Ennemuistne põnevik

13./58. Sulid ja Sulased

Autor: Timo Talvik

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

215lk./2441lk./13838lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Eleri Romantšuk soovitab

See on hoogsa kulgemise ja kujundirikka keelekasutusega fantaasiaromaan, põimib Eesti rahvapärimuse ja ajaloolise õhustiku kaasakiskuvaks seikluseks. Alustuseks tundub kõik vägagi argine. Noor Kärp valvab turvaliselt turuplatsil, püüab leida vargaid ja petiseid. Ta on terase taibuga, märkab detaile, mida teised ei näe. Üks ootamatu kokkupuude viib ta maailma, mis on täis muistseid olendeid, nõidust ja maagilisi objekte. Oskuslikult loodud maailm, mis tugineb Eesti rahvapärimusele. Kohad on kirjeldatud väga visuaalselt, lugedes tekib kohe pilt silmade ette. Tegelaskond on värvikas. Mõni satub loosse ootamatult, mõni ilmub korduvalt. Ja sain selge vahe teada, mis on pisuhännal, kratil ning puugil. Lugu on tempokas ja piisavalt põnev ning keerdkäikudega. Siin on seiklust ja mütoloogiat. Esimene pool meeldis mulle rohkem, siis oli lugu nagu rohkem selge, lõpus hakkas liiga palju tegelasi tekkima, kes siis veel muutusid ja asja veidi segaseks ajasid, aga äkki siis tuleb sellele veel järg, sest tavaliselt need segasemaks minekuga raamatud lähevad veel edasi. Aga üldselt võib öelda, et mulle vägagi meelepärane raamat. 

Arthur Conan Doyle'i alternatiivne lapsepõlv

5./50. Uskumatud lood Baskerville Hallis

Sari:  Uskumatud lood Baskerville Hallis 1

Autor: Ali Standish

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Varrak 2024

328lk./843lk./12 240lk.

 

6./51. Uskumatud lood Baskerville Hallis 2. Viie märk

Sari:  Uskumatud lood Baskerville Hallis 2
Autor: Ali Standish
Tõlkija: Kristina Uluots
Kirjastus: Varrak 2025

320lk./1163lk./12 560lk.

 

Lugemise väljakutse 2025: 50. Raamat, mille pealkirjaks on terve lause (vähemalt 4 sõna)

Lugemise väljakutse 2025: 27. Tuttuus lastekas 

 

Ühed kõige põnevamad ja mõnusamad lood, mida olen viimasel ajal lugenud. Raamat on kirjutatud mõnusa hooga, hästi voolava keelega ja täis pöördeid. Kõik on hästi lastepärane, nii tegevustik kui tegelased. Tegelased on sümpaatsed, neis on tundeid, ebakindlust ja julgust. Nad käituvad nagu võib arvatagi ühest selles vanuses lapsest, kuigi peategelane on oma perekonna tõttu saanud varakult täiskasvanumaks, pere peale mõtlejaks, hoolitsejaks, samas jäädes ja mõeldes ikkagi kui laps, mitte väike täiskasvanu. Raamatud räägivad poisist nimega Arthur, kelle elu muutub täielikult, kui ta satub salapärasesse internaatkooli nimega Baskerville Hall. See pole mingi tavaline kool, seal ootavad teda ees imelised sõbrad, uskumatud juhtumised, kummalised tegelased ja palju mõistatusi. Arthur ei ole keegi muu, kui Arthur Conan Doyle ja temaga koos on Baskerville Hallis tegevad erinevad tegelased tema raamatutest, tema raamatute tegelaste nimekaimud või nad lastena. Jimmie Moriartyst on saanud Arthuri sõber ja toakaaslane, Sherlock Holmes'ist tema õpetaja, dr. Watson on ratastoolis olev arstist õpetaja. Raamat on põnev ja köitev, kordagi ei lähe igavaks, juba algusest saadik tempokas. Need raamatud tõmbasid lugedes endasse ja tekkis täiesti tunne, nagu seikleks ise tegelastega koos seal Baskerville Hallis. Selline raamat, mida lugedes hakkas film ajus jooksma. Raamat, mida ühest küljest ootasid, et kiiremini läbi saaks, sest mis siis ikka täpselt toimus ja teisest küljest tahtsid pikemalt ja kauem selles filmis kaasa lüüa. Ja muidugi need tegelased, kes on juba Doyle'i loomingust tuttavad ja siis võrrelda neid nende "päris elus" ja selles raamatus. Kirjanikul on hea fantaasia. Tahaks juba kolmandat osa lugeda, sest teine osa jäi väga intrigeeriva koha peal pooleli, aga seda annab veel tükk aega oodata, sest inglise keeles on oodatav ilmumine alles aasta lõpus, siis veel vaja tõlkida ka. Aga neile, kellele meeldivad Potteri taolised raamatud, võib kindlasti soovitada. Seal on reaalsust, seal on fantaasiat, seal on põnevust ja igas vanuses lugejale. 

Spiooni vastasseis rikaste ja võimsatega

 

8./44. Surm Cornwallis

Sari: Gabriel Allon

Autor: Daniel Silva

Tõlkija: Matti Piirimaa

Kirjastus: Sinisukk 2025

431lk./1839lk./11 157 lk.

Lugemise väljakutse 2025: 46. Topelt ei kärise - vali vabalt, millise teemapunkti alla loeksid veel teisegi raamatu: 38. Raamat, mille pealkiri sisaldab sõna "surm" või "mõrv"

Ma arvan, et 38. punkti alla ma saaksin veel palju sel aastal loetavaid raamatuid panna, sest krimi on üks selline teema, mida ma palju loen ja mis krimi see ikka ilma surma või mõrvata on. Gabriel Alloni tegemistest olen varasemalt midagi lugenud, kuid hetkel ei suutnud tuvastada, millist raamatut täpselt. See peab olema igatahes rohkem kui kümme aastat tagasi, sest ma ei leidnud oma andmetest ja need on alates 2014. aasta lõpust mul. Kuid vähemalt viimased eesti keeles ilmunud raamatud sellest sarjast plaanin veel läbi lugeda küll. 

Tegemist siis legendaarse spiooni Gabriel Alloni tegemistega, kes nüüdseks on hakanud restaureerijaks, vanade maalide taastajaks ja üritab koos perekonnaga elada rahulikku elu, kuid ega see tal ikka ei õnnestu muidugi. Gabriel Allon on salaja saabunud Londonisse, et osaleda  vastuvõtul, millega tähistatakse Vincent van Goghi varastatud autoportree tagasisaamist. Aga kui ammune sõber politseist palub temalt kunstiajaloo professor Charlotte Blake´i jahmatava mõrva uurimiseks abi, siis leiab Gabriel peagi end jälitamas vägevat ja ohtlikku uut vastast. Ja ikka keerleb kogu lugu maalide ümber. Ja korruptsiooni ja rikaste privileegide ning maksuameti pettuste ja offshore firmade ja piirkondade ümber. Milleks kõik ollakse valmis, kui mängus on raha ja võim või siis soov pääseda võimu juurde ja üha suuremate summade juurde. Eks raamatu aluseks on tegelik elu, ei muu. Sageli väljamõeldised polegi nii julmad kui reaalne elu ise. Raamatu lõpus on ka selgitusi, kust ja miks just sellised teemad on reaalsusest jõudnud väljamõeldiseks. Raamat on põnev ja täis keerdkäike ning ohtusid, kuhu peategelased satuvad. Mäng käib mõlemal poolel kasutades nii seaduslikke kui mitteseaduslikke võtteid. Aga peategelane ongi ju kunagine eliitspioon, mitte ontlik politseiuurija. Põnevike austajatele täitsa soovitaks neid raamatuid, eesti keeles pole tervet sarja järjekorras ilmunud, aga mingid osad saab kokku. Eriti ei häirinud, et ma eelmisi osi lugenud ei olnud, sest kusagilt on mul ikka aimu, mis tüüp see Gabriel oli. 

Ilves sirutab küünised välja

1./37. Ilvese küünised

Sari: Millennium #8

Autor: Karin Smirnoff

Tõlkija: Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak 2025

311lk./311lk./9629lk.

Lugemise väljakutse 2025: 5. Ma lihtsalt tahtsin seda raamatut lugeda!

Vaatasin just, mida ma esimese Smirnoffi järje kohta olen kirjutanud. Leidsin: Minu jaoks oli see raamat kuidagi väga kahvatu, verevaene. Pean tunnistama, et teine osa samuti. Kuidagi veniv ja ebausutav. Samas tahaks ikka ka kolmanda osa läbi lugeda, et vähemalt teada saada, kas kurjamid saavad ka seekord oma otsa ja mis suunas kirjanik on asja mõelnud. Äkki nad siis pärast üheksandat raamatut ei leia rohkem uusi kirjanikke, kes järgmist kolme osa hakkaks punnitama kirjutada. Tegevus toimub taas Gasskasi asulas, kus tegevus käib kaevanduste, nii vana suletud kui kavandatava uue ümber. Tegevad suures osas juba varasemalt tuttavad tegelased nii pahalaste kui heade poolelt ja nende omavahelised suhted ja tegevused on ikka üsna läbi põimunud. Samas teevad head pigem järelemõtlematuid otsuseid ja pahad mõtlevad mitmeid samme ette enne kui spontaanselt olukorras tegutseda. Ka vanad Larssoni tegelased on kuidagi väga kahvatuks jäänud ja ei tegutse sugugi nii, nagu esimestest raamatutest meelde on jäänud, pigem on enda kahvatud varjud. Vägivalda on raamatus piisavalt, aga ainult vägivallast ei piisa, raamat on ikkagi igav ja adrenaliini lugedes üles ei aja. 

Kosmoserännud

8. Ijon Tichy kosmoserändude päevikud

Sari: Loomingu Raamatukogu 22/1962

Autor: Stanisław Lem 

Tõlkija: Olev Jõgi

Kirjastus: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus 1962

92lk./1974lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Soovituses oli „Ijon Tichy kosmoserändude päevikud. Ijon Tichy mälestused“, aga mälestuste poole sellest raamatust lugesin just eelmise aasta lõpus, seega võtsin nüüd lugemisse vaid esimese poole, ehk kosmoserändude päevikute osa. Vaatasin, et selles Loomingu Raamatukogus ei ole järjest kõiki reise, läksin siis võrdlesin uue trüki sisukorraga. Uues trükis on üks reis, number seitse rohkem, aga samas kaks reisi 22. ja 24. puuduvad, seega jäin ikkagi selle Loomingu Raamatukogu variandi lugemise juurde. 

Originaalis on need lood kirjutatud aastal 1957, teadaolevalt esimene inimene jõudis kosmosesse alles viis aastat hiljem, seega see kõik on täielik kirjaniku fantaasia, kuidas üldse on võimalik kosmoses rännata ja mis tingimused seal on, see oli alles tundmatu maa. Vahepeal pani küll muigama, et kosmoserändur tuli laevast välja ja jalutas lihtsalt ümber laeva, et saaks liikuda. Jalutas, nagu kosmoselaeva ümber ei oleks kaaluta olekut ja tühjust vaid kõva pind, mida mööda on võimalik kõndida. Ijon Tichy jõudis väga mitmetesse galaktikatesse ja erinevatele tohutul hulgal seal olevatele planeetidele, mis kõik muidugi olid asustatud. Mitte siis alati inimeste poolt, vaid erinevate mõistuslikke olendite poolt. Kõige kaugem reis võttis tal 30 aastat aega, aga kuna ta pani kohalejõudes kiirendi valesti tööle, siis õnnestus tal lahkuda sealt imikuna ja tagasijõudes oli taas sama vana kui lahkudes. Mulle meeldis kuidas kirjaniku fantaasia oli piiritu, kuidas ta suutis järjest rohkem uusi planeete ja olendeid ning seiklusi, millesse Ijon sattus, välja mõelda ja tõetruult esitada. Muidugi fantaasiatõetruult, mitte reaalse kosmosemaailma oma. Minu lemmikuks siin raamatus sai 22. reis, kus misjonärid üritasid ristiusku võõrplaneetide elanikke pöörata ja millised raskused neil sellega tekkisid. See oli selline paroodiline lugu, mis minu huumorimeelega just kokku sobis ja tekitas mõtte, aaa täitsa loogiline, aga selle väljamõtlemise peale pidi ikka tulema! Lõpupuänt oli ka muidugi hea, kuidas vaesed pärismaalased ennast ohverdasid, et ikka misjonär saaks pühakuks ja märtriks. Kõik ikka oma armastatud õpetaja heaks... Lugege, kellele meeldib must huumor, see oli tõesti hea! 

Appi, tühikatk ründab!

3. Tühikatk. Jaht Morrigan Crow'le

Sari: Nevermoor 3

Autor: Jessica Townsend

Tõlkija: Hels Kure

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

464lk./884lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 jaanuar: Raamat 2015.aasta väljakutsete teemade nimekirjast

1. Naisautori raamat - on naine
   
2. Ulme või põnevik - laste põnev fantaasiaraamat, seega nii ulme kui põnevik
   
3. Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud - eelmised osad said loetud 18 ja 19, ilmus 21 ja sellest ajast saadik plaanin lugeda
   
4. Raamat koolielust - Vunderkool, aga ikkagi kool, kus on suur osa tegevusest
   
5. Raamat maagiast, võluritest - oi, neid selles raamatus jagub, pigem on ilma võluoskuseta isik selles haruldus
   
6. Raamat, mida oled kunagi alustanud, aga pole lõpuni lugenud - alustasin 2024 detsemberis, see on ju nüüdseks juba kunagi ja lõpuni lugesin alles jaanuaris 2025

2015.aastal sai kõigi punktide alla ikka ise raamatu loetud, nüüd siis üks, mis sobis vähemalt kuue punkti alla. Täitsa huvi tekkis, mida ma siis nende punktide alla lugesin 2015.aastal:

1. Naisautori raamat - "Õdede ettekuulutus" Michelle Zink
2. Ulme või põnevik - "Tuletunnistaja" Lars Kepler (põnevik)
   
3. Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud - "Ei jäta elamata" Vahur Kersna
4. Raamat koolielust - "Valge varese anatoomia" Andrea Portes
5. Raamat maagiast, võluritest - "Meremaa triloogia" Ursula K. Le Guin
6. Raamat, mida oled kunagi alustanud, aga pole lõpuni lugenud - "Krabat" Otfried Preussler

Aga nüüd raamatust. Tegemist siis kolmanda osaga laste fantaasiasarjast.  Morrigan Crow ja tema sõbrad on üle elanud oma esimese aasta elitaarse vunderlaste seltsi uhkete õpilastena. Nüüd aga seisab Morrigan silmitsi uue põneva väljakutsega: ta peab saama selgeks salapärased vunderkunstid ja õppima ohjama võimet, mis ähvardab teda endasse neelata. Kuid Nevermoori on haaranud kummaline ja hirmuäratav haigus, mis teeb nakatunud vunderloomadest arutud ja kurjad vunderita loomad. Ja kes siis ikka muu, kui peategelane peab asja ära lahendama sattudes suurtesse ja väiksematesse seiklustesse, sest tegemist on siiski vaid lapsega, kes alles tutvub ja õpib oma oskuste, vundermaailma ja muude oluliste väärtustega toime tulema ja tasakaalu leidma. Sageli on raske teha otsust täiskasvanulgi, rääkimata siis lapsest, eriti kui mõjutavad isikud on täiesti vastukäivate arvamustega. Kui esimene osa tundus Potteri lugudest inspireeritud ja sarnasust omajagu, siis nüüdseks on need raamatud ikka rohkem ja rohkem üksteisest eemaldunud ja Nevermoor omanäolisemaks muutunud. Mulle täitsa meeldis, ei olnud selline lapselik lugemine, põnevust ja fantaasiat oli ikka omajagu, sobis täiesti lugeda. Tegelased olid ka üsna usutavad, lapsed ei mõelnud nagu täiskasvanud vaid ikka eakohaselt, arusaamad maailmast olid kõikuvad, oma koha ja piiride otsing nagu selles eas toimubki.

Kes või mis on tühikatk peab ise lugema, aga kuidas ta välja nägi, seda teab vist ainult vundersepp. Aga üks korralik tühikatk võib tegelikult küll nii välja näha, nagu tehisintellekt seda arvas. Mina kardaks küll sellist elukat kui kohtuks temaga.

Prydaini kroonika lõpuraamat

29./307. Kõrge Kuningas

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #5 

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Urmas Rattus, Kirsti Ruul

Kirjastus: Tiritamm 2003

232lk./ 4635lk./53042lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

 

Ja saabki Prydaini kroonika saaga oma lõpplahenduse. Taran jõuab oma mehistumise õpirännakult koju tagasi. Ka Eilonwy on tulnud tagasi oma printsessiks õppimiselt. Rõõmsat kojujõudmist ja sõpradega taaskohtumist katkestab sündmus, et mõõk Dyrnwyn, võimsaim relv Prydainis, satub Surma Isanda Arawni valdusse. Surma isand Arawn on muutunud liiga võimsaks ja üritab vallutada Prydaini maa. Seega prints Gwydion kutsub kokku üle maa sõjaväe, et asuda võitlusse Arawni kohutavate vägedega. Muidugi osalevad selles viimases sõjas kõik varasemalt tuttavaks saanud tegelased, paraku ei jõua kõik siiski raamatu lõppu välja. Või siis, jõuavad, vaid ainult teiste mälestustes. Kuidas lahing kulgeb ja kes võidab, kes kaotab ning mis hinnaga peab ise lugema. See sari on enamvähem sama vana kui mina. Esimene raamat 2 aastat vanem ja viimane raamat 2 aastat noorem minust. Tean, et esimest osa olin lugenud kui need ilmusid eesti keeles, võib olla ka teist, aga mitte rohkem. Mulle see sari meeldis, hästi seikluslik, põnev, ei mingit jokutamist, kogu aeg midagi toimus. Tegelased olid väga värvikad oma puuduste ja headustega. Sageli olid need kõige suuremad hädaldajad ja pealtnäha nõrgukesed lõpuks veel kõige julgemad ja tegutsejamad kui olukord nõudis. Prydani kroonika kõrval oli see Tarani suureks kasvamise kroonika. Kui esimesed paar raamatut olid lastekirjandusse kuuluvad, siis viimane kindlasti ei ole enam lastekirjandus, see ikka pigem juba täiskasvanutele. Lugeja peaks Taraniga koos kasvama, et olla õiges vanuses ja lainel. Soovitan kõigile, kellele meeldib seikluslik fantaasia, George R. R. Martini ja J. R. R. Tolkieni teosed. See sari on veidi kergem lugemine, sest siin pole nii palju tegelasi ja sündmusi reas kui eelneval kahel autoril, seega sobib ka ulmeseikluste maailmas alustajatele.

 

Sarjal on ka inglise keelne fännileht: Chronicles_of_Prydain

Noorukist kasvab täismees

28./306. Rändur Taran

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #4  

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Eve Laur

Kirjastus: Tiritamm 2001

224lk./4403lk./52810lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Kui eelmises osas läks Eilonwy Mona saarele printsessile kohast olemist õppima, siis selles osas on ta endiselt saarel ja õpib seda kõike. See osa on Tarani eneseotsingute raamat. Ta lahkub kodust, et teada saada, kes on tema esivanemad, kes ta ise on. Kui raamatu alguses lahkub segaduses nooruk, siis raamatu lõpuks on temast saanud eneseleidmise raskel teel täismees. Seda osa ei tahaks kuidagi enam lastekirjanduse alla panna, noorsookirjandus võib olla jah, aga sobilik täiesti täiskavanutele. Kui kõikide osade juures on olnud kirjas, et neid võib lugeda ka eraldi, siis see osa on kindlasti kõige enam selline eraldi loetav raamat, kus peamiseks ikka ühe noormehe eneseleidmine, sõprus, hoolimine, tööoskused. Raamat, milles on võrreldes teistega rohkem sees elutõdesid. Üks neist selline, mida minu kursakaaslane oma motoks peab: Usalda elu! No ma siis usaldan, et koolitöödega ei tule kiirustada vaid lugemine on hetkel tähtsam, ju siis ehk tuleb ka motivatsioon koolitöödeks tagasi (või läheb täiesti ära, kui elu nii tahab). Raamat, mis sobib ennast otsivatele noortele lugeda, sest siin on lisaks fantaasiale ja seiklustele ka palju tarkust sisse põimitud. Nüüd veel vaja lugeda kuidas see saaga omale lõpu leiab.

 

Seiklused jõuavad printsessi LLyri lossi

27./305. Llyri loss

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #3

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Epp Saarman

Kirjastus: Tiritamm 2001

183lk./4179lk./52586lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Igaühele meist saabub kord aeg, mil peame olema midagi enamat sellest, kui oleme praegu. Ja seetõttu saadetakse selles osa printsess Eilonwy Mona saarele printsessiks olemise kombeid õppima, kuidas ikkagi olla tõeline daam. Taran ja Gurgi lähevad teda saatma. Kuid muidugi ei ole kõik nii ilus ja ohutu kui paistab ning sõbrad sattuvad taas seiklustesse ning võitlustesse. Selles osas tulevad juurde veel mõned olulised tegelased sarja ning selgub Eilonwy päritolu. Selles osas ei ole tegemist enam lastega, nüüd on tegelased sirgunud noorukiteks. Põnevust jätkub, seiklusi jätkub, taplusi jätkub. Hoogne seikluslugu taas, lugeja ei saa hingetõmbe aega, tegelastest rääkimata. Just sellised lood, nagu mulle meeldivad. Lugudes on maagiat, aga muus osas toimub tegevus täiesti reaalsel tasandil. Värvikad tegelased oma headuste ja puudustega. Kas ühest metsikust printsessitüdrukust on ikka võimalik kasvatada printsessdaami, kes vahetab mõõga ja seiklused tikkismitöö ja reveransside vastu. Kas suurus loeb midagi või on hiiglaseks kasvanud kääbus ikka samasugune olenemata oma kasvust? Kas koos füüsilise kehaga kasvab ka iseloom? Raamatust saab ka teada, kas kaanepildil olev kass on kasvanud hiiglasuureks või siis hoopis Taran jäänud kääbuseks. Seiklusfantaasia austajatele olenemata vanusest.  

Kuidas tappa elavaid surnuid?

26./304. Must pada

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #2

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Eve Laur

Kirjastus: Tiritamm 1999

205lk./3996lk./52403lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Pajasigidikud, keda ei ole võimalik tappa, sest nad juba on surnud. Surmamaa Annuvini isand Arawni käes on must pada, millega teha pajasigudikke ning viimasel ajal nende kogus on järsult suurenenud. Selleks käivad ta käsilased inimesi röövimas ja tapmas. See otsustatakse peatada ning pada röövida, seega algab eelmisest osast tuttavate tegelaste uus seiklus, uus võitlus. Eepiline fantaasia, milles peategelased on segatud suurde võitlusse kurjade, üleloomulike jõudude vastu, kuhu on põimitud teemad vande andmisest, eneseohverdusest, au ja aususe eristamisest, lojaalsusest ja sõprusest ning võimunälja ületamise tagajärgedest. Prydain on väljamõeldud maailm, kuid selle eeskujuks on võetud Wales oma mütoloogiliste olendite ja legendidega. Raamat on väga seikluslik ja üsna kiiresti saavad kõik tegelased omasteks, nad on kergesti tekkima oma vaimusilma ette, nii, et raamatut lugedes hakkas nagu film peas jooksma. Selles osas on Taran veel poiss, kes peab vastu astuma kurjale ning panema väärtushinnangud kaaludele, mis on olulisem, kui kõik on väga oluline, kuidas valida, kui valik on üsna võimatu. Väga põnev sari nii noortele kui ka täiskasvanutele. Ja see on alles sarja teine raamat! 

Seiklused lähevad lahti

25./303. Kolme raamat

Sari: 10 pluss, Prydaini kroonika #1

Autor: Lloyd Alexander

Tõlkija: Eve Laur

Kirjastus: Tiritamm 1999

200lk./3791lk./52198lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

«Kolme raamat» on esimene ameerika kirjaniku Lloyd Alexanderi loodud fantaasiamaa Prydaini viiest kroonikaraamatust. Vana võluri lahtipääsenud oraakelsiga otsides kohtab nooruke seavardja-sell Taran mitmeid huvitavaid tegelasi, saab endale häid sõpru ning satub seikluste keerisesse, koguni võitlusse kurjusevürsti käsilase Sarvilise Kuningaga. 

Prydain on Walesi järgi loodud fantaasiamaailm, kus tegevad on igasugused müstilised olendid ja inimesetel on erinevaid võimeid. Lisaks võluvõimetele tuleb aga lugudes vägagi kasuks, kui osata võitluskunste, sest paras madin käib loos pidevalt. Pahad ja head põrkuvad ja üritavad vallutada või päästa maailma. Taran on terane poiss, kes teadmata, kes ta on ja kelle juures siis täpselt ta kasvab, satub seiklustesse, kus ta peab tulema toime nii iseenda kui ümbritsevatega, muutma oma eelarvamusi, õppima võitlema nii sõna kui teoga. Julgust ja südikust poisil jätkub, kuigi alguses tundub ta olema üks paras pisike tossike. Kuid ega üksi ei saagi olla maailmas vägev, ikka tuleb kaaslasi leida ja nendega jõud ning mõistus ühendada. Eriti siis, kui sa pole suur ja vägev kangelane ega võlur. 

10+ vanusele on need täiesti parajad raamatud ja nagu näha, siis sobivad väga hästi ka 50+ vanuses. Tegelikult ma mäletan, et siis, kui mu laps oli 12+ ja see sari ilmus, siis ma lugesin tema kõrvalt ka mõned raamatud, aga ei mäleta enam, kas kogu sarja, vist mitte. Ja raamatu tegevus oli üsna võõras, vaid paar tegelast kerkis mälust ette, et neid ma ju tean. Mõnus ühe õhtu raamat, soovitan fantaasiapõnevike austajatele. Neile, kellele Potteri raamatutest meeldis üle kõige just igasugused võitlused sellega, kelle nime ei tohi nimetada. Siin on esimeses raamatus selliseks tegelaseks Arawn, kelle käsilaseks on ka Sarviline kuningas. Või siis neile, kellele meeldivad Kuningas Arthuri lood. Mina jätkan selle sarja lugemisega.

 

Nõidade missivõistlus

22./300.  Milline nõid?

Autor: Eva Ibbotson

Tõlkija: Tiia Rinne

Kirjastus: Tiritamm 2005

192lk./3229lk./51636lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Musta maagia meister Arriman soovib endale järeltulijat ja korraldab seetõttu kohalike nõidade hulgas iludusvõistluse formaadis konkursi. See nõid, kes teeb kõige jubedama musta maagia-alase imeteo, saab tema naiseks. Nõidade hulgas on ka kaunis Belladonna, omamoodi tuhkatriinu, kes ka kangesti tahab kuri olla, kuid millegipärast ei tule tal ükski kuri nõidus välja, kõik loomad armastavad teda, lilled puhkevad õide ja üldse muutub maailm tema ümber tahes-tahtmata kaunimaks. Belladonna armub Arrimani esimesest pilgust ja teeb kõik selleks, et konkurssi võita. 

Hoogne, mõnus, humoorikas, kõhedusttekitav lugu nii lastele kui täiskasvanutele. Kindlasti tuleks sellest raamatust hea film, kogu tegevus on hästi filmilikult kirja pandud, pidev tegevus, maagia, samas inimsuhted või siis õigem oleks öelda nõiasuhted. Kõik tegelased on omapärased tugevalt välja kirjutatud karakterid, sellised ülevõlli tegelased. Nõialugude ja mustade nõidade paroodiat on kõvasti. Mõnus lugemine, sobib ka neile, kes nõidadesse ei usu ja neist tavaliselt ei kipu lugema. Mina nautisin mõnusat õhtut selle raamatuga. Realistidele küll ei soovita.

Inglismaa alternatiivajalugu

19./297. Südasuvine torm

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid  

Autor: Poul Anderson

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2000

168lk./2827lk./51234lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 november: Raul Sulbi soovitab

Eelmise kuu väljakutsesse ei jõudnud enam seda raamatut lugeda ja nii see ootas kannatlikult öökapil. Tegelikult osutus raamat ühe õhtu lugemiseks, sest enne käest ära ei saanud, kui läbi oli. 

Inglismaa alternatiivajalugu, kus Shakespeare oli kuulus ajaloolane. Fantaasiakirjandus, kus autor põimib ajalugu, kirjandust ja alternatiivse reaalsuse. Raamatus on maailm, kus William Shakespeare’i teosed peegelduvad reaalsuses, need pole lihtsalt kirjandus nagu meie seda tänapäeval loeme, vaid faktid, mida selles alternatiivreaalsuses on tõesti sündinud ja sealsed tegelased on tõesti elanud ja toimetanud vastavalt lugudele. Teoses on arutelu inimloomuse, lojaalsuse ja vabaduse üle, mitte ainult seikluslikkus ja armastus. Tülid Charles I ja parlamendi vahel süvenesid, kuni puhkes Inglise kodusõda. Konflikt jagas riigi kaheks: Royalistid ehk "kavalierid", kes toetasid kuningat ja parlamentaristid ehk "ümarpead", kes toetasid parlamentaarset valitsemist. Teose peategelane prints Rupert on kavalier ja loo alguses satub ümarpeade kätte vangi. Oma vangistuses tutvub ta Jenniferiga, kelle onu on ümarpeade ladvikus. Algab Romeo ja Julia lugu. Loosse sekkub ka haldjarahvas. Charlesi hukk on silmapiiril ja muidugi peab Rupert tormama teda päästma, kuid selleks on vaja maagia abi. Seiklust, taplust, intriige, armastust, maagiat, sõprust, kavalust, vihkamist, keskaegset Inglismaad - kõike seda on selles raamatus rohkem kui küll. Tihe lugemine, eriti lugu ei lase pause teha ja raamatut käest panna. Mulle meeldis, minu maitse fanataasiakirjandus ja see Shakespeare teostega paralleelide tunnetamine oli ka omamoodi huvitav, vähemalt selles osas mida ma talt lugenud olin.

 

Kes on nõidur?

19./278. Viimane soov

Sari: Nõidur 1  

Autor: Andrzej Sapkowski

Tõlkija: Aarne Puu

Kirjastus: Varrak 2021

288lk./3249lk./48407lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 november: Raul Sulbi soovitab

Olen palju kuulnud ja lugenud sellest sarjast, aga ise kätte võtnud veel ei olnud. Seetõttu mulle meeldivad need väljakutse soovitused, et lõpuks ometigi jõuan nende raamatuteni, mida võiks lugeda, aga kogu aeg on teised ees olnud ja pole lugemislaua lähedalegi jõudnud. Õnneks see raamat nüüd jõudis. Midagi taas minule meeldivat ulmet. Seiklusulme, kus parajalt madinat, parajalt psühholoogiat, parajalt tundeid, parajalt intriige, parajalt kangelaslikkust, parajalt üleloomulikkust, parajalt nõidust ja parajalt fantaasiat. Kõike parajalt, ei midagi liiga palju või midagi täiesti puudu. Sel aastal olen avastanud mitu Poola kirjanikku ja kõik on meeldinud, kaasaarvatud see raamat ja kirjanik. Millal nüüd leida see aeg, millal edasi Nõiduri tegemistest lugeda, kuigi raamat läks üllatavalt kiiresti ja ladusalt, õhtul oli raske käest ära panna.

Kas mõõgad on alati neetud?

7./266. Murtud mõõk

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteosed  

Autor: Poul Anderson

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 1999

194lk./936lk./46094lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia 

 

Jätkan siis ulmeseikluste rajal. Kuna Moorcock sain ühele poole, siis alustasin Andersoniga. Kohe võin öelda, et Andersoni lugemine läks mul kiiremini ja kergemini. Kuigi lugedes tuli hästi palju paralleele mu jaoks mõlema kirjaniku teostest. Selles loos siis tegevad nii inimesed, haldjad kui trollid. Ja inimesed, need on nii haldjate kui trollide poolt lükata tõugata ja manipuleerida. Kui me muidu oleme harjunud lugema, et haldjad on sellised õrnad ja head ja ilusad, siis selles loos pole nad midagi etemad kui trollid. Just haldjapealik on see, kes munsterdab valmis vahetise, kelle ta jätab vastsündinu asemele, kelle ta siis omale koju kasvatada võtab. Vahetis - trolli ja haldja laps, kasvab inimperes ja keegi ei saa aru, miks ta on pahatahtlik ja miks loomad teda ei salli. Loo käigus muidugi jõuavad poisid vastakuni ja seda erinevate poolte ridades. Kui palju loevad ikkagi geenid ja kui palju kasvatus, kas trollid ongi haldjatest palju erinevad, kaos ja kord, kas kumbki pool saab võidu? See kaose ja korra vastuolu oli juba Moorcocki raamatutes ja ka siin raamatus on kord üks, siis teine peal. Kas seda just kaoseks ja korraks siin nimetatakse, aga nimeta kuidas tahad, maailm on ikka kahest poolest olenev, ei saa üks ilma teiseta eksisteerida. Selle loo juures on ainsad sümpaatsemad tegelased inimesed, kes aga on nõrgad ja ei suuda muude olendite maailmas ennast kehtestada. Lugu oli haarav ja nüüd ootab veel mitu sama autori raamatut kapi peal lugemist. 

Neetud abimees

4./263. Musta Mõõga needus

Sari: Elrici saaga #5

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2001

144lk./477lk./45635lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Põhimõtteliselt ühe soojaga sai siis terve sari loetud, või vähemalt see osa sarjast, mis eesti keelde on tõlgitud. Elric ei pääse ka selles raamatus võitlustest ja naistest ja võlurist. Selles raamatus seikleb ta võlutud metsas, võitleb surnutekuningaga ning kohtub võluriga, kelle hing asub kassi kehas. Peale selle leidub raamatus üks ilus armulugu, mis ometi kord võiks tuua rahu Elrici hinge. Ühest küljest on raskem alustada taas võitlust, kui oled saanud maitsta teistsugust rahumeelset elu, teisest küljest oled rohkem motiveeritud võitlema, kui ähvardatakse just seda, sinu rahuliku elu edasist võimalust. Samas ei pea Elric võitlema vaid oma väliste vastastega, vaid ka sisemistega. Ma arvan, et kui Elric oleks teadnud kuidas asjad edasi arenevad, siis oleks ta ehk mitmelgi juhul käitunud teisiti, valinud muud võimalused. Aga selline see elu (olenemata kas raamatus või päriselt) juba on, et me ette ei tea, mida üks või teine asi meie elus tuua võivad, kuidas mingi hetk või tegevus või tegematus võib muuta edaspidi paljut. Aga kogu sarja iseloomustus: veri, laibad, võimuvõitlus ja ilusad naised. Võlukunsti ja needust ka omajagu seas. Ma arvan, et see on vaid teatava lugeja, isegi mitte ulmelugeja, tassike teed. Pigem sellise Põhjala mütoloogia ja saagade lugeja jaoks sari. Aga mulle täitsa need raamatud meeldisid, vahel oleks küll tahtnud ise sellele Elricule ühe tou anda, vahepeal hakkas nagu mõni asi korduma ja viie raamatuga ma arvan, et see lugu juba ammendaski ennast, rohkem vist ei viitsiks lugeda. Aga see tõi mind piisavalt ulmeseikluste kirjanduse rajale nii, et nüüd kui Moorcockiga lõpetan, siis Andersoniga jätkan samas vaimus.

 

Mitu korda peab ühte võlurit maha lööma?

3./262. Rändav kindlus

Sari: Elrici saaga #4

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2000

159lk./333lk./45491lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

 

Taas kolm lugu Elricist. Esimene lugu algab... ja nii lahkus Elric Jharkorist jälitama teatud võlurit, kes oli, nagu ta väitis, põhjustanud talle pisut ebamugavusi... See jälitamine ja võitlus ongi selle raamatu läbiv teema. Kui juba tundub, et Elric saab võidu, siis ikka suudab Theleb K'aarna taas kaduda ning kõik algab otsast peale. Mõlema eesmärgiks on teine hävitada. Ja taas on ilusad naised need, kes kõiges süüdi on. Sest nendest saab alguse kas pime armastus või sügav vihkamine. Palju verd ja laipu, seega see on midagi, mis nõrganärvilistele ei ole soovitatav. Samas kui lugeda seda nagu vanaaegset saagat, mis toimub kusagil kaugel nii ajas kui ruumis, siis need laipade mäed üldse ei häiri. 

Saagades ei ole alati kõik mõistusepärane

1./260. Valge hundi saatus

Sari: Elrici saaga #3

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2000

125lk./ 125lk./ 45283lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

 

Kolmas osa sarjast loetud, veel kaks ootel. Selles raamatus oli neli lugu. Üks Elricu eelsest ajast ja kolm Elricu saaga lugu. Verised, julmad, intriige täis lood. Esimene lugu oli minu jaoks kõige mõistetamatum. Kui siiani Elric mulle pigem meeldis, siis selle looga ta tõmbas endale vee peale minu jaoks. Ma ei saa siiani aru, miks oli vaja minna oma rahva vastu, võidelda nende vastu, kes võib olla olid  tegelikult tema poolt, olnud tema sõbrad ja kelle kohta ta hetkel ei teadnud, kas nad oleksid olnud tema sõbrad ja pooldajad edasi ka või olid tõesti liitunud tema vaenlase, Yyrkooniga. Samas ta ju ise jättis Yyrkooni enda asemel aastaks valitsema teades, et see mees üle kõige ihkab ise olla riigi valitseja ja on juba eelnevalt üritanud teda tappa ja ta riik üle võtta. Olgu, saagades, mille alusel see ulmejutt on kirjutatud, ei ole ka alati kõik loogiline tänapäeva inimese jaoks. Eks sel ajal oli just tugeva õigus see, mis suures osas valitses. Kes oli tugevam ja osavam, see teised maha nottis ja ise pukki tõusis. Ja kui olid juba pukis, siis võisid valitseda just nii, nagu hing ihkas. Kui ei olnud ja soovisid sinna jõuda, siis polnud lugu kui pikk ja sügav verejälg sind troonini viis. Tähtis oli troonile trügija ellujäämine, mitte tema sõprade ja pooldajate, rääkimata vastaste ja vaenlaste ellujäämine. Üle laipade sihi poole. Täpselt selline seekordne lugu oligi. Aga kas ta sihile ka jõudis või ei, eks seda peab soovija ise lugema. Teises kahes loos on Elricu palkajad ja meelitajad kaks ilusat naist, kes meelitavad Elricu oma soovidesse ja võitlustesse. Kaose ja korra vahekorra tasakaal on mõlemal korral ohus ja erinevad jõud püüavad seda enda poole kallutada või lihtsalt segadust tekitada. Ilma suurte veriste võitlusteta ei saa ka nendes lugudes läbi. Ma mõtlesin, miks need Elricu lood mulle siiski meeldivad, olgu see üks lugu oli üle minu arusaamade, aga üldiselt need vaatamata oma verisusele, taplemistele, kohutavatele olenditele ja kõigele muule, ikka meeldivad. Kuna mulle meeldib Põhjala mütoloogia, meeldivad erinevad saagad, siis need lood on täpselt selles stiilis ja veri ning laibad raamatutes ei ole mind kunagi kohutanud, pigem tõstavad need adrenaliini mõnusalt üles ja tekitavad põnevust. Need lood on nüüd kindlasti vastuväitlustatud neile, kellele ei meeldi lugeda surmast, vägivallast, verest ja soovivad näha igal pool reaalsust. Siin jääb mingil määral küll asi reaalsusesse kuid samal ajal on see reaalsus uppunud müstikasse, nõidusesse, fantaasiasse ja ebaloogilisusse. 

Fantaasiaga saatusemerele purjetama

29./259. Saatusemerel purjetaja

Sari: Elrici saaga #2

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Jaana Peetersoo

Kirjastus: Fantaasia 2002

146lk./ 4924lk./45158lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Kui olin esimese Elrici loo, mida väljakutsesse soovitati läbi lugenud, siis mõtlesin, et võiks ikka teised raamatud ka selles sarjas läbi lugeda. Ja nii jõudsid ülejäänud eesti keelde tõlgitud raamatud mu öökapile. Siis tekkis probleem, et millises järjekorras ikka need raamatud on. Sain aru, et päris õiget järjekorda polegi, nii jäin Goodreadsi Elrici saaga järjekorra juurde. Seega Saatusemerel purjetaja lugesin teisena. Elric lahkus oma riigist aastaks, et tundma õppida teisi riike ja saada teada neist rohkem. Muidugi satub ta erinevatesse seiklustesse, sest ega Melnibonlasi mujal ei armastata nii väga. Selle raamatu kolm lugu on ajaliselt peaaegu selle aasta lõpuosas, kus ta on vangis ja siis õnnestub põgeneda. Teda korjab peale üks väga kummaline laev ja saavadki teoks kolm reisi: tulevikku, olevikku ja minevikku. Kõik lood on üsna verised ja sõjakad, milles kaotab palju asjaosalisi elu. Elric mitte, sest kolm raamatut ootab ju veel lugemist. Loos on palju müstilisi olendeid ja jumalaid, midagi läheb paika, midagi läheb paigast ära. Nõidust jagub mõlemasse leeri ja see võetakse alati abiks kui oma jõud nõrgaks jäävad. Ma ei tea, kuidagi on mulle hetkel need lood sobinud. Võtan aga järgmise käsile, kui juba raamatukogust koju toodud on ja uue kuu teemad alles avalikustamata.

Melniboné fantaasiamaailma esimene raamat

25./255. Elric Melnibonést

Sari: Elrici saaga #1

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 1999

147lk./4171lk./44405lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: Lüüli Suuk soovitab

Elric Melnibonést on Michael Moorcocki loodud fantaasiasaaga esimene raamat, mis jutustab loo Elricust – valge juustega, haiglase välimusega ja füüsiliselt nõrgast Melniboné valitsejast. Elric erineb oma eelkäijatest nii välimuse kui ka moraali poolest: ta on intelligentne, mõtlik ja tunneb kaastunnet, mis teeb temast oma rahva seas pigem erandi kui eeskuju. Raamatu süžee keskendub Elricu sisemisele võitlusele ja küsimustele võimu ja eetika üle. Ta on sunnitud oma sünnimaa, Melniboné, julma ja autoritaarse kultuuri väärtusi ümber hindama, leides end vastuolulisest positsioonist – kas kaitsta oma rahvast või mässata nende väärtuste vastu.
Raamatu maailm on täis maagilisi olendeid, kus valguse ja pimeduse piire ületatakse pidevalt. Peategelane on dilemma ees, kas kasutada nõidust ja deemonite ja muude teise maailma tegelaste abi ja jääda neid teenima, olema nende poolt manipuleeritud ja kaasatud nende omavahelistesse võitlustesse ja intriigidesse või jätta kasutamata ja kaotada, jääda alla teistele, kes neid kasutavad.
Elric Melnibonést on  fantaasiateos, mis pakub moraalset sügavust, psühholoogilist keerukust ja mõtlemapanevaid hetki. See raamat on enamat kui lihtsalt fantaasiaseiklust. Elric on keerukas ja huvitav tegelane, kelle sisemised konfliktid ja moraalsed dilemmad muudavad ta köitvaks tegelaseks. Lugeda ei olnud kõige kiirem ja ladusam, võttis aega, et saada ülevaade nii tegelastest kui kujutatud maailmast. Kirjanik lõi küll oma fantaasiamaailma pildi, aga küllaltki palju oli vaja aru saada lugedes detailidest, milline see siis ikka tegelikult on ja see oma fantaasiamaailmaga paika loksutada. Esimese raamatu kohta ma ei saa öelda, et see oli midagi vapustavat, kuid eesti keeles on veel neli selle sarja raamatut ilmunud ja mis nüüd kõik mu kapi peal oma järge ootavad. Teise raamatu algus igatahes lubab põnevat jätku Elricu seiklustele ja olemistele.