Blogi raamatutest, teatrist, kinost, näitustest, muudest tegemistest
Kuuba transvestismist
Kuuba krimi
Ühel nädalavahetusel 1989.
aasta Havannas raputab politseinik Mario Conde pohmelusest üles
telefonikõne. Helistajaks on Vana, tema ülemus, kes annab lahendamiseks
saladusliku ja pakilise juhtumi: tööstusministeeriumi kõrge ametnik
Rafael Morín pole mitu päeva koju ilmunud. Juhuse tahtel on kadunud mees
Conde koolivend, kes juba tollal järgis eeskujulikult reegleid ning
paistis silma enesekontrolli poolest. Kõige krooniks tuleb Condel
juhtumit lahendades seista silmitsi oma noorusarmastuse Tamaraga, kes
nüüd on kadunud mehe abikaasa. Conde toob hiilgava karjääri teinud
Rafael Moríni näiliselt laitmatust minevikust päevavalgele muret
tekitavaid varje. Raamatu tegevus annab
elutruu kirjelduse 1980-ndate Kuuba olustikust ja ühiskonnast, mida
iseloomustas veel suhteline sotsiaalne võrdsus (kuigi oli teistest
võrdsemaid). Kriminullina on see raamat minu jaoks veidi nõrk, aga Kuuba elust kaheksakümnendatel andis küll mingigi pildi. Varasemalt olen lugenud sarja teist osa ja minu arust teine osa oli tugevam natuke. Pole päris minu maitset mööda raamat, liiga aeglane ja uimane, aga lugeda võib ja kuna kolmas osa on ka juba tõlgitud, siis arvatavasti loen ka selle läbi.
Kuuba eluolust krimiraamatu taustal
8./43. Havanna tuuled
Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse märts: Raamat, mille tegevus toimub XX sajandi Hispaanias või mõnes Ladina-Ameerika riigis
Tegevus toimus Kuubas, Havannas. Mario Conde on keskealine Havanna politseinik, kes tegelikult eelistaks olla kirjanik. Ta jagab oma kodu vanaisa järgi nime saanud tapluskala Rufinoga ning oma üksildasi õhtuid ülekaalulise ratastoolis sõbraga. Ühel põrgulikult palaval ja tuulisel päeval armub Conde pööraselt ja pöördumatult tänaval kohatud naisesse, kes kõigi tema muusikaliste fantaasiate kulminatsioonina armastab džässi ja mängib saksofoni. Samal ajal aga peab nostalgitsemisele kalduv armunud politseinik jälile saama, kes on tapnud noorukese laitmatu iseloomustusega kooliõpetaja.
Sellesse raamatusse on üritatud kokku panna väga mitmed žanrid. Krimiromaan. Armastusromaan. Eluolu kirjeldus Kuubas 1980ndatel. Romaan sõprusest. Romaan lapsepõlve ja noorukiea nostalgiast. Kõike on ja samas pole see otseselt neist ükski. Krimiromaani alla vist kuulub, aga minu arust see uurimine jäi kohati vägai tahaplaanile ja pigem ma nimetaks seda suhteromaaniks. Sest ka selles krimiloos oli olulisem just taust, miks selline asi jutus, miks tapeti noor kooliõpetaja, kes ta tegelikult oli. Kohati olid minu jaoks jube lohisevad laused. Ühest lausest oleks kohe mitu saanud teha, aga ma olen tähele pannud, et seda esineb ka teiste Ladina-Ameerika autorite juures. Kriminullina ei olnud see minu maitse, aga kui võtta seda rohkem Kuuba eluolu ja suhteid kirjeldava teosena, siis oli täiesti loetav ja kohati isegi huvitav. Just see, kuidas vaatamata elusaatusele säilis koolipoiste sõprus tugevalt ka siis, kui positest olid saanud mehed. Ma ausalt ei teagi, kas olen kunagi midagi lugenud Kuuba kirjanikult, pigem vist isegi mitte, seega tuli väljakutse kasuks ja sain ka sealse elustiili ja olemisega tuttavamaks. Eriti kontrastne oli lugemine kuna lugesin samal ajal paralleelselt ka Jaapani eluolu.