Inimestest inimlikum robot

16./61. Klara ja Päike

Autor: Kazuo Ishiguro 

Tõlkija: Aet Varik

Kirjastus: Varrak 2022

280lk./ 3105lk./ 14502lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Aimi Tedresalu soovitab

Peategelane ja minajutustaja Klara on robot, täpsemalt tehissõber ehk TS. Tema ülesanne on olla noorele inimesele seltsiliseks. Ta ei ole mingi tavaline masin, vaid väga tähelepanelik, tundlik ja maailmast sügavalt huvitatud tegelane. Klara mõtleb ja tunneb nagu inimene, kuigi tema keha on mehhaaniline. Tema vaatepunktist avaneb meile üks tulevikumaailm, kus paljud asjad on muutunud, kuid inimeste igatsused ja lootused on jäänud üsna samaks. Selles ühiskonnas, mida autor kirjeldab, on tavaks „kõrgendada” lapsi, neile tehakse geenimuudatusi, et nad oleksid targemad ja edukamad. Aga sellel on oma hind. Paljud kõrgendatud lapsed jäävad haigeks ja ei saa koolis käia. Nad õpivad kodus ja suhtlevad teistega peamiselt ekraanide kaudu. Just selleks ongi loodud tehissõbrad nagu Klara – et lapsed end üksi ei tunneks. Kui raamat algab, ootab Klara veel poes oma ostjat. Ta vaatleb maailma läbi poeakna ja paneb tähele nii inimesi, autosid kui Päikest, keda ta peab tähtsaks ja isegi pühalikuks jõuks. Klara usub, et Päike võib tervendada ja aidata, ja selles usus on peidus tema robotlik, ent väga inimlik lootus ja ustavus. 

Raamat räägib sügavatest asjadest: sõprusest, lootusest, eneseohverdusest ja armastusest. Isegi kui peategelane on robot, ei tähenda see, et tal poleks tundeid. Vastupidi, Klara tundub sageli palju hoolivam ja tähelepanelikum, kui paljud inimesed tema ümber. Ta suudab armastada ilma vastutasu ootamata. Kas empaatia ja hoolivus vajavad liha ja verd? Või piisab tahtmisest head teha? Klara ei ole küll päris inimene, aga temas on midagi väga inimlikku, midagi, millest võiksid nii mõnedki inimesed õppust võtta. See on selline raamat, mis lugedes ei jätagi kohe sellist emotsiooni kui pärast, kui kogu pilt on kokku saadud erinevatest osadest ja lugu on oma lõpu leidnud. 

Rottide hirm jõetunnelis

9./54.  Elukas

Autor: Silja Aldudóttir 

Tõlkija: Andry Arro

Kirjastus: Nordur 2024

156lk./ 1547lk./12944lk.

 

See raamat oli nüüd küll üks paras laste õudukas. Tekst isegi mitte niivõrd kui need pildid. Aga ega siis kõik lasteraamatud ei peagi olema roosavahulised. Just need lastaraamatud, mis mõeldud tüdrukutele ja see raamat oli tüdrukute raamat. Peategelaseks tüdruk, mitte elukas, nagu pealkirjast võiks järeldada. Üks üsna üksiklane tüdruk, kes kogeb koolikiusamist. Tüdruk, kes pigem põgeneb oma sisemaailma ja raamatumaailma. Elukas oli ka, aga tema ei tundunud kohe mitte üks raas realistlik tegelane olema ja realistlikult käituma. Suuremas osas siis. Tegelikult mulle tundub, et see on pigem selline raamat, mille lugedes on ühed mõtted ja tunded ja ehk isegi ei tundu väga köitev olema, aga hiljem kisub ikka mõtlema ning kusagilt sisemisest kihist hakkab midagi rohkem köitma ja järele mõtlema panema. Täiskasvanute ja laste maailmade kokkupõrge, asjade paremaks pidamine läbi erinevate ajastute ja arusaamade, laste omavahelised suhted ja kokkupõrked, loodus ja loodushoid, erinevad inimesed ja elukad meie maailmas. Üldiselt mulle pigem see raamat meeldis, kui ainult neid jubedaid joonistusi seal poleks olnud. 

Kui elu viib muinasjuttu

1./31. Muinasjutt

Sari: Orpheuse kuldraamat 5  

Autor: Stephen King

Tõlkija: Jay Skaidrins

Kirjastus: Fantaasia 2024

558lk./558lk./8173lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Esmalt tänan Fantaasia kirjastust, tänu kellele see raamat mu raamaturiiulisse jõudis. 

Romaani keskmes on 17-aastane noormees Charlie Reade, tavaline kooli- ja spordipoiss, ent sisimas sügavalt traumeeritud. Ema kaotus ja isa alkoholism on jätnud temasse jälje, mida ta püüab kompenseerida, olles vastutustundlik, töökas ja empaatiline. Kui ta asub hooldama eraklikku naabrimeest ja tema haiget koera, vallanduvad sündmused, mis viivad lugeja paralleelmaailma, muinasjutumaailma. Mis mulle meeldis, oli see, et kuigi lugu ise toimub osaliselt väljamõeldud maailmas, oli Charlie tegelaskuju päris realistlik. Ta polnud mingi superkangelane, vaid lihtsalt üks kutt, kellel olid omad hirmud, valud ja lootused.Ta tahab lihtsalt head teha, aga peab selle käigus päris palju riskima ja ka enda üle järele mõtlema. See pole ainult seiklus- või fantaasialugu, see räägib väga palju ka sellest, mis toimub inimese mõtetes ja valikutes. Raamatus oli palju juttu hirmust. Karta võib mitte ainult füüsilisi asju, nagu koletised või võitlused, vaid ka sisemisi tundeid, et ei saa hakkama või et võib midagi väga olulist kaotada või ära rikkuda. Päriselus tuleb neid hirme tihti ette. Aga nagu Charlie näitas, isegi siis, kui kardad, saad ikkagi edasi liikuda ja vahel on hirm ka liikuma sundiv põhjus. Oluline on lootus, isegi siis, kui kõik tundub väga halb, ei tohiks alla anda. See on lugu kuidas üks noor inimene kasvab, õpib ennast usaldama ja leiab tähenduse isegi kõige pimedamas olukorras, lugu vaprusest, sõprusest ja armastusest. Mõnes kohas oli raamat küll üsna pikk ja aeglane, kirjeldused pikad, aga samas ei olnud see igav. Pigem tundus, et autor tahab, et sa päriselt elaksid nende tegelaste maailmas ja tunneksid, kuidas nemad tunnevad. Mulle meeldis ka see, et seal oli palju viiteid klassikalistele muinasjuttudele. Kuigi alguses raamatu paksus veidi hirmutas, et kas tõesti on seal piisavalt tegevust või hakkab lugu venima, siis oli täitsa huvitav lugemine, mida võivad lugeda erinevas eas lugejad. Ja kes kardab Kingi õudukaid, siis see on küll kohati verine ja julm, kuid pole üldse nii hull. Üks selliseid lugusid, mis mulle sobib - seiklust, realismi, maagiat, tundeid, võitlust, põnevust. Võitlus hea ja kurja vahel. 

Willa ja tema parimad sõbrad

10./165. Willa ja Auh. Mimi on kadunud

Autor: Jacqueline Harvey

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2023

128lk./2042lk./27543lk.

Lugemise väljakutse 2024: 42. Raamat, mille kaanel on süda

Willa on tüdruk, kaheksa aastat vana. Tal on kolm sõpra. Parim neljajalgne sõber, albiino Iiiri hundikoer Auh, ehk õige nimega Wilfred Connal Tate. Aga kuna üks väike laps ei suuda seda välja öelda, siis sai koerast Auh ja selleks ta jäigi. Parim eakaaslasest sõber on Tae Jin, naabripoiss. Aga veel on Willal parim vanaldane sõber Frank, kes on väga vana ja väga pahur. Aga kuna Willa ei tee sellest välja, siis muutub Frank hulga rõõmsamaks, kui Willa ennast talle külla koos koeraga sätib. Frank nimelt elab Willa kõrvalmajas, mis asub Päikeseloojangu-vaates ehk vanadekülas, külas kus elavad ja toimetavad vaid vanad inimesed, kuid igal on oma elamine. Willa isa aga töötab selles külas ja käib abis neil erinevate tehniliste probleemide korral. Frankil on tuvi Mimi ja ta on kadunud. Willa süüdistab selles ennast, sest ta jättis puuriukse korralikult sulgemata. Willa peab Mimi leidma, enne kui Frank teada saab, ja mõtlema selleks välja kõige loomingulisemaid plaane. Teda aitavad ta parim eakaaslasest sõber Tae ja ta ustav semu, albiino Iiri hundikoer Auh. Lustakas lasteraamat, nagu kaanestki aru võib saada, siis mõeldud pigem ikka tüdrukutele lugemiseks. Austraalia kirjandusega ei ole ma eriti kokku sattunud, aga lasteraamatud on neil küll toredad, nii palju kui olen lugema juhtunud.

Elamist ja elu mõtet kajastav raamat

1./76. Kuuvalgus

Autor: Aki-Pekka Sinikoski

Tõlkija: Dea Oidekivi

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2022

40lk./40lk./12791lk.

Lugemise väljakutse: 36. Meri! Lained! Kas kaanel või sisus

Meri on nii kaanel kui sisus. 

Raamat algab: "Kui ma väike olin, lendas mu ema kuule. Ta töötas tsirkuses. Sel õhtul lennutati ta õhku, nagu tavaliselt. Siiski ei olnud see päris tavaline õhtu, sest taevas säras täiskuu ja õhk oli täis maagiat. Kui mu ema õhku kerkis, ei lõpetanudki ta tõusmist. Läbi telgi, üle pilvede, kuukooreni välja. Seal ta nüüd istub. Vaatab alla ja naeratab."

Lugu väikesest tüdrukust, kelle ema vaatab nüüd teda vaid kuult. Lugu tüdrukust ja tema isast, koerast, kellel on vahel tunne, et teda ei ole olemas, muinasjutulistest meestest, fanataasiamaailmast, mis annab jõudu reaalsesse maailma. Raamatut illustreerivad Ilja Karsikase kaunid akvarellpildid. Hästi südamlik raamat, täiskasvanuna lugedes, kindlasti kurvavõitu veidi, samas laps võib olla isegi ei adu täpselt, kuhu siis ema kadus. Üks väga armas ja ilus lasteraamat, mida soovitan ja seda pigem võib olla isegi rohkem suurtele kui lastele. Lapsed saavad sellest raamatust kindlasti hoopis midagi muud, kui täiskasvanud. Raamat, mille ridade vahel on ka palju mõtteid. Mulle väga meeldis.

Noorteromaan

 

14./169. Püha Misiganes

Autor: Sarah Dessen

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Päikese Kirjastus 2016

390lk./3066lk./37558lk.

Lastekirjanduse väljakutse august: Ristsõna vastus (teismelised)

Sydney karismaatiline vanem vend Peyton on alati olnud perekonna staariks ning saanud endale lõviosa vanemate tähelepanust ja hiljem ka hoolitsusest. Kui seadusega üha rohkem pahuksisse läinud Peyton teeb purjuspäi avarii ja saadetakse vanglasse, tuleb hooletusse jäetud Sydneyl hakata otsima endale kohta nii perekonnas kui ka väljaspool. Ta alustab uues koolis ja leiab uued sõbrad, kes tema maailmavaadet muudavad. Muidugi ei puudu raamatust teismeliste igavanad teemad ja ükski teismeline ei saa pikka aega olla armumata, eks see olegi enese otsimise aeg, kas ka leidmise, see on iseasi. Raamat oli loetav, aga minu jaoks ei midagi erilist. Nojah, ja selle Ameerika eluoluga oleme me ikka täiesti erinevad mõnedes asjades. 17. aastane kihutab mööda linna igale poole üksi autoroolis, aga vanemad saavad paanikahoo kui tüdruku peaks üheks ööks üksi oma koju jätma ja organiseerivad talle "lapsehoidja".  

Rebase ja poisi taltsutamise lugu

 

9./130. Pax

Autor Sara Pennypacker

Tõlkinud Karel Allikas

Kirjastus Pegasus 2019

280lk./2232lk./26712lk.

Raamatukogude aasta väljakutse oktoober: Loe raamatut, mida soovitab LV grupis olev raamatukoguhoidja. Kirjuta postitusse, mis Sinu raamatukogus toimub.

Poiss ja rebane. Rebane ja poiss.

Minu arust annab selle raamatu idee väga hästi sõnastada ühe teise kuulsa rebase kuulsa lõiguga: "Muidugi," ütles rebane. "Praegu pole sa mulle muud kui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui sada tuhat teist pisikest poissi, ja mul pole sind tarvis. Ning ka sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas..."

Pax ja Peter on olnud lahutamatud sõbrad alates päevast, mil Peter rebase päris väikese kutsikana päästis. Aga kui Peter on sunnitud oma rebase tagasi metsikusse loodusesse laskma, variseb tema maailm kokku. Hoolimata üha peale tungivast sõjast ja neid lahutavast viiesajast kilomeetrist otsustab Peter siiski oma rebast otsima minna. Samal ajal ootab aga Pax hetkekski lootust kaotamata oma poissi.

Lugu sõprusest ja hoolimisest, südamlik lugu.

Hetkel on mu raamatukoguks Rahvusraamatukogu ja seal toimub kogu aeg midagi. Ma tavaliselt mingitest üritustest ja raamatuklubidest osa ei võta, aga eile regasin end ära uute Põnevikusõprade klubisse järgmisel nädalal. Põnevikud lihtsalt sedavõrd tõmbavad, eks näis, kas esimene jääb viimaseks või hakkangi tulevikus ka mingitel üritustel ja klubides käima.