Kuvatud on postitused sildiga 2024 krimikirjanduse väljakutse. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga 2024 krimikirjanduse väljakutse. Kuva kõik postitused

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse 2024 kokkuvõte

 


30 raamatut

7238 lehekülge

Õhem 96 lk. lastekrimka Nähtamatu koer

Pakseim 536 lk. Horowitz Kuulillemõrvad 

20 erinevat kirjanikku või kooskirjanikke (kaks autorit ühel raamatul läks üheks kirjanikuks)

Enim loetud kirjanikud: Matthew Costello ja Neil Richards 6tk, Christoffer Holst 3tk,  Jorn Lier Horst ja Hans Jorgen Sandnes 3tk

10 erinevat kirjastust

Enim loetud kirjastused: Eesti Raamat 13, Varrak 4, Tänapäev ja Hea lugu 3 

Vanim raamat ilmunud 1995

Uusimad 2024, lausa pooled (15) sel aastal ilmunud krimilood

7 riigi krimiraamatud

Enim loetud Suurbritannia autoreid 15, Eesti 5, Norra 4

Parimad 10 punkti: Steve Cavanagh "Tehing surmaga" ja Ain Kütt "Kadunud sõrmuse mõistatus"

tegelikult ei olnud ühtegi halva raamatut, keskmine hinne 10 palli süsteemis  8,5 ja kehvim hinne 7. Kõige rohkem sai krimkasid loetud juulis 8tk.

 

Mõrvarid ei maga ka jõuluajal


4./282.  Mõrvad jõuluööl
Autor: P. D. James
Tõlkija: Piret Lemetti
Kirjastus: Eesti Raamat 2020
168lk./ 798lk./49205lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse detsember:See juhtus jõulude ajal

Esimene väljakutse 2024, mille saan kuulutada tehtuks! Lõpptulemuseks jäi sellesse väljakutsesse 30 raamatut 12 asemel, sest krimi on üks mu lemmik ikkagi ja kui kuhugi mujale väljakutsesse ei õnnestunud paigutada, siis siia enamasti ikka õnnestus neid. Tänu väljakutsele sattus ikka mõni selline krimka ka lugemisele, mida ma muidu ehk ei oleks märganud. Tänu jaanuari teemale kuritegu saarel, jõudis lugemisse terve Holsti saaretikumõrvade sari ja nüüd kui näen midagi uut temalt siis haaran ikka kohe lugemisse. Suurimateks lemmikuteks selles väljakutses said Steve Cavanagh "Tehing surmaga" ja Ain Küti "Kadunud sõrmuse mõistatus". Mõlema kirjaniku järgmisi raamatuid ootan põnevusega, neilt on kõik (eesti keelsed) raamatu loetud. 

Aga nüüd sellest viimasest, jõulude krimist. Neli lühilugu, mida seob ainult jõuluaeg, millal need toime pandi. Igas loos oli oma puänt ilusti olemas ja osades üsnagi ootamatu. Tegelikult selliseid lühikesi lugusid on isegi raskem kirjutada, sest jäävad ära sellised uurija pikad kõndimised, mõtisklused ja uurimused, erinevad kahtlusalused. Ja kui lugu on ainult mõnikümmend lehekülge pikad, siis lugeja ju ootab ikka mingit keerdkäiku, ootamatut selgust, ootamatut kurjategijat. Selles osas peab kirjanikku kiitma, sai hakkama. Kuigi ma eelistan ikka selliseid korraliku pikkusega mitmeid keerdkäike ja järjest põnevust üleskeeravaid raamatuid rohkem. Ja jõulud, no need võiks ikka olla headuse pühad, kus kurjategijad istuvad vargsi ja vagusi oma kodus teki all ilma nina teiste lähidusse pistmata ja kedagi ära tapmata.

Üheteist päeva pärast peab nõid surema

1./279. Nõiajaht Whitbys
Sari: Kitt Hartley Yorkshire´i müsteeriumid, 5
Autor: Helen Cox
Tõlkija: Piret Orav
Kirjastus: Eesti Raamat 2024
231lk./231lk./48638lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse november: Raamat, millest tahaksid, et tehakse TV seriaal

Yorkshire’is tegutseb sarimõrvar, kes on kolme kuuga tapnud kolm ohvrit. Üksteist päeva enne iga mõrva ilmub ohvri koduuksele suur purpurne V. Ohvrid, kel kõigil on seos salateadustega, leitakse verest tühjaks lastult, kaelal kaks punast augukest. Kui Ruby Barnett leiab ühel õhtul koju jõudes oma maja ukselt suure purpurlilla V-tähe, on selge, et tema on Vampiirmõrtsukaks kutsutud mõrvari järgmine ohver. Loomulikult peavad nüüd Kitt ja Grace hakkama kiiresti asja uurima, enne kui nende sõber Ruby tapetakse. Kes on Vampiirimõrtsukas ja miks ta neid inimesi tapab. Kas ainult vihast nõiduste ja muu sellise vastu või on tal siiski mingi isiklikum motiiv. Mis on see, mis ühendab tapetuid, ehk see aitab leida mõrtsuka. Viies osa sarjas ja seekordne oli minu jaoks üks põnevamaid. Huvitav oli see, et sel hetkel, kui esmakordselt ristus Kitti teekond mõrvariga ja mitte miski ei ennustanud, et just tema see on, siis mul lõi kusagil alateadvuslik kelluke helisema, et äkki tema. Hiljem suutis muidugi kirjanik panna mind kahtlustama teisi isikuid, aga lõpus selgus, et mu alateadvusel oli siiski õigus. Sagedane krimide keerdkäikude tunnus - kahtlusta ikka seda inimest, keda uurijad ei kahtlusta. Ma ei tea, kas mulle meeldib see sari nüüd sellepärast, et seal on uurijaks raamatukoguhoidja või lihtsalt, et see on selline parajalt mõnus krimi oma eriliste karakteritega ja lugudega. Soovitan, aga alustada tuleks esimesest raamatust, siis saab tegelaste omavahelistest seotustest ja iseloomudest parema pildi ja edaspidi on karakterid rohkem paigas. 
Seriaal oleks küll vahva nendest raamatutest, aga ma isegi ei oska hetkel pakkuda, kes võiks peaosa mängida. Ehk mõni vähemtuntud näitleja. 

Kas tõesti needus sajandite tagant?

12./271. Mabbi talu needus
Sari: Cherringhami mõistatused #6
Autorid: Matthew Costello ja Neil Richards
Tõlkija: Leena Suits
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024
134lk./1819lk./46977lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse november: Raamat, millest tahaksid, et tehakse TV seriaal

Cherringhami kõrval kõrguva mäe otsas asub Mabbi talu. See on paik, mille sünge ajalugu ulatub XVII sajandisse, aega, kui kohalikud kartsid saatanat ja nõidu põletati tuleriidal. Legendi järgi on nii talu kui kõik seal elavad inimesed neetud. Aga on see ikka needus, kui hukka läheb terve aasta vili, kariloomad jäävad haigeks ja süttib surmav tulekahju? Või on nende kohutavate sündmuste taga mingi varjatud põhjus? Selline inimpõhjus. Mis ja miks seal ikkagi juhtub. Seda siis uurivad Jack ja Sarah. Lugejale on kohe selge, et ega seal mingi müstilise needusega tegu ei ole. Minu jaoks taas üks kesisemaid osasid, sest juba üsna poole peal ma arvasin, et äkki nii ja nii just oligi. Ega nendes hästi pisikestes lugudes ei saagi midagi väga keerukat ju olla. Samas need on mõnusad kiired lõõgastumised enne magamaminekut, seega kindlasti loen edasi kui ilmuvad. Ma arva, et sellest mõistatuste sarjast saaks väga hea TV sarja. Osatäitjate osas ma jäin tõsiselt pead kratsima, no ei oska kohe pakkuda. Aga see teada uus vanasõna - kus häda kõige suurem, seal ChatGPT kõige lähem. Ja nii pakkus ta välja neli kanditaati mõlemasse ossa. Eks tuleb vist casting teha ja uurida nende sobivust. Või siis televaatajate seas hääletus teha, keda nemad soovivad näha. Niisiis kandidaadid koos sõber Chati põhjendusega, miks sobiks rolli.

 Jack: 

  1. Ago Anderson

    Miks valida? Anderson on suurepärase kogemusega näitleja, kes on mänginud mitmeid keerulisi ja karmi väljanägemisega tegelasi. Ta on suur ja laiaõlgne, mis sobib Jacki füüsilise kirjeldusega, ning suudab hästi esile tuua elutarga ja veidi küünilise, samas hooliva karakteri.

  2. Raivo E. Tamm 

    Miks valida? Tamm on kogenud näitleja, kes on tuntud oma hea huumorimeele ja elutarkade rollide poolest. Ta on suuteline mängima veidi ülekaalulist, kuid samas jõulist ja taibukat karakterit, keda iseloomustab eluline tarkus ja uudishimu.

  3. Tiit Sukk 

    Miks valida? Tiit Sukk on näitleja, kes suudab hästi kombineerida tõsidust ja kergemat huumorit. Tal on kogemusi karmide ja karismaatiliste tegelaste mängimisel ning ta on võimeline andma karakterile nii veidi küünilist kui ka hoolivat varjundit.

  4. Andres Dvinjaninov

    Miks valida? Dvinjaninov on kogenud teatri- ja telemees, kes sobib hästi elukogenud, natuke väsinud, aga siiski uudishimuliku ja nutika politseiniku rolli. Tema füüsiline kohalolek ja oskus näidata erinevaid emotsioone sobivad hästi Jacki rolli jaoks. 

 Sarah:

  1. Liis Lass

    Miks valida? Liis Lass on näitleja, kellel on väga hea võimekus kehastada habrast ja samas tugevat naist. Tema väljanägemine vastab kirjeldusele — ta on sale ja õrn, kuid suudab mängida tugevaid karaktereid, kes seisavad enda ja oma pere eest.

  2. Ingrid Margus

    Miks valida? Ingrid Margus on noor, ent juba väga võimekas näitleja, kes suudab kehastada naist, kes näeb välja habras, aga on samas väga tugev ja elurõõmus. Tema välimus sobib ideaalselt kirjeldatud rolli jaoks ning tema varasemad rollid on näidanud oskust mängida hoolivat ja tugevat ema.

  3. Elisabet Reinsalu

    Miks valida? Reinsalu on tuntud oma tundlikkuse ja mitmekülgsuse poolest. Ta suudab suurepäraselt kehastada nii õrna ja habrast tegelast kui ka tugevat ja otsusekindlat ema, kes suudab laste eest seista ja neile toetust pakkuda.

  4. Sandra Uusberg

    Miks valida? Sandra Uusberg on võimekas noorema põlvkonna näitleja, kes sobib hästi saleda ja habra naise rolli, kuid suudab näidata ka sisemist jõudu ja elurõõmu. Tema mäng on loomulik ja emotsionaalselt haarav.

Ma täitsa valiks siit küll kaks näitlejat nendesse rollidesse. Ma arvan, et nemad mängiks rollid välja. Minu valituks osutuksid mõlemad neljandana pakutud. Aga keda teie valiksite? Võib ka oma eelistusi pakkuda.

Kuidas mõrvata mõrvarit

11./270. Tehing surmaga
Autor: Steve Cavanagh
Tõlkija: Kaja Riikoja
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024
318lk./1685lk./46843lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse november: Raamat, millest tahaksid, et tehakse TV seriaal

Sellel raamatul peaks nüüd peal kirjas olema hoiatus, et lugeda ainult enda vastutusel, ainult siis, kui tel pole probleeme närvide ega vererõhuga ning teil on piisavalt aega, et see ühe sõõmuga läbi lugeda. Ma üritasin öösel selle käest panna ja suure võitlemisega saingi seda tehtud, aga korralikust unest ei tulnud midagi välja kuna raamat vahutas peas ja nõudis edasi lugemist. Närvidest ja vererõhust ei räägigi. No see kirjanik ikka oskab kirjutada, ootamatuid keerdkäike sisse tuua, sirgjooned kõik lõpuks täielikeks spiraalideks keerata. Kes on lugenud tema Kolmteist, siis see on veel rohkem põnevam, vähemalt mulle oli. Laipade puudust ei ole ja mõrvarite puudust samuti. Tegelikult on kogu loo aluseks vägagi eluline situatsioon - kellegi lähedane on hukkunud, tapetud ja on olemas kahtlusalune ning kõik (ka politsei) on veendunud, et just tema on süüdlane, aga pole ühtegi piisavat tõendit, mis seda kinnitaks ja kohtus tõendamist leiaks. Seega jääb lugu lõpetamata ja selgus saamata ning see keegi peab elama selle teadmisega, et süüdlane naudib elu edasi ning võib tulevikus tappa järgmise... ja taas pääseda... Ja veel kui ohvriks oli laps. Kas on õige asuda kättemaksu teele kui seadus ei aita, tappa ta vastutasuks, kuid kuidas ise seejuures puhtalt pääseda. Kuid kas ollakse ainsana sellises olukorras või on ümberringi veel samas jõuetuses ja kättemaksuvihas olevaid inimesi, ehk saab üksteist selles osas aidata... Peamine minu jaoks selles raamatus oli mõte, mis on need tegurid, mis viivad ühe ohvri enda kuritegelikule teele. Väga põnev raamat, samas mõtlema panev. Ja lõpuni on keerdkäigud, ei tasu usaldada midagi ega kedagi, mida kirjanik kirja paneb, sest pärast võib selguda, et asi või isik on hoopis midagi muud. Teleslavastus/film on kindlasti ka väga põnev. Kes mängiks? Peaosa, Amanda rolli sobiks äkki Evelin Võigemast. Ma usun, et tema suudaks mängida välja tema mõlemad küljed - ühelt poolt haprus, haavatavus ja empaatilisus, sügav kurbus ja meeleheide, teisest küljest ostustavus, sihikindlus, tugevus, kättemaksuiha, kes suudab võidelda.  Aga seal on veel palju tugevaid näitlejaid erinevatesse suurematesse ja veidi väiksematesse rollidesse vaja. See on sedavõrd tugev raamat, et selles loos saaksid rolli välja mängida vaid tugevad ja oskuslikud näitlejad, õnneks meil neid Eestis jagub.

Spioonikrimi

19./249. V või W
Sari: Öölane 61 
Autor: Agatha Christie
Tõlkija: Maia Planhof
Kirjastus: Elmatar 2001
240lk./3056lk./43290lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse oktoober: Põnevik või krimka, mis on originaalis ilmunud enne 1950.aastat

Agatha Christie kirjutas «V või W» 1941. aastal. Loos endas on aasta 1940. See on teise maailmasõjaaegne spioonilugu, mis eristub Christie tavapärastest mõrvalugudest, kuid loos on mitmeid krimi elemente. Mina ütleks, et tegemist on spioonikrimiga.

Loo keskmes on abielupaar Tommy ja Tuppence Beresford, kes soovivad tagasi tegevusse asuda, kuid nende vanus tundub olevat takistus. Nende nooruslik energia ja seiklushimu pole vähenenud, kuid sõjavägi eelistab nooremaid agente. Isegi haiglaõdedeks valitakse noori kogemusteta tüdrukuid, mitte esimese maailmasõja haiglatöö kogemustega naisi. Kui nüüd arvate, et Tommy ja Tuppence on loos mingid 65+ tegelased, siis ei, nad pole isegi veel 50sed, vaid 40ndate teises pooles. Ja siis räägitakse, et vanemaealsite diskrimineerimine tööle saamisel on uuema aja nähtus...

Tommy saab aga salajase ülesande – tuvastada V ja W, kaks kõrgetasemelist Saksa spiooni, kes tegutsevad Inglismaal ja plaanivad invasiooni. Tommy saadetakse väikesesse mereäärsesse külalistemajja Sans Souci, kuhu ka Tuppence endale koha leiab, hoolimata sellest, et Tommy pidi tegutsema salaja. Siinkohal jäi minule arusaamatuks, miks on inglise keelsest pealkirjast N or M saanud eesti keeles V või W. Pealegi raamatus endas on jäänud korduvalt see N või M täht sisse, mitte ei ole veedeks muudetud.

Romaanis pinget ja saladust, aga keskne teema on patriotism ja kahtlustamine – sõjaaja meeleolu tungib iga tegelase motivatsioonidesse ja käitumisse. Külalistemaja elanikud on kõik potentsiaalsed kahtlusalused, ning Tommy ja Tuppence peavad rakendama nii oma nutikust kui ka tähelepanelikkust, et tõde välja selgitada. Spioonilugu ise on põnev, kuni peaaegu lõpuni pole päris kindel, kes siis ikka on need V ja W ja kas nad tabatakse enne, kui on hilja. 

Lisaks vanuselisele diskrimineerimisele on Christie siia sisse toonud ka soolise diskrimineerimise. Tommyle antakse salajane ülesanne, millest ei tohi isegi Tuppence midagi teada. Kuigi nad on kogu aeg töötanud paaris ja täiendanud teineteist, siis Tommy ei räägi asjast naisele, vaid läheb salaja oma ülesannet täitma. Loomulikult on naine kavalam ja mängib mehed üle. Ka lahenduseni ehk spioonide tabamiseni tegelikult jõutakse just tänu naisele. Seega Christie näitab, et naised ei ole sugugi rumalamad kui mehed kuigi tol ajal oli veel ikka rohkem see arvamus, et mees on tähtis ja taibukas. Eks seda arvamust ole ka tänapäeval mõnedel inimestel, nojah, meestel, nagu ka siis.

Raamat oli kaasahaarav kiire kerge lugemine. Spioonid ja mõned keerkäigud suutsin ära tabada, aga mõni asi jäi ka tabamatuks. Eks see olenes ka sellest, kui tugevaid vihjeid oskasid välja lugeda. Samas segas ta ka mõnede tegelaste juures vett sel määral, et jäidki uskuma, et ongi see, kellena teda raamatus kirjeldatakse. Pärast muidugi selgus, et ikka ei ole küll. Üsna mitmed tegelased mängisid kahenäolist osa ses loos. Kokkuvõtteks, mulle meeldis, veidi vaheldust tema tavalistele puhastele krimidele.


Avanduse mõisa lugu

5./235. Kadunud sõrmuse mõistatus
Sari: Sagadi paruni mõrvalood 5  
Autor: Ain Kütt
Kirjastus: Hea Lugu 2024
320lk./878lk./41112lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse august: ajalooline krimi

1830.aasta. Raamat saab alguse Taanis, kui Flensborgi linna justiitskolleegiumi ruumest näpatakse Taani Aafrika koloonia asevalitseja testament. Siis jätkub lugu juba Eestimaal. Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Focki abi palub Maa-Viru distrikti meeskohtunik Karl von Rosenbach, kes jäi jänni uurides Avanduse mõisas asuvas vaimuhaiglas toimunud surmajuhtumit. Seekordse raamatu tegevuse kese ongi Avanduse mõisa maadel. Kes ja miks rajas selle vaimuhaigla ning mis seal tegelikult toimub? Kas kõik on ikka nii, nagu välja paista lastakse, miks mätsitakse kinni see surm ning hoidutakse lasta seda uurida kuigi asi tundub kahtlane? Keset hullumaja veidrat õhustikku ei suuda Fock enam eristada, mis on tõelisus, mis kujutelm ja mis mängu keegi temaga mängib. Tal tuleb paljastada kurikaval salasepitsus, mille tagant paistab Sagadi paruni vana vaenlase kuri käsi. Mitmekordsete käänakute ja pöörangutega raamat, kus suur hulk tegelasi ei ole need, kes nad näivad olevat. Fock on ka vaid inimene ja nii satub ta mitmelgi korral täbarasse olukorda, vahel juhuse, vahel enda mõisahärra upsakuse mõjul. Mulle meeldis, et Fock ei ole siia raamatusse kirjutatud kui geniaalne uurija, kel vaid kõik positiivne. Vaid ta on raamatus ehedalt koos oma tolleaegsete eelarvamustega nii ühiskonna klasside kui sugude suhtes. Ja ega ei jää muud kui oodata taas järgmist osa, et teada saada kuidas lugu edasi läheb nii vaenlaste kui armastuse koha pealt. Ja kes siis veel tapmise ohvriks langeb. Mulle see sari väga meeldib.

Unustatud Eesti krimi

2./213. Mõrv Metsamõisas
Sari: Meisterdetektiivid
Autor: Vassili Randmets
Kirjastus: Kuldsulg 1995
103lk./167lk./36761lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse september: Eesti autori krimka

Raamatu tutvustuses on kirjas: "Selle kriminaalromaani lugejat ootavad kaks mõistatust: esiteks tavapärane - kes on kurjategija? ja teiseks tavatu - kes on autor? Sest V. Randmetsa nime ei leia entsüklopeediatest ega biograafilistest leksikonidest, raamatukogudes pole tema teisi teoseid. Oli see ehk varjunimi? Või jäi edukalt debüteerinu üheainsa raamatu autoriks?". 

See pani muidugi kohe otsima, kes see Vassili Randmets siis oli. Tuli välja, et täiesti eksisteerinud inimene ja kelle kohta on ajalehtedes ikka mitmeid artikleid. Elas aastatel 1900-1984. Legendaarne muhulane nagu artiklis kirjas. Omandas Tartu ülikoolis 2,5 kõrgharidust: majandusteaduskonnas kaubanduse erialal (1926, cum laude), õigusteaduses (1932), seejärel aga õppis filosoofiateaduskonnas kaheksa semestrit rahvaluulet (ei lõpetanud). Piiril asunud Muhu keskkooli rajamise initsiaator, kool sai keskkooli õigused 1946. aastal. Vastuolulisem on Randmetsa tegevus üliviljaka kirjamehena: käsikirja jäid tema 56 romaani, 12 näidendit, 11 kodu-uurimust ja hulk artikleid. Kuigi ta oma belletristikat korduvalt ka kirjastamiseks pakkus, ei peetud selle kunstilist taset vastuvõetavaks. 1937 anti välja kirjastuse Kaja poolt tema kriminaalromaan “Mõrv Metsamõisas”. Selle raamatu kohta ei saanud nüüd küll öelda, et see poleks tasemel olnud. Täitsa Eesti krimikirjanduse tasemel. Ei midagi erakordset, aga täitsa loetav. Mõrv toimub, armastust leidub, uurijad on nii politsei poolt kui kogemata asjasse segatu, kahtlusaluseid on mitu ja need muutuvad loo käigus, küsimusi tekitavad nii mõrvatu kui tema kaaslased (naine, tütar) ja kurjategijad sogavad ka vahepeal ikka vett. Arvestades, et see raamat on kirjutatud pea sada aastat tagasi, siis ma ütleks, et hästi kirjutatud, ei jää tänastele krimidest maha üldse. Eriti kui arvestada, et siis polnud peale lauatelefoni, mis käis läbi keskjaama ja oli kergesti pealtkuulatav, muid tehnilisi abivahendeid saada ning uurijad pidid vaid oma aju kasutama kõige väljaselgitamiseks. Selles suhtes oli hea, et kuu algas pühapäevaga ja siis ei saanud kohe raamatukokku tormata, pidi kõigepealt oma kodust raamaturiiulit tuulutama ja nii sai leitud ka see riiuli sügavusse peitunud raamat siia väljakutsesse.

Smuulist ja Randmetsast ehk Vastuseks Katrin Pautsile

Vassili Randmetsa elust 1.osa 

Vassili Randmetsa elust 2.osa 

Vassili Randmetsa elust 3.osa

Vassili Randmetsa elust 4.osa 
 

Kas vahel võib kuritegu olla õigustatud?


18./204. Viimane Londoni rong
Sari: Cherringhami mõistatused #5
Autorid: Matthew Costello, Neil Richards
Tõlkija: Leena Suits
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024
130lk./4011lk./35088lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuni: muhekrimi

Meeldiv vanahärra Otto Brendl, kes mängis igal suvel lastele nukulavastust, suri ootamatult südamerabandusse. Jack ja Sarah on esimesed, kes jõuavad kohale kui mees leitakse ning üritavad teda elustada kuid see ei õnnestu enam. Elustamise ajal näeb Jack midagi, mis paneb tal taustal ohutule põlema, et kas Otto oli ikka see, keda kogu Cherringham tundis. Kes ta tegelikult oli enne kui Cherringami saabus? Alguses süütuna tunduv uurimine võtab järjest rohkem tuure üles ja selgub nii mõndagi vanahärra minevikust. 

Tüüpiline kiire ühe õhtu lugemine, hea lõõgastumisraamat. Mõned asjad oli aimata, mõned asjad selgusid lugemise käigus alles. Seekordne lugu ei olnud väga ettearvatav, nii mõnigi keerdkäik oli loos. Ning lõpus jäi üles küsimus, kas vahel võib juhtuda, et mõni kuritegu on õigustatud, õigust saab mõista rohkem kui ühel moel? 

 

On siin mänguasjapood või ei ole siin mänguasjapoodi?

15./201. Kadunud mänguasjapood
Sari: Gervase Feni krimilugu
Autor: Edmund Crispin
Tõlkija: Piret Lemetti
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024
240lk./3216lk./34293lk.

Krimikirjanduse väljakutse 2024 august: ajalooline krimka

Aasta 1938. Richard Cadogan, luuletaja ja isehakanud elunautleja, jõuab oma vanasse ülikoolilinna Oxfordi, enda meelest lõõgastavat puhkust nautima. Paraku leiab ta juba esimesel ööl mänguasjapoes lamamas eaka naise surnukeha ja saab hoobi vastu pead. Teadvusele tulles avastab mees, et mänguasjapood on kadunud ja selle asemele on tekkinud toidukauplus. Politsei suhtub ta juttu arusaadavatel põhjustel skeptiliselt, kuid Richardi kunagine koolikaaslane Gervase Fen, Oxfordi ülikooli õppejõud ja amatöördetektiiv, teab, et tõde on sageli kummalisem kui kirjandus ning hakkab seda lugu vaikselt harutama. Kohati aeglase kulgemisega, siis kiiresti edasi tormav. Ühel hetkel jääb targutamisse kinni ja järgmisel läheb peadpööritavalt edasi. Raamat on esmakordselt ilmunud aastal 1946, seda annab raamatu stiilist aimata. Selline klassikaline eelmise sajandi esimese poole inglise krimilugu, filmilik, lugedes tekib kohe peas ettekujutus loost. Lemmikuks ei saa, aga lugeda täitsa kõlbas, segadust oli täitsa suur ports selles loos. Pigem neile, kellele meeldivad aeglased klassikalised inglise krimilood.

 

Hingevaras tassib taas tittesid sohu!

14./200. Härjasoo hingevaras
Autor: Lille Roomets
Kirjastus: Tänapäev 2024
208lk./2976lk./34053lk.

Krimikirjanduse väljakutse 2024 august: ajalooline krimka

Eesti oma ajalugu taas ühte krimiraamatusse kirja pandud. 1905.aasta jaanuar, just on toimunud Verine pühapäev ja kardetakse, et mässamine hakkab jõudma järsku nüüd ka Eestimaa pinnale. Abja-Paluoja kohalik urjadnik Ado Luuk on elanud siiani üpris vaikset elu. Ta tunneb kõiki enda piirkonna elanikke, vahel pigistab, vahel paneb silma kinni, vahel laseb asjal omasoodu minna. Talle meeldib tema töö ja seda eelkõige selletõttu, et seal on rahulik ja vaikne võrreldes koduga, kus viis pisikest last kasvamas. Kuid pärast Verist Pühapäeva määratakse talle abiliseks hoopis uute kommete ning meetoditega Max Rawell, kes toob endaga kaasa isegi jäljekoera. Luuk ei usalda Rawelli kartes, et tegemist on tsaaririigi spiooniga, kes ihaldab tema mõnusat ametikohta. Kuid kas järsku hakkas tegutsema rahvajuttudest tuntud Härjasoo hingevaras ning varastas mõned tited, vedades need sohu, või on tegemist mõne kurikaelaga? Kuid miks varastada üks titt, kui neid tittesid on niigi igal pool, ei saa lapserohke isa Ado Luuk aru. Kuid tuleb suure jaanuarikülmaga siiski välja minna ja asja uurima hakata ning üritada Rawelli endast kaugel hoida, samas teda uurimisse kaasates, et teine midagi ei kahtlustaks. Ladus lugu ja kuigi lugeja taipab enne urjadnikke, kes asja taga on, siis mõned nüansid jäid siiski ka raamatust avastada. Ja polnud see lugu midagi lihtlabane, ikka mitmeid keerdkäike oli sisse pikitud. Ladus kiire lugemine, mulle meeldis. Ja minu arust oli vägagi ajastutruu, vähemalt nii palju, kui ma sellest ajajärgust lugenud olen. 

Vadstenas rööviti tütarlaps!


2./188. Hinnaline saak
Sari: Krimilood Rootsimaal #1
Autor: Christoffer Holst
Tõlkija: Kadri Okas
Kirjastus: Foorum Kirjastus (Krimiraamat) 2024
301lk./668lk./31745lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse märts: need naabrid

Esimene osa uuest muhekrimi sarjast. Kuna autori eelmine saarestikumõrvade sari meeldis, siis sai kohe uuega tutvust tehtud. Peategelasteks on poolõed, ühe isa ametlik tütar ja sohitütar. Louise Collinsi elu sisuks on olnud karjäär. Tal on olnud omanimeline ajakiri ja see on olnud tema elus peamine. Nüüd on ta 70nene, hiljuti jäänud ootamatult leseks ning seejärel kaotanud töö ajakirja juures. Ta ei oska oma eluga midagi tarka enam peale hakata, ei oska puhata ning elada üksinduses. Kuid paarkümmend aastat tagasi ilmus ta ellu poolõde, kellest ta varasemalt midagi ei teadnud. Poolõde Lina on kolmkümmend aastat noorem ning ülirikas hotelli-magnaadist isa ei ole teda kunagi tunnistanud. Vaatama sellele, et õed on kasvanud üles väga erinevates oludes, on iseloomult erinevad, siis neil õnnestub omavahel sõbruneda ja muutuda lähedasteks. Neid ühendab huvi kõige vastu, mis on salapärane ja seletamatu. Kui sureb kingsepp, kelle töökoda on Lina delikatessipoe kõrval Stockholmi südalinnas, selgub, et vana mees pidas ka eradetektiivi ametit. Ja uudishimulik Lina ei suuda vastu panna ning uurib veidi naabrist jäänud kliendikaustu. Samal ajal on Vätterni järve äärsest Vadstena linnast öiselt maanteelt jäljetult kadunud noor tüdruk. Naisi hakkab see lugu huvitama ning nad ei jäta oma nina asjasse toppimata. 

See oli nüüd üks väga muhekrimi kui nii võib öelda. Seda uurimise ja nina toppimise värki oli ikka vägagi vähe võrreldes muuga. Pigem oli see perekonnalugu, kahe õe ja nende isa lugu. Kahe õe perekonna, nende kujunemise, töö, iseloomude lugu. Krimi oli selles raamatus õige vähe. Ma loodan, et see oli sissejuhatav raamat ning tulevikus järgmised osad muutuvad rohkem kriminaalsemaks ja tuleb ka üks korralik uurimine ikka, mitte vaid möödaminnes kuidagi ei lahene see krimipool ära. Seega soovitaks pigem neile, kes otsivad sellist suhete lugu, mitte kriminaalset lugu, kus on verd ja laipu ridamisi.

Detektiivibüroo nr. 2 on taas tegevust

21./176. Operatsioon Suvesaar
Sari: Detektiivibüroo 2  #5
Autorid: Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes
Tõlkija: Sigrid Tooming
Kirjastus: Varrak 2020
104lk./4183lk./29684lk.
 
22./177. Operatsioon Tuuleiil
Sari: Detektiivibüroo 2  #6
Autorid: Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes
Tõlkija: Sigrid Tooming
Kirjastus: Varrak 2020
104lk./4287lk./29788lk.

23./178. Operatsioon Pronksiplats
Sari: Detektiivibüroo 2  #7
Autorid: Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes
Tõlkija: Sigrid Tooming
Kirjastus: Varrak 2021
104lk./4391lk./29892lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuli: lastekrimka

Hea põhjus veel ühte poolili jäänud laste krimisarja edasi lugeda. Nelja esimest osa lugesin viis aastat tagasi, aga tegelased olid veel meeles, seega hästi kirjutatud, sest krimkade puhul sageli pole aasta pärastki keegi ega miski meeles enam. Peategelased on Tiril ja Oliver ja koer Otto ka muidugi. Kaks last ja koer, kes satuvad kuritegeliku maailmaga rinda pistma, kuid eks nad sageli ikka topi oma nina ka sinna, kus pole lastele mõeldud ja sedasi ajavad nii mõnegi kavandatud kuritegeliku plaani lõpuks nurja. Lihtsad, natuke põnevad, lõbusad, lapsesõbralikud lood. Mõnus lugemine, ühe raamatu saab lühikese pausi täiteks ära lugeda. Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega. Raamatute lõpus tuleb oma detektiivioskusi kasutada ja piltidelt detaile otsida. Avastasin, et olen sarjaga ikka päris maha jäänud, veel 4 osa juba ilmunud. Tuleb vist rohkem lugema hakata, lasteraamatuid ma mõtlen.

Tiril ja Oliver õngitsevad Vanasadamas ja märkavad kolme paati, mis üksteise järel ranna poole triivivad. Paadid on tühjad ja mitte miski ei viita sellele, kes on nende omanik. Detektiivid Tiril ja Oliver asuvad koos Ottoga asja uurima ja jäljed viivad nad varjulisele Suvesaarele. 

Põhjatuul pillutab tänavat mööda paberilipakat. Sellel on kahtlane nimekiri. Tiril ja Oliver taipavad, et keegi plaanib kuritegu, vahest sissemurdmist. Kes selle nimekirja koostada võis? Kuhu ja millal plaanitakse sisse murda? 

Üleöö läheb Elvestadi pargist kaduma Hugo Rodini enam kui saja aasta vanune kuju. Kes on „Hugo” ära viinud ja mis mõttega varastada vana pronksskulptuur?

Nähtamatuks muudetud või varastatud?

17./172. Nähtamatu koer
Sari: Torshovi detektiivid #2
Autor: Samuel Bjørk
Tõlkija: Heidi Saar
Kirjastus: Eesti Raamat 2020
96lk./3620lk./29121lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuli: lastekrimka

Noored detektiivid avastavad, et Frankrikegårdenist on kadunud üks koer. Asja lähemalt uurides tuleb välja, et selles polegi süüdi untsu läinud nõidus. Tegelikult on Oslos jäljetult haihtunud terve hulk koeri. Peagi on Kim, Vinku, Aryan ja Heidi segatud krimiloosse, mis on palju suurem ja hämaram, kui nad oleksid osanud arvata. Kes ja miks varastab koeri? Ja kas kõik on ikka nii, nagu paistab?
Täitsa tore raamat. Lastepärane põnev lugu, aga sobib ka suurematele lugeda. Põnevust on, salapära on, erinevaid karaktereid on, huumorit ka natuke sekka ning tõsine lugu, miks mõned täiskasvanud teevad midagi, mis päris õige pole või suisa vale.  Kas alati eesmärk pühendab abinõu ja kui ikka miski valesti saab minna, siis see ka läheb. Aga õnneks on hakkajad taibukad lapsed läheduses ning lahendavad täiskasvanute tekitatud sasipuntra. Täitsa loetav lastekrimi sari.

Mitte ainult mõrtsukad, vaid ka vargad elavad Cherringhamis

15./170. Varaste vandenõu
Sari: Cherringhami mõistatused #4 
Autor: Matthew Costello, Neil Richards
Tõlkija: Leena Suits
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024
131lk./3436lk./28937lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuni: muhekrimi

Kaks Cherringhami kohalikku meest, kes käivad põllul metallidetektoriga ringi, leiavad sealt imelise aarde – Rooma-aegse hõbedast liua, mis väärt miljoneid. Liud läheb arheoloogist professori šeifi ööseks hoiule, aga hommikuks on see kadunud - keegi on majja sisse murdnud ja liua varastanud. Selgub, et Cherringhamis ei kõnni ringi vaid mõrtsukad, ikka vargaid leidub ka seal linnas. Jack ja Sarah asuvad muidugi kohe asja uurima ja ikka võiduka lõpuni. Nende teooria muidugi erineb politsei omast ja selgub, et politsei eksis nagu ikka sellisel juhul krimiraamatutes. Seega ei midagi erakordset. Tegelikult oli see osa väga ettearvatav, kes on varguse toimepannud. Ja veidi igavam lugu oli ka. NIng veidi rohkem oleks tahtnud lugeda ajaloolisest taustast, sest mitteinglase jaoks pole see Rooma aegne ajalugu sedavõrd teada, aga no saan aru, et enamus krimilugejaid jälle ei soovi ajaloolist mitmeleheküljelist tutvustust keset kiiret lugu. Loodetavasti järgmised osad on taas krehvtisemad. Kiire väike lõõgastuse raamat, nagu kõik selle sarja osad.

Kas kirjanik Horowitz läheb edasi niikaugele, et oma raamatutes tapab ühel hetkel tegelase Horowitzi?

2./157. Lause on surm
Sari: Hawthorne ja Horowitz  #2
Autor: Anthony Horowitz
Tõlkija: Sash Veelma
Kirjastus: Tänapäev 2024
360lk./610lk./26111lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuni: muhekrimi

Richard Pryce leiti oma uhkest villast Hampstead Heathi külje all, kus ta oli hirmkalli veinipudeliga surnuks pekstud. Jännijäänud politsei kutsub konsulteerima oma endise töötaja Daniel Hawthorne’i, too võtab omakorda kaasa oma biograafi Anthony, kes paistab kogu selle mõrvauurimise värgiga juba üsna kenasti toime tulevat … vähemalt enda arvates.

Mulle seekordne osa meeldis enam kui esimene. Kas see oli lihtsalt natuke hoogsem või olin ma juba tegelastesse ja Horowitzi enda eneseabsurdsesse loogikasse sisseharjunud. Ja see Sherlock Holmsi ja dr. Watsoni matkimine ei olnud ka enam nii tugev kui ehk esimeses osas või olin ka selles suhtes juba imuunsemaks muutunud sest Hawthorne oli ikka geeniuslik detektiiv, kes asja kiiresti ja õigesti ära taipas, aga venitas asjaga, sest päevatasu ju jooksis. Horowitz saamatuvõitu abiline, kes arvas kõike enda arust õigesti arvavat ja lahendavat, aga nagu ikka asjaga puusse pani ja sekeldustesse lõpuks sattus. Raamat oli veidi mitmekihiline, sest tegelikult oli tegemist mitme surmaga mitmel eri ajal, mis lõpuks kokku haakusid. Seekordses loos oli tegemist ka uue agressiivse politseiuurijaga, kes üritas Horowitzi pigistades talt mõrvalehenduse enne välja uurida kui Hawthorne selle avalikuks teeb. Ja nüüd ma tean, mida tähendab 182. 

Ega nüüd pole muud, kui järgmise kolme osa tõlkimist eesti keelde oodata, sest kindlasti on see sari mu edasilugemise nimekirjas.  
 

Mis seal Cherringhamis siis lõppude lõpuks toimub!?


1./156. Märg haud
Sari: Cherringhami mõistatus #1 
Autorid: Matthew Costello, Neil Richards
Tõlkija: Nele Mikk
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2021
250lk./ 250lk./25751lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuni: muhekrimi

Ööl pärast kooli lõpupidu leitakse üks õpetaja Thamesist surnuna. Kõik viitab sellele, et tegemist on õnnetusega, mille põhjus uimastite kuritarvitamine. Järjekordne märk, et Cherringhami keskkool on kontrolli alt väljumas. Ent uus direktor on veendunud, et õpetaja surma taga on veel midagi, ja kutsub salaja asja uurima amatöördetektiivi Sarah Edwardsi. Ja kus on Sarah, seal on ikka ka Jack, kuigi alguses on ta tagasi Ameerikas. Ja siis nad hakkavad selles sasipuntras lõngaotsi harutama, et leida see õige, mis lahendab loo. Muidu õnnestub neil ka muid asju sealjuures lahendada. Cherringhami mõistatus ja Cherringhami mõistatused - need sarjade nimetused on mind parajalt segadusse ajanud. Kuid selles paksemas sarjas, kus on hetkel kaks raamatut (teine juba ootab kapi peal lugemist) ja mis on ilmunud varasemalt on tegelikult järjed mõistatustele, neile õhukestele raamatukestele, mida on mitu saanud lugeda ja mida loodetavasti ikka edasi muudkui ilmub. Selles raamatus oli palju vihjeid neile väikeste raamatute lugudele. Seekordne lugu oli minu jaoks üsna paras segapudru ning kuigi ma kahtlustasin üsna palju, siis õige mõrvar jäi ikka avastamata minu poolest. Raamatud on sellised mõnusad muhekrimid, kus ikka toimub ja ei toimu ka midagi. Küllaltki palju on ka omavahelisi suhteid inimeste vahel ja muuidugi peategelaste ning nende pereliikmete vahel. Mulle see Cherringham täitsa meeldib ning loen neid raamatuid edasi kuni sinna linna enam ei jää ühtegi inimest, sest kõik on mõrvatud. Oki, kolm jäävad - Sarah, Jack ja viimane mõrvar. 

Kuidas elada kui tead, et sind ühel päeval mõrvatakse?

26./146. Kuidas lahendada omaenda mõrva
Autor: Kristen Perrin
Tõlkija: Tiina Kanarbik
Kirjastus: Hea Lugu 2024
349lk./3899lk./24211lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuni: muhekrimi

1965. aastal, kui Frances Adams oli seitseteist, ütles ennustaja talle laadal, et ühel päeval ta mõrvatakse. Sellest sai alguse tema eluaegne püüd seda kuritegu ära hoida. Kuuskümmend aastat ei võtnud keegi Francest tõsiselt – kuni ta mõrvati päeval, kui ta oli kutsunud mõisa kokku koosoleku, et teha teavaks oma testament. Tema pärijaks saab see, kes lahendab tema mõrva. Londonist saabub mõisa Annie, et kohtuda esmakordselt oma vanatädiga, aga ta jääb hiljaks. Seega tuleb tal asuda detektiivi rolli, et päästa mõis kinnisvarahaide käest ning teada saada, kes ikkagi ta vanatädi mõrvas ning miks. 

Täitsa loetav raamat oli, kohati küll veidi kaheldav, kas tegelased oleks ikka nii päriselus käitunud, aga tavapärase kriminulli tasemel. Ei midagi hiilgavat, aga täitsa loetav ja lõpplahendusele ma ikkagi ei tulnud. Raamat on ladusalt kirjutatud ja sai kiiresti loetud. Täitsa muhekrimi, kus külakogukonnas kõik tunnevad kõiki, kõik on kõigiga seotud ja kõigil on ikka mingi luukere kusagil peidus, aga kogukond on sedavõrd ühtne, et ametivõimudele saladusi ei avaldata, vaid omavahel kasutatakse vahel manipuleerimiseks neid ära. Annie on küll külale võõras, aga kuna teatakse tema ema (ta on nii ema moodi, et eakamad elanikud ajavad neid segi) ja vanatädi, siis võetakse ta kiiresti omaks. Tegelikult on ikka hea elada, kui sa ette ei tea, kuidas sa sured, ei pea liialt muretsema ja üritama vältida olukordi, kus see võiks juhtuda. Frances oleks võinud kuuskümmend aastat elada rõõmsalt ja muretult ja võib olla oleks ka see mõrv olemata jäänud, kui ta nii väga poleks selle pärast muretsenud ja üritanud seda vältida.

 

Kas mõrvana näiv enesetapp või enesetapuna näis mõrv?

25./145. Madal haud
Sari: Karavani detektiivi lood  #2
Autor: Marje Ernits
Kirjastus: Eesti Raamat 2024
170lk./3550lk./23862lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuni: muhekrimi

„Karavani detektiivi lugude“ teises raamatus läheb Aadi Lumiste appi oma kunagistele klassikaaslastele, keda tabab karm süüdistus naabritelt, kelle poeg leitakse viis aastat peale kadumist surnuna kahe talukoha piirimail olevast madalast hauast. Ametlik juurdlus kinnitab, et poisi surma põhjuseks oli enesetapp, kuid naabrid ei lepi sellega ja süüdistavad oma poja surmas naabrinaist, kellega nende poeg tihedalt suhelnud oli. Kas tegemist on mõrvana paistva enesetapuga või enesetapuna näiva mõrvaga? Tõde selgub, aga selleks on vaja käima panna nii tehisintellekti poolt juhitav valedetektor kui inimdetektor. Ja muidugi tekib Aadil taas uus silmarõõm mängu. Lugu pole eriti keeruline ja saaks kiiresti oma õige lahenduse, kui kõik kohe kogu loo ära räägiks, aga ikka on vaja kõigil salata ja varjata ja valetada. Ja no inimpsühholoogia tuleb ka mängu, kuidas lein ja soovunelm muudab valet nii, et inimene ise hakkab seda sedavõrd usukuma, et petab isegi kõik valedetektorid ära. Inimesi endid petta on siiski veidi raskem. Väga aeglased lood minu jaoks, Ira Teveri sari meeldis veidi enam, tundus rohkem loogiline kui see karavanidetektiiv. Aga sellegi poolest ootan järgmist osa.

Tõest koorunud väljamõeldis

24./144. Liblika karje. Mõrvad Noodasaarel
Autor: Tarmo Pikner
Kirjastus: Euromaja 2024
223lk./3380lk./23692lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse mai: Tõsielusündmustel põhinev krimi

Mosaiikromaani aluseks on autor valinud kaks kunagises Kingissepa rajoonis toimunud tõsielulist kuritegu. Üks neist kuritöödest toimus 1968. aastal, kui mõrvati julmalt kaks päris noort inimest. Teine kuritöö, ahistamisjuhtum, pandi umbes samal ajal toime ühes koolis. Mõlemast juhtumist ei teadnud avalikkus nende toimumise ajal mitte midagi ja need on tänaseni avalikustamata. Autor on uurimuste tulemusena ja oma ettekujutuse läbi need kaks traagilist lugu, mida poleks tohtinud juhtuda, põiminud juhuslike sündmuste kaudu üheks tervikuks.

Ma ei tea, kui palju selles raamatus oli tõtt ja kui palju väljamõeldist. Samas kui need oleks täiesti väljamõeldised olnud, siis oleks ehk lugu ladusam olnud. Hetkel jäid traagelniidid kohati paistma, kuidas oli üritatud kõik tegelased kuidagi omavahel ühendada, kuidas kahest eraldiseisvast väidetavalt tõestisündinud loost sai tegelaste kaudu seotud lood. Ei olnud kõige põnevam ja kaasakiskuvam, aga samas ega käest ära panema ka ei kippunud. Kiire lugemine hästi suurekirjaline tekst. Et kui raamatu paksus muidu välja ei anna, siis teeme kirja ja reavahe suureks. Aga eks ole ka neid, kes väikest kirja ei näe lugeda ja neile on see kindlasti abiks. Kuigi autor muutis mõned kohanimed ära, siis Noodasaare tegeliku nime suutsin ikka üsna kiiresti välja mõelda. Vahelduseks sobis lugeda tegelikult küll, just selle kodumaisuse tõttu ja eks siit tuli veidi ka ajalugu välja, et milline see eluolu 1968 ühel okupeeritud saarel ikka oli. Minu lugemisse jõudis see raamat peamiselt selle tõttu, et mai kuu krimi raamat oli endiselt lugemata ja lubati, et see põhineb tõsielulistel sündmustel.