Arheoloogia ja piibel

 

7./142. Koobas Surnumere ääres

Sari: Maailm ja mõnda

Autor: Heinrich Alexander Stoll

Tõlkija: Jüri Selirand

Kirjastus: Olion 1992

304lk./1400lk./29178lk.

8./143. Arheoloogia

Sari Põgus sissejuhatus

Autor Paul Bahn

Tõlkinud Maria Drevs

Kirjastus Kupar 2002

128lk./1528lk./29306lk.

Reis ümber maailma ehk argonaut november: Kirka ja kühvliga. Kõik, mis maa sees, madalamal või sügavamal, ise tekkinud või sinna pandud.

Arheoloogide kohta on mitmeid selgitusi saadud lugeda. Üks neist on, et need on inimesed, kes kaevavad maa seest välja asju, millest kellelegi vähimtki kasu pole. Nojah, kas teadmised ajaloost annavad kellelegi kasu või mitte, see on muidugi küsitav. Samas beduiinid, kes leidsid Surnumere koobastest kasutuid asju, neil lõpuks osutusid need ikka vägagi kasulikeks. Nendega küll kuidagi ei õnnestunud oma jalanõusid paiagata kuid riik ja uurimisasutused ostsid need pihta pandud nahale kirjutatud käsikirjad suure raha eest sentimeetrite kaupa neilt tagasi omale. Ning sellest sai neile elatusallikas - leida uus koobas enne teadlasi ja jõuda sealt kõik väärtuslik minema viia ning siis hiljem teadlastele ja riigile maha müüa. Samas nenditi raamatus, et kui nad ei oleks tänu sellele, et raha neid ahvatles, nii hoolega antud koopaid otsinud, siis oleks palju leidmata jäänud, kuna teadlaste võimalused olid piiratud. Ja leidmata väärtustega oleks juhtunud sama, mis ühes koopas, kus väärtuslikud käsikirjad olid saanud pesamaterjaliks rottidele ja muudele loomadele/lindudele.

Põgus sissejuhatus arheoloogiasse oli tõesti hästi põgus ja ümar jutt, ega sealt midagi teada õieti ei saanudki, ajaloost huvitatuna oli juba kõike varasemalt loetud - kuuldud. Samas inimesele, kes sellest eriti midagi ei tea, mingi ettekujutuse kindlasti andis. Kerge kiire lugemine, üpriski humoorikalt kirja pandud ka.

Surnumere koobaste lugemine oli tunduvalt keerukam, et sotti saada, mis siis tegelikult sealt leiti. 20. sajandi keskpaigas avastati Surnumere ääres Qumrani koobastest käsikirjad -- jäänused 2. sajandist e.m.a. kuni 68. aastani m.a.j. tegutsenud juudi lahkusuliste-esseenide meestekloostri ulatuslikust raamatukogust. Qumrani käsikirjad heidavad uut valgust kristluse tekkeloole ning sisaldavad uusi allikaandmeid piiblitekstide kriitiliseks tundmaõppimiseks. Tegelikult ma ei kujutanud ette, et need käsikirjad ikka nii väikeste fragmentidena tegelikult teadlaste juurde jõudsid ja et nad suutsid sellest ikka sedavõrd palju teksti taastada. Lisaks koobastest leitule ja koobaste kultuurkihi kaevamisteni kaljuni välja, leiti ka kloostri varemed ning teostati seal arheoloogilised väljakaevamised. Samuti üllatas kuidas neil õnnestus vundamendist mingi meetrikese säilinud müüri ja selle väljakaevamisel ümberringi olnud pinnasekihist leitud esemete või jälgede järgi kirjeldada, mis toimus antud kloostri teisel korrusel, kuidas seal üldse elati ja mis ruum asus milliste müürijuppide vahel. Üpris huvitav lugemine. Natuke liiga palju ehk oli leitud katkendite ja piibli võrdlusi, samas muidugi, eks see huvitas neid teadlasi kõige enam, et millised tekstid need ikka olid ning kas see pöörab midagi pea peale või ei.

Spekulatsioon Jeesuse teemal

 

2./137. Ringi lõpp

Sari: Bjørn Beltø #1

Autor: Tom Egeland

Tõlkija: Heidi Saar

Kirjastus: Ersen 2007

496lk./528lk./28306lk.

Lugemise väljakutse: 31. Lõpp hea, kõik hea, ehk loe raamatut, mille pealkirjas on sõna „lõpp“ (lubatud kõik käänded, vormid, tuletised)

Üks raamat ja üks mees. Kui palju raamatuid on kirjutatud neist tulenevalt, kui palju spekulatsioone, kui palju fantaasiaid. Neid raamatuid loevad ka inimesed, kes pole elus piiblit lugenud ega tea eriti midagi Jeesusest. Ja ikka ja jälle ilmub mõni taoline uus raamat. Lõppsõnas ütles autor, et läks hästi, et ta teos ilmus kaks aastat enne Browni "Da Vinci koodi", muidu oleks teda süüdistatud plagiaadis. Samas võib ju seda võtta ka teistpidi, hoopis Brown kirjutas plagiaadi. Või siis kirjutasid mõlemad ise, aga algdokumendiks, millest nende fantaasia välja kasvas oli piibel ning nad segasid asjasse mitmeid salapäraseid organisatsioone, millest me tegelikult ei tea sugugi palju täpseid fakte. Muidu nad poleks ju salapärased.

Ühel arheoloogilisel väljakaevamisel Östfoldis leiab grupp norra ja teiste riikide arheolooge kullast laeka, reliikvia. Selles kahe tuhande aasta vanuses laekas on peidus saladus, mille nimel võimsad jõud on valmis kaugele minema. Aga sedakorda teevad nad ränga valearvestuse. Nimelt jätavad nad kahe silma vahele romaani salaliku minategelase Björn Beltö – albiinost neurootilise arheoloogi.

Raamat iseenesest oli põnev kuigi aeglase kulgemisega ja menufilmi sellest kindlasti ei saaks. Pigem selline kulgemine, puzzle tükikeste otsimine ning puuduvate osade kohta fantaseerimine, et need tükid kokku saaksid üheks tervikuks. kohati muidugi hiljem selgub, et mõni tükk oli tagurpidi esialgu. Palju spekulatsioone, palju arutelu. Lõpp vajus minu jaoks ära, kuni avastasin, et see on tegelikult sari ja selles on tervelt 9 raamatut ilmunud. Eesti keelde järgmisi osasid vaevalt enam tõlgitakse. Loetav raamat, aga ei midagi eriti erilist ja ebatavalist.