaunis ja peen süsteem see on. Raamat, mis uurib mälu toimimist ja selle olulisust meie elus. Raamatus käsitletakse mitmeid teemasid, alates ajaloo- ja kultuurimälust kuni mäluhäireteni. Õed Østby tutvustavad lugejatele mälu erinevaid aspekte, nagu näiteks kuidas mälu tekib, kuidas seda hoitakse ja kuidas seda taaskasutatakse. Raamat keskendub ka sellele, kuidas meie mälu mõjutab meie identiteeti ja millised on selle praktilised rakendused igapäevaelus, näiteks õppimise ja töö osas. "Mäluseiklused" sisaldab mitmeid huvitavaid lugusid, ajaloolisi fakte, teaduslike uuringute tulemusi ja isiklikke kogemusi. Arutatakse miks me mäletame seda, mida me mäletame, ja kuidas mälu on kujundanud meie minevikku ja tulevikku. Eraldi peatutakse valemälestustel, miks need tekivad ja kui suures osas need tekivad. Raamatus on hästi palju näiteid inimestest, kelle lugu räägitavale teooriale annavad praktilise väljundi, tänu kelle juhtumile arenesid edasi teadlaste teadmised ning sageli hakatigi selle järel põhjalikumalt probleemi uurima. Hästi kirjutatud raamat, lihtsalt loetav ja huvitava sisuga. Ei kujuta ettegi kuidas oleks elada ilma mäluta.

Müstiline inimaju

16./51. Kuidas inimaju töötab 

Autor Marc Dingman  

Tõlkinud Krista Kallis 

Kirjastus Tänapäev 2020

328lk./3228lk./11168lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#6)

Neuroteadlane Marc Dingman annab raamatus ülevaate meie kolju sisemuses paikneva alla pooleteise kilo kaaluva veidralt kortsus koemassi – aju – iseloomust ja veidrustest. Raamat on jagatud 10 peatükiks, millest igaüks tegeleb aju eri funktsiooniga. Milline aju osa on tegev millega. Mis juhtub, kui see ajuosa läheb rikki. Millised on hirmu, mälu, une, keele, kurbuse, liikumise, nägemise, mõnutunde, valu ja tähelepanu põhitõed. Kuidas on avastatud, milline ajuosa nendega seotud on. Mis siis juhtub, kui midagi on liiga palju või liiga vähe või pole üldse. Huvitavad näited patsientidest, kelle aju ei tööta nii, nagu see peaks olema. Kuigi ega pelgalt lugedes ei saa ikka täiesti aru, mis tunne on inimesel, kes ei suuda midagi unustada ja teab täpselt kõiki päevi oma elus. Või inimesel, kes on kaotanud mälu ja minuti pärast enam ei mäleta, mida tegi või ütles. Kõige kummalisem minu jaoks oli mehe lugu, kes suutis kõndida vaid siis, kui nägi oma jalgu ja keskendus vaid kõndimisele, oma jalgade liigutamisele. Kui ta oma jalgu või käsi ei näinud, siis ta ei suutnud neid liigutada. Või inimene, kelle üks käsi teeb kõik vastupidi kui teine käsi, nagu see ei oleksi tema enda käsi - üks käsi valab tassi kohvi ja teine samal ajal kallab selle tassi ümber! Need inimesed on ikka õnneseened, kelle aju toimib nii, nagu see on toimima mõeldud. Raamatust saab teada ka aju eripäradest, miks me vahel ei näe asju, mis on selgelt me silme ees või ei kuule, mida meie kõrval räägitakse. Raamat oli väga lihtsalt ja arusaadavalt kirjutatud. Juures olid ka pildid, et tekiks visuaalne ettekujutus, millisest ajuosast siis parasjagu jutt on. Kuigi enamust selles raamatus kirjutatust ma teadsin juba ka varem, lihtsalt see teema on mind huvitanud tänu läbitud psühholoogia kursusele, siis uusi teadmisi sain ikka. Ja üks kõige olulisem asi mälu juures - kui teadmisi ei värskenda, kui mälu ei värskenda, siis need asjad kaovad aegamööda mälust. Aga kuidas täpselt inimaju töötab ei tea tegelikult veel maailmas mitte keegi, ka kõige targem neuroteadlane mitte.

Mäletada või unustada, selles on küsimus.

 6./41. Mäletamine. Mäluteadus ja unustamise kunst 

Autor Lisa Genova  

Tõlkinud Kalle Klein

Kirjastaja Vesta Raamatud 2022

240lk./960lk./8900lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#1)

Mälu on kõik ja mitte midagi. Mälu on väga oluline, kuid samas mitte nii oluline. Mälu on vaja peaaegu kõigeks, mida te teete. Need kolm lauset on sellest raamatust. Raamatus räägitakse millised mälud on inimesel olemas. Kuidas need toimivad. Millised aju piirkonnad sellega tegelevad. Kuidas mingi mälestus või õpitu üldse meile meelde jääb. Natuke ka mälutehnikatest. kui tahad, et miski meelde jääks kuidas peaks toimima. Kas see, mida me mäletame on ikka see, mis tegelikult toimus. Tegelikult on enamus inimeste mälestused valed või väga piiratud selles osas, mis kõik ikka päriselt toimus. Miks mäletavad inimesed ühte ja sama erinevalt. Eksperimentidest inimeste mälu ja meeldejätmise võime kohta. Miks me unustame ja kas see on loomulik või haiguslik nähe. Mis vahe on tavapärasel vananemisel ja alzhaimerisse haigestunutel. Mida saab teha, et kaitsta oma mälu. 

Selles raamatus uurib neuroteadlane ja tunnustatud kirjanik Lisa Genova, kuidas mälestused tekivad ja kuidas me neid meenutame. Saab teada, kas ununenud mälestused on üksnes ajutiselt kättesaamatud või igaveseks kustutatud ning õpib selgelt eristama normaalset unustamist Alzheimeri tõve põhjustatud unustamisest. Lisaks on selgitatud, kuidas mõjutab mälu emotsioon, uni, stress ja kontekst.

Sain teada, et olen vähemalt 16 aastat oma elust lihtsalt maha maganud, aga kui tähtis on olnud see magamine minu mälu seisukohast. Kui keeruline on inimaju ning üldse meelespidamine ja mälestuste talletamine. Ajju ei saa nagu arvuti kõvakettale panna järjest mingeid teadmisi või mälestusi ning siis ühe klikiga need üles leida ning lugeda täpselt sellistena nagu need said salvestatud. Aju salvestab, aga paraku mitte alati saja protsendilise täpsusega ning seda, mida me ei korda või mälust välja ei võta, mälu vaikselt kustutab. Kui palju on ühel tavalisel õpilasel meeles mitmekümne aasta pärast see, mida kunagi sai koolis hiilgavalt kontrolltöödes teatud, kuid mida pole peale seda kunagi tarvis läinud ning mälust üles otsitud? Väga vähe või on nii sügaval peidus, et iseenesest see enam välja ei tule, ainult uuesti nähes võib tulla mõte, et jah, seda ma ju kunagi teadsin. Kergesti ja loetavalt kirjutatud keerulistest asjadest. Minu jaoks oli väga huvitav.