Universumi lõpu viimne õhtusöök

5./35. Universumi lõpu restoran

Sari: Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas 2  

Autor: Douglas Adams

Tõlkija: Kati Metsaots

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

240lk./1274lk./8889lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 aprill: kosmos

Kui „Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas“ mulle väga meeldis oma nutika absurdihuumori, tempoka tegevuse ja ootamatute pööretega, siis selle järje lugemine osutus oluliselt keerulisemaks. Võib-olla on süüdi magistritöö kirjutamine, mis ei jätnud just palju ruumi, et aju lõdvaks lasta ja end täielikult maailma sisse elada. Võib-olla oli absurdi seekord lihtsalt rohkem, kui mu väsinud mõistus suutis vastu võtta. Igal juhul ei saanud ma raamatuga seekord kuidagi ühele lainele. Tundsin, et see, mis esimeses osas oli vaimukas ja teravmeelne, muutus siin kohati lihtsalt kaootiliseks. Lugesin raamatut mõnekümneleheküljeliste juppidena, mis ei ole selle stiili puhul kindlasti parim viis. Tegelased hakkasid segi minema, episoodid sulasid üheks kirjuks segapudruks ja loo joon muutus ähmaseks. Ka universumi lõpu restoran ise, milleni siiski jõudsin, jäi ootamatult kiiresti selja taha. Kuid salapärane vastus 42 tuli taaskord mängu ja sain teada isegi seda, millal ja kellega Maa asustati.
Tõenäoliselt ei olnud see lihtsalt õige aeg selle raamatu jaoks. Arvan, et äkki loen selle mingil rahulikumal hetkel uuesti läbi ja siis ühe korraga, sest Adamsi maailmad vajavad täielikku keskendumist ja alistumist nende veidrusele. Seekordne lugemine jäi kahjuks pealiskaudseks ja katkendlikuks, kuid potentsiaal naudinguks on selles raamatus kindlasti olemas. Lihtsalt tuleb seda lugeda õigel ajahetkel õigel lainel olles.

Raudmees jookseb maratoni

1./16. Alastimaratonist Ironmanini. Triatloni ilu

Autor: Janek Oblikas 

Kirjastus: Marathon100 2024

192lk./192lk./4041lk.

Lugemise väljakutse 2025: 6. Raamat, mida tahtsid möödunud aastal lugeda, kuid jäi ajanappusel lugemata

Seda raamatut oli plaan lugeda kohe, kui nägin, et selline raamat on kirjutamisel, aga läks ikka natuke aega, enne kui jõudsin lugemiseni.

See raamat algab sealt, kus eelmine, "Rabajooksust alastimaratonini", lõppes. Alastimaraton on võidetud ning ees ootab uus väljakutse – miks mitte saada raudmeheks? Just sellest teekonnast see raamat räägibki: selle võlust, valust ja ilust.Kõigest, mis sellele teekonnale jäi. Kõigest, mis sellel teekonnal abiks oli. Kõigest, mis seda teekonda takistas. Kõigest, mis ei tapnud ja tegi hoopis tugevamaks.See on lugu inimesest, kellele meeldib jooksmine, sportlik eluviis ja üha uued eesmärgid.

Kes võiksid seda raamatut lugeda? Kõik, kellel on harrastusspordi pisik juba veres – need, kes tunnevad end ära selles loos ning saavad autori kogemustega samastuda või talle vastu vaielda. Need harrastussportlased, kes veel ei ole julgenud endale raudmehe või raudnaise eesmärki seada, kuid mängivad juba triatloni mõttega. Kui keegi saab sellest raamatust inspiratsiooni oma piire nihutada, siis on see oma eesmärgi täitnud. Samuti need, kes igal aastal lubavad, et seekord hakkavad tõsisemalt spordiga tegelema – vähemalt uusaastalubadusena mõneks nädalaks –, võivad sellest raamatust motivatsiooni leida. See on tõestus, et kui üks inimene suudab, ei ole ka teistel põhjust alla anda. Samas tuletab see raamat meelde, et treenida tuleb mõistlikult – et vältida vigastusi ja kogeda rohkem spordi võlu kui valu. Ja siis on veel see viimane grupp – need, kes spordist suure kaarega mööda käivad ning isegi uusaastalubadustes ei julge endale liikumiseesmärke seada. Nemad võivad siit leida kinnitust, et sport ongi kahjulik – sest kui ei tee trenni, pole ju ka spordivigastusi! Tõsi, liikumise kasulikkusest räägitakse küll palju, aga… eks külmkapi ja diivani vahet käimine on ka ju omamoodi liikumine. Kui tervis jupsima hakkab, ehk siis jõuab lõpuks ka välisukseni.

Kuigi see raamat asub raamatukogus spordi ja kehakultuuri riiulis, võiks selle vabalt ka huumoriraamatute sekka sokutada. Siis oleks seal ka ometi üks tõeliselt naljakalt kirja pandud raamat. See on kirjutatud mõnusas, sarkastilises võtmes – musta huumoriga, mis keerab äpardused täiesti üle võlli. Kuidas muidu kõige kergemini äpardustest ja eksimustest üle saada, kui mitte esmalt iseenda üle naerdes? Ja äpardus või eksimus ongi madalam kui muru ja ei sekelda enam ringi hambad irevil. Muidugi, valu ei ole alati see tegelane, kelle üle lihtsalt naerda saab, tema on juba kraadi võrra tugevam tegelane. Teda tuleb vahel tõsisemalt taltsutada. Ja paraku on selles raamatus valust juttu täpselt sama palju kui võlust. Võib-olla kiirgab lugejale see valu veel tugevamini kui võlu. Millegi kogemiseks peab ikka seda pigem ise läbi elama. Valu kogemus on meil kõigil, samas kui spordivõlu kogemust ei pruugi olla. Raamat on väga ausalt ja avameelselt kirjutatud, võib öelda, et autor ei jooksnud pelgalt alasti maratoni, vaid ka kirjutas ennast selle raamatuga alasti. Siin on kirjas nii mõnigi teema, mida enamasti ei soovita üldsuse ette tuua, kuigi ehk peaks, et ümbritsev ühiskond oskaks paremini märgata ja arusaada. 

Kuigi üldjoontes ma teadsin autori raamatus kirjas olevaid lugusid juba varasemalt, siis ikkagi oli väga põnev lugemine ja kui ma olen pigem ikka selline lugeja, keda on raske raamatute juures nutma või naerma ajada, siis naerma ajas see raamat mind ikka vägagi mitmel korral ning suu oli pidevalt muigvel. Seda, et ta raudmees on, teadsin ennegi, aga see raamat näitas, kui kindlad ja samas kui haavatavad need rauad ja mehed tegelikult on.

Pildil olen koos raamatu autoriga oma koduõues, aasta oli siis 1976. 

Printsess Võrukael

16./294. Printsess Võrukaela talveloits

Sari: Printsess Võrukael  

Autor: Elina Hirvonen

Illustreerinud: Mervi Lindman

Tõlkija: Lauri Juursoo

Kirjastus: Elust Enesest 2022

41lk./ 2577lk./50984lk.

 

17./295. Printsess Võrukaela vetsuloits

Sari: Printsess Võrukael  

Autor: Elina Hirvonen

Illustreerinud: Mervi Lindman

Tõlkija: Lauri Juursoo

Kirjastus: Elust Enesest 2022

41lk./2618lk./51025lk.

 

18./296. Printsess Võrukaela tüliloits

Sari: Printsess Võrukael  

Autor: Elina Hirvonen

Illustreerinud: Mervi Lindman

Tõlkija: Lauri Juursoo

Kirjastus: Elust Enesest 2022

41lk./2659lk./51066lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 detsember: Talv ja august: Lasteraamat

Aasta alguses mõtlesin, et teen selle väljakutse kaasa vaid siis, kui õnnestub see läbi teha lasteraamatutega. Õnnestus. Ja seega saan nüüd sellele väljakutsele joone alla tõmmata. Viimase kuu talve raamatuga surusid ennast kaasa ka kaks sama sarja teist osa, milles ei ole talvega seost, seega sokutan need augusti lasteraamatu teemasse. 

Printsess Võrukael on väike tüdruk, kellel on väikevend, ema, isa ja koer. Tüdrukul on erinevad kroonid: kuldne Tähtsate mõtete kroon, kollane Toredate mõtete kroon, roosa Suurte seikluste kroon ja hõbedane Rahumeelsete unistuste kroon. Mitu pärlikeed: merevaigukarva supervõimete jaoks ja valge kee puhuks, kui ei tohi kuidagi nutma hakata, aga samas tahaks. Siis on tal veel vanatädi võlusõrmus ning erinevad võlupulbrid. Nii, et igati korraliku varustusega printsess. 

Esimeses talveloitsus hakkab ema kahe lapsega õue kelgutama minema. Nende, eriti Võrukaela riidesse saamine on sedavõrd raske tegu, et ema annab teada, et ta vihkab talve. Võrukael otsustab siis muuta toa lõunamaa soojaks rannaks, et ema pääseks vihatud talvest.

Teises vetsuloitsu raamatus läheb Võrukael esimest päeva eelkooli. Ta ei tea, kus seal on WC ja ta ei saa ka võimalust küsida, sest kohe hakkab tutvumisring. Ta suudab aga mõelda vaid oma hädale nii ta ütleb, et tema nimi on Piss Võrukael. Järgmine päev saab ta sõbraks teise tüdrukuga ja nad leiavad, et WC haiseb ning nad ei taha sinna kuidagi minna. Võrukael muudab siis WC hästilõhnavaks džungliks. 

Kolmandas raamatus hakkavad ema ja isa järjest rohkem ja rohkem üksteisega tülitsema. Ja põhjuseks ikka see, et kumbki leiab, et teine panustab lastega tegelemisse liiga vähe. Võrukael võtab seda väga südamesse ja arvab, et nad vennaga peavad ära kolima, siis on vanematel piisavalt aega. Kuid enne tuleb ta ideele ehitada musitelk, sest inimesed, kes musitavad ju ometi ei tülitse ja nii saabki lugu lahenduse. 

Kolm toredat väikeste tüdrukute humoorikat raamatukest. Vahva tüdruk suure fantaasiaga eluliste probleemide keskel. Soome lastekirjandus on ikka väga tasemel. 

 

Willa ja tema parimad sõbrad

10./165. Willa ja Auh. Mimi on kadunud

Autor: Jacqueline Harvey

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2023

128lk./2042lk./27543lk.

Lugemise väljakutse 2024: 42. Raamat, mille kaanel on süda

Willa on tüdruk, kaheksa aastat vana. Tal on kolm sõpra. Parim neljajalgne sõber, albiino Iiiri hundikoer Auh, ehk õige nimega Wilfred Connal Tate. Aga kuna üks väike laps ei suuda seda välja öelda, siis sai koerast Auh ja selleks ta jäigi. Parim eakaaslasest sõber on Tae Jin, naabripoiss. Aga veel on Willal parim vanaldane sõber Frank, kes on väga vana ja väga pahur. Aga kuna Willa ei tee sellest välja, siis muutub Frank hulga rõõmsamaks, kui Willa ennast talle külla koos koeraga sätib. Frank nimelt elab Willa kõrvalmajas, mis asub Päikeseloojangu-vaates ehk vanadekülas, külas kus elavad ja toimetavad vaid vanad inimesed, kuid igal on oma elamine. Willa isa aga töötab selles külas ja käib abis neil erinevate tehniliste probleemide korral. Frankil on tuvi Mimi ja ta on kadunud. Willa süüdistab selles ennast, sest ta jättis puuriukse korralikult sulgemata. Willa peab Mimi leidma, enne kui Frank teada saab, ja mõtlema selleks välja kõige loomingulisemaid plaane. Teda aitavad ta parim eakaaslasest sõber Tae ja ta ustav semu, albiino Iiri hundikoer Auh. Lustakas lasteraamat, nagu kaanestki aru võib saada, siis mõeldud pigem ikka tüdrukutele lugemiseks. Austraalia kirjandusega ei ole ma eriti kokku sattunud, aga lasteraamatud on neil küll toredad, nii palju kui olen lugema juhtunud.

Kaks vahvat plikat tegutsevad

 

9./102. Heinakübar ja Viltsuss

Sari: Heinakübar ja Viltsuss #1

Autor: Sinikka Nopola, Tiina Nopola

Tõlkija: Reet Grosberg

Kirjastus: TEA Kirjastus 2006

56lk./1484lk./17425lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 mai: Soome kirjaniku raamat, millest on Soomes tehtud film

Ma olen varasemalt ka Heinakübara ja Viltsussiga tuttav nende lugude kaudu, aga seekord sai kätte võetud siis kõige esimene lugu. Kuidagi on juhtunud nii, et seda ma pole veel lugenud, samas pole see mind ka siiani seganud. Lood on ikka pigem igas raamatus erinevad. Kusjuures nüüd olles lugenud ka esimese osa ära, siis mulle tundub, et see on kõige kesisem, vähem naljakam mu jaoks. Muidu on need mõnusad absurdikad lasteraamatud. Filmi ei ole näinud, aga andmebaas kinnitab, et see on juba 2002 aastast saadik olemas.Filmiplakatil olevad tüdrukud tunduvad väga armsakesed, just sellised, kes oma süütuslikes ja lapselikes naljades tunduvad nii nunnud, et ei saa nendega pahandada ka kui nad midagi kokku keeravad või ära kaovad. Raamatuillustratsioonid mulle ei meeldi, seal nad pigem kutskilised teismelised, kui väikesed tüdrukud. Tehisintellekt joonistas mu kirjelduse järgi ka oma/minu nägemuse tüdrukutest enne kui ma seda filmiplakatit olin näinud. Vahva humoorikas lastesari, soovitan ka suurematele, mitte vaid lastele. Üldse on Soome lastekirjanduses väga palju toredaid humoorikaid lastelikke raamatuid. Nopolate raamatud on üks kindla peale minek, kui tahta mõnusat humoorikat kiiresti loetavat raamatut lugeda.

Lugu, kus ei järgita ohutusnõudeid

 7./54. Risto Räppar ja külmutaja-Elvi

Sari: Risto Räppar #4

Autorid: Sinikka Nopola ja Tiina Nopola

Tõlkija: Kristiina Kass

Kirjastus: Tea 2009

128lk./ 1306lk./9607lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 märts: Soome naine

Selles raamatus tegutsevad kaks kanget Soome naist. Risto Räppari tädi Roosa väänab jala välja. Roosa tunneb muret, kes nüüd Ristole süüa teeb, ja kutsub appi oma sugulase, krapsaka pensionäri Elvi Räppari. Elvi kolib Risto ja Roosa kööki elama ning kavatseb nende juures lõpuks ometi korra majja lüüa. Kuid Elviga toimub midagi salapärast, ta varjab midagi, kas midagi kuritegelikku? Ja kui kaks krapsakat kanget elukogenud naist kokku põrkavad, kui silmapiiril on üks sobilik vaba meesterahvas, siis see kokkupõrge võib ikka sädemeid lüüa. Raamat on hästi humoorikalt kirjutatud, tekkisid kohe silme ette need kaks naist, mees ja kaks last (Risto ning naabritüdruk Nelli). Kuidas kõigest on võimalik valesti aru saada, kuidas panna paika võimureeglid, kuidas võib saada saatuslikuks sügavkülma puudumine, kuidas mittearvestada laste soovidega, kuidas mängida spioone ja kuidas toppida oma nina igale poole, kuhu seda pole vaja. Peaks vist need teised raamatud ka läbi lugema, sest mulle nende kirjanike duo kirjutatud raamatud on üldiselt meeldinud, sellised parajalt humoorikad kõik. 

Krimka, mis väärib huumoripreemiat

3. Part lendab edasi

Sari: Varraku menuk 

Autor: Olav Osolin 

Kirjastus: Varrak 2023

255lk./976lk.

Lugemise väljakutse 2024:  6. Raamatu autor on tuntud eelkõige millegi muu poolest, mitte kirjutamise

Eks sellega nüüd on küll veidi nii ja naa. Ta on küll kirjutanud ka, aga minu jaoks on ta ikka pigem raadio- või telemaastikul  tegutsenud ja ta rääkimine on rohkem tuttav kui tema kirjutiste lugemine. politseiinspektor Pardikese teine lugu ja kui esimene pani rohkem õlgu kehitama, siis seekordne oli kohe selge, et mitte krimiraamat, aga huumoriraamat. Olgu, eks ikka üks mõrv oli ka seal tagaplaanil, aga esiplaanil oli uus kursant ja vaneminspektor Part, nende suhtlus, põlvkondade vaheline koostöö ja erinevus, sarkasm nii mõnegi isiku või olukorra kohta riigis. Parajalt absurdne politsei ja ärimaailma kujutamine. Ma tavaliselt ei kipu raamatut lugedes kõva häälega naerma, aga noh see oli nüüd küll sedavõrd absurdselt naljakas, et ma seda tegin. Kui mul mees luges, siis voodi lausa vappus ta naerust ja pidevalt oli kosta "See ei saa nüüd küll võimalik olla!". Igatahes, kes otsib krimkat, see möödugu sellest raamatust kaugelt, aga kes otsib head absurdse huumori raamatut, see tormaku kohe seda raamatut lugema. Igatahes ma pole pikka aega midagi nii naljakat lugenud. 

Ootamatult Eesti Politsei vaneminspektoriks määratud Samuel Part saab endale uue paarimehe – politseikooli noore nutika praktikandi Kevini. Üheskoos tuleb neil lahti harutada moodsas idufirmas aset leidnud saladuslik mõrv ning selle käigus avastada ka teineteise diametraalselt erinevat maailmavaadet. Lisaks veel koroonaaegne tegevusaeg. 

Tegelikult jäi üks asi lugedes painama, kui palju on Osolini enda mõtteid ühiskonna ja muu kohta sinna Pardi suhu pandud ja mis lihtsalt ülevindi keeratud kirjanduslik osa.

Kassipoeg ja kutsikas tegutsevad taas lugude sarjas

 

10./197. Kuidas mägrapoiss mesilasi üle luges ehk metsalood 

Sari: ...lood #3

Autor: Mihhail Stalnuhhin  

Tõlkija: Helle Tiisväli

Illustreerija: Anna Ring

Kirjastus: Argo Kirjastus 2017

112lk./1658lk./42924lk.

 

11./198. Mutijahi päev ehk õuelood 

Sari: ...lood #2

Autor: Mihhail Stalnuhhin  

Tõlkija: Helle Tiisväli

Illustreerija: Anna Ring

Kirjastus: Argo Kirjastus 2017

104lk./1762lk./43028lk.

 

Lugemise väljakutse: 9. Loomalood

Lugemise väljakutse:  46. Raamat, mille kaanel on jänes või kass

Tegelikult sobivad mõlemad raamatud mõlema teema alla. Kaanel on üks raamatusarja peategelastest - kass ja räägib see kahe loomalapse kassipoja ja kutsika seiklustest ning arusaamadest igapäevaelust, mis neid ümbritseb. Nad elavad oma perenaise ja peremehega maamajas loomarikka metsa ääres ning suhtlevad erinevate metsa- ja koduloomadega. Hästi sellised toredad armsad lood, hästi lastepärased. Kõik loomad on isiksused ja mis peamine, kõik tahavad ikka sõpru omale. 

Metsalugudes kassipoeg ja kutsikas sõbrunevad karupojaga, kes on muidugi üks tõeline memmekas, kuid oskab ometi välja mõelda selliseid tempe, et oi-oi-oi. Veel saavad nad tuttavaks näppajast mägrapoisiga, kelle nina tuleb neil koguni üle värvida; riiukukkedest metsseapõrsastega; kavala, kuid rumalavõitu rebaseplikaga ja paljude teiste loomalastega. Ning nagu ikka, tuleb kassipojal ja kutsikal koos nendega ette igasuguseid põnevaid juhtumisi.

Õuelugudes kassipoeg ja kutsikas on juba veidi suuremaks kasvanud ja targemaks saanud. Õues ringi lipates ja maailma uudistades satuvad nad igasugustesse põnevatesse seiklustesse. Juhtub nii häid kui halbu asju, iga päev toob kaasa uusi avastusi. Vaprad tegelased ei lase liiga teha endale ega oma armsale kodule, isegi mitte kurjal rotil või ülbel kõutsil. 

Sain terve selle sarja kingituseks Argo kirjastuselt eelmisel aastal, suur tänu! Nüüd neli raamatut on loetud ja veel viis ootel. Väga tore lastesõbralik sari, soovitan eelkooliealistele ning algklassilastele. On huumorit, on põnevust, on väga erinevaid loomi, on erinevaid isiksusi ja situatsioone, mis tuleb ka lastemaailmas ette.

Karlsson ja Kolumats - kaks parajalt paksu selli

3./136. Pistol ja kuklid

Autor: Wimberg

Kirjastus: TEA Kirjastus 2016

56lk./400lk./29452lk.

 

4./137.  Lõhkiläinud Kolumats

Autor: Karl August Hindrey

Kirjastus: Eesti Raamat 1979

112lk./512lk./29564lk.

 

Lastekirjanduse väljakutse juuli: ristsõna vastus (lasteluule)

 

Peale ristsõna lahendamist mõtlesin, et kerge teema, neid raamatuid on mul küll. Aga võta näpust. Eelmisel advendiajal sai ju suur lasteraamatute lugemine tehtud ja tundub, et kõik luuleraamatud on otsa saanud. Aga siiski leidsin kaks peaaegu luuleraamatut. Või siiski täiesti luuleraamatut. Oleneb kuidas vaadata. Esimesena Wimbergi laulutekstid muusikalile Karlsson katuselt. Aga mis see laulutekst muu on kui luuletus, eriti kui neid lugeda, mitte laulda. Ja raamatus nooti juures ei ole, seega üldse seda laulda ei andnudki. Muusikali ise näinud ei ole. Lauluteksid olid aga toredad ja lastepärased. Juures oli ka palju pilte etenduselt. Teisena lugesin Eesti lasteraamatute klassikat. Karl August Hindrey Lõhkiläinud Kolumats ja teised piltlood. Lood piltides ja luules oleks nüüd täpsem. Kõik lood selles raamatus on enamvähem sajaaastased, mõned üle saja, mõned kohe saja aastaseks saavad. Kõik õpetlikud lood lastele ilma otsese moraali ligemiseta, tihti huumoriga kirjutatud ja joonistatud. Minu arust sobiksid nii mõnedki lood ka tänapäevastele lastele manitsuseks. Eriti oluline on seal loomade hästi kohtlemise teema. Vahvad raamatud mõlemad ja veidi lõbusust vihmasesse pühapäeva.

Tõepärane lugu sündmusest, millest lauldakse romanssides, on nüüd kirja pandud nii, nagu kõik juhtus

 4./114. Kolmnurkkübar

Sari: Klassikalised lood

Autor: Pedro Antonio de Alarcon

Tõlkija: Ruth Lias

Kirjastus: Eesti Raamat 2001

144lk./730lk./24766lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse juuni: tõlkinud Ruth Lias

19. sajandi hispaania proosa populaarseima autori Pedro Antonio de Alarconi (1833-1891) ülemaailmselt tuntud lühiromaani aluseks on rahvajutt solvatud abielumehest, kes maksab kätte samas vääringus. 

Lugemise ajal tuli kogu aeg ette, et see lugu oleks üks hea (suve)näidend. Peale lugemist leidsingi lisast, et selle alusel on loodud koomiline ooper, ballett, ooper-farss ja film. Lugu oli lõbus oma keerdkäikude ja tegelaste arusaamade ning arusaamatusega. Nagu tolleaegsetes lugudes ikka, nii oli ka selles oma õpetustera sees, mitte ainult lõbus jutuke. Lugemine kiire ja ladus ning raamat sedavõrd lühike, et sai lugeda ühe hingetõmbega, seda vahepeal käest panemata. Taas raamat, mis väga meeldis, aga mida ma poleks kunagi ilma väljakutseta kätte võtnud. Ja väljakutsesse sattus ka pooleldi juhuslikult, sest algselt plaanisin lugeda hoopis mingit teist sobivat raamatut, kuid toda polnud hetkel raamatukogust võtta, tegin siis asenduse ja üldse ei kahetse. Mulle väga meeldis, soovitan.

Lasteraamatuid lugeda on lust ja lõbu

 2./112. Kade lehm ja tige lumehang

Autor: Markus Saksatamm

Illustreerija: Katrin Ehrlich

Kirjastaja: Tallinna Keskraamatukogu 2020

70lk./410lk./24446lk.

 

3./113. Kuidas vanaemad lõhki lähevad ehk igaltpooltlood 

Sari: ...lood #9

Autor: Mihhail Stalnuhhin  

Tõlkija: Andres Adamson

Illustreerija: Anna Ring

Kirjastus: Argo Kirjastus 2021

176lk./586lk./24622lk.

Lastekirjanduse väljakutse juuni: Ristsõna vastus (Lust ja lõbu)

Lasteraamatuid on ikka üsna raske teemasse valida, ikka kipub olema valikus rohkem kui üks raamat, mille hulgast ei oska kuidagi valida ja seega taas kaks raamatut siia. 

Kade lehm ja tige lumehang sisaldab erinevaid luuletusi ja lühijutte. Lood ise on sõnamängulised, togides ja surkides eesti keelt siit poolt ja sealt poolt ja vaadates, mida kõike võib nendest sõnadest, sünonüümidest ja kõnekäändudest välja võluda. Lõbu ja lusti on nii väikesel kui suuremal lugejal ja tundub, et seda oli küllaga ka autoril, kes neid luuletusi ja tekste välja mõtles, vähemalt raamatust õhkub kirjutamise lõbu, mitte vaevapisarate läbi kokkupingutatut. Lõbus raamat ja soovitan nii lastele kui suurete.

Kuidas vanaemad lõhki lähevad... on autori üheksas sarjas ilmunud raamat, mis räägib kutsika ja kassikese seiklustest ning nende arusaamisest inimeste maailmas. Raamatud tutvustavad loomi ning nende tegevusi, vahel ikka paraja kiiksuga ning ka inimeste maailma tegemisi näevad loomakesed kõverpeeglis sageli. Raamatud on kerge huumoriga, kohati ka musta huumoriga, kergete käänakutega, kergelt absurdikad. Üpris mõnus lugemine. Ja sarja ei pea järjest lugema, saab täiesti aru, kui lugeda ka mõnda raamatut üksikult. Peategelased on toredad sellid, kes oskavad sattuda erinevatesse olukordadess, vahel oma uudishimu või tarkuse tõttu, vahel inimeste tegevuse sunnil. Nad lustivad seal täiega nii, et lugejal on lõbus lugeda. Täiesti soovitan seda sarja lastele ettelugeda, aga sobib ka suurematel inimestel lugeda kui otsivad midagi kergemat ja lahedamat. 

Üks igati vahva lasteraamat

22./106. Väravavaht ja meri 

Autor Maria Parr  

Tõlkinud Riina Hanso 

Kirjastus Eesti Raamat 2018

224lk./4788lk./23128lk.

Eesti Raamatu väljakutse mai: meri

Uue jalgpallitreeneri saabumine toob kaheteistkümneaastase Lena Lidi väravavahikarjääri kohale mustad pilved. Naabermaja Trille mõtiskleb, kuidas avaldada muljet nende klassi uuele tüdrukule. Vanaisa aga jahib merel kõigi aegade suurimat kalapurakat ega muretse põrmugi selle pärast, et hakkab juba vanaks jääma. Ühe aastaringi jooksul tuleb Lenal, Trillel ja vanaisal võidelda nii iseenda kui ka mässavate loodusjõududega. Nende mereäärsest kodukülast Prõmaka-Mathildest saab nüüd karmimate seikluste, suurte tunnete ja tõeliste draamade tander. Sest mis Lenal ja Trillel üle jääb, kui nende ehitatud parved lähevad põhja, meri uhub pudelposti koduranda, ja keegi ei hooli sellest, mida nad päriselt kõige paremini teha oskavad? 

Hästi tore lasteraamat. Tegelased on sümpaatsed, lapselikud. Ei ole ainult head ja ainult pahad lapsed, igas on erinevaid külgi nii, et tekib tunne päris inimestest ja lastest raamatut lugedes, mitte väljamõeldud tegelastest, kellega kirjanik pole elus kokku puutunud. Kaasahaarav, et mida nad nüüd järgmisena välja mõtlevad, kuidas olukorra lahendavad, mis edasi saab. Põnevust, suhtedraamat, huumorit - kõike jagub sellesse raamatusse. Ja muidugi on meri üks oluline komponent, sest elavad nad ju mere ääres ja meri on igapäevane kaaslane nii rahulikus kui mässavas olekus. Olen autori kohta kuulnud vaid kiidusõnu, aga siiani pole olnud juhust tema raamatuid lugeda, nüüd tekkis küll tahtmine veel mõned ta raamatud läbi lugeda. Vahva lugemine oli.   

Tohuvabohu Heinakübara, Viltsussi ja vaariga

1./85. Tohuvabohu

Autor: Kadri Hinrikus

Illustreerinud: Anne Pikkov

Kirjastus: Tallinna Keskraamatukogu 2019

48lk./48lk./18388lk.

2./86. Heinakübar, Viltsuss ja vaar

Sari: Heinakübar ja Viltsuss #3

Autorid: Sinikka Nopola, Tiina Nopola

Tõlkija: Reet Grosberg

Illustreerinud: Karel Korp

Kirjastus: TEA Kirjastus 2007

72lk./120lk./18460lk.

Lastekirjanduse väljakutse mai: Ristsõna vastus (Naera herneks)

Kui hakkasin oma lugemata lasteraamatute hulgas vaatama, mis võiks naerma neist ajada, siis jäi sõelale kaks raamatut. Kuna ei osanud valida, siis läksin lihtsamat teed ja lugesin mõlemad läbi. Kiired, kerged lugemised mõlemad. Tohuvabohu päris naerma ei ajanud kuigi naljakaid kohti oli küll seal. Heinakübara, Viltsussi ja vaari lugu oli aga tõesti piisavalt totakas, et naerma ajada. Seal on kõik tegelased ääretult karikatuursed ja lõbusad. Heinakübar ja Viltsuss on tüdrukud, õed. Neil on veel väikevend Poiss, keda jagub kõikjale, üks parajalt aktiivne marakratt. Neile saabub lisaks külla veel vaar - isaisa, kes suudab sinna peresse veel segadust juurde tekitada. Niivõrd lõbus lugemine oli, et plaan on ka teised osad läbi lugeda. Mulle tundub, et Soome lastekirjandusest võib tõeliselt lõbusaid raamatuid ikka leida. Eestlaste Tohuvabohu saabub kui ühel kenal hommikul valitseb maailmas segadus ja kõik teevad seda, mida tahavad. Täiskasvanud mängivad liivakastis ja lapsed on hakanud tööle. Kuidas kulgeb Johani päev kui ta ema on otsustanud olla kuninganna ja isa meremees (aga tal läheb vähimagi õõtsumisega kalda ääreski süda pahaks), õpetaja kass, klassiõde pidada restorani, koolikaaslased olla arstid ja tuletõrjujad. Kuidas möödub päev selle segaduse keskel kui jääda selleks, kes sa oled tegelikult, üks väike koolipoiss. Lastele kindlasti lõbusam lugemine, neil parem fantaasia.

Üks rutiinne vanapoiss ja emad või tädid

pildid: pixabay, kollaaž Daire

 

 9. Rännud tädiga 

Autor: Graham Greene

Tõlkija: Mihkel Loodus 

Kirjastus: Olion 1995

272lk./1946lk.

Lugemise väljakutse: 51.  Kus joonlaud on? Pealkiri on täitsa viltu! 

Graham Greene (2. oktoober 1904 – 3. aprill 1991) oli inglise kirjanduskriitik, romaani- ja näitekirjanik. Rännud tädiga ilmus esmakordselt 1969 ja kirjanik väitis, et see raamat on ainuke teos, mille ta on kirja pannud oma lõbuks. 

Pikki aastaid kohusetundlikult pangas töötanud tagasihoidlik vanapoiss Henry Pulling kasvatab Londoni äärelinnas jorjeneid. Selle tavakodaniku ontliku ja rutiinse elu paiskab segi tema seitsmekümnendais aastais tädi Augusta, kes teda endaga kaasa rändama kutsub. Oma rännakutel puutub Henry koos tädiga kokku üsna hämara seltskonnaga – prostituutide, sõjakurjategijate, salakaubitsejate, CIA agentidega. 

Kui vahel öeldakse, et hääl ja pilt ei lähe kokku, siis minu jaoks siin raamatus ei läinud kirjeldus ja vanus kohe kuidagi kokku. Olgu küll raamat kirjutatud üle 50 aasta tagasi, siis ikkagi. Henry saadeti pensionile enne 50ndat eluaastat ja ta ei otsinud endale uut töökohta? Pensionile saadeti, sest see pangakontor, mille juhataja ta oli, likvideeriti. Üks 50ndates mees, olgugi, et vanapoiss, lihtsalt koperdab kodus ringi ning kasvatab jorjeneid aias? Täiesti terve elujõus mees?Pigem oli kirjelduse järgi vanuseks nii 70ndate ringi, aga siis ei oleks enam ema ja tädi vanused sobinud, nad oleks liiga vanad olnud. 

Raamat koosneb kahest osast ja ma ütleks, et selle teise osa oleks võinud kirjutamata jätta pigem. Esimene osa oli peaaegu lõpuni väga muhe lugu, vägagi filmilik tundus. Selline Briti huumor. Aga siis läks minu jaokslugu lappama juba ja teine osa ei istunud mulle enam. Tundus nagu oleks väga kunstlikult üritatud nalja teha ja naljakat lugu kirja panna, kus aga iseenesest mina nalja ei näinud, pigem traagikat rohk em. Liiga üle võlli oli keeratud see lugu. 

Lugu sellest, kuidas pidevas rutiinis ja korralikkuses elanud mees satub kokku maailmaga, kus rutiinil ja korralikkusel ei ole mingit sõnaõigust, kus üks hetk ei tea, mida järgmine tuua võib. Lisaks tädi pajatused oma pikast ja väga kirjust elust ning armuseiklustest. Kohtumised väga erinevate inimestega, kellest keegi ei saa väita, et ta elu on täis rutiini või korralikkust. Muutumine ajas ja oma väärtuste ümberhindamine, kui raske on seda teha ühel rutiinis elanud vanapoisil.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et lugeda kõlbas, aga ei midagi erilist siiski, kuigi pool raamatut andis lootust, et on.

Teatri- ja filmitegemisest läbi must huumori

 

4./125. Kuidas sünnib näitemäng. Kuidas tehakse filmi

Sari: Loomingu Raamatukogu #45-46/1981

Autor: Karel Čapek

Tõlkija: Lembit Remmelgas

Kirjastus: Perioodika 1981

112lk./816lk./25296lk./

Loomingu Raamatukogu väljakutse oktoober: Illustreeritud raamat

Kui lugesin teemat, siis esimene mõte oli, et LR ja illustreeritud? Need ju kõik puha tekstiraamatud seal... Võtsin siis oma Loomingu Raamatukogude pundi (umbes 20 raamatut seal) riiulist ja hakkasin lappama... kohe ühena esimestest sattus see raamat näppu, hiljem selgus, et lausa 4 raamatut minu lugemise ootel pundis olid illustreeritud. Vahel võib mälu ikka petta, ei olegi seal vaid tekstipõhised raamatud.

Kes sellest raamatust tõsist õpetust läheb otsima, peab peituma. Aga kuna ma olen Čapekit ka varem lugenud, siis see, mida eeldasin, oli täpselt seal olemas. Mõnus sarkastiline huumor. Räägib lahti täpselt nii teatri kui filmitegemise kulissitagused, keerates kohati üle vindi. Aga muidu ei oleks seda üldse huvitav lugeda. Eks asjaosalised oska seda ehk täpsemalt kirjeldada, kui täpselt seal kirjas on. Ise ei ole kumbagi teinud, ei teatrit ega filmi ja kirjutanud kumbagi ka ei ole. Aga lugeda soovitan küll ja pigem neil, kelle huumorimeel kaldub sinna musta huumori poole rohkem.