Kuvatud on postitused sildiga terrorism. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga terrorism. Kuva kõik postitused

Kuidas tappa terroristi


7./162.  Droonisõdalane
Autor: Brett Velicovich ja Christopher S. Stewart  
Tõlkija: Lauri Liiders
Kirjastus: Rahva Raamat AS 2019
307lk./ 1402lk./26903lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #2 (ajalugu)

Kui väljamõeldud raamatutes jääb põnevusest puudus, siis tuleb kätte võtta tõsielusündmuseid kajastav raamat. See raamat kuulub ühena sinna valdkonda. Raamat, mida eriti ei andnud käest ära panna ja mis oma pinevuselt oli põnevam kui väljamõeldud spioonikas.  

Drooni peetakse üheks kõige olulisemaks sõjapidamise mõjutajaks sellel sajandil. Enamik meist on midagi kuulnud droonide kasutamisest sõjategevuses. Samas on see, mis toimub droonisõdurite tagalas ja mismoodi droone ikkagi kasutatakse, üsna salajas püsinud.
Brett Velicovich oli üks esimestest USA sõduritest, kellele usaldati ülesanne juhtida drooni. Ta pidas seda julma ametit 10 aastat ning kirjutas läbielatust raamatu. Raamat läbis USA kaitseministeeriumi tsensuuri ja autorid pidid nii mõndagi raamatust välja veel viskama kuigi nad juba kirjutades olid üritanud mitte paljastada ühtegi sõjasaladust. 

Aeg-ajalt me loeme ajakirjandusest, et Lähis-Idas tabati mõni kuulus terrorist ja ta võeti vangi või tapeti. Aga me ei mõtle tavaisikuna, kuidas see sündis, milline töö selle taga oli, et ta tabada ja kinni võtta. Ja üritada seda teha nii, et üksi teine inimene kannatada ei saaks, ei tsiviilisikute hulgast ega kinnivõtvate sõdurite hulgas. Paraku aeg ajalt ikka läheb veidi viltu ja kaotusi on mõlemate hulgas. Ja terroristide organisatsioonidel pole vaid juhid, see võrgustik on laiaulatuslik, kust kasvavad välja uued juhid, kui eelmised ellimineerida. Raamatus saab teada, kui meeletud tööd need mehed ja naised USA sõjaväes tegid, millistes tingimustes, kuidas nad muutusid sellest sõltlasteks. Kui raske oli neil pärast tavaellu tagasi tulla, kuidas nende lähedased ei tohtinud midagi teada ja seega nad lõikasid paratamatult ennast ära normaalsest elust. Nad muutusid ka ise fanaatikuteks, küll terrorismi vastasteks fanaatikuteks. Kuidas kuid magati vaid mõned tunnid kuni polnud enam võimelised üleväsimusest magama jäämagi. Kuidas elati energiajookide ja kohvi najal, korraliku söögita, sest polnud aega minna sööma. Raske on ette kujutada kuidas pisikeses ruumis mitmekesi suudeti töötada suure kuumuse käes nädalaid pesemata. 

See ei ole vaid sõjandusest huvitatule raamat, seda võiks lugeda kõik inimesed, et nendeni jõuaks teadmine terrorismist ja rahust, mis hinnaga seda võidetakse. Raamat on ladusalt kirjutatud nagu loeks juturaamatut.

Kas terrorismi taga on veendumuse avaldamine või isiklik kättemaksuiha?

14./107. Ringi keskel
Sari: Eva Nymani sari 1 
Autor: Arne Dahl
Tõlkija: Heidi Saar
Kirjastus: Eesti Raamat 2024
347lk./ 2387lk./18328lk.

Kui terasetehase osakonnajuhataja leitakse Uppsala lähedalt oma põlenud BMW-st surnuna, peetakse seda õnnetusjuhtumiks. Kui aga toimub veel üks samalaadne plahvatus, saab politseikomissar Eva Nymanile selgeks, et see on osa millestki suuremast, millestki, mis on arvatavasti seotud käimasoleva kliimadebatiga. Tema postkasti hakkavad saabuma masinal toksitud kummalised kirjad maailma hävimisest ja keskkonnast. Evale tundub kirjade stiilist, et tegu võib olla tema endise ülemusega, kes peale ühte ebaõnnestunud politseioperatsiooni tõmbus elust eemale ja läks metsa elama. Ta muutus maailmalõpuks valmistujaks, erakuks. Kuid kus ta hetkel elab ja kas tõesti on tema selle kliimaterrorismi taga? Vihjed saabuvad ning sellest hoolimata ka järgmised inimohvritega plahvatused. Kas terrorist(id) saadakse enne järgmist plahvatust kätte? Võidujooks käib. Ja kes siis ikka on plahvatuste taga? Üks elus pettunud mees või keegi teine? Kas tegu on kliimaprobleemidele tähelepanu tõmbamisega või on plahvatuste taga hoopis isiklik kättemaksuiha? Mis paneb üldse ühe inimese terrorismiakte sooritama? Raamat oli just paraja paksusega. Ei olnud liigset tormamist, samas ei hakanud ka venima. Meeldis ka see, et lugejale avati pidevalt kaarte, ei jäetud vaid uurijate teada a la et ta sai nüüd täpselt aru, mis toimub, aga ta veel enne lõpplikku kokkukutsmist seda kellelegi ei avalikusta, mida ta leidis. Lugeja oli asjaga pidevalt kaasas ja isegi sammukese ehk ees, sest tema oma lugemiskogemuste varal sai kindel olla, et kui asi näeb välja kui part ja teeb häält kui part, siis see kindlasti ei ole part, seal peab mingi keerdkäik veel kirjanikul tulema. Põnevust oli piisavalt, samas ei olnud ka selline raamat, et üldse ei oleks saanud käest ära panna. Kellel lihtsatest tapmiskrimidest vaheldust vaja, siis täitsa soovitan seda raamatut. Paneb natuke ka mõtlema, et millest üldse võib terrorirünnak alguse saada, mis on selle tagapõhjuseks sageli. Ja siin ei ole muhekrimiga midagi tegemist, ikka täiesti verine ja psühholoogiline lugu on.