25./172. Juttud ja Teggud kui ka Monningad Õppetussed mis maiapiddamisse pärrast tarwis lähtwad. Eestima-rahwale heaks on üllespannud, Reedik Willem Willmann, Õppetaia Karja-Kirriko peäle, Saaremaale.
Sari: Loomingu Raamatukogu 47-52/1975
Autor: Friedrich Wilhelm Willmann
Kirjastus: Perioodika 1975
256lk./2552lk./33022lk.
Ikka ilusaid pikki pealkirju osati omal ajal raamatute peale panna, et ikka täpselt teaks millega tegemist. Esmatrükk antud raamatul oli 1782. Autoriks saksa kirikuõpetaja, aga teose pani kirja selges eesti keeles Eestimaa rahvale. Üllatavalt vaevaliselt hakkas alguses selle raamatu lugemine minema. Mitte sellepärast, et gooti kirjas. Seda ma loen üldiselt vabalt. Isegi mitte sellepärast, et kohati oli trükk natuke kehva ja tähtedest oli raske aru saada, on nüüd o või p, k või s. Aga see keelepilt! No pidevalt lugesid sõna kokku ja siis pidid tõlkima omale eesti keelde, sellesse tänapäevasesse eesti keelde. Kohati hakkas mulle juba tunduma, et kõik tähed, mida meie kahekordselt kirjutame nagu näiteks kass ja kukk, kirjutasid nemad ühekordselt kas ja kuk. Kõik tähed, mida me ühekordselt kirjutame nagu näiteks kana või tema, need kirjutasid nemad kindlasti kahekordselt kanna ja temma. Pärast lugesin järelkirjast, et päris õige tolleaegse grammatika järgi polegi raamat kirjutatud, sest autor oli sakslane, kes õppis alles täiskasvanuna eesti keele ära ning tõlkis sõnaraamatu abiga. Seega tekitas ta juurde neid erinevate väldetega mitmekordseid tähti ning osa vorme oli valesti, eriti eituse puhul (epole oli mu lemmikuks) ja ka tegutsesid seal kaks koerad ning kuus hiirid. Aga kui silm ja aju harjusid, siis lõpupoole läks juba libedamalt. Raamat koosneb kolmest osast. Esimeses osas on 90 juttu koos õpetusega. Ikka alguses jut ja siis õppetus, et talurahvas aru saaks, millest jutt oli ja kuidas peab käituma. Muidugi olid need õpetused suures osas mõisnike ja kirikuõpetaja mätta otsast ning kutsusid rahvast üles alandlikkusele. Jutud viksis aus kirikuõpetaja maha lätlase Gotthard Friedrich Stenderi raamatust "Kenad valmis ja jutud" (1766). Suur osa loomavalmidest, mis selles raamatus toodud, on ka tänapäeval hästi teada. Üllataski, et need on juba sedavõrd eakad lood. Teine osa raamatust oli: "Õppetus kuida keik ma rahvas voib, ilma sure vaevata, linnopuud piddada, ja se läbbi rikkaks saada. Küsimiste ja kostmise sannadega üllespantud, sest õppetaialt nimmega: Willmann." Ma ei tea, kas seeläbi hakati rohkem mesilasi pidama, aga propageeris ta seda küll. Põhiline jutt käis pereheitmise kohta ja kuidas aru saada, et pere on tugev ja korras. Kolmandaks oli kirja pandud "Õppetus kuida Ma-rahvas peab ommad ellaiad hoidma, et nemmad ei saa tõbbiseks, ning kui ellaiad tõbbiseks on saanud, kuida abbi peab saama.". Eks selles osas oli tal tuline õigus, et kui loom haige, siis hoia teda nii, et teiste loomade, nende sööda ja kõige muuga kokku ei puutuks, et haigus edasi ei kanduks. Aga ravi ja profülaktika osas olevad soovitused, need seespidised, nende osas tekkis küll mõte, et kui haigus seda looma ei tapnud, siis ravi kindlasti.
Aga soovitan palavalt seda lugeda, saate ikka omajagu muiata, et oleks vaene mees teadnud, kuidas see ilmaelu 240 aasta pärast välja näeb ja et tema raamatut loetakse ka siis.
Sellega on see väljakutse tehtud.
Kokku 12 raamatut, 1370 lehekülge, õhem 56lk. ja paksem 256lk., vanim aastast 1966, noorim 2021, 8 maa autorit. Lemmikuteks Corey Fordi "Mõtlemise õpetus" ja seesama täna tutvustatud raamat.
