Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuni: muhekrimi
1965. aastal, kui Frances Adams oli seitseteist, ütles ennustaja talle laadal, et ühel päeval ta mõrvatakse. Sellest sai alguse tema eluaegne püüd seda kuritegu ära hoida. Kuuskümmend aastat ei võtnud keegi Francest tõsiselt – kuni ta mõrvati päeval, kui ta oli kutsunud mõisa kokku koosoleku, et teha teavaks oma testament. Tema pärijaks saab see, kes lahendab tema mõrva. Londonist saabub mõisa Annie, et kohtuda esmakordselt oma vanatädiga, aga ta jääb hiljaks. Seega tuleb tal asuda detektiivi rolli, et päästa mõis kinnisvarahaide käest ning teada saada, kes ikkagi ta vanatädi mõrvas ning miks.
Täitsa loetav raamat oli, kohati küll veidi kaheldav, kas tegelased oleks ikka nii päriselus käitunud, aga tavapärase kriminulli tasemel. Ei midagi hiilgavat, aga täitsa loetav ja lõpplahendusele ma ikkagi ei tulnud. Raamat on ladusalt kirjutatud ja sai kiiresti loetud. Täitsa muhekrimi, kus külakogukonnas kõik tunnevad kõiki, kõik on kõigiga seotud ja kõigil on ikka mingi luukere kusagil peidus, aga kogukond on sedavõrd ühtne, et ametivõimudele saladusi ei avaldata, vaid omavahel kasutatakse vahel manipuleerimiseks neid ära. Annie on küll külale võõras, aga kuna teatakse tema ema (ta on nii ema moodi, et eakamad elanikud ajavad neid segi) ja vanatädi, siis võetakse ta kiiresti omaks. Tegelikult on ikka hea elada, kui sa ette ei tea, kuidas sa sured, ei pea liialt muretsema ja üritama vältida olukordi, kus see võiks juhtuda. Frances oleks võinud kuuskümmend aastat elada rõõmsalt ja muretult ja võib olla oleks ka see mõrv olemata jäänud, kui ta nii väga poleks selle pärast muretsenud ja üritanud seda vältida.