VANADUSEST JA VANANEMISEST – FILOSOOFILISELT
Essee Larry Polivka artikli „Postmodern Aging and the Loss of Meaning“ põhjal.
Selles artiklis vaadeldi globaalse postmodernse ühiskonna eeliseid ja puuduseid ning mõju rikkamatele ja vaesematele vanemaealisetele inimestele.
Postmodernism on kunstiline, filosoofiline ja ajalooline liikumine, mis sündis 20.sajandi lõpus, mil plahvatuslikult kasvas tööstus, sotsialism ja linnastumine ning dramaatiliselt muutus traditsiooniline agrikultuurne eluviis. See liikumine ulatub tänapäevani. Filosoofilise vooluna otsitakse postmodernismis tehnoloogiate abil indiviidile keskenduvaid mõtteviise ja kritiseeritakse vananenuid, nagu positivism, ratsionalism ja krititsism. Seda iseloomustab isemajandavate ja iseseisvate inimeste põlvkond, mille jooksul keerukas tehnoloogiline maailm on kokku põrganud varasemate ajastute ideedega. (Postmodernsuse tähendus (mis see on, mõiste ja määratlus), s.a.) Postmodernset ühiskonda iseloomustab jäikade piiride kadumine ja mitmekülgsus, kus tõde on suhteline (Kaasikmäe & Astok, 2010). Postmodernistlik sotsiaalteooria uurib sotsiaalset maailma rühmakuuluvuse näitajate, nagu rass, sugu, vanus, vaatenurkadest. Postmodernism eelistab radikaalsuse asemel ajaloolisi ja kultuurilisi jagatud teadmisi. (Agger, 1991)
Autor näeb eksistentsiaalse/vaimse tähenduse kadumist postmodernses ühiskonnas. Sotsiaalmajanduslike toetusteta võivad vaesemad eakad tunda ebakindlust ja murelikkust oma identiteedi osas postmodernistlikus maailmas. Jõukad vanemaealised, kellel on piisavalt ressursse erinevate hüvede tarbimiseks, aga võivad saada kasu postmodernistliku kultuuri mitmekülgsest, muutuvast identiteedist. Globaalse kapitalistliku majanduse teke on hakanud õõnestama heaolupoliitikat, nagu riiklikud pensionid ja tervishoiutoetused vanemaealistele, mis võib viia pensionisüsteemi lagunemiseni. Pensionide ja tervishoiutoetuste erastamine suurendab ebakindlust piiratud elatusvahenditega eakate ning pensionipõlvele lähenevate inimeste hulgas. Vanematele inimestele, kes on majanduslikult heal järjel, võib elu postmodernses kultuuris pakkuda eeliseid, võimalust katsetada uute kättesaadavaks muutunud rollide ja identiteediga, kuna traditsioonilised eakohased rollid ja käitumispiirangud on kadunud. Sellised võimalused ja vabadus jäävad aga paljudele vanemaealistele kättesaamatuks. Kaasaegne eluviis õõnestab elujõulist identiteeti vanaduspõlves. Vanemaealiste haavatavus ei ole vaid materiaalne, vaid neil näib puuduvat kindel identiteet. Maailma poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised muutused õõnestavad traditsioonilisi identiteedi allikaid ning arusaamu „heast vanadusest“. Postmodernses maailmas ei ole vanusel kohta ajajoonel, sest vanadus ei tähenda lihtsalt elu lõppu. Vanus on lähenemine, kuidas inimesed endast subjektiivselt arvavad, mis ei pane mingil kindlal moel tegutsema. Seega vanus ei ole sõltumatu ega ka sõltuv muutuja. (Polivka, 2000)
Postmodernismi ajastu hoiakuid iseloomustab ebakindlus ja identiteetide kiire vahetumine, kus vanemaealised ei saa enam toetuda ühele väljakujunenud positsioonile oma maailmas ning neid valdab teadmatus tuleviku suhtes. Postmodernse ajastu inimese sisemised küsimused on oma identiteedi ja väärtuste kohta. Selleks, et uurida tundmatut või mõtestada muutuvat maailma, vajab inimene ankrut, millele toetuda ning selleks võib olla õppimise roll, et pakkuda pidepunkte iseenda ja maailma mõtestamisel. (Tambaum, 2016, lk 249) Ka artikli autor arvab, et postmodernne ajastu iseloomustab uusi majanduslikke ja kultuurilisi tootmisviise, kasvavat haridustaset, tehnoloogilisi uuendusi ja vabadust teostada end avatumas ning loomulikumas kultuuris. Postmoderne poliitiline majandus võib õõnestada modernsel ajastul eakate elukvaliteeti. Postmodernsus tuleb pärast illusiooni, optimismi ja kindluse ajastut. (Polivka, 2000)
Postmodernses ühiskonnas avaldavad vananemisele mõju peamiselt kolm asjaolu: inimeste eluea pikenemine, vananemise tempo individuaalsus ja eri sugupõlvede mõjud. Oluliseks ressursiks on vanemaealiste kogemused, teadmised ja sotsiaalsed oskused. Vananemine on ühest küljest ülemaailmne ilming ja teisalt tihedas seoses kohaliku kultuuriga. (Tulva, 2003) Seega inimestel, kellel on ressursse, on võimalus tarbida globaalse kapitalistliku majanduse poolt toodetavaid meditsiinilisi protseduure, tehnoloogilisi seadmeid, reisimisvõimalusi ja kultuurikaupu. Nad saavad kasutada vanaduskogemuse muutmiseks füüsiliselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt lõputuid võimalusi. Need, kellel puuduvad rahalised ressursid sotsiaalsete ja tehnoloogiliste edusammude kasutamiseks, peavad leppima haavatava bioloogilise kehaga. Geneetilise sekkumisega võib inimkond pääseda keha piirangutest. Vananemine pole enam ühtne bioloogiline protsess, vaid kultuuri poolt ümbermõtestamisele ja ümberehitamisele avatud muutus. Majanduslikus, kultuurilises või tehnoloogilises keskkonnas toimuvaid muutusi arvesse võtmiseks on vaja uut ideoloogiat vananemise kohta. Tulevikus omab vananemine rohkem võimalusi eneseväljenduseks, loominguliseks eluviisiks, psühholoogiliseks kasvuks ja identiteedi ümberkujundamiseks. (Polivka, 2000)
Biomeditsiiniline mudel kujutab vanadust kui füüsilist allakäiku. Kosmeetiline kirurgia kinnitab vananemist kui allakäiguprotsessi, taandades vananemise kehaliseks küsimuseks ning võib nii tekitada keskealiste seas paanikat vananemisprotsessi ees. Tehnokultuuri areng aitab leida viise normaalse vananemisega kaasneva füüsilise allakäigu ennetamiseks või ümberpööramiseks. Pakkumaks võimalust kogemuseks, mida ei piira vanuse stereotüübid ja vastumeelsus keha suhtes. Vanadus on võimalus aru saada inimese piiratud võimalustest, oma haavatavusest ning aja kulgemisest. Kaasaegne ühiskond saab õppida, et kasvavale tarbimisele ja piiramatule kasvule rajatud majandus ja postmoderne kultuur on kvantiteedile loodud süsteem, ilma väärtuste ja tähendusteta. Võimel luua väärtusi ja neid väljendada põhinev eneseidentiteet peab tasakaalustama esteetilist avatust. (Polivka, 2000) Vananemisvastane meditsiin areneb ja laieneb. Tervena vananemise mudelisse kuulub haiguste ja puude riski vähendamine, vaimse ja füüsilise toimekuse kõrgel tasemel säilitamine ning jätkuv sotsiaalne kaasatus. Vanaduse ilmingud ei ole ettemääratud, vaid tingimus, mida saab mõjutada ja leevendada individuaalsete valikutega. Samas vananemisvastase meditsiini legitiimsus on kahtluse alla seatud ja sellega kaasnevad süüdistused, et kultuurilisi hirme vananemise ees kasutatakse kasu saamise eesmärgil. (Flatt et al., 2013)
Mure väärika vananemise tuleviku pärast postmodernses kultuuris tundub olevat põhjendatud. Praeguste sotsiaalkindlustusprogrammide likvideerimine võib jätta paljud töötavad ja keskklassi kuuluvad eakad majanduslikku ning eksistentsiaalsesse kitsikusse. Postmodernistlik vananemise käsitlus eirab sotsiaalsete tegurite nagu klass, sugu ja rahvus mõju vananemiskogemusele ning ignoreerib esilekerkivaid ohte, mida vananemine ühiskonnale ja üksikisikutele kujutab. Samuti eitatakse vananemise tähtsust väärtuse ja tähenduse allikana laiemas kultuuris ja üksikisiku elunarratiivis. See vaatenurk võib jätta inimesed ilma võimalusest näha vananemist enamana kui lõputut uudsust kogema varustatud vananematu keha unistus. Samuti võib see jätta eakad toeta, mida nad vananemise protsessis vajavad. Väärika vanadusega seonduvad sotsiaalpoliitika meetmed peaksid ära hoidma vanusepõhise diskrimineerimise ning majandusliku turvalisuse halvenemise. Vabadus vanuse stereotüüpidest ei tohiks tulla heaolupoliitika lammutamise hinnaga. Ebavõrdsuse vähendamine vanaduspõlves sõltub riiklike pensioni- ja tervishoiuprogrammide säilitamisest ja tõhustamisest. (Polivka, 2000)
Kolm arengut, mis artikli autori arvates võivad viia uues postmodernses vormis vananemise rekonstrueerimiseni. Esiteks paindlikum töö- ja pensionile jäämise poliitika, terviklikum lähenemine tööhõivele ja elukestvale õppele, kus elanikkonna vananemine on töökohtade planeerimises ja kujundamises oluline tegur. Teiseks muudatused tervishoiu- ja sotsiaalteenuste sisus ja otsustamises, mis muudaks vananemise tähendust passiivsuse ja sõltuvuse asemel aktiivseks vastastikkuseks sõltuvuseks. See säilitaks eakate inimeste sotsiaalset staatust. Kolmandaks eakad inimesed peaksid aktiivsemalt oma õiguste eest seisma ning olema rohkem integreeritud kodanikud, mitte kohanema pensionieaga. (Polivka, 2000)
Kasutatud allikad:
Agger, B. (1991). Critical Theory, Poststructrualism, Postmodernism: Their Sociological Relevance. https://www.cddc.vt.edu/illuminations/agger2.htm
Flatt, M. A., Settersten, R. A., Ponsaran, R., & Fishman, J. R. (2013). Are „Anti-Aging Medicine“ and „Successful Aging“ Two Sides of the Same Coin? Views of Anti-Aging Practitioners. The Journals of Gerontology Series B: Psychological Sciences and Social Sciences, 68(6), 944–955. https://doi.org/10.1093/geronb/gbt086
Kaasikmäe, K., & Astok, M. (2010, november 13). Postmoderne teooria. https://www.slideshare.net/KaurKaasikme/postmoderne-teooria-kaur-mario-5931371
Polivka, L. (2000). Postmodern Aging and the Loss of Meaning. Journal of Aging and Identity, 5, 225–235. https://doi.org/10.1023/A:1026449621184
Postmodernsuse tähendus (mis see on, mõiste ja määratlus). (s.a.). About-Meaning. Salvestatud 10. oktoober 2023, https://et.about-meaning.com/11034742-meaning-of-postmodernity
Tambaum, T. (2016). Haridusgerontoloogia. Gerontoloogia (lk 246–278). Tartu Ülikooli Kirjastus.
Tulva, T. (2003, juuni 17). Vananeva ühiskonna tunnusjooned. Hambaarst.ee. https://www.hambaarst.ee/artiklid/507