Blogi raamatutest, teatrist, kinost, näitustest, muudest tegemistest
Uus krimisari hetkel Eesti produktiivsemalt kirjanikult
Lasnamäe, mu kodu...
2023 Punktiiri väljakutse kokkuvõte
Selle jooksul loetud:
* 121 raamatut
* 157 punkti (loetud kõik 2 ja 3 punktilised raamatud)
* 27179 lehekülge
* 113 kirjanikku või kirjanike gruppi
* 11 riigi autorid
* vanim raamat 1923
* uusim raamat 2023
* kehvem raamat sai hindeks 3
* parim raamat sai hindeks 10 (tegelikult 16 raamatut sai selle hinde)
* keskmine hinne 8,09
Parimad raamatud:
Lennud unes ja ilmsi |
Looduse salajane võrgustik |
Mäletamine |
Tehisintellekt. Loomadest ja masinatest |
Kuidas inimaju töötab |
Salgamata ilusaim linn. |
Helgi Sallo. Helgib ja heliseb |
Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna |
Putukate planeet |
Kodu keset aeda |
Rahumasin |
Orkaanis ja džunglis |
Diskrimineerimine ja erinevused |
Ars moriendi - suremise kunst |
Kas sa kuulsid, et emme suri ära? |
Kuidas toita diktaatorit |
Toit ja tervis
Väljakutse punktiir2023 detsember: Söök ja jook (#3)
Nojah, kes siis ei teaks, et tervise juures on üks oluline osa toitumisel. Teoorias on paljud tugevad, praktikas mitte nii väga. Noh, mina näiteks. Seega teooria kohta mul ei olnud sellest raamatust midagi õppida. Üldjoontes kõike, mis kirjas oli, teadsin juba varasemalt isegi. Juba mu kadunud ema ütles, et söö kõike, aga mõõdukalt. Siis saab su organism kätte kõik vajalikud mineraalained ja vitamiinid ja kõik muu ka. Mida siis see raamat selgitas? Et tuleb süüa. Tooraine on oluline. Kõik looduslik on hea. Keemia on halb. Seega pigem tee ise puhtast toorainest süüa, mitte ära kasuta valmis või poolvalmis värki, sest siis sa ei tea, mis seal sees on. Tavaliselt ikka on ja enamasti ikka neid keemilisi komponente ja sünteetilisi lisandeid nagu näiteks magusaine. Söö palju taimset päritolu kraami. Puu- ja juurvilju, lehttaimi. Huvitav mõte oli, et selleks, et hästi mitmekesiselt süüa peaks sööma nädalas 25 erinevat taime (või selle vilja). Eilsel lugemise päeval sain 6 kirja. Täna kordusid eilsed. Peaks vist pingutama veidi selleks. Tuletas meelde, et vaja rohkem peeti süüa. Hea asi. Kipub ununema. Seda, et taimedega saab erinevaid haigusi ravida, tean lapsest saadik. Kui ikka muu ei aidanud, siis ema keedetud rohuteed aitasid alati. Ja kõigile kõik toidud ei ole ühtemoodi head ja kasulikud. Siililegi selge, et mõni asi olenemata kui hea ja tervislik see on, võib mõnele inimesele olla vastunäidustatud, kui tal on selle asja vastu talumatus. Ja loogiline, et kõhukinnisuse või kõhulahtisuse korral peab tarbima erinevaid asju. ning noh need maiustused... urr, ohh aga ju ikka nii väga tahab aju vahel suhkruga maiustada. Ja lisaks toitumisele oli muidugi ka liikumise ning une tähtsus ära märgitud. Kokkuvõtteks hea vahel ikka endale meelde tuletada, et ainult teooriast ei piisa, peaks ikka praktikasse ka seda üritama rakendada. Selle raamatuga kuulutan oma selle aastase punktiiri väljakutse lõppenuks.
2023 Suur Lugemise väljakutse kokkuvõte
Selle jooksul loetud:
* 54 raamatut
* 12646 lehekülge
* 14 riigi autorid
* vanim raamat 1880
* uusim raamat 2023
* kehvem raamat sai hindeks 4
* parimad raamatud sai hindeks 10 (8 raamatut)
* keskmine hinne 7,9
Hurraa! 2023 Lugemise väljakutse tehtud!
Lugemise väljakutse 2023: 41. Raamat sarjast "Varamu"
Esimeses osas vabaneb Therese kohtu alt kuna ta mees tunnistab tema kasuks ning seega kuritöö alust ei ole. Kuigi ka mees teab, et naine üritas teda mürgitada. Edasi saab lugeja vaikselt aimu, mis sellise olukorrani naise viis. Järgneb vaimne ja füüsiline surve. Teises osas elab naine Pariisis. On möödunud 15 aastat ajast kui ta lõpetamise tõttu kohtust vabanes ja arvas, et nüüd on ta lõpuks vaba. Kuid ta ei osanud arvata, et ees ootas teda hulleim vangla... omaenda teo vangla, millest enam põgenema ei pääse.
Autori psühholoogipilku paelub naine, kes provintsikolka kodanluse julmale ja alatule perekonnaterrorile veelgi julmemate vahenditega vastu astub. Thérèse'i deemonlik mõju toob hukatust kõigile, kes selle kiirgusse satuvad. Võime teravapilgulise kõrvalseisjana jälgida oma pahelise loomuse ja armastust januneva südame konflikti.
Raamatud on kirjutatud 1927 ja 1935. Aga ka tolle aja kohta oli raamatus mu arust ikka inimese vanusega väga imelikud lood. Hea küll, esmane, kus noor neiu leidis, et 29.aastane mees on rauk, sellest võib ju veel aru saada, aga teises raamatus, kus Therese oli neljakümnendates, siis rõhutada tema vanadust ja sellest tulenevaid kehalisi nõrkusi, oli mu arust nüüd küll liig. Hea küll, kaasnev südamehaigus ja vaimuhaigus, aga ta polnud ju mingi vanaeit, nagu teda seal raamatus kujutati. Urr.
Esimene osa läks küllaltki aeglaselt ja vaevaliselt, tegelikult otseselt seal ju midagi ei toimunud ka. Teine osa oli juba kiirem ja soravam lugemine, aga eks seal veidi oli rohkem liikumist kuigi tegevust oli vähe. Siiski rohkem vestlusi kui arutlust. Kokkuvõttes mitte just päris minu maitse, aga lugeda kõlbas küll.
Aga selle raamatuga sai nüüd mu lugemise väljakutse 2023 suur väljakutse loetud! Hip-hip-huraa! Korraks juba ei uskunud küll, aga tehtud sain! Üheksas aasta järjest siis tehtud see.
Üks raamat, mis vajab järelemõtlemist
Õpetasin tehisintellekti joonistama põlevat tikku, mil leegi asemel on vesi |
Leitakse põhjust oma uskumist veel tugevamalt kinnitada ja kirglikumalt jutlustada. Lubatakse oma ideedel muutuda ideoloogiateks. Tudengitega tehti katse. Hinnati nii nende enesekindlust teadmiste osas kui tehtud testi tulemuste ära arvamist. Tulemuseks oli, et mida kõrgem enesekindlus, seda rohkem eksiti oma testi tulemuse äraarvamisel. Liigne enesekindlus ei ole hea. Mida paremaks inimene ennast peab, seda suurem on risk, et ta ülehindab ennast ja ta areng peatub. Enesekindlus ei võrdu alati kompetentsusega. Kahtlemine oma teadmistes on esimene samm oma teadmiste arendamise suunas. Eksimine ei ole ainult inimlik, eksimine on ka õpetlik. Kas mäletate aastate möödudes paremini seda, milles eksisite kunagi, või seda, mida väga hästi teadsite tollel hetkel? Kui eksisite, siis tegelesite sellega uuesti, see kinnistus teie mälus. Aga meie mälu on teadagi ekslik, mida vähem seoseid on ajus mingi asjaga tekkinud, seda vähem me seda mäletame.
2024 aasta väikesed väljakutsed
Uued 2024 aasta väikesed väljakutsed on kõik avaldatud. Tahaks nii väga ju kõiki (sel aastal sain hakkama), aga kool võtab oma ja seega esialgu plaan vaid kolmes osaleda: koduriiul, Argo ja krimi. Aga ehk ikka Eesti ajalugu ka... No jaa ulme ja Soome...
Vampiirid ja libahundid
pildid: tehisintellekt |
Lugemise väljakutse 2023: 7. Appi, tellis! Ehk selles raamatus on rohkem kui 700 lehekülge
Verivorst ja seapraad. Vampiirid ja libahundid. Jõulud ja raamatud. Veri vampiiridele. Siga huntidele. Vorst, praad ja raamatud jõuludeks mulle. Ma vist ikka pole selle sarja fänn, sest esimese osa lugesin 2018 ja teised kaks 2020. Ma ei tea kui kaua oleks selle neljanda osaga veel läinud, aga kui kuu alguses tundus mulle, et suur väljakutse jääb sel aastal esmakordselt tegemata, siis natuke enne jõule hakkas tunduma, et see on siiski täitsa tehtav. Aga selleks oli vaja kõige pealt leida seitsmesaja leheküljeline raamat, mille lugemisele ei kuluks rohkem kui kaks päeva... Ja õnneks selline raamat vaatas mul kodus riiulis ilusti vastu ja nii sattusidki mu jõuluaja kaaslasteks vampiirid ja kujumuundajad hundid. Ja raamat sai loetud nii umbes pooleteise päevaga. Nüüd veel jäänud kaks raamatut lugeda ja siis võib aastale joone alla tõmmata.
Olla pöördumatult armunud vampiiri tähendab Bella Swani jaoks ohtlikult teravdunud reaalsuses põimunud fantaasiat ja õudusunenägu ühekorraga. Lõõmav kirg Edward Culleni vastu kisub teda ühes, sõprus libahunt Jacob Blacki vastu teises suunas, on Bellal selja taga tormiline aasta täis kiusatust, kaotusi ja püüdlusi jõuda murdepunktini. Tema otsus, kas ühineda sünge, kuid lummava surematute maailmaga või jääda truuks inimese-elule, on muutunud niidiks, mille küljes ripub kummagi hõimu saatus.
Tegelikult see raamat sarjast oli minu jaoks kõige tegevuserohkem ja põnevam. Vahepeal täitsa juba ootasin, et mis pöördeid ja käändeid nüüd kirjanik on välja mõelnud. Oli piisavalt põnevust, kirge, intriige ja verd. Muidugi ulmelist fantaasiamaailma oli selles osas ikka väga palju, kirjanikul oli ikka hea fantaasia küll seda sarja kirjutades, peab mainima. Tegelikult ma isegi vist saan aru, miks noored seda raamatut neelasid ja fännasid. Kui ma oleks ka teismelises eas, siis ehk oleksin ka seda teinud. Nüüdses vanuses ütleks, et jah, täitsa tore ja põnev raamat oli paariks päevaks lugeda, aga rohkem küll mitte. Selle aasta fantaasia norm käes, loeks nüüd realistlikumaid raamatuid edasi.
Peale laulurästa tapmist või siis enne?
Taustapilt tehisintellekt |
Tõlkinud Matti Piirimaa
Muumidelt elamist õppima peab
Muumi tegelased joonistas tehisintellekt |
Tõlkija: Anna-Liisa Tiisma
Lugemise väljakutse 2023: 44. Raamat autorilt, kellel on sünnipäev samas kuus kui sinul
Haarasin raamatukogust kaasa ühe Muumi raamatu, sest kes veel võiks olla Muumi raamatu autor kui mitte Tove Jansson, kellel on minuga ühes kuus sünnipäev, aga siis kodus selgus, et vaid tema ainetel kirjutatud raamat. Kuid siiski Muumide autor on ja jääb Tove Jansson, seega ilma temata ei oleks ka seda raamatut. Muumid ja nende sõbrad satuvad tihtipeale põnevatesse seiklustesse: kunagi ei või teada, mis juhtub järgmiseks, kas kohtutakse lohega või hakkavad aias hoopistükkis kasvama hatifnatid. Raamatus on 9 pisikest lugu Muumide tegemistest, Raamatu kõik lood on inspireeritud 2019. aastal valminud animasarja „Muumiorulood“ uutest osadest. Tundsin huvi, kui hästi tunneb tehisintellekt Muumimaailma. Muumide joonistamisega sai päris hästi hakkama, aga nende teiste tegelastega enam mitte nii väga, ehk oli ka probleem, et kasutasin eesti keelseid nimesid.
Häid jõule! Soovivad Daire, Muumid ja tehisintellekt!
Ood rahule, vastupanule ja lootusele
Taustapilt: tehisintellekt |
Lugemise väljakutse 2023: 16. Ukraina kirjaniku raamat või raamat Ukraina kohta
Kolm sõpra, Danko, Zirka ja Fabian elavad Rondo linnakeses, imelises paigas, kus valitseb rahu ja harmoonia . . . kuni sinna saabub Sõda. Danko, Zirka ja Fabian ei ole inimesed, üks sõpradest on helendav ja näeb välja kui elektripirn, teine õhupallikoer ja kolmas paberist origami lind. Ka Rondo ei ole maapeal asuv linna, vaid kusagil mujal planeedil olev koht. Keset linna on talveaed, kus kasvavad laulvad lilled. Kui tuleb Sõda, siis muutub kogu maailm mustadesse toonidesse ning lilled vaikivad... Aga ükski Sõda ei saa kunagi tulla võitjaks ja nii ka selles raamatus. Aga kuidas see õnnestus, seda peab juba raamatust lugema. Esialgsed laulvad lilled ei olnud moonid. Moonid tulid alles pärast ja raamatus oli ka öeldud põhjus, miks just moonid. Kuna ma sellest ei teadnud, siis uurisin veidi internetis ja leidsin sellise artikli:
Iga novembrikuu algul tärkavad punased moonid kanadalaste rinnas. See
aastakümnete pikkune tava on Kanadas juurdunud, kuid vähesed on
teadlikud selle saamisloost.
Enamus kanadalasi tunneb ka hästi luuletust „In Flander's Fields“,
sest selle luuletuse sõnad leiame Kanada 10-dollarisel rahatähel. See
on samuti üks väheseid luuletusi, mida koolides noortele tutvustatakse.
Poeemi esimesi ridu ja tema autori, kolonel-leitnant John McCrae nime
tunnevad nii kanadalased, inglased, prantslased kui ameeriklased.
Luuletuse kirjutas McCrae Ypres'i läheduses, kus ta teenis arstina
sidumispunktis. 1915. a mais mattis ta seal oma langenud sõbra, leitnant
A. H. Helmeri Ottawast. Hingeliselt murtuna vaatas ta sidumispunkti
kõrval asuvat hauda, kus vaikses tuules hõljusid moonid ning kasutas oma
puhkeajast 20 minutit kõnealuse luuletuse loomiseks, mis ilmus esimest
korda trükis 8. detsembril 1915 ajakirjas Punch Inglismaal. Need
luuleread haarasid lugejate ja kuulajate hingi ning McCrae sõnadest
sündis lahingutes langenud sõdalaste tunnusmärk.
Luuletusega „In Flander's Fields“
tutvus ka YMCA-s töötanud ameeriklanna Moina Michael 1918. aastal.
Loetust emotsionaalselt mõjutatuna lubas ta endale, et kannab alati
punast mooni omapoolse austuse ja tunnustuse sümbolina langenutele
sõdalastele. Kaks aastat hiljem Ameerikat külastanud prantslanna Madame
Guerin tutvus seal punase mooni tähendusega ning koju naastes hakkas
käsitsi valmistatud punaste moonide müügist laekunud summadega toetama I
maailmasõja piirkonna vaeslapsi.
Innustatuna nende kahe naise
tegevusest otsustas Kanada Sõjaveteranide Liit 1921. a võtta punase
mooni kasutusele oma mälestuspäeva sümbolina. Tänapäeval meenutatakse
punase mooniga sõjatandritel langenud 117.000 Kanada sõdurit.
Piirkonnas, kus McCrae kirjutas oma luuletuse, toimus 9. aprillil 1917
Kanada sõjaväe rünnak. Rasketes lahingutes saavutati võit, kuid veelgi
enam — nendes võitlustes tärkas Kanada rahvuslik iseteadvus.
Punased moonid ei ole piirkonnale iseloomulikud igal aastal õitsvad
lilled. Juba Napoleoni sõdade ajal märgati, et sõjatandritel tärkasid
järgmisel aastal punased moonid, mis katsid tihedalt lahingupaiku. Ja
nad õitsesid vaid ühe aasta. Rahvasuus ühendati need õitsemised langenud
sõdalaste hingedega.
Teadlased selgitavad, et kahuritules
ülesküntud pinnas segunes sügavamal asuva lubjakiviga, mille tulemusena
mooni seemned taas tärkasid. Kuid sellel kainel teaduslikul selgitusel
puudub kahjuks hingeline aspekt. Punased mooniõied meie rinnas räägivad
siiski edasi nii langenud sõdalaste hingedest kui ka meie austusest
vabadusvõitlejate vastu.
Pärisorjast vodka impeeriumi kuningaks!
Väljakutse punktiir2023 detsember: Söök ja jook (#2)
Vodkast ei tea ma midagi. Ok, tean, et teda millegi pärast juuakse, aga miks, pole iial aru saanud. No äkki sama asja pärast, mille pärast neid muid alkohoolseid jooke ka juuakse, või siis mitte. Ei tea ja proovima enam ka ei hakka, kui siiani pole teinud. Kartsin, et raamat on liigselt joomise keskne. Ei olnud, pigem Venemaa ajaloo ja eluolu keskne. Kuigi seda ajalugu sai omal ajal kohutavas koguses õpitud (Venemaa oma siis), siis oli ikkagi mõned asjad uudiseks. Pigem isegi nii, et teadsin küll, aga varasemalt ei osanud seda õiges kontekstis võib olla sedasi näha. Ja varasemalt on ikka teadmine, et kui sa seal kusagil Venemaal pärisorjana sündisid, siis sa sinna ka sarnases seisus surid, isegi kui vahepeal pärisorjus kaotati. Aga nüüd, üks pärisorjana sündinu jõuab oma visaduse, taiplikkuse ja töökusega rikkamate inimeste sekka välja. Raamatu esimene osa oligi Pjotr Smirnovi elu sünnist surmani. Kuidas tal see ikka õnnestus ja kuidas ta sellise positsioonini ennast välja võitles ja kavaldas. Teine osa oli juba kurvem lugu, sest vaatamata sellele, et tal oli hulk poegi ja tütreid, väimehi ja miniaid, siis nad ei olnud samasugused kui ta ise, taiplikud, hoolikad, arvestavad ja töökad. Muidugi ka Vene revolutsioon oli üks, mis selle impeeriumi hukule kaasa aitas, aga sellegi poolest, kui oled sündinud rikkana, siis sa ei oska raha õiget hinda näha paraku. Muidugi ka inimsuhted, kui juba ahnus mängu tuleb rikkuse kokkukuivamisel. Täitsa huvitav lugemine oli.
Ja taaskord pani mõtlema, kuidas maailmas on asjad omavahel ühendatud ja täiesti omavahel üldse mitte kokkukuuluvast asjast või sattuda ootamatult hoopis teisele teemale. Kuna Pjotri üks poegadest oli Vladimir Smirnov, siis tulid mul nostalgilised lapsepõlve mälestused tihedalt meelde, kui silme ette kerkis üks tema nimekaim, minu vanatädi mees onu Vova, üks minu lemmikinimesi ajast, kui olin veel väike. Nüüdseks kahjuks küll on ta juba 47 aastat teispoolsuses viibinud. Aga nagu ühes teises raamatus öeldi, hinged ei sure niikaua kuni on veel keegi, kes neid mäletab ja nüüd tänu sellele raamatule need mälestused tugevalt elustusid.
Tehke üks heategu ja näidake, et teil ei ole kivist südant sees.
Tallinna raekoja joonistas Tehisintellekt |
Lugemise väljakutse: 45. Raamat, mille kaanel on raamat(ud) või raamaturiiul(id)
Tallinna oma jõulujutt, kirja pandud küll Ida-Virumaal. Kass meelitab pisikese tüdruku Tallinna Raekojaplatsil asuvalt jõuluturult muinasjuttu, kus kuri nõid külmutab inimeste südameid mängides inimeste ahnuse peale. Kuid on jäänud veel mõned, keda nõid pole kätte saanud ning tüdruku abiga pääseb jõulutaat taas linna ning jõulud on päästetud ning nõid hukatusse saadetud. Lugu on lühike, aga põnevalt ja ladusalt kirja pandud ning oma kodumaine peale kauba. Lisaks jutule on raamatus ka autori väga ilusad pildid. Soovitan lugeda ja lastele jutustada, siis teate, mida teha kui jõulukuuse alt üks valge-mustakirju kass teid raekotta meelitama hakkab... Sest eks neid kivist südamega tegelasi ole ka tänases Tallinnas, mitte ainult muinasjutus. Aga üks väike heategu või rõõm kellelegi teisele ja tehke seda veel nii, et saaja ei teaks, kellelt kingitus tuleb, siis ei teki tal tänuvõla tunnet ning saab oma heateo järgmisele edasi suunata. See muudab teie südame kivistumisele vastupidavamaks, sest see on täis rõõmu, mida ta näeb teise silmadest ja südamest.
Inglismaa on üks ohtlik koht saada mõrvatud
Taustapilt: tehisintellekt (muditud minu poolt) |
Lugemise väljakutse 2023: 1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.
Siia teemasse siis juba mitmes raamat. Sel aastal jääb suur väljakutse lõpetamata, mõned teemad ei kutsu kohe kuidagi lugema ja selle asemel kipuvad järjest lugemise uued krimkad hoopis. Võtan siis seekord lõdvemalt ning loen seda, mis hetkel tundub, et sobib. Ju see taas õppimise esimese semestri arvestuste pinge vajab kõrvale lõõgastumiseks lihtsamat ja kriminaalsemat lugemist.
See raamat oli nüüd küll hästi kiire sutsakas. Ladusalt kirjutatud ja ei saanud õieti lugema hakatagi kui juba otsa sai. Täielik muhekrimi raamat. Uurijate paar on ka parajalt muhedad. Enam vähem isegi usutav lugu. Ja mõrvari tuvastasin siiski enne raamatust teada saamist kuigi kahtlustasin veidi teist pereliiget juba jupp aega varem. Kes kerget ja kiiret ilma otsese vägivallata lugu soovib lugeda, sellele soovitan. Selline klassikaline inglise muhekrimi. Huvi pärast tekkis küsimus, palju inimesi mõrvatakse Inglismaal igal aastal päriselt ja palju raamatute lehekülgedel?
Cherringham on vaikne küla Cotswoldsis. Seal ei juhtu kunagi midagi või vähemasti paistab see nõnda, kuni ühel hommikul leitakse jõest naise surnukeha. Politsei kinnitust mööda on tegemist traagilise õnnetusega. Aga kas see vastab tõele? Sarah usub, et juhtunu taga peab olema midagi enamat. Ta leiab partneri Jackis, endises New Yorgi mõrvauurijas, kes on valmis asuma koos temaga juhtumit lahendama. Nad avastavad peagi, et asi pole nii lihtne, kui politsei sooviks ... See on esimene kuritegu, mida Sarah ja Jack, kõige ootamatumad partnerid, ühiselt uurivad.
2023 Saatusepa väljakutse kokkuvõte
Eelviimane väike väljakutse 2023, mis tehtud sai, on saatusesepa väljakutse.
Selle jooksul loetud:
* 12 raamatut
* 3070 lehekülge
* 8 riigi autorid
* vanim raamat 1934
* uusim raamat 2022
* kehvem raamat sai hindeks 5
* parim raamat sai hindeks 10
* keskmine hinne 8
Saatusesepp alustas Itaalias ja lõpetas Ungaris
Saatusesepp vol.2 väljakutse detsember:
Saksamaalt suundusin Ungarisse, mille kirjandust ma sel aastal veel ei ole lugenud. Raamaturiiulis ootas juba antoloogia Ungari novellidest. Mäletan isegi kust tasuta raamatute riiulist ma selle sain ja kuna ma pole eriti novellide austaja, siis sai mitu korda seda võetud ja tagasi pandud enne kui ta ikka surus ennast koju kaasa. Ühe korra pidin juba selle kusagile lugeda võtta, aga siis ei viitsinud seda Goodreadsi lisama hakata ja jäi paremat aega ootama. Saatusesepp nüüd näitas näpuga, et seda raamatut ta tahab.Kuigi ma tavaliselt ei armasta novelle lugeda, siis see raamat tõesti üllatas. Ma ei tea, kas need tõesti ongi Ungari kõige kaunemad novellid, või lihtsalt minu maitse läks täiesti kokku koostaja maitsega. Aga peaaegu kõik need novellid meeldisid mulle väga ja ülejäänud paar tükki ka meeldisid. Kusjuures need olid just täpselt paraja pikkusega, kompaktsed, huvitavad ja ladusalt kirjutatud (või siis tõlgitud). Mulle meeldis ja soovitan, kuigi seda raamatut vist pole eriti kerge kätte saada kusagilt.
2023 Hispaania keelse kirjanduse kokkuvõte
Selle jooksul loetud:
* 12 raamatut
* 1934 lehekülge
* 11 kirjanikku
* 5 riigi autorid
* vanim raamat 1983
* uusim raamat 2023
* kehvem raamat sai hindeks 2
* parim raamat sai hindeks 10 (tegelikult 2 raamatut sai selle hinde): Kolmnurkkübar ja Metsaline
* keskmine hinne 7,16
Nähtamatu mürk tapab nähtavalt ja isegi päästekauguse niidist pole alati abi
Hispaania keelse kirjanduse väljakutse detsember: vabalt valitud hispaania keelse kirjaniku teos
Vaatasin kõigepealt, kas mul on mingi lugemata hispaania keelse autori raamat kodus ja leidsingi selle raamatu. Tegemist Argentiina kirjanikuga. Algselt pani õlgu kehitama ja tuli mõte, et mulle ikka üldse need Lõuna-Ameerika kirjanikud ei sobi. Aga mida edasi, seda rohkem hakkas tekst minus tööle ja peale lõpetamist jäi midagi, mis pani taas sellele raamatukesele mõtlema. Raamat on lühike, aga probleem, millest räägib on suur. Kusjuures ta otseselt üldse sellest ei kirjuta, aga see lugu on tükk, mida sa hakkad oma teadmistes globaalses mastaabis nägema. Selle raamatu kohta võiks isegi öelda, et vaga vesi, sügav põhi ja kui lugedes ei tundu, et sa sinna vette vajud, siis lõpetades avastad, et oled üleni vee all tegelikult. Seega tuleb välja, et mõni Lõuna-Ameerika kirjanik ikka sobib.
Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista. Nähtamatu mürk tapab siiski nähtavalt. Teine teema on ema ja lapse suhe, kelle vahel on nähtamatu niit, mis võib aeg ajalt muutuda ka üsna nähtavaks kõrvalseisjatele. Mulle meeldis mu jaoks uus sõna seal - päästekauguse niit.
Luule, seda ma ikka vahel loen
Lugemise väljakutse 2023: 17. Luule, seda ma küll ei loe! Aga loe vabal valikult üks luuleraamat…
No tegelikult ma ikka vahel loen seda luulet ikka, sel aastal olen lugenud küll vähe, sest pole olnud aega muude väljakutsete vahele lugeda ja eelmise aasta detsembris sai peaaegu kõik kodus olnud luuleraamatud isikliku advendikalendri väljakutse raames läbi loetud.
Aga ikka ma võin öelda, et mulle meeldib riimis luuletused kordi enam kui need riimitud ja rütmitud vabavärsid. Selles raamatus paraku olid aga peaaegu kõik just need riimitud ilmutised. Ja ausalt öeldes järgmisel päeval enam ei mäleta ei nende luuletuste sisu ega isegi mitte emotsioone. Seega järgmine kord tuleb ikka enne rohkem vaadata sisu, mitte võtta esimene ettejuhtuv. Kuna kaanepilt on üpris ilmetu, siis lasin tehisintellektil pealkirjast lähtuva pildi joonistada.
Fantaasiamaailm võlurite ja lohega
Lugemise väljakutse 2023: 31. Raamat, kus on võlurid või nõiad
Väike lohe Kookospähkel ja okassiga Matilda lähevad Rahnurappa seenele. Ootamatult kohtuvad nad kitsega, kes püüab edutult pudelilt korki ära saada. Selgub, et tegemist pole hoopiski mitte kitse, vaid nõiutud võluriga.
Pole varem väikesest lohest lugenud, kuigi neid raamatuid olen näinud küll. Ikka päris mitu raamatut selles sarjas. Eelkooliealistele ja algklassi lastele lõbusad ja veidi õpetlikud lood. Seikluslik fantaasialugu kuidas päästeti Pudelimaa kurja ja iseka võluri käest. Mõne selle sarja raamatu võiks isegi veel lugeda.
2023 Eesti Raamatu väljakutse kokkuvõte
Kolmas väljakutse 2023, mis tehtud sai, on kirjastuse Eesti Raamat väljakutse.
Selle jooksul loetud:
* 12 raamatut
* 2788 lehekülge
* 12 kirjanikku
* 8 riigi autorid
* vanim raamat 1978
* uusim raamat 2023
* kehvem raamat sai hindeks 6
* parim raamat sai hindeks 10
* keskmine hinne 8,75
"Hammarby põnevikud" sarja esimene raamat
Eesti Raamatu väljakutse detsember: toit
Lisaks sellele, et pealkirjas on mainitud praegu väga ajakohast toitu, siis raamatus on ka kirjeldatud kuidas peategelane uurija Conny Sjöberg valmistab süüa koos oma kolme lapsega.
Ingrid Olsson tuleb Stockholmi haiglast koju ja leiab oma köögist mehe. Kunagi varem pole ta seda sissetungijat näinud. Mees ei kujuta endast siiski enam mingit ohtu – ta on surnud. Kriminaaluurija Conny Sjöbergi meeskond tuvastab, et surnu on keskealine pereisa. Aga miks ta seal oli? Ja kes ta tappis?
Juba üsna varakult saab lugeja aimu, et tegemist on koolikiusamise looga, mis sai alguse aastakümneid varem, kui lapsed olid vaid kuue aastased. Kas kiusamise eest vastutavad lapsed või hoopis täiskasvanud, kes ükskõikselt sellest kõrvale vaatavad ja lasevad lastel teha, mida need tahavad ja välja suudavad mõelda. Kes lapsena kiusajast või kiusamise ohvrist kasvab, kui ta saab täiskasvanuks? Kas nad mäletavad oma lapsepõlve kiusamisi? Palju mõjutab lapsepõlv inimese elu?
Psühholoogiline kriminull elust koolikiusamise taagaga. Kuidas ühest inimesest saab lõpuks mõrvar. Uurimise lugu ka muidugi kõrvale kuigi lugeja taipab juba hulga varem, kes siis tapja on. Piisavalt põnev ja mõtlema panev lugu.
2023 lastekirjanduse väljakutse kokkuvõte
Selle jooksul loetud:
* 18 raamatut
* 2054 lehekülge
* 14 kirjanikku
* 4 riigi autorid
* enim Eesti kirjanikud (15)
* vanim raamat 1935
* uusim raamat 2021
* kehvem raamat sai hindeks 6
* parim raamat sai hindeks 9 (tegelikult 8 raamatut sai selle hinde)
* keskmine hinne 8,05
Jõulud, need tulevad kolinal...
Autor: Aino Pervik
Paula pere jõuluaja raamat. Hakkab ajaga, mil päkapikud lähevad liikvele ning lõppeb jõuluõhtuga. Väikesed lugemisampsud eelkooliealistele või esimese klassi lastele. Väga realistlikud lood, lastepärased. Kas siis päkapikud on tegelikult olemas? Mul pole nad lapsena käinud, sügaval nõukaajal neid vist ei lubatud riigipiirist sisse isegi nähtamatutena. Aga minu lapsel küll juba käisid. Samas ma vaatan nüüd kõrvalt, et see päkapikutamine muutub aina hullemaks ja kommertslikumaks. Enam ei too päkatsid vaid pisikesi komme, vaid neid sunnitakse juba endast mitu korda suuremaid asju tarima nendesse sussidesse. Raamat on aga täitsa hea, kui need pildid ainult veidigi ilusamad selles raamatus oleksid olnud (mul ikka vanakooli maitse lasteraamatu piltide suhtes).
Mida teeksite kui kaotaksite ühel ilusal päeval oma sõrmed ära?
Lugemise väljakutse 2023: 14. Raamat, mis on avaldatud kirjanikupalka saades
Raamatus on kolmteist lühijuttu, mis räägivad ebakindlusest ja hirmust olla teisejärguline, soovist sobituda ümbritsevaga. Kõik lood on erinevad, kõige rohkem meeldis mulle "Ilus päev". Mõnede lugude point jäi mulle veidi arusaamatuks. Kuigi ma ei armasta lühikesi jutte, ikka eelistan sellist pikka lugu, siis pean ütlema, et täitsa loetav oli ja sobisid hetkel mingite lühemate aukude täiteks vägagi hästi.
Ükski mõrvar ei jää tabamata
Ka diktaatorid söövad ja s...vad
Väljakutse punktiir2023 detsember: Söök ja jook (#1)
Küsisin erinevatelt joonistada oskavatelt tehisintellektidelt, et kuidas siis diktaatoreid toita. Vastust näete piltidelt. Igatahes üks on kindel, diktaatorid nagu tavalisedki inimesed, kindlasti peavad tegema kahte tegevust, mida teevad kõik tavalised inimesed ka. Nad söövad ja s...vad. Kui viimase tegevusega nad peavad ikka ise hakkama saama, siis esimese juures neid saab osaliselt aidata, et neil ikka oleks midagi süüa. Ja arvata võib, et see, mida neile ette kantakse, peab ikka olema küllaldane ja kvaliteetne, vaatamata sellele, et nende alluvad, ehk siis riigis elavad tavainimesed, nälgivad või söövad mittekvaliteetset toitu. Ja kindlasti on diktaatoritel mitmeid isikuid, kes neile toitu valmistavad, samas kui tavainimene peab tavaliselt sellega ise hakkama saama. Aga kes olid need inimesed, kes tegid diktaatoritele süüa? Kuidas nad üldse sattusid sellisesse ametisse? Mida diktaatorid armastasid süüa ja mis olid nende kiiksud seoses toiduga? Poola ajakirjanikku hakkasid samad asjad huvitama ning ta rändas mööda maailma ning uuris endiste diktaatorite endistelt kokkadelt asja järgi ning kirjutas huvitava raamatu. Raamatus on kajastatud sellised diktaatorid:
- Saddam Hussein (Iraak)
- Idi Amin (Uganda)
- Enver Hoxha (Albaania)
- Fidel Castro (Kuuba)
- Pol Pot (Kambodža)
2023 ulmekirjanduse väljakutse kokkuvõte
Esimene väljakutse 2023, mis tehtud sai, on ulmekirjanduse väljakutse.
Selle jooksul loetud:
* 12 raamatut
* 2792 lehekülge
* 11 kirjanikku
* 5 riigi autorid
* enim USA kirjanikud (6)
* vanim raamat 1999
* uusim raamat 2023
* kehvem raamat sai hindeks 1
* parim raamat sai hindeks 9 (tegelikult 7 raamatut sai selle hinde)
* keskmine hinne 7,25
Igavikulõpulahing
Ulmekirjanduse väljakutse detsember: Raamat, mille autoriks on üks aasta jooksul lugemissoovitusi jaganud ulmetähtedest
Selle raamatu eest pean tänama autorit ja fortuunat, võitsin selle, aga nagu ikka igasugu väljakutsed ei ole lasknud kohe lugemisse võtta. Samas nüüd oli selle väljakutse jaoks kohe teada, mida lugeda.
Põhjala saagade stiilis ulmejutt, kus ühele emale antakse valida kas kohe kaotada oma sündiv tütar või tulevikus on võimalus, et kaotab oma pojad. Kaks venda ja kaks veripunaste ruunidega taprit, millest võivad saada vennatapusõja tööriistad. Ja nende õde, Turmavalla sohinguöö hulluses sigitatud. Jumalad on läbi mütoloogia ajaloo olnud need, kes tavainimestega manipuleerivad ja omi ihasid ning võimu nende peal väljamängivad. Veritasu, ränkrasket saatust ja purunevaid veresidemeid täis põhjamaine fantaasiamaailm, kohati verine, aga milline põhjala saaga siis ei olnud verine või sõjaline? Samas on see raamat ka emaarmastusest. Olid jumalded ja nende lapsed Heleden ja Harlahal lõid koos maailmu ja pöörasid siis omavahel tülli. Kuid kui need kõrgemad olendid mütoloogilises maailmas omavahel tülli lähevad, siis kannatavad need alamad olendid ehk inimesed, keda on sageli väga kerge ümber sõrme keerata ja kui nad on veel piisavalt ambitsioonikad ja ahned, siis seda kergem veel on nendega mängida, neid motiveerida tegutsema just nii, nagu kõrgem olend seda soovib. Minu jaoks oli vaatamata verisusele üpris kerge lugemine ja põnevust oli ka, et kuidas see ikkagi lõppeb ja ehk ikka veresidemed inimeste vahel on tugevamad kui jumalad...
Suurpere lugu Iirimaalt
Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#6)
Nii, saan nüüd selle novembri oma surma ja leina teemaga ära lõpetada. Ja maha matta. Ja edasi pidutsema, sööma ja jooma suunduda. Tavaliselt ma oleks sellise pealkirjaga raamatu jätnud rahuga sinna, kus ma teda oleks näinud ja ei oleks lugeda võtnud. Eks see ema surma teema on ikka valus ka siis, kui sa ei ole viiene, vaid juba viiekümnene. Ja temast ei jää maha mitte üksteist vaid ainult üks laps. Taas õppetund, et ära hinda raamatut ei tema kaanepildi ega pealkirja järgi. Isegi tagakaane tutvustus pole just see, mis tegelikult võib raamatus olla. Tegelikult oli täitsa hea raamat ja kuigi see ema surma ja leina teema käis korduvalt raamatust läbi, siis pigem oli see ühe poisi Põhja-Iirimaal kasvamise lugu ja tema isa ja õdede-vendade oma. Samas minu jaoks isegi üllatavalt vähe sai lugeda just ta kümnest õest-vennast. Isast sai ikka parasjagu, samas rohkem kui isiksusest, mitte suurpere isa rollis ootamatult sattunud mehest. Ja poeg kirjutabki väga hästi sest, ega ta ju polnud vaid selles ühes rollis, ta oli ikka ise oma soovide ja olemistega ka olemas, ei taandunud pelgalt kanaema rolli peale naise surma vähki. Küllaltki palju saab lugeja aimu elust Põhja-Iirimaal ja katoliiklaste ning protestantide kiskumistest, Inglismaa vihkamisest, IRAst. Seda nii lapse silmade läbi kui juba mehena seda raamatut kirjutades ja asjadest veidi teistmoodi aru saades kui lapsena. Vaatamata pealkirjale ning pealkirja põhjustanud sündmusele, helge ja rõõmsates toonides lapsepõlve ja noorusaja mälestuste raamat ühelt väikesest poisist täismeheks kasvanult. Soovitan täitsa lugeda.