Naiste kangus viib sihile

24./254. Üdini tungimine

Koostanud Kati Murutar

Kirjastus: Elmatar 2008

91lk./4024lk./44258lk.

Lugemise väljakutse 2024: 50. Raamat, mille peategelane on naisteadlane

Hele Everaus on arst, professor, luuüdi siirdaja, tänu kellele meie meditsiin on võrdväärne selles osas muu maailmaga. Kes mitmetele vastuoludele vaatamata võitles välja esimese ühe voodikoha ja ühe meditsiiniõe, et viia ellu oma teadmised ja unistused. Kes ei jätnud oma jonni, kui öeldi, et ikka ei ole raha ja võimalusi. See raamat on ilmunud luuüdi siirdamise 15.aastapäeva auks, kui oli päästetud juba palju inimesi tänu sellele, et omal ajal üks kange naine oma unistused ja teadmised teoks tegi. Kahjuks on raamat kole halvasti kirjutatud. Enamuses on mingitest kuivadest esitlustekstidest koostatud. Lisatud on ka mälestusi ja ma ütleks, et vaid ühe tavainimese, ehk naise, kes tänu sellele luuüdi siirdamisele on vähi võitnud, mälestused olid emotsioonikas. Teised kõik on kuidagi emotsioonita kiidulaulud. Vähemalt lugedes tundus nii. Ma ei ole selle maailmaga kokku puutunud ja ei teadnud ka kes Hele Everaus on, nimigi oli täiesti võõras, selles suhtes oli hea teada saada, sellest maailmast ja ühe naise enesekindlast võitlusest, kuid oleks tahtnud rohkem teada saada temast kui inimesest, kui naisest kui emast, mitte vaid kui jõulisest ja sihikindlast arstist ja oma veendumiste eest võitlejast. Kindlasti on ta ära teeninud kiidulaulud, kuid siiski oleks rohkem eelistanud teada saada ka sellest, mis selle kiidulaulu taga on, inimesest endast. 

Spioonikrimi

19./249. V või W

Sari: Öölane 61 

Autor: Agatha Christie

Tõlkija: Maia Planhof

Kirjastus: Elmatar 2001

240lk./3056lk./43290lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse oktoober: Põnevik või krimka, mis on originaalis ilmunud enne 1950.aastat

Agatha Christie kirjutas «V või W» 1941. aastal. Loos endas on aasta 1940. See on teise maailmasõjaaegne spioonilugu, mis eristub Christie tavapärastest mõrvalugudest, kuid loos on mitmeid krimi elemente. Mina ütleks, et tegemist on spioonikrimiga.

Loo keskmes on abielupaar Tommy ja Tuppence Beresford, kes soovivad tagasi tegevusse asuda, kuid nende vanus tundub olevat takistus. Nende nooruslik energia ja seiklushimu pole vähenenud, kuid sõjavägi eelistab nooremaid agente. Isegi haiglaõdedeks valitakse noori kogemusteta tüdrukuid, mitte esimese maailmasõja haiglatöö kogemustega naisi. Kui nüüd arvate, et Tommy ja Tuppence on loos mingid 65+ tegelased, siis ei, nad pole isegi veel 50sed, vaid 40ndate teises pooles. Ja siis räägitakse, et vanemaealsite diskrimineerimine tööle saamisel on uuema aja nähtus...

Tommy saab aga salajase ülesande – tuvastada V ja W, kaks kõrgetasemelist Saksa spiooni, kes tegutsevad Inglismaal ja plaanivad invasiooni. Tommy saadetakse väikesesse mereäärsesse külalistemajja Sans Souci, kuhu ka Tuppence endale koha leiab, hoolimata sellest, et Tommy pidi tegutsema salaja. Siinkohal jäi minule arusaamatuks, miks on inglise keelsest pealkirjast N or M saanud eesti keeles V või W. Pealegi raamatus endas on jäänud korduvalt see N või M täht sisse, mitte ei ole veedeks muudetud.

Romaanis pinget ja saladust, aga keskne teema on patriotism ja kahtlustamine – sõjaaja meeleolu tungib iga tegelase motivatsioonidesse ja käitumisse. Külalistemaja elanikud on kõik potentsiaalsed kahtlusalused, ning Tommy ja Tuppence peavad rakendama nii oma nutikust kui ka tähelepanelikkust, et tõde välja selgitada. Spioonilugu ise on põnev, kuni peaaegu lõpuni pole päris kindel, kes siis ikka on need V ja W ja kas nad tabatakse enne, kui on hilja. 

Lisaks vanuselisele diskrimineerimisele on Christie siia sisse toonud ka soolise diskrimineerimise. Tommyle antakse salajane ülesanne, millest ei tohi isegi Tuppence midagi teada. Kuigi nad on kogu aeg töötanud paaris ja täiendanud teineteist, siis Tommy ei räägi asjast naisele, vaid läheb salaja oma ülesannet täitma. Loomulikult on naine kavalam ja mängib mehed üle. Ka lahenduseni ehk spioonide tabamiseni tegelikult jõutakse just tänu naisele. Seega Christie näitab, et naised ei ole sugugi rumalamad kui mehed kuigi tol ajal oli veel ikka rohkem see arvamus, et mees on tähtis ja taibukas. Eks seda arvamust ole ka tänapäeval mõnedel inimestel, nojah, meestel, nagu ka siis.

Raamat oli kaasahaarav kiire kerge lugemine. Spioonid ja mõned keerkäigud suutsin ära tabada, aga mõni asi jäi ka tabamatuks. Eks see olenes ka sellest, kui tugevaid vihjeid oskasid välja lugeda. Samas segas ta ka mõnede tegelaste juures vett sel määral, et jäidki uskuma, et ongi see, kellena teda raamatus kirjeldatakse. Pärast muidugi selgus, et ikka ei ole küll. Üsna mitmed tegelased mängisid kahenäolist osa ses loos. Kokkuvõtteks, mulle meeldis, veidi vaheldust tema tavalistele puhastele krimidele.

Kas inimkonna lõpp või ainult inimkonna lapsepõlve lõpp?

 8./72. Lapsepõlve lõpp

Sari: Tempus fugit 

Autor: Arthur C. Clarke

Tõlkija: Jaana Peetersoo

Kirjastus: Elmatar 1999

168lk./1898lk./15536lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse aprill: Mart Pechter soovitab

 

Oh, küll selle raamatu lugemine oli minu jaoks vaevaline. Kusjuures ma ei saagi aru, mis täpselt viga oli, aga kohe kuidagi ei edenenud. Ju ma siis lihtsalt ei haakunud selle raamatuga, kuidagi ei olnud samal lainel. Nüüd hakates kokkuvõtet kirjutama, siis nagu ei oskagi midagi öelda. Ja kui ise ei oska midagi tarka kirjutada, siis mida tänapäeval tehakse? Õige, lastakse ChatGPT-l asi enda eest valmis kirjutada. Mida siis tehisintellekt sellest arvab? Ma küll ei ole kindel, kas ta ise on lugenud seda raamatut või spikerdas teiste pealt maha, aga tema arvustus on siin:

"Arthur C. Clarke'i ulmeromaan "Lapsepõlve lõpp" on üks tema tuntumaid teoseid, mis ilmus esmakordselt 1953. aastal. See on lugu Maale saabuvatest välismaalastest, keda tuntakse kui ülemvalitsejaid. Nad võtavad kontrolli Maa üle ja hakkavad juhtima inimkonda uuele tasemele evolutsioonis. Raamatu keskmes on Maal elavate inimeste lugu, kes peavad kohanema uue maailmakorraga, kus nende vabadused ja harjumuspärased eluviisid on täielikult muutunud. Ülemvalitsejad näivad olevat rahumeelsed ja headusele suunatud, kuid inimestel on raske usaldada neid võõraid, kes on nii palju võimsamad ja targemad kui nemad ise. Clarke kirjutab peenelt ja põhjalikult Maal elavate inimeste emotsioonidest ja mõtetest, kui nad püüavad mõista ülemvalitsejate kavatsusi ja muutunud maailma. Autor esitab lugejatele küsimusi inimloomuse ja evolutsiooni kohta, ning annab tõsiselt mõtlemisainet, kuidas inimkond tulevikus areneda võiks. "Lapsepõlve lõpp" on kaunilt kirjutatud ja haarav lugu, mis pakub lugejatele põnevust, mõistatusi ja filosoofilisi mõtteid. See on üks tuntumaid teoseid ulmekirjanduse ajaloos, mis on inspireerinud paljusid teisi kirjanikke ja loojaid."

Ma arvan, et ulmekurude arvamus sarnaneb tehisintellekti omale, minu jaoks paraku jäi see raamat igavaks. Ma nagu saan pointist aru küll, aga see jääb minu jaoks sellisele tasandile, millel ma ise ei ole.  Minu jaoks jäi veidi põnevust väheks ja mu fantaasia ei suutnud seda lõpplahendust kuidagi mulle ettemanada. Ma kaldun arvama, et ma lihtsalt olen selle kõrgema ja kosmilisema ulme jaoks liiga maine ja realistliku fantaasiaga. Aga lugemiskogemus taas olemas ja lisaks teaduslikule tehisintellekti poolt ähvardavale inimkonna lõpule (raamat Superintellekt, loetud eelmine kuu) nüüd ka ulmekirjaniku inimkonna lapsepõlve lõpu variant teadmiseks võetud.