Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: draakonid, lohed
Keset Berliini, suures korrusmajas sünnib midagi enneolematut. Ühes korteris koorub draankonibeebi. Beebiks ta muidugi ei jää. Aga kuidas sattus draakonimuna sinna korterisse ja kes tema omanik on. Mida draakoniga ühes korteris peale hakata kui ta muudkui kasvab. Ja siis tulevad pahad, kelle oma see muna tegelikult on ning metsikud seiklused saavad alguse. Loo peategelasteks on muidugi veel kaks last, õde ja vend, kes nendesse seiklustesse kaasa kistakse või siis, kes nendest seiklustest kuidagi kõrvale ei jää. Et päästa draakon pahade käest, ei jää nutikal arvutikasutajal Johannil muud üle kui lähetada draakon koos sõpradega ühte pealtnäha ohutusse arvutimängu. Kuid selgub, et mängude fantaasiamaailm on hoopis ohtlikum, kui arvata võis. Ja pealegi on sealt vaja lõpuks ka välja saada.
Üks lugu kahes raamatus. Põnevust oli küll, samas rääkis see pigem väärtustest elus, mis on oluline. Ladus kiire lugemine, mõeldud küll lastele, aga täiesti loetav ka suurematel. Ehk suured loevad veidi muud välja sealt kui lapsed. Aga need olid sellised raamatud, mida võib täiesti soovitada ka lastele, kellele muidu fantaasiamaailm peale eriti ei lähe. Eriti esimene osa oli üpris realistlik, kui nüüd see draakon välja arvata muidugi. Teine osa, kui nad seal arvutimängudes seiklema hakkasid ning mängu- ja reaalelu vahet ruumisid, see oli juba rohkem uskumatu fantaasiamaailmaga seotud. Mulle meeldisid ja tegelikult oli täiesti juhus, et ma neid raamatuid lugema sattusid. Lihtsalt sattusin ühele lapsele, kes fantaasiaraamatut otsis, seda soovitama ja siis mõtlesin, et ups, peaks ise ka läbi lugema, et teada, mida ma siis soovitasin. Igatahes tundub, et ei olnud halb soovitus, vähemalt minu maitse jaoks.