Kes need baltisaksa mõisnikud siis ikka olid?

15./187. Baltisaksa aadel Eesti- ja Liivimaal
Autor: Alo Särg
Kirjastus: Argo kirjastus 2018
256lk./2932lk./41266lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#8)

Kuna teise kohustusliku raamatu, Revali ja Peterburi vahel lugemine kohe kuidagi ei tahtnud edeneda (eks ma järgmine kuu üritan ikka selle läbi kuidagi saada), siis võtsin vahele teise Argo kirjastuse baltisaksa seeriasse kuuluva raamatu. Selle lugemine edenes kenasti ja mulle see raamat väga meeldis.

Eesti alale 13. sajandi alguses saabunud ristisõdijatest, kaupmeestest ja vaimulikest kujunes aegamööda siinne ülemkiht – baltisaksa aadel. Järgnevate sajandite vältel valitsesid nad Eesti- ja Liivimaad ning kujundasid siinset elu, loobumata oma eesõigustest ka siis, kui need alad läksid Rootsi riigi ja hiljem Vene impeeriumi valdusse.  

Alguses oli üldine jutt mõisatest, mõisaelust, aadelkonna elukorraldusest, matmiskommetest ja paljust muust, mis oli omal ajal mõisaelu ja baltisakslaste igapäevaellu kuuluv. Seejärel räägiti kuulsatest baltisaksa suguvõsadest. Mitte neist, kus oli mõni üksik kuulus kuju, vaid neist, kus ikka põlvkondade kaupa oli neid, kes paistsid silma. Peatükid suurte suguvõsade – Pahlenite ja Fersenite, Bergide ja Uexküllide, Buxhoewedenite ja Grünewaldtide ning mitmete teiste kohta. Kuulsad eelkõige just oma sõjamehe tee poolest kuuludes kas Rootsi või Venemaa kõrgemasse sõjaväelisse juhtkonda olenevalt siis, milline riigikord Eestimaal parasjagu valitses. Enamus siis tsaaririigi truud alamad ja sõdisid mitmetel rinnetel Venemaa eest. Selles osas oligi mulle natuke arusaamatu, et kelleks nad ennast pidasid. Saan aru, et eestimaalasteks, aga kui palju nad ennast sakslasteks pidasid, sest suguvõsad olid ju enamuses pärit ikkagi Saksamaalt, mis sellest, et käesolevad põlvkonnad olid sündinud ja kasvanud Eestimaal. Õppimas käidi ju suures osas Saksamaa kõrgkoolides ja kodune keel oli saksa keel. Aga sõjas võideldi Saksamaa vastu Venemaa koosseisus. Paljud baltisaksa aadlisuguvõsad said omale muidugi ka vene harud, sest abielluti venelannadega kui oldi Peterburis sõjaväes. Ja nii mitmelgi kuulsal venelasel on mingi haru baltisaksa päritolu. On saanud küll lugeda või kuulda mõnest silmapaistvast suguvõsa liikmest siin või seal, aga selliselt sugupuuna ritta pandult kõigist kuulsatest ja vähem kuulsatest järgemööda, oli väga huvitav lugeda, tekkisid seosed ja arusaamad neist suguvõsadest. Minu jaoks olid põnevad mõlemad osad, nii üldine kui suguvõsade kaupa. Soovitan lugeda, kellel veel baltisakslaste vastu huvi. Ladus lugemine.
 

Kogukonnatöö ja kirik



14./186. Kirik keset küla : koguduse ja kogukonna koostöö
koostajad: Avo Üprus ja Ingmar Kurg 
kirjastus: Eesti Diakoonia 2022
194lk./2676lk./41010lk.

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #3 (soovituslik)

Üks selle raamatut autoritest on minu õppejõud, kes õpetab, mis see kogukond üldse on selline. Loengus soovitas läbi lugeda selle raamatu paar peatükki, sest need rääkisid just sellest, millest ka loeng oli. Eesti keeles on üldse väga vähe raamatuid kogukonnatöö kohta, seega tuli õlekõrrest haarata ning inglise keelele vaheduseks ka veidi omas keeles teadmisi hankida. Aga nagu ikka, kui ma raamatut lugema hakkan, siis ikka algusest lõpuni. Suurem osa oli küll väga kiriku ja koguduste keskne, aga kogudus on ka üks kogukonnatöö vorme. Nagu erinevate autorite peatükkidega (artiklitega) raamat ikka, oli huvitavamaid ja oli kesisemaid peatükke. Aga mingeid mõtteid sain ka kohustuslikult soovitatavate peatükkide välistest peatükkidest.
 

Eesti kullasepakunst

13./185. Eesti kullassepakunsti suurkuju Joseph Kopf 
Autorid: Kaalu Kirme, Anu Mänd
Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus 2004
208lk./2482lk./40816lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#7)
 

Raamat jäi juhuslikult raamatukogus silma, kohe kontrollisin, jee, baltisakslane! 

Joseph Kopf oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese kolmandiku silmapaistvaim kullassepp Tallinnas. Kopfi kullassepatööstuse hiilgeajad jäid esimese Eesti Vabariigi aastatesse. Töökoda sai tuntuks eelkõige lauahõbeda, ehete, aga ka ordenite masstootmisega. Kõige enam tõid siiski kuulsust individuaaltellimused. Kopfilt telliti sageli kingitusi Tallinna ja Eesti Vabariigi külalistele. Kopfi kuulsaimate tööde hulka kuulub ka Vene troonipärija Aleksei hõbeportree aastast 1915, mis oli kavas kinkida tsaar Nikolai II-le tema 1917. aastaks plaanitud visiidi puhul. Kopfi töökojas valmistati ka EV presidendi ametitunnus – Riigivapi teenetemärgi ordeni kett, mille kavandas kunstnik Paul Luhtein.

Lisaks Kopfi eluloole ja tema töökoja tutvustusele oli raamatus väga palju tema tööde näidiseid koos parameetrite ja kirjeldusega. Jäi silma, et algusaastatel ta kasutas palju Venemaal tehtud toorikuid (pokaale jne), millele ta siis lisas kaunistused ja graveeringud. Hilisemast ajast tööd olid juba tervenisti valminud tema töökojas. Oli lihtsamaid, aga ka väga uhkeid ja ilusaid töid.

Tutvustava teksti lõpus sai mulle selgeks, miks see raamat nii kangesti kippus raamatukogus mu lugemisse. Ma ju alguses aadressi järgi üldse ei mõelnud, mis majast jutt käib ja siis jõuti tänapäeva, et pragu on seal majas... oi ma olen ju korduvalt seal tema töökoja ruumides viibinud! Seal nendes ruumides on juba astaid olnud ka minu poja ateljee. Ta küll kulla ja hõbedaga eriti ei tegutse, rohkem rauaga mässab. Aga tore, et maja on endiselt ehte ja muid kunstnikke ning seppasid täis ja võib olla mõnest saab ka mingil alal kunagi Eesti suurkuju, nagu sellest baltisaksa kullassepast.

Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem

12./184. Meduusid vananevad tagurpidi
Autor: Nicklas Brendborg
Tõlkija: Eva Velsker
Kirjastus: Rahva Raamat 2022
320lk./2274lk./40608lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#8)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #2 (vabatahtlik)

Molekulaarbioloog Nicklas Brendborg viib meid reisile maakera kaugeimatest nurkadest teadusuuringute viimase sõna juurde, et selgitada kõike, mida loodusel ja teadusel on pakkuda vananemise müsteeriumi lahendamiseks.  Miks inimese organism vananeb ja kas kõik looduse poolt loodu vananeb samamoodi või on looduses müsteeriume, mis ei ole tavapärane vananemine. Kes elavad kauem kas suured või väikesed (hüpotees: naised elavad kauem, sest nad on väiksemad kui mehed kuna liigisiseselt elavad kauem väikesed, samas kui liikidena elavad kauem just suured). Autor lahkab erinevaid teaduslikke eksperimente, mida on aegade jooksul üle maailma teaduslabaratooriumides tehtud. Massiliselt on oma elu jätnud hiired, rotid, paljastuhnurid ja muud loomad ning putukad. Mõned varem kui looduse poolt oleks määratud, kuid mõned seevastu elasid kauem. Kuid ikkagi ei ole leitud seda ühte, millest oleneb vananemine, mida saaks inimkonna juures muuta, et nad elaksid kauem ja mitte ainult kauem vaid ka tervematena. Sest paljud haigused suudab noor organism tõrjuda kuid vananev, juba pidurduv organism enam mitte nii edukalt. Hästi palju juttu DNAst, rakkudest, mikrobioomist ja muust pisikesest. Üllatavalt lihtsalt ja arusaadavalt oli sellest kõigest kirjutatud. Aga mis oli lõpptulemuseks? Et kuigi teadlased otsivad palehigis seda, mis peataks vananemise, siis selle komponente on leitud, aga organism on tervik ning kui muuta midagi paremaks, siis kindlasti kõrvalnähuna muutub samas midagi halvemaks. Näiteks suureneb vähirisk. Seega tuleb rahulikult oodata, ehk mõned põlvkonnad edasi on teadus juba piisavalt arenenud või siis ikkagi polegi mõtet taga ajada surematust. Olgu, surematust ei aetudki selles raamatus taga, pigem ikka võimalust tervemana ja täisväärtuslikumana elada pikemalt. Seega hetkel pole muud soovitada, nii mul kui autoril, et sööge tervislikult, eriti palju puu- ja köögivilju, magage piisavalt, liikuge palju ja intensiivselt, vältige nakkuseid, hoiduge pikaajalise stressi, depressiooni ja üksinduse eest, hoidka vaim virge ning lugege palju raamatuid. Ka seda raamatut võib täitsa lugeda kuigi see ühtegi retsepti mida te ei tea, ei anna. Olgu, ühe tegelikult andis: vanusega tekkivat ohtlikku vererõhutõusu on võimalik ära hoida. Pole vaja teha muud, kui džunglisse kolida ja toitu odaga küttida. ;)


 

Eestlaste kõrval ja eestlaste vastu vabadussõjas


11./183. Baltisakslaste mälestusi Eesti Vabadussõjast
Autor: Heinrich von Dehn, Oswald Hartge, Alexander Stenbock-Fermor
Tõlkija: Agur Benno
Kirjastus: Argo 2023
328lk./1954lk./40288lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#6)

Sel aastal olen vist Vabadussõjast lugenud rohkem kui kogu oma eelneval elul kokku. Seekordselt siis kolme baltisakslase silme läbi. Kolm erinevat lugu. Esimene Heinrich von Dehni meenutused Balti pataljoni ratsaeskadroni sõjateest aastail 1918–1920 saavad alguse pataljoni eelkäija, Eesti rahvaväe 5. polgu ratsakuulipildujate komando moodustamisega Rakveres ning päädivad sõja lõpukuudel positsioonilahingutega Narva all. Kui eelnevalt loetud lõpetasid Eestimaalt venelaste väljatõrjumisega, siis selles raamatus oli palju kirjutatud ka lahingutest Venemaa territooriumil. Uus info minu jaoks. Küll oleks kangesti tahtnud näha kõrvale mingeid kaarte, mis külas või kohas tegevus toimub. Need külanimed ei öelnud midagi. Seega läks lugemine ka vaevalisemalt ja üldse oli minu jaoks veidi kuivavõitu see jutt, ei tahtnud kuigi ladusalt lugemine minna. Teine osa läks juba emotsioonirikkamaks mu jaoks ja kohe edenes lugemine paremini. Oswald Hartge, tollal õigusteadusüliõpilane, liitus formeeritava Balti pataljoniga 1918. aasta jõulude eel, enne kui enamlased jõudsid Tartu hõivata, ja tegi selle koosseisus kaasa kogu Vabadussõja. Kolmas osa oli aga hoopis erinev. Kui teised kaks sõdisid eestlastega koos, siis krahv Alexander Stenbock-Fermor astus Riia reaalgümnaasiumi kõigest kuueteistkümneaastase õpilasena vabatahtlikuna Landeswehri ridadesse ja temal tuli eestlastega kohtuda lahinguväljal kui vastastega. Aga eelnevalt oli pikalt kirjas Läti vabadussõda bolševike vastu, kus Landeswehril oli suur roll. Kirja oli pandud väga emotsioonikalt, lugedes oli tunda tema tundeid ühes või teises olukorras: õudust, hirmu, eufooriat, segadust, arusaamatust, tüdimust. Just selle viimase osa tõttu tasub seda raamatut lugeda! Ja palju me ikka Läti Vabadussõjast teame? 

Puhtaim aadlimaa terve maamuna peal


10./182. Eesti mõisad. Herrenhäuser in Estland. Estonian Manor Houses.
Koostanud Ants Hein
Kirjastus: Tänapäev 2004
272lk./1626lk./39960lk.
 

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#5)

Eestis on kunagi mõisaid olnud: 874 era- ehk rüütlimõisat, 165 kroonumõisat, 22 linnamõisat ja 13 rüütelkondade valduses seisnud mõisat, lisaks veel sadakond pastoraati ehk kirikumõisat. Tegu on olnud maaga, kus Esimese maailma- sõja eelõhtulgi püsis suurem osa varast ja võimust ikka veel mõisnike käes, või nagu on tõdenud baltisaksa ajaloolane Reinhard Wittram: "Eestimaa provints - too puhtaim aadlimaa terve maamuna peal." Eesti ajalukku on mõisad ja mõisnikud jätnud sügava jälje. Mõisad kui baltisaksa kultuuri iseloomulikemad mälestised. Kes teab, milliseks oleks mõisate saatus kujunenud kui neid ei oleks 1919. aasta maaseadusega riigistatud ning 1939. aastal ei oleks baltisakslased suures osas Eestist lahkunud. Nõnda leidub ka praeguses Eestis vaevalt mõnd teist liiki arhitektuurimälestisi, mida aeg oleks rohkem räsinud kui endisi mõisasüdameid. Enamik käesolevaraamatu fotosid pärineb ajast, kui taevas mõisate kohal püsis veel üpris pilvituna, sest muidu oleks pidanud panema raamatusse väga palju pilte varemetest. Kuigi oleks tahtnud näha tolleaegsete piltide kõrval siiski ka seda, millises seisus need olid raamatu väljaandmise ajal. Eriti kuna nii mõnegi mõisa kohta on teadmised, et peale raamatu väljaandmist 20 aasta jooksul on nii mõnigi mõisasüda taastatud ja ülesehitatud. Kuid kindlasti on ka neid, mis on rohkem hävinenud. Iga pildi juures on tutvustus, kelle omand see mõis on olnud, millal on teada olevalt esmane mainimine ja mis sellest mõisast sai peale 1919.aastat ning mis seisus on see raamatu väljaandmise ajal. Nendest jutukestest jäi veidi väheks, väga kuiv info oli ainult, aga eks see oligi üldine raamat vaid 250st mõisast jaotatult maakondade kaupa. Kel rohkem huvi saabki lugeda teistest mõisate raamatutest.


Vananemine kogukonnas ja kogukonnata

9./181. Gerontoloogia. Õpik kõrgkoolidele
Autorid: Kai Saks, Toivo Maimets, Riin Tamm, Raivo Uibo, Mati Pääsuke, Tiia Tulviste, Annely Soots, Luule Sakkeus, Tiina Tambaum, Marju Medar, Taimi Tulva, Anne Murov
Kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus 2016
460lk./1354lk./39688lk.

Lugemise väljakutse: 35. Antoloogia (ükskõik, kas siis nt mingi perioodi, regiooni, žanri või teema kaupa koostatud)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #1 (kohustuslik)

Uurisin esmalt wikist, mis siis täpselt see antoloogia on. "Antoloogia ehk valimik on valitud tekstide kogu, mis on koostajate poolt koondatud kui teatavat valdkonda esindav parim valim. Antoloogiad võivad esindada ka mingi teadusharu parimate tekstide valimit." Seega on lisaks õpikule see raamat ka antoloogia, sest siia on koondatud gerontoloogia parimate asjatundjate asjalikumad tekstid. Gerontoloogia ehk vananemisteadus on bioloogia haru, mis uurib organismide vananemise põhjusi ja mehhanisme. Järgmised kaks aastat hakkab mu lugemislaual olema hulganisti raamatuid, mis on seotud vananemisega või kogukonnaga või vananemisega kogukonnas või kogukonnatööst vananevas ühiskonnas. Esialgu üritaks neid siis veel lugemata väljakutsete punktide alla ka kuidagi paigutada. 

Lugesin just Aivar Mäe artikli pealkirja, see meeldis sedavõrd, et artiklit ennast ei hakanudki lugema: „Kui sa oled juba päikeseloojangueas – nimetame seda nii, siis pead hakkama midagi täiesti uut õppima.“ Mina ennast selles eas olevaks veel ei tunne, aga eks ma olen ka mitu aastat noorem veel ning paraku meestele saabub see päikeseloojang enamasti varem ka kui naistele. Täiesti uude valdkonda aga sisenesin selle aasta alguses ja nüüd seoses sellega hakkasin ka seda uut asja õppima. Õppima kuidas seda päikeseloojanguiga meeldivamaks muuta kuidas seda pikendada tervemana elatuna. Eriti kuna eakate inimeste osakaal rahvastikus üha suureneb, jõudes mõnede aastate pärast 25%ni rahvastikust. Kõigest sellest räägib ka see raamat. Mida me saame teha, et pikeneks tervena ja toimetulevana elatud eluiga? Miks üldse inimene vananeb ja kas seda on võimalik peatada? Mis vahe on vananemisel ja haigustel? Kuidas toetada eakaid inimesi nii, et nende elurõõm säiliks ning elu oleks elamist väärt ka väga vanas eas? Kas ja kuidas peaks eakad inimesed õppima ja miks see vajalik on. Põlvkondade vaheline õpe ja koostöö. Laialdast sihtrühma silmas pidades on püütud eriala probleemid lahti seletada nii, et need oleksid mõistetavad ka tavalugejale ja õppijale. Kuna raamatus on väga paljude erialaspetsialistide peatükid, siis on nende stiilid kõrvutatavad. Eks teemad ole ka erinevad ja mõnda valdkonda ongi raskem tavainimese keeles selgitada kui teist, aga ikka oli erinevate autorite peatükke väga erinev lugeda. Mõni kasutas palju spetsiifilisi sõnu, teine seletas lahti lihtsalt ja arusaadavalt. Mõnda lugesid ja närisid, teine oli nii huvitavalt ja ladusalt kirjutatud, et ei märganudki kui peatükk läbi. Eks mõnda peatükki sealt raamatust tuleb veel korduvalt lugeda kuna on mitmes aines kohustusliku kirjanduse osa. Eestis on vananemise ja kogukonnatöö alaseid raamatuid üpris vähe kirjastatud, enamus kirjandust on kahjuks vaid inglise keeles.

Kas mõrtsukbot on mõrvar?


8./180. Kõik süsteemid punases
Sari: Mõrtukboti päevikud #1 
Autor: Martha Wells
Tõlkija: Maarika Luts
Kirjastus: Fantaasia 2022
128lk./894lk./39228lk.

Ulmekirjanduse väljakutse september: Mairi Laurik soovitab

Mõrtsukbot – nii nimetab end vaikselt ja endamisi üks planeediekspeditsioone turvav android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et inimesed ta rahule jätaksid, et ta saaks oma turvise tumendatud visiiri taga seebiseriaale vaadata. Ta on aga sunnitud turvama teadlaste meeskonda ühel planeedil, kus peagi selgub, et ta peab teadlaste kaitseks mängu panema kõik oma turvamisoskused.

Võiks arvata, et mõrtsukbot on mingi tundetu robot, kes hävitab kõike oma ümber emotsioonitult. Aga tegelikult on see väga inimlik häbelik tagasihoidlik armas südamlik inim-robot, kellele lugeja hakkab kohe kaasa elama. See tegevustik seal raamatus ei olnud midagi erakordset või isegi paeluvat, aga tasus lugeda just selle mõrtsukboti pärast, tema vaadete ja mõtlemise pärast. Mulle meeldis. Teine osa on  ka eesti keeles olemas ja loodetavasti õnnestub varsti oma lugemisse sokutada. 

Baltisakslased - kes nad ikkagi olid?


 7./179. Baltisakslased Eestis ja Lätis : baltisakslaste ajaloo lühiülevaade
Autorid: Arved von Taube, Erik Thomson

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#4)

Raamat on muidugi kirjutatud sakslaste nägemuse kaudu, millega eesti nägemus kohati vastuoluliselt põrkub. Meie nägemus Saksa orduvägede maabumisest on ikka midagi muud kui sakslaste oma. Ning ka mõisate äravõtmine Eesti Vabariigi alguses peale Vabadussõda puudutab eestlasi ning sakslaseid vägagi erinevatelt poolustelt. Kuid vahel ongi huvitavam näha tuttavat ajalugu ka veidi teise vaatenurga alt. Raamat on sedavõrd hästi lühendatud, et pole aru saadagi, et midagi oleks puudu selles. Kõik on peatükkide kaupa kajastatud alates keskajast kuni teise maailmasõjani. Ja eks neid kuulsaid ning edukaid baltisakslasi ikka siia Eestimaale on jätkunud. Kusjuures baltisakslased kutsusid ennast eestimaalasteks, mitte sakslasteks. Eestlased ja eestimaalased ja venelased. Lühike lugemine, aga väga kontsentreeritud ja andis kenasti lühiülevaate mitte ainult baltisakslastest vaid üldse Eestimaa ajaloost. Teavet oli selles raamatus tunduvalt rohkem kui arvata võis. Soovitan täiesti lugeda.

Kõndisime valgusega Kadriorus, valgus kannatas vaikides, mina jõrran siiani

 

Mis: Valgus kõnnib 2023 "Pimeduse värvid"

Millal: 16.09.2023

Kus: Kadrioru park 

Mõned pildid ja videod ürituselt, tegin seekord üsna vähe vaid kõige eredamast mu jaoks. 

Mõte on üritusel ilus, aga kuna inimesed ei oska sellisel üritusel üldse käituda, siis tuleks see üritus kas kusagil mujal teha (kindlasti mitte ka Pae pargis!) või hulga väiksemal moel. Igatahes sellisena see Kadrioru parki ei sobi, pargist ja selle töötajatest on lihtsalt kahju, kes peale selle metsiku loomakarja ülekäimist peavad hakkama kõike taastama. Võib olla on loomakarjaks selle inimmassi nimetame tegelikult vale, see diskrimineeriks liialt loomi, kes siiski oskavad teistega arvestada ja kellel on käitumisreeglid ning nad sellest kinni peavad. Kahjuks paljudel inimestel, kes eile Kadriorus viibisid, seda ei olnud. Ja ei saa öelda, et noorus on hukas, sest täpselt sama targad (loe lollid) olid nii noored, keskealised kui vanemad inimesed. Kui keegi läheb ükskõik kuhu välismaale ilusasse parki, kas talle tuleb pähe kõndida üle lillepeenra või hoopis seista keset seda? Isegi pimedas? Vaevalt küll, sest loomulikult nad austavad seda kohta. Aga miks siis ei peeta lugu oma riigi ilusatest asjadest ja nende inimeste tööst, kes selle on loonud? Luigetiigi ääres olevat suurt ja imeilusat pikka lillepeenart teavad kõik. Kõik on seal jalutanud ja imetlenud ja päevasel ajal nagu ei tule kellelegi pähe otse üle trampida, sest teerada on mõni meeter kaugemal. Aga nüüd mitte vaid mõned, aga suurte kampadena inimesed marssisid sellest üle. Seda oli väga valus vaadata. Samuti pole inimesed kuulnud midagi parema käe reeglist. Huvitav, kui autoga sõidavad, siis küll ei trügi mööda vasakpoolset rada sõitma vaid vastutulev rada jäetakse ikka vastutulevatele autodele. Olgu, aeg ajalt ikka mõni ei taha jätta, aga see lõppeb valusalt enamasti. Aga kui kõnnid, siis pole ju vahet kus pool teest sa kõnnid - parema käe reegel on nõrkadele ja küll nad eest ära tõmbuvad kui sa ikka otse neile peale marsid. Eriti hea on seda teha lapsevankritega, sellega saad ju massist ikka läbi surutud. Ja kui kedagi tuttavat kohtad, eriti kui on kokku nii 5-6 inimest, siis mitte mingil juhul ei tohi võtta rääkimiseks ometi tee äärde, vaid vestlema peab jääma otse keset teed, vaadaku need inimesed kes mööda seda teed kõnnivad ise, kuidas mööda saavad, teeääred on ju vabad, nemad blokeerivad ainult tee keskkosa ära. Vist vanaks jäänud, aga mind ausalt järjest enam selline kultuuritus ja teistega mitte arvestav käitumine kohutavalt on häirima hakanud. Õnneks koertega oli ikka suhteliselt vähe napakaid sinna kohale tulnud, ju ehk kartsid, et massid tallavad nende kullakallikesed ära. Parkimise kaosest parem ei räägigi. Keegi ütles hästi: Valgus kõndis Kadriorgu, kõik teised tulid autoga (olgu, meie ka ikka kõndisime, aga noh, meil oleks autoga ka pikem maa olnud kui jala). Ühesõnaga, üritus ise oli väga ilus, idee superhea, aga pigem oli see pärlite sigade ette viskamine kahjuks. 

 





Kuus tundmatut kunstnikku said tuntuks


6./178. Kuus baltisaksa kunstnikku
Koostaja: Anne Untera
Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts 2008
112lk./720lk./39054lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#3)

Artiklikogumik koondab peamiselt 2006. aasta sügisel korraldatud kunstiajaloo seminari «Keskplaanil» ettekandeid. Raamat tutvustab baltisaksa kunstnikke: Johannes Hau (1771-1838), August Matthias Hagen (1794-1878), Konstantin von Kügelgen (1810-1880), Carl Alexander von Winkler (1860-1911), Sally von Kügelgen (1860-1928) ja Erna Brinkmann (1899-1967). Tutvustatakse nende elulugusid ja loomingut. Lisas on iga kunstniku mõnede maalide pildid. Pean taas tõdema, et peale Johannes Hau olid teised nimed mulle võõrad ja Haust teadsin ka põhiliselt just eelmisel kuul loetud panoraamade raamatu põhjal. Kõik tutvustatud kuus kunstnikku olid vaieldamatult andekad ja nende maale oli meeldiv vaadata. Hea oli ka neist rohkem teada saada. Kõige enam meeldisid mulle Carl von Winkleri tööd, ka raamatu kaanel on just tema töö - Pühavaimu kiriku hoov 1900.aastast. Samas jäin mõtlema, et kui olen vaadanud Eestist tehtud maale või siis ka muid, mida Eestis on muuseumides saanud vaadata või isegi välismaa kunstimuuseumides, ega ma ei mõtle kunagi kunstniku rahvusele. Sest pole ju vahet, kas mõne imeilusa Eestimaast tehtud maali autor on nüüd eestlane, baltisakslane, sakslane või venelane. Tähtis on minu jaoks, et ta on seda teinud hästi ja mulle meeldib. Eks see meeldivus ole subjektiivne igal inimesel, aga mulle siiski meeldivad eelkõige realistlikud maalid ja joonistused, kus on võimalikult täpselt kujutatud originaal. Ja need siinses raamatus kajastatud baltisaksa kunstnikud on just selle stiili esindajad.

 


Esemed tutvustavad ajalugu


5./177. Baltisaksa esemed Eestis muuseumikogudes 
Autorid: Olev Liivik, Ants Hein, Tõnis Liibek
Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis 2016  
96lk./608lk./38942lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#2) 

Raamat keskendub baltisaksluse kõrgajale 18. ja 19. sajandile ning 20. sajandi algusele. Väljaande lehekülgedele on valik muuseumikogudes olevatest esemetest, mille puhul on teada, et eseme tellijateks ja omanikeks, loojateks ja tarbijateks on olnud baltisakslased, eelkõige siis erinevatest mõisatest pärit olevad esemed. Kui on teada kindel ajalooline isik, kelle oma mingi ese oli, siis on juures lühidalt, kes ta oli. Juhul kui ese on seotud mingi mõisaga, siis kes olid seal mõisnikud ja milline oli mõisa saatus. Lisaks on iga eseme juures tema teekond muuseumi ja millises muuseumis hetkel seda säilitatakse. Esemed võivad vahel vägagi palju jutustada olles ise tummad. Hea, et ikka säilivad esemed ja kirjad kaugetest aegadest, sest näha esemeid reaalselt on ikka midagi muud, kui vaid lugeda nende kirjeldusi. Isegi pilt ajab asja ära. Raamat oli asjalik, aga jäi minu jaoks liiga õhukeseks, oleks tahtnud hulga rohkem esemeid näha ja samas ka iga eseme juures veidi rohkem lugeda. 

Ernst Kühnert, arhitekt

Pilt: Eesti Rahva Muuseumi pildiait

 4./176. Baltisaksa arhitekte Eestis: Ernst Kühnert
Autor: Karin Hallas-Murula
Kirjastus: Eesti Arhitektuurimuuseum 2010
96lk./512lk./38846lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#1)

Väljaanne annab põhjaliku ülevaate peamiselt Tallinnas tegutsenud silmapaistva baltisaksa arhitekti Ernst Gustav Kühnerti loomingust, mille põhiosa langeb 1920.–1930. aastatesse. Ajaloohuviline Kühnert kohandas kaasajale vastavaks palju Tallinna vanalinna maju ning oli aktiivne kirikute jt. muinsuskaitseobjektide restaureerija. Kühnerti kodu oli Süda tänava alguses, kuhu tema isa istutas Tallinna kultuurilukku põlistunud hõlmikpuu. 1930. aastate alguses katsetas Kühnert moodsama arhitektuuriga, projekteerides Rakvere saksa koolimaja. Ta on ka Merivälja ja Klooga aedlinnade planeerija ning Nõmme laiendusplaani autoreid. 

Miks ma siis neid maju Tallinnas ei tea, millest siin raamatus juttu oli, ikka enamust tean. Arhitekti nime aga kuulsin lugedes esimest korda. Nagu minu käest peale raamatu lugemist autori või tõlkija nime ei tasu eriti küsida, nii, ei tasu ka arhitektidede või restaureerijate nimesid küsida, mulle lihtsalt ei taha nimed kuidagi meelde jääda. Aga kui ma nüüd järgmine kord selle arhitekti nimega kokku puutun, siis ma vähemalt tean, et lugesin temast raamatut. Raamatus oligi tema tööd, nii need, mis eluvalgust nägid, kui need, mis vaid paberile jäid ja kirjeldus tema tööelust, isiklikust elust oli vähem. Raamat oli hariv ja ehk ikka midagi jäi külge ka.


Kolmikmõrv Šotimaa kolkakülas!


3./175. Tema verine sepitsus
Autor: Graeme Macrae Burnet
Tõlkija: Kalev Lattik
Kirjastus: Varrak 2017
320lk./416lk./38750lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse  september:


Natuke nõkerdamist oli selle lugemisega, sest muidugi ei mahu mul raamatud korralikult riiulisse, ikka on põigiti peale ka igale poole neid topitud, aga loetud sain ja tulemuseks vaatan, et saatusesepp oli taas üsna heatahtlik. Kui kuulda oli, et mõnedel on probleem, et riiulites ei ole lugemata saamatuid, siis minul on neid vist tuhat või paar. Igatahes minu riiulis on vaid mõned juba loetud raamatud ja need ka pigem ajaloo alla kuuluvad (kas siis sisult või ilmumisaastalt). Ma olen see, kes varustab ennast igaks juhuks järgnevaks sajaks aastaks ette ja mu raamatumagnetitega näpud muudkui tõmbavad raamatuid külge igasugu tasuta jagamise kohtadest. 

Raamat on ajalooline krimiromaan. Selles suhtes ei ole krimka, et me algusest peale teame, kes on mõrvar. Raamat räägib kuidas kulges uurimine/kohtuprotsess ja taustalugu, kes olid ohverid, kes mõrvar ja miks see selleni jõudis. On aasta 1869. Šoti mägismaa kolkakülas pannakse toime jõhker kolmikmõrv, mille eest vahistatakse Roderick Macrae nimeline 17.aastane noormees. Kohtualuse seletuskiri ei jäta tema süüs kahtlust, kuid läheb vaja Šotimaa helgeimaid seadusetundjaid ja psühhiaatreid, et selgitada, mis sundis teda nii halastamatult ja julmalt tegutsema. Tõde võib olla tinglik, tegevus toimub armutus keskkonnas, kus võimu kasutatakse meelevaldselt. Ajaloos võib paralleele tuua ka eesti pärisorjast talupidajaga, kelle elu muudeti niivõrd kibedaks, et ta astus lõpuks enda eest välja ning loomulikult sai ülirangelt karistada ka juhul, kui süütegu polnudki nii väga suur. Raamat kirjeldab Šotimaa viletsa küla igapäeva elu ja inimesi. Sünge raamat ja pigem soovitaks neile, keda huvitab ajalugu.

Tasa sõuad, kaugemale jõuad

 

2./174. Hilja ja rohelise maja suvi
Autor: Heidi Viherjuuri
Tõlkija: Helena Lemendik
Kirjastus: Eesti Raamat 2021
80lk./96lk./38430lk.

Eesti Raamatu väljakutse september: ehitis/maja

Hilja on seitsmeaastane poisitar, kes elab remonti vajavas puumajas koos ema, isa ja kahe õega. Ka vanaisa lööb rohelise maja elus aktiivselt kaasa. Hilja on see keskmine õde, seega peab ta rohkem ise hakkama saama ja oma tegevusi välja mõtlema kuigi väga palju tehakse ka õdedega koos. Isa on bändis muusik ja seega sageli kodust ära. Kui kodus on, siis võib keset remonti tulla tal inspiratsioon ja see ei tohi ometigi kaduma minna. Seega mitmelgi korral saavad käest kukkunud tööjärje üle võtta vanaisa, naabrionu ja lapsed. Hilja suvi on täis tegevusi, mänge, rähklemist. Hilja tähendab soome keeles tasane, aga seda see tüdruk ei ole, ikka vaja ronida, spioone mängida või midagi muud korda saata. Lustakas lasteraamat, pigem ongi sobilik nii 7-aastastele. 
 

Üks ilus muinasjutt vaeslapsest

1./173. Võrratu õlgkübar
Autor: Ivi Küla (Virve Karjahärm)
Illustreerija: Ülle Meister
Kirjastus: Akadeemia trükk 1999
16lk./16lk./38350lk.

Lastekirjanduse väljakutse september: Ristsõna vastus (Ülle Meistri illustratsioonidega)

Muinasjutt vaeslapsest. Selline Tuhkatriinu loo moodi, kuid tänapäevasem - ei leidnud omale printsi vaid raha, millega ära elada. Kahtlaseid teise maailma tegelasi oli ka mängus. Ja kurja võõrasema asemel oli kuri naabritädi, kes ähvardas üüri maksmise pärast välja tõsta. Selline kaasaegne muinasjutt, või siis päriselu kirjeldus, mine võta kinni. Pildid olid hulga vahvamad selle loo juures kui lugu ise. Raamatut autor ise ei näinudki, see anti välja tema mälestuseks. Võib lugeda, aga võib ka lugemnata jätta, aga pilte tasuks kindlasti sellest õhukesest raamatukesest vaadata, sest neid on rohkem kui sellele mõnele leheküljele tegelikult tundub mahtuvat.

 

 

Augusti kokkuvõte


Pilt: Tehisintellekt

 
Raamatuid: 17
Lehekülgi: 3842
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 124
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 226
 
Kõige õhem raamat:72
Kõige paksem raamat: 392
 
Lugemise väljakutse teemasid loetud: 2
Muid väljakutseid loetud:
. Lastekirjandus1
. Punktiir 10
. Saatusesepp 1
. Eesti Raamat 1
. Ulmetark 1
. Hispaania kirjandus 1
Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke: 17
Enim loetud kirjanik: -

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 12
Enim loetud kirjastus: Argo (3), Varrak (3)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 7
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (10)
 
Vanim raamat ilmunud: 1939
Uusim raamat ilmunud: 2023
 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 5
Raamatukogust laenutatud: 7
Loetud e-raamatuid: 5
 
Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,82
10 palli saanud raamatud:Orkaanis ja džunglis