19./249. V või W
Sari: Öölane 61
Autor: Agatha Christie
Tõlkija: Maia Planhof
Kirjastus: Elmatar 2001
240lk./3056lk./43290lk.
Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse oktoober: Põnevik või krimka, mis on originaalis ilmunud enne 1950.aastat
Agatha Christie kirjutas «V või W» 1941. aastal. Loos endas on aasta 1940. See on teise maailmasõjaaegne spioonilugu, mis eristub Christie tavapärastest mõrvalugudest, kuid loos on mitmeid krimi elemente. Mina ütleks, et tegemist on spioonikrimiga.
Loo keskmes on abielupaar Tommy ja Tuppence Beresford, kes soovivad tagasi tegevusse asuda, kuid nende vanus tundub olevat takistus. Nende nooruslik energia ja seiklushimu pole vähenenud, kuid sõjavägi eelistab nooremaid agente. Isegi haiglaõdedeks valitakse noori kogemusteta tüdrukuid, mitte esimese maailmasõja haiglatöö kogemustega naisi. Kui nüüd arvate, et Tommy ja Tuppence on loos mingid 65+ tegelased, siis ei, nad pole isegi veel 50sed, vaid 40ndate teises pooles. Ja siis räägitakse, et vanemaealsite diskrimineerimine tööle saamisel on uuema aja nähtus...
Tommy saab aga salajase ülesande – tuvastada V ja W, kaks kõrgetasemelist Saksa spiooni, kes tegutsevad Inglismaal ja plaanivad invasiooni. Tommy saadetakse väikesesse mereäärsesse külalistemajja Sans Souci, kuhu ka Tuppence endale koha leiab, hoolimata sellest, et Tommy pidi tegutsema salaja. Siinkohal jäi minule arusaamatuks, miks on inglise keelsest pealkirjast N or M saanud eesti keeles V või W. Pealegi raamatus endas on jäänud korduvalt see N või M täht sisse, mitte ei ole veedeks muudetud.
Romaanis pinget ja saladust, aga keskne teema on patriotism ja kahtlustamine – sõjaaja meeleolu tungib iga tegelase motivatsioonidesse ja käitumisse. Külalistemaja elanikud on kõik potentsiaalsed kahtlusalused, ning Tommy ja Tuppence peavad rakendama nii oma nutikust kui ka tähelepanelikkust, et tõde välja selgitada. Spioonilugu ise on põnev, kuni peaaegu lõpuni pole päris kindel, kes siis ikka on need V ja W ja kas nad tabatakse enne, kui on hilja.
Lisaks vanuselisele diskrimineerimisele on Christie siia sisse toonud ka soolise diskrimineerimise. Tommyle antakse salajane ülesanne, millest ei tohi isegi Tuppence midagi teada. Kuigi nad on kogu aeg töötanud paaris ja täiendanud teineteist, siis Tommy ei räägi asjast naisele, vaid läheb salaja oma ülesannet täitma. Loomulikult on naine kavalam ja mängib mehed üle. Ka lahenduseni ehk spioonide tabamiseni tegelikult jõutakse just tänu naisele. Seega Christie näitab, et naised ei ole sugugi rumalamad kui mehed kuigi tol ajal oli veel ikka rohkem see arvamus, et mees on tähtis ja taibukas. Eks seda arvamust ole ka tänapäeval mõnedel inimestel, nojah, meestel, nagu ka siis.
Raamat oli kaasahaarav kiire kerge lugemine. Spioonid ja mõned keerkäigud suutsin ära tabada, aga mõni asi jäi ka tabamatuks. Eks see olenes ka sellest, kui tugevaid vihjeid oskasid välja lugeda. Samas segas ta ka mõnede tegelaste juures vett sel määral, et jäidki uskuma, et ongi see, kellena teda raamatus kirjeldatakse. Pärast muidugi selgus, et ikka ei ole küll. Üsna mitmed tegelased mängisid kahenäolist osa ses loos. Kokkuvõtteks, mulle meeldis, veidi vaheldust tema tavalistele puhastele krimidele.
