Ulmekirjanduse väljakutse 2025 aprill: kosmos
Kui „Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas“ mulle väga meeldis oma nutika absurdihuumori, tempoka tegevuse ja ootamatute pööretega, siis selle järje lugemine osutus oluliselt keerulisemaks. Võib-olla on süüdi magistritöö kirjutamine, mis ei jätnud just palju ruumi, et aju lõdvaks lasta ja end täielikult maailma sisse elada. Võib-olla oli absurdi seekord lihtsalt rohkem, kui mu väsinud mõistus suutis vastu võtta. Igal juhul ei saanud ma raamatuga seekord kuidagi ühele lainele. Tundsin, et see, mis esimeses osas oli vaimukas ja teravmeelne, muutus siin kohati lihtsalt kaootiliseks. Lugesin raamatut mõnekümneleheküljeliste juppidena, mis ei ole selle stiili puhul kindlasti parim viis. Tegelased hakkasid segi minema, episoodid sulasid üheks kirjuks segapudruks ja loo joon muutus ähmaseks. Ka universumi lõpu restoran ise, milleni siiski jõudsin, jäi ootamatult kiiresti selja taha. Kuid salapärane vastus 42 tuli taaskord mängu ja sain teada isegi seda, millal ja kellega Maa asustati.
Tõenäoliselt ei olnud see lihtsalt õige aeg selle raamatu jaoks. Arvan, et äkki loen selle mingil rahulikumal hetkel uuesti läbi ja siis ühe korraga, sest Adamsi maailmad vajavad täielikku keskendumist ja alistumist nende veidrusele. Seekordne lugemine jäi kahjuks pealiskaudseks ja katkendlikuks, kuid potentsiaal naudinguks on selles raamatus kindlasti olemas. Lihtsalt tuleb seda lugeda õigel ajahetkel õigel lainel olles.
