Nüüdseks juba ajalooks saanud lood Eestist

23./70. Ajaloo lood. Värvikaid juhtumeid elust Eestis

Koostaja: Marko Kadanik

Kirjastus: Hea Lugu 2022

238lk./4059lk./12360lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #6 (ajalugu)

Selle raamatu kaante vahele on kogutud erinevad lood ajaloost 20.sajandil. Teemad on seinast seina. Oli selliseid, millest olin kuulnud, kuid palju oli minu jaoks ka tundmatut. Oli nii isikulugusid kui  erinevaid juhtumeid. Isikutest olid vaatluse all Kivilombi Ints, Felix Moor, Madeleine Wanderer ja Otto Tief, tema küll juba laibana. Juttu on Hispaania gripist, Merivälja ufost, zeppeliini lennust Tallinnas, põrgumasinatest Tartus, Poola võõrtöölistest Esimese Vabariigi ajal, Kopli liinidest ja kosmonautide einetest. Samuti vaadeldi punaarmee vägitegusid, miilitsauurija tööpäevi, salapiirituse vedu, seisuseid Eestis, koolimajade põletamist ja nõukogude ajal loomade raudteevedusid naabervabariikidesse. Lood olid mõnusad lugeda, kirjutataudki tavainimesele, mitte kuivade ajalooliste faktidena. Mulle täitsa meeldib, et seekord raamatuid otsides just see raamat ka näppu sattus. Oli põnev ja mõnus lugemine.

Sõna on mõrvaks või mõrv on sõnaks?

22./69. Sõna on mõrv

Sari:  Hawthorne & Horowitz #1

Autor: Anthony Horowitz

Tõlkija: Sash Veelma

Kirjastus: Tänapäev 2023

392lk./ 3821lk./12122lk.

 

Lugemise väljakutse 2024:  Üllatusteema: Raamat, mis on kirjutatud mõnest reaalselt olemas olnud/olevast kirjanikust

Endalegi üllatuseks lugedes avastasin, et kõige paremini sobib hetkel see raamat just siia teemasse. See raamat on kirjutatud reaalselt olemasolevast kirjanikust - Anthony Horowitzist. Ja juba vanasõna ütleb, et kes siis ikka koera saba kergitab kui mitte koer ise ja seega kirjutab temast ei keegi muu, kui ta ise. Ta ei ole vaid ennast kirjutanud selle raamatu üheks peategelaseks, minajutustajaks, vaid on siia sissepõiminud ka enda reaalset elu ja varasemaid teoseid. Hea nipp, kuidas oma varasematele teostele reklaami teha. Igatahes oli siin seda reaalset Anthony Horowitzi piisavalt siia väljakutse punkti alla pistmiseks. 

Tegu siis esimese raamatuga Hawthorne & Horowitz sarjast. Väga nutikas, aga keerulise loomuga detektiiv Daniel Hawthorne, endine politseiuurija, kes sai politseist kinga, aga sellegi poolest kutsutakse sageli lahendama keerulisi kuritegusid. Nüüd tuleb ta ideele lisaks lasta enda tegemised kajastada ka raamatus ning valib kirjanikuks ja oma abiliseks välja Horowitzi, kellega on telesarja juures koostööd teinud olles talle konsultandiks. Vastu tahtmist asjasse tõmmatud kirjanik Horowitz leiab end üsna ruttu keset lugu, mille üle tal puudub vähimgi kontroll. Hawthorne on üleolev, tujukas ja ärritav, aga iga kord, kui autor otsustab asjast loobuda, toimub mõni paljudest üllatavatest pööretest, ja uudishimu ei lase tal selga keerata. Horowitz jätkab moodsa aja Watsoni rollis, saades asjadest muidugi aru natuke hiljem kui peaks ja mitmel korral ikka valesti. Kuna sari jätkub, siis on arusaadav, et lõpuks laabub kõik hästi, pätid püütakse kinni, peategelased jäävad ellu ja lõplikult riidu ei lähe. Hawthorne on ja jääb üsna salapäraseks tegelaseks, aga sellised pahad poisid uurijatena sageli lugejatele ju peale lähevad. Eks neid sarju ole teisigi, kus uurijad on isepäised seltsimatud kohati jobud tegelased, samal ajal küllaltki geniaalsed asju märkama. Kuna Horowitz kirjutas varasemalt Siidimaja, Sherlock Holmsi uue romaani ja seda on korduvalt mainitud ka käesolevas raamatus, siis arvata võib, et kirjanik sai Holmesi lugudest inspiratsiooni, kuid tahtis asjad tuua tänapäeva ja käia ringi veidi vabamalt, kui ta oleks saanud jätkates Sherlocki lugudega. Hawthornel on mitmed sarnasused Sherlockiga, eelkõige oskab ta näha väga pisikesi detaile ning neist lugeda välja teisi üllatavaid lugusid. 

Sarja esimeses raamatus läheb kuulsa näitleja ema matusebüroosse ja korraldab ära seal enda matused. Kuus tundi hiljem ta tapetakse. Kas tegu oli kokkusattumusega või kõik on lavastatud? Hawthorne  ja Horowitz hakkavad asja uurima ning minevikust tuleb välja nii mõnigi luukere. Kohati mõnusat sarkastilisemat huumorit lisaks keerdkäikudele. Minu jaoks oli veidi vähe põnevust, aga loodan, et järgmised osad lähevad paremaks. Kohati jäi veidi venima, oleks võinud tempokam olla, aga üldjoontes loetav ja pole väga verine. Mina igatahes täitsa soovitan, eriti kellele Holmsi laadsed krimid meeldivad.

Mis siis, kui saaksid eluhetke parandada ja seda uuesti teha?

21./68. Kellassepp

Autor: Anna Erishkigal

Tõlkija: ?

Kirjastus: Seraphim Press 2017

59lk./3429lk./11730lk.

Veel üks Everandist leitud eesti keelne e-raamat. Tõlkija nime ei ole antud ja tõlkes oli ikka üpris palju grammatilisi vigu, seega tundub, et tegemist automaattõlkega. Goodreadsist leidsin, et seda on tõlgitud paljudesse keeltesse. 

Tegemist ulmejutuga. Maria O’Connore’il on palju suuremaid probleeme kui see fakt, et tema kell seiskus kell 3:57. Kui ta viib oma kella lahke parandaja juurde, siis ootamatult selgub, et ta sai kummalise auhinna – võimaluse taaselada ühe tunni oma elust. Aga see tund peab olema täpselt valitud, et ta ei kohtuks endaga minevikus. Kas Marial õnnestub parandada minevikus viga, mida ta hetkel kõige enam kahetseb? Põhjamaade rahvad uskusid, et vajadus, mitte saatus, vormib tulevikku ning  aeg ei ole muutmatu vaid on mõnikord muudetav maagia või tahtejõu abil.  Nad uskusid, et saatust valitsevad kolm Jotun’it (hiiglannat), kes  juhtisid jumalate ja inimeste saatust. Kas nad annavad Mariale võimaluse? 

Raamatu idee oli hea, teostuselt jättis minu jaoks veidi kaheldavaks, samas see oli ka hästi lühike lugu ja originaalis ehk siiski parem kui tõlkes. Idee eest hinne viis, teostuse eest kolm. Aga mulle meeldib, et üritatakse ka ikka eesti keelde panna neid lugusid, anda ka eestlastele võimalust e-raamatutena tutvuda erinevate lugudega. Et eesti keel on ka teiste suuremate keelte seas olemas.

Pisikesed raamatud, kus on palju vaadata

18./65. Tänan, Tontu!

Autor: Bromley Switzer ja Virve Aljas-Switzer

Illustraator: Robert Askew

Tõlkija: Ene Timmusk

Kirjastus: East York Press 2020

26lk./3304lk./11605lk.

19./66. Vahetevahel

Autor: Virve Aljas-Switzer

Illustraator: Christine Walker

Tõlkija: Ene Timmusk

Kirjastus: East York Press 2020

32lk./3336lk./11637lk.

 

20./67. Plekist konservikarbid ja nöörid

Autor: Virve Aljas-Switzer

Illustraator: Dharmali Patel

Tõlkija: Ene Timmusk

Kirjastus: East York Press 2020

34lk./3370lk./11671lk.

 

Kui otsisin ühte koolis vaja minevat raamatut e-raamatuna, siis leidsin tasuta võimaluse seda lugeda ainult sellisest kohast nagu Everand. Nimelt sai sinna teha kuuajase tasuta proovikonto. Kui ma oma inglise keelse raamatu loetud sain ja uudistasin, mida seal veel võiks saada kiiresti lugeda enne, kui tasuta periood lõppeb, siis märksõnaga eesti tulid ka mõned raamatud välja. Enamus küll inglise keelsed tutvustused, ajaloolised või keeleõpe, aga leidsin ka mõned eesti keelsed raamatud. Kolm pisikest raamatukest Virve Aljas-Switzerilt jäid kohe silma. Uurisin, kes ta siis on. Tegemist väliseestlasega Kanadast. Ta on õppinud kommunikatsiooni disaini ja on East York Press kirjastuse üks asutajaid. Raamatukesed on teksti poolest kesisemad, kuid see eest hästi palju ilusaid pilte. Minu lemmikuks sai Vahetevahel. Ma ütleks, et see on pigem suurtele mõtisklemiseks üliilusate piltidega. Vahel võib pisike raamat pakkuda suurt elamust. Kõik kolm raamatut olid toredad.  

Tontu tahaks kõigest hingest abiks olla. Isegi kui ta alati ei saa hakkama sellega, mida tahaks teha, on ta südamega asja juures. Tontu on muhe koerapoiss. Ta pole alati Tontu, teistes keeltes on ta Frank või Marcel... heal poisil ikka mitu nime. 

Vahetevahel on mõeldud kõigile, kes igatsevad oma lähedaste järele. Kui mäletada neid, kes on kaugel, ei lahku nad tegelikult kunagi meie juurest.

Plekist konservikarbid ja nöörid on lugu kahest lapsest, kes elavad kõrvalmajades ja peavad omavahel nööri otsas olevate konservikarpidega sidet. Ühel päeval aga sõidab ühe lapse pere ära elama teisele poole maakera... 

 

Noorte krimi

17./64.  Külmunud kaunitar

Autor: Lexa Hillyer

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

349lk./3278lk./11579lk.

Polegi ammu ühtegi noortekat lugenud. Vahel on nii, et mõni raamat kohe sokutab ennast näppude vahele ja jõuab täiesti plaanide väliselt lugemisse. Selle raamatuga läks just nii. Ma loen küll aeg ajalt ka noortekaid, kuid otsene sihtrühm ma pole juba ammu. Kuidagi see kaanepilt pani raamatut kätte võtma ja kuna tagakaanel lubati noorte krimi, siis see krimi sõna otsustas selle, et see raamat jäi raamatukogus näppude külge. 

Selle raamatu peategelasteks on kolm õde 15, 16 ja 17. Kõik erinevad oma iseloomult. Vanim õde on korraliku õpilase musternäide ja siis ühel päeval leitakse ta surnuks külmununa. Mis juhtus, kes on süüdi? Vahi alla võetakse naabripoiss, kes on neile nagu vend. Keskmine õde ei usu, et poiss süüdi on ning hakkab omal käel uurima õe surma. Raamatus selgub ka noorema õe lugu. Nagu noorteka puhul ikka on märksõnadeks armumine, kool, narkootikumid, alkohol, peod, suhted vanemate, sõprade ja teiste noortega, saladused, tunded, õiged ja valed otsused. 

Usun, et see raamat on huvitavam õiges vanuseklassis olijale, kes suudab paljude nende asjaoludega samastuda, minul pole paljude seal puudutatud teemadega olnud ka oma nooruses puutepunkte, kuna ajastu oli siis teistsugune kui tänapäeval. Võib olla oli tahetud siia mahutada natuke liiga palju erinevaid probleeme noortemaailmast, see ei võimaldanud minna mitme probleemiga veidi rohkem süvitsi, et arusaada põhjuseid. Kuid üldiselt loetav. Pigem ikka selline noortepsühholoogia ja probleemid, mitte otseselt krimi. Põnevust oli vähe, küllaltki emotsioonitu minu jaoks, võib olla noortele mitte.

Kuidas kolme minutiga rääkida lihtsalt keerulistest asjadest

15./62.  Teadus kolme minutiga: 2015-2016

Sari: Elav teadus 

Koostaja: Ebe Pilt

Kirjastus: Argo 2017

208lk./ 2689lk./10990lk.

 

16./63. Teadus kolme minutiga: 2017-2019

Sari: Elav teadus 

Koostaja: Ebe Pilt

Kirjastus: Argo 2019

239lk./ 2928lk./11229lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #4 ja 5 (teadus)

 

Väljakutse selgitada oma aastate pikkust tööd ja keerulisi asju teaduses võhikutele kolme minutiga. Mõned said paremini, mõned kehvemini hakkama. Oli nii väga huvitavaid kui igavamaid kolmi minuteid. Eks see olenes kindlasti ka kui keerulise ja tavainimesele arusaamatu asjaga üldse tegeleti. Kuigi raamatus oli võimalik ka lisaks vaadata, siis mina piirdusin vaid lugemisega, kuna ma eelistan alati asjadest lugeda neist kuulamise asemel. Mul lihtsalt on otsetee aju sellesse osasse, mis asjadest asu saab ja mällu talletab ainult silmadest. Kõrvade kaudu on millegipärast selline vastasasuvast kõrvast teabe välja lekkimine ja õigesse kohta mitte talletumine. Millegipärast ühte asja vaadates-kuulates hakkab mul sageli lihtsalt igav või tekib tahtmine midagi muud ka kõrvale teha, aga sama asja lugemisel seda kunagi ei juhtu. 

Raamatud olid huvitavad ja oli mitmeidki põnevaid asju, millest ma midagi ei teadnud. Esimene raamat köitis kuidagi enam, kas oli asi minu jaoks uudsuses või olidki teemad seal mulle rohkem sobivamad. Või siis see, mis minu jaoks oli selles raamatus võib olla isegi kõige köitvam, õpetus, kuidas kolme minutiga hakkama saada, kuidas mitte minna üle aja ja kuidas lihvida oma esinemisoskust. Sest koolis kui on antud ajapiirang 5 minutit igale esitlusele võib kindel olla, et esimesed räägivad oma veerand tundi jutti kui neid ei katkestata ja ka edaspidi saavad vaid mõned üksikud viie minetilise ajapiiranguga hakkama. Juba slaidiesitlused on tavaliselt sellised, mida ei ole isegi lugedes võimalik selle ajaga toime tulla. Probleemiks ongi see, et inimesed ei oska kontsentreerida seda, mida nad tahavad öelda, räägivad laialivalguvalt, pole piisavalt ettevalmistunud, läbi rääkinud oma teksti. Avalik esinemine on keeruline ja seal peab sedavõrd paljude asjadega arvestama. Selles osas olid need teadlasehakatised tublid, et suutsid oma kolme minutiga rääkida oma aastate pikkusest tööst, tuua välja just oluliseima ja seda nii, et tavainimene, kes valdkonnast midagi ei tea, ka sellest aru saab. Sest sageli ei saa tänapäeval enam isegi teine sama valdkonna teadlane põhjalikult aru, millega teine teadlane tegeleb, sedavõrd spetsiifiliseks on kõik muuutunud. Raamatud olid head ja kel vähegi huvi teada saada, millega üldse Eesti teadlased tegelevad, siis tasub kindlasti lugeda. 

 

 

 

 

Eestimaa ja Liivimaa maarahvast 17.-19. sajandil

14./61. Eesti talurahvas XVII-XIX sajandil. Uurimusi Läänemeremaade ajaloost V

Sari: Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised #784

Autorid: Herbert Ligi, Ülle Liitoja, Aadu Must, Tiit Rosenberg, Jüri Linnus

Kirjastaja: Tartu Riiklik Ülikool 1987

110lk./2481lk./10782lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #3 (ajalugu)

Kui teaduse alla oli mul kohe raamat teada, mida võtta ja lugeda, siis ajaloo raamatuid hakkasin otsima märksõnadega ajalugu ja artiklid. Ja tulemusena leidsin viis raamatut, mida pealkirja/tutvustuse järgi tekkis tahtmine lugeda. Selles osas teeb see väljakutse lausa karuteeneid - alguses pole midagi ja siis ühe otsimise asemel leiad terve virna ning jälle nihkuvad juba raamatukapil olevad jutukad muudkui sujuvalt edasi ja peab neid korduvalt raamatukogus pikendama. Aga jah, viimaste aastatega on tänu selle kirjastuse väljakutsetele mul tekkinud sõltuvus teaduslikematest raamatutest, on need siis ajaloost või mõnest muust valdkonnast. Samas muidugi kunagi ammustel aegadel peale kooli lõppu oli ju sooviks üldse Tartu Ülikooli ajalugu õppima minna, kuhu ma küll ei jõudnudki. 

Kuna selles väljaandes oli tegemist teaduslike artiklitega, siis oli raamat veidi kuivavõitu ja väga palju numbrilisi andmeid täis, eriti esimesed Ligi artiklid Lõuna-Eesti demograafilisest arengust 1711-1819. Katk oli just Eestimaal möllanud ja väga palju elanikkonnast surnud. Statistikast ning selle vahelt õnnestus väljalugeda mõned mõtted, millele pole varem mõelnud. Peale katkuaja lõppu väga suuresti suurenes pulmade arv ja seal olid nii peigmehed kui pruudid enamasti lese seisuses - ellujäänutel tuli edasi minna eluga. Ja järgmised aastad olid erakordse iibe aastad - väga suures osas sünde ja peaaegu olematud surmad - sest nõrgemad oli juba katk kõik viinud. Edaspidi pulmade-sündide ja surmade arv sõltus väga tugevasti ikaldustest ja epideemiatest. Pulmi peeti enamasti aasta viimastel kuudel, kui saak oli salve saanud ja kui see oli kehv, siis lükati pulmad edasi. Kui aga oli hea aasta ning pulmi peeti palju, siis järgmisel aastal kasvas kohe ka suuresti sündide arv. Ikaldused tõid samas kaasa järgmisel aastal surevuse kasvu, kuigi otseselt nälga surnute arvud olid väikesed, pigem võttis ikka mingi nakkushaigus nõrgenenud organismiga inimesi. Minu jaoks väga üllatav oli laste suremuse arv, teadsin küll, et lapsi suri palju, eriti kui mingi epideemia oli, aga, et pidevalt oli lapsi surnutest 75-85%! Teisetes artiklites vaadeldi hingeloendite usaldusväärsust, võrreldi erinevaid sünni-, abielu- ja surmameetrikaid nende loenditega, vaadeldi andmete klappimist ja mitteklappimist. Uuriti, millised mõisateenijad ja maakäsitöölised üldse olid sel ajal Eestimaal ja selgitati ka kuidas ja kust just sellised andmed on tulnud. Üldkokkuvõttes oli üpris huvitav lugemine. Ja mis veel oli huvitav, artiklite refereeringud lisaks eesti keelele olid muidugi vene keeles (nõukaajal ikkagi ilmunud), aga ka saksa keeles, mitte inglise, nagu tänapäeval kombeks. Lugeda soovitan siiski vaid tõsisel ajaloohuvilisel või kellel peaks olema vaja õpingutes selle valdkonna kohta materjali. Tuli meelde, et sai alles üsna hiljuti tööl otsitud ühele kooliõpilasele referaadi jaoks infot väljaannetest, kus on kajastatud millised mõisatöölised Eesti mõisates üldse olid tegevad.
 

Andersen kirjutas ka muud peale muinasjuttude

13./60. Piltideta pildiraamat. Kuulsa Daani kirjaniku Andersen'i kuujutud

Autor: Hans Christian Andersen

Tõlkija: Hermann Namsing

Kirjastus: J.Reevitsa kulu 1900

63lk./2371lk./10672lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 märts: Selle raamatu pealkiri on raamatu kaanele kirjutatud väikestes kirjatähtedes. 

See oli hetkel kõige vanem lugemata raamat minu riiulis. Miks selline imelik pealkiri sel raamatul? Seal tõesti ei ole üldse pilte kui tagakaane väikest Amorit mitte arvestada. Raamat koosneb 33st pisikesest jutukesest, pildikesest kuu silmade läbi erinevatest kohtadest ja elusituatsioonidest üle maailma, mille siis algaja kirjanik oma katusekambris kuu jutustamise alusel paberile paneb. Kui me oleme Anderseni harjunud lugema ikka muinasjuttude kirjutajana, siis selles raamatukeses on vaid realistlikud pildid tolleaegsest elust. Kindlasti ei ole see lasteraamat, vaid ikka täiskasvanutele kirjutatud. Või siis ei ole tänapäeva lasteraamat, omal ajal vist kirjutati selliseid lugusid tõesti ka lastele. Rohkem on selliseid raskeid, rõhuvaid jutukesi, kellegi surmast või vaesusest, olustikulisi reaalseid lugusid. Üks mällu sügavama jälje jätnutest jutuke memmest, keda ootas ees tema elu kõige pikem reis - kirstus surnuaeda. Eelmise sajandi alguse raamatud olid sageli mitte otsesed tõlked, vaid tõlkijate enda ümberjutustused loetust, seega pole kindel kui palju selles raamatus originaali sõnastust järgi on jäänud. Aga lugeda oli kerge, sageli on nii vanade raamatute kirjakeel palju erinev tänapäeva kirjakeelest, kuid selles oli vaid mõned üksikud suured erandid. Näiteks järgarvud kahekümnest alates: kakskümnesesimene ja kolmaskümneskolmas. Muidu tore raamatuke, aga teist korda küll rohkem ei loeks. 

Tõlkija Hermann Namsingi kohta leidsin sellise tutvustuse: Hermann Namsing Sakala artikkel

Digikultuurist nii ja naapidi

12./59. Eesti digikultuuri manifest

Sari: Bibliotheca mediorum et communicationis 

Autorid: Maria Hansar, Hilkka Hiiop, Indrek Ibrus, Madis Järvekülg, Veronika Kalmus, Rainer Kattel, Mare Koit, Oliver Laas, Mari-Liis Madisson, Merle Maigre, Anu Masso, Maarja Ojamaa, Pille Pruulmann-Vengerfeldt, Ulrike Rohn, Raivo Ruusalepp, Andra Siibak, Jaan Tallinn, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg, Peeter Torop, Aro Velmet, Andreas Ventsel

Kirjastus: Tallinna Ülikool 2021

174lk./ 2308lk./10609lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #2 (teadus)

Käesolev raamat koondab ühtede kaante vahele Tallinna Ülikooli ja Postimehe koostöös ilmunud kakskümmend esseed, mis ilmusid 2020. aastal Postimehe lisalehe AK rubriigis „Digikultuur“.

Digiteema on mind pikemat aega huvitanud, kui üks äärmiselt kiiresti muutuv, uuendusmeelne ja põnev  valdkond. Digikultuuri mõiste all on tegelikult kaks erinevat kultuuri. Esiteks käitumiskultuur digitaalses maailmas. Eks kõik ole kokku puutunud laialt levinud valeuudiste, spämmimise, libakirjade, trollimise, andmete õngitsemise, vihakõnede, verbaalsete rünnakute ja muu sellisega. Digimaailm tundub esmapilgul olevat anonüümne maailm ja seetõttu julgevad palju oma halvema poole täies ulatuses internetti välja paisata. Reaalses elus ei kujutaks ettegi, et paljud viisakad ontlikud inimesed selliselt räuskaks ja solvaks teisi enda ümber. Ka digimaailmas on kultuursus ja kultuuritus nagu igal pool mujalgi. Kuid digikultuur on ka digitaliseeritud kultuur. Tänu raamatute digitaliseerimisele on paljud teosed inimestele kättesaadavaks muutunud. Suur osa muusikast on tänapäeval juba digikanalite kaudu kättesaadav, samuti televisioon, filmid, kunst. Muuseumid ei ole enam lihtsalt esemete kogud, vaid ühe enam muutuvad need interaktiivseteks, nii kohapeal külastamiseks kui ka internetis inimeste kohale meelitamiseks. Digimängud on üks järjest suurenev tööstusala, kus enam ei tehta põlveotsas ühe-kahekesi, vaid ühe mängu eelarve on miljonites ja tegevuses tuhandeid inimesi. Tehisintellekt murrab järjest enam meie digimaailma, sageli me isegi ei mõtle, et see, mida me kasutame on tegelikult tehisintellektiga seotud. Eesti on maailmas tuntud kui edumeelne digiriik, ja põhjendatult. Samas ei ole me suutnud panna seda digiriiki kuigi edukalt teenima meie riikluse kõige põhilisemaid väärtusi: keele ja kultuuri säilimist ja arendamist. 2020.aasta oli digikultuuri aasta ja selles raamatus olevad esseed ongi selle aasta puhul kirjutatud. Samas 2020.aasta oli digitaalne väljakutse kogu maailmale, kuna covidi pandeemia sundis paljusid asju ülevaatama ja õpetas olema loomingulised ka digimaailmas.

Kaks asja, mis panid mind selles raamatus mõtlema. 

Esiteks noorte digiseadmete kasutus. Me oleme kõik arvamusel, et noored ja digi, see on käsikäes olev asi, neil juba emapiimaga sisse imetud ning nad on selles väga osavad. Kuid uurimisest tuli välja, et kuigi 97% noortest kasutab internetti iga päev, siis vaid 41% nendest kasutab selleks arvutit. Seega noored on põhiliselt nutitelefonides, aga sealne kasutus on siiski väga ühepoolne, suunitlusega sotsiaalmeediale ja mängudele. Nutitelefonist saab küll ka otsida infot, aga selle kasutamine on siiski piiratud. Seega võib juhtuda, et kui tänaste noorte põlvkond jõuab täiskasvanuikka, on endiselt suur digilõhe valitsemas, noored ei oska kasutada arvutit töövahendina. 

Teiseks info puudus ja info üleküllus.  Kõik teame, et mida kaugemale tagasi ajalukku, seda vähem on meil infot sealsest ajast, mis on jõudnud meieni. Kuid tänapäeval, kui on suur info üleküllus, sageli isegi infomüra? Mida saavad tulevased ajaloolased meie kohta teada? Kuidas nad närivad läbi sellest meeletust infoküllusest? Kuid kus on meie tänapäevane info ladestunud? Sotsiaalmeedias, youtubes, google drives, välismaistes serverites asuvates blogides, veebilehtedel jne. Suures osas on kogu info välismaiste (era)ettevõtete käes ja ühel hetkel väga tõenäoliselt mõne sõrmeliigutusega jäädavalt kustutatud. Ja kogu see info on süstematiseerimata, uppunud infomürasse. Meie kodumaistes mäluasutustes säilitatakse väga vähe digitaliseeritud materjali, sest see ei jõua lihtsalt sinna. Seega võib juhtuda, et mõnesaja aasta pärast on ajaloolased silmitsi olukorraga, et ka meie ajastust on säilinud väga vähe kvaliteetset infot. Asi, millele me hetkel ei mõtle, või ei oskagi mõelda.

Digikultuuri tuleks mõista uue tähendusloome kontekstina, uutmoodi „lingitud“ maailmana, mida me alles hakkame paremini mõistma. See uus „digitaalne olukord“ sunnib meid ka Eestis revideerima mitmeid seniseid põhimõtteid ja käitumisharjumusi.

Mõisamõrvad

4./51. Mõisahäärberi mõistatus

Sari: Cherringhami mõistatused #2

Autorid: Matthew Costello, Neil Richards  

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024

132lk./1846lk./10147lk.

11./58. Mõrv Morrington Hallis

Sari: Stella ja Lyndy mõistatused  #1

Autor: Clara McKenna

Tõlkija: Nele Mikk

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

288lk./ 2134lk./10435lk.

Lugemise väljakutse 2024: 37. Kaksikud. Kaks raamatut, mille kaanepildid on sarnased, kuid autor erinev

Teise kaksikuks sobija leidmine võttis tükk aega aega. Muidu oli tunne, et neid mõisahoonete/lossidega krimkasid on palju, aga kui otsima hakata, siis sarnaseid nagu ei leidnudki eriti. Ütleme siis, et need leitud raamatud on kahemuna kaksikud. 

Tegelikult on neil raamatutel veel enam sarnasust kui vaid kaanepildis. Mõlemas on peategelasteks mees ja naine, kes pole hetkel krimiuurija seisuses ning tegevus toimub Inglismaal ning juba raamatu alguses toimub mõrv.

Mogdon Manori eakas omanik Victor Hamblyn sureb mõistatuslikus tulekahjus. Aga oli see õnnetus? Ohvri kõik kolm keskealist last, kes elavad Cherringhami külas, võivad olla pärijad. Ja nad võivad olla ka mõrvarid. Politsei ja tuletõrje arvab ühte, Jack ja Sarah teist... Muidugi selgub raamatukese lõpuks tõde. Hästi kiire lugemine, ei pea eriti süvenema ka, aga seda ei arvanud ära, mis siis tegelikult ikka toimus, lool oli vaatamata raamatu õhuksusele siiski mitu kihti ja pöördeid. Ootan selle sarja järgmisi raamatuid, need on väga lõõgastavad lugemised väsinult peale tööpäeva või õpinguid.

Kevad 1905: isa võtab vaba loomugatütre Stella kaasa Inglise maahäärberisse salapärasesse pulma. Kui ta aga Morrington Halli lopsakatele mõisamaadele pärale jõuab, tunnistab tema kalk ja ambitsioonikas isa, et ta ei kingi peigmehele ainuüksi oma parimaid ratsahobuseid, vaid on lubanud rahapuuduses vaevlevale Atherly krahvi pojale anda ka tütre käe. Suguvõsade vahel kuhjuvate kultuurilise kokkupõrgete taustal varjutab Morrington Halli skandaalne mõrvajuhtum. Kas isade tahtel kokkusobitatud pruutpaar leiab armastuse või võimaluse lahku minna ja milliseid intriige varjab veel see vana mõisahoone ja tema asukad ning külalised. Raamatus on tähtsal kohal ka tõuhobused ning võiduajamised. See sari on kuidagi minu pilgu alt üldse välja jäänud, kaks osa veel ilmunud ja nüüd mul raamatukapil ootel. Ei olnud selline hästi kiire lugemine nagu teine kaksik, samas selline mõnus ja humoorikas ning ajalooline. Mõnikord tekkis küll tahtmine neile Inglise aristokraatidele öelda, et tulge tänapäeva, ärge olge nii kitsarinnalised. Aga noh tegevus toimub ikkagi 120 aastat tagasi ja hea on mõelda, et eluolu on ikka mõnes asjas pikkade sammudega edasi liikunud. Peategelased olid mõlemad väga sümpaatsed ja mõned teised jälle väga vastumeelsed. Tegelikult olidki tegelased natuke liiga mustad ja valged, inimestes on ikka nagu rohkem halle toone ka. Soovitan sellistele romantilisema ja kergema krimi austajatele, kes ei taha lugeda vaid mõrvauurimisest, vaid keda köidab ka olustik ja tegelaste elu. 

Lahenduskeskne teraapia

 

9./56. Water the Flowers Not the Weeds

Autor: Fletcher Peacock

Kirjastus: Open Heart Publishing 2000

139lk./1557lk./9858lk.

 

10./57. 101 lahenduskeskset küsimust toimetulekuks traumaga 

Autor: Fredrike Bannink

Tõlkija: Riina Allmäe, Maria-Helena Mettis

Kirjastus: Mahena MTÜ 2022 

157lk./1714lk./10015lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #10 ja #11 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #10 (kohustuslik) ja #11 (soovituslik) 

Mul on sel semestril ülikoolis aine "Lahenduskesksed põhimõtted enesejuhtimises ja nõustamises" ja seal oli kohustuslik lugeda raamatut "Kasta lilli, mitte umbrohtu" inglise keeles, sest eesti keelde pole seda veel keegi pannud. Ainsat eesti keeles ilmunud raamatut lahenduskeskse teraapia teemal "101 lahenduskeskset küsimust toimetulekuks traumaga" oli soovituslik lugeda. Kuna ma inglise keelega pole just suur sõber, siis inglise keelse raamatu võtsin kätte pika hambaga ja otsustasin, et loen samal ajal eesti keelse ka läbi, et siis ehk saan rohkem aru. Eriti kuna ma ise ei ole sellesse ainesse, mida ma õpin, väga sügavalt uskuv inimene. Kuid peale lugemist võin öelda, et see inglise keelne raamat oli lihtne lugeda ka kesisema inglise keele oskajale ning väga huvitav ja köitev, seevastu eesti keelne oli kuidagi kuiv ja igav. Samas rääkisid nad mõlemad ühest ja samast. Need raamatud sobivad ka täiesti kolmjala väljakutse jaanuari kuu teemasse - räägivad need ju tervisest - vaimsest tervisest, mis on sama oluline kui füüsiline tervis.

Mis asi siis see lahenduskeskne teraapia üldse on? See on selline teraapia, kus ei jääda kinni probleemi, kus ei lahata, kust üldse sai alguse probleem, miks see on probleem ja ei püüta probleemist aru saada. See on teraapia, kus üritatakse leida lahendusi vaatamata probleemi sisule, leida erisusi probleemiga elamises, leida tugevusi ja ressursse, mida kasutada probleemiga edasi elamisel ning kuidas jõuda selleni, et probleem ei oleks enam probleem. Kui esimesel juhul terapeut on suur ja tark ning pakub välja lahendusi, siis lahenduskesksel on terapeut ainult juhtija, tähelepanu pööraja asjadele ja olukordadele, mis erinevad, mis on tugevused. Lahendused leiab inimene ise, kui hakkab teistmoodi mõtlema terapeudi küsimuste valguses. Lahenduskeskse teraapia kolm põhireeglit on: 

1. Kui see töötab, ära muuda seda! 

2. Niipea kui sa tead, mis töötab, tee rohkem seda, mis töötab. 

3. Kui miski ei tööta, siis ära tee seda rohkem! Otsi midagi muud!

Selge ja lihtne ju? Näiteks oli toodud, et kui Pariisis kelner ei saa aru inglise keelest, siis ta ei saa aru ka siis, kui te räägite valjemini inglise keeles. Tegelikult need reeglis said mulle väga hästi juba selgeks sel ajal, kui ma tegelesin programmeerimisega. Kui sinu kood ei tööta, siis see ei tööta ka siis, kui sa kümme korda seda üritad tööle saada ilma parandamata. Kui see töötab, siis ära hakka seda parandama isegi kui sa ei saa ise aru, miks ta töötab, sest pärast ta ei pruugi enam üldse töötada. 

Ja teine väärt teadmine sellest raamatust oli, et ära programmeeri/hüpnotiseeri ennast ega teisi negatiivselt, vaid ikka positiivselt. Kui sa ütled lapsele, et ära lase klaasil kukkuda, siis on suur tõenäolsus, et see klaas kukub. Kui aga öelda, et vii ettevaatlikult klaas lauale, siis on suurem tõenäosus, et klaas jõuab tervena lauale. 

Inimesed jagunevad kolme kategooriasse probleemidega ning seda mitte ainult terapeudi juurde tulekul. Iga inimene on mingil hetkel ühes selles kategoorias, need muutuvad olenevalt olukorrast. Külaline - kelle arust tal ei ole probleemi, keegi teine leiab, et on probleem. Kaebaja - kellel on probleem, aga selles probleemis on keegi teine süüdi ja tema ise ei saa midagi teha. Klient - kellel on probleem ja kes tahab midagi ise teha, et seda probleemi lahendada. Iga kategooriaga tuleb käituda ja juhtida erinevalt, esitada erinevaid küsimusi. 

Tegelikult õpetas see raamat ka manipuleerimist. Kuidas ema lapsi voodisse pannes lasi neil valida: kas lähete kohe voodisse või veerand tunni pärast? Kuigi üks lastest hammustas lõpuks asja läbi ja küsis emalt vastu, kas sa tood mulle ühe või kaks jäätist?

Eesti keelne raamat oli nagu pealkirigi ütles suunitletud sellele, kuidas oleks õige esitada lahenduskeskseid küsimusi, kuidas need küsimused võivad aidata, milleks on seda vaja. Seal oli küll ka teise raamatu teooriad kirjas, aga kuidagi kuivalt ja võib olla oli minu jaoks viga ka selles, et eesti keeles lugemise ajaks, ma olin selle osa juba inglise keeles ära lugenud.

Mis ma kokkuvõtteks oskan öelda. Teooriana minu jaoks väga õige ja toimiv, aga kui ma hakkasin ennast või kellegi tuttava/lähedase probleemi sellesse püüdma panna (koduse ülesande raames), siis ma jõudsin välja absurdsuseni sageli - selle kahe jäätise küsimuseni. Mulle tundub, et ma pole veel jõudnud ise sinna kliendi kategooriasse, ma pigem kõigun seal külalise ja kaebaja osas ka ise, ning seetõttu ei suuda piisavalt lahenduskeskselt mõelda, pigem lähem ikka mõte probleemile, mitte lahendusele. Aga pool semestrit on veel ees, ehk ikka saab arenetud ka selles osas.

Miljon miksi

8./55. Miks munad kukuvad?

Koostaja Triin Olvet

Illustraator: Piia Maiste

Kirjastus: Argo kirjastus 2023

112lk./ 1418lk./9719lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #1 (lasteraamat)

Igale lapsevanemale on teada, et lapsed jõuavad rohkem küsida kui nemad vastata ning väga sageli ei oskagi vastata. Seega on hea, ise enne see raamat läbi lugeda, ehk siis oskab ka mõnele küsimusele vastata. Kuna vastajateks siin raamatus oli väga palju erinevaid teadlasi, siis vastuste tase oli ka minu arust küllaltki erinev. Mõni suutis rohkem, mõni vähem kergemalt ja arusaadavamalt lastele asju selgitada. Samas ma olen aru saanud, et ega lapsed ei vajagi sageli väga lihtsat seletust asjadele. Pigem on need täiskasvanud, kes keerukamast seletusest aru ei saa, sest nemad ei oska enam sedavõrd hästi asju endale oma peas ettekujutada, mis kompenseeriks selgituse. Raamat oli tore, kusjuures kui tavaliselt saad lasteraamatud kergesti ja lihtsalt kiires korras loetud, siis see raamat võttis mul kolm õhtut aega. Aga need munad kipuvad jah kukkuma kui vähegi silma pealt ära lased, vahel kukuvad kohe näppude vaheltki. Soovitan kõigile lugeda, kel kokkupuude lastega. Või pange see raamat omale riiulisse, hea võtta kui jänni vastamisel jääte.

Lugu, kus ei järgita ohutusnõudeid

 7./54. Risto Räppar ja külmutaja-Elvi

Sari: Risto Räppar #4

Autorid: Sinikka Nopola ja Tiina Nopola

Tõlkija: Kristiina Kass

Kirjastus: Tea 2009

128lk./ 1306lk./9607lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 märts: Soome naine

Selles raamatus tegutsevad kaks kanget Soome naist. Risto Räppari tädi Roosa väänab jala välja. Roosa tunneb muret, kes nüüd Ristole süüa teeb, ja kutsub appi oma sugulase, krapsaka pensionäri Elvi Räppari. Elvi kolib Risto ja Roosa kööki elama ning kavatseb nende juures lõpuks ometi korra majja lüüa. Kuid Elviga toimub midagi salapärast, ta varjab midagi, kas midagi kuritegelikku? Ja kui kaks krapsakat kanget elukogenud naist kokku põrkavad, kui silmapiiril on üks sobilik vaba meesterahvas, siis see kokkupõrge võib ikka sädemeid lüüa. Raamat on hästi humoorikalt kirjutatud, tekkisid kohe silme ette need kaks naist, mees ja kaks last (Risto ning naabritüdruk Nelli). Kuidas kõigest on võimalik valesti aru saada, kuidas panna paika võimureeglid, kuidas võib saada saatuslikuks sügavkülma puudumine, kuidas mittearvestada laste soovidega, kuidas mängida spioone ja kuidas toppida oma nina igale poole, kuhu seda pole vaja. Peaks vist need teised raamatud ka läbi lugema, sest mulle nende kirjanike duo kirjutatud raamatud on üldiselt meeldinud, sellised parajalt humoorikad kõik. 

Kui elava looduse ainus eesmärk on hävitada inimsugu

6./53. Surmailm I

Sari: F-sari 

Autor: Harry Harrison

Tõlkija: Urmas Alas

Kirjastus: Varrak 1997

143lk./1178lk./9479lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts:  Arvi Nikkarevi soovitused

Planeetidevaheline mängur Jason dinAlt saab pakkumise, millest on võimatu ära öelda. Sündmuste käik viib ta kummalisele planeedile nimega Pyrrus, kus kogu elav loodus näib eksisteerivat ainult ühe eesmärgiga - hävitada inimesi. Inimesed on omakorda kohandunud samaga vastama ning nõnda käibki lõppematu sõda. Kõik võtavad seal sõda paratamatusena ja keelduvad nägemast tõde, et inimsugu jääb loodusele alla. Keegi ei mõtle sellele, kuidas see sõda on üldse hakanud ja kas saaks midagi teha, et see sõda kunagi lõppeks. Miks loodus üldse neid sedavõrd ründavad. Pyrruslased on veendunud, et nemad on need õiged ja head ja loodus on see paha. Kui nüüd Jason hakkab mõtlema, siis pole see paljudele meelepärane, sest nende veendumusi rünnatakse. Aga kas ta leiab sõja alguse põhjuse ja viisi, kuidas seda peatada? Kuna tegu on kolmeosalise raamatuga, siis mõtlesin, kui palju mahub sinna esimesse õhukesse raamatukesse ning kas lugema hakkamisega ei tee ma endale karuteenet, st. ei pea leidma kohest võimalust ka kahte teist osa oma lugemisse kiirkorras sokutada. Esimene osa jõudis aga õnnelikult teatavasse punkti, kus sai loo pooleli hetkel jätta ja panna lootus järgnevatele soovitajatele, kes teisi osi edasi soovitaks. Vaatamata sellele, et raamat oli õhuke, jätkus sinna palju ja mitmetasandilisi sündmusi, raamat oli tempokas ja kiiresti loetav. Ning lõppude lõpuks ka mõtlemapanev - kuidas ka inimsugu on suhtunud ja suhtub loodusse, kelle territooriumile ta on tunginud. Ka reaalses maailmas ollakse hädas metsloomadega, kes inimesi ründavad, aga arvestamata, et kõigepealt ründas inimene nende territooriumile või lihtsalt hävitas nende elupaigad omale millegi saamiseks. Kes oli algne süüdlane, sellele ei mõelda. Mulle meeldis ja panen ka järjed kunagi lugemist vajavasse nimekirja, hetkel liiga palju muud kooli ja väljakutsete kohustuslikku ees ootamas, et mahuks koheselt lugemislauale.

Eesti teatri ajalugu

5./52. Sonettide sarmikas daam

Sari: Elavik  #18

Autor: Iivi Lepik

Kirjastus: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 2015

136lk./1035lk./9336lk.

Eesti ajaloo väljakutse märts: Eesti teatri ajalugu

Hakkasin otsima raamatuid märksõnade teater ja Eesti alt, mõned panin kõrvale, et võib olla ja siis jõudsin selle raamatuni ja koheselt teadsin, et see on nüüd see, mida ma lugeda tahan. Sest minu jaoks on Eesti naisnäitlejate esikolmik: Salme Reek, Silvia Laidla ja Ester Pajusoo. See on muidugi minu subjektiivne arvamus, eks neid häid naisnäitlejaid on olnud teisigi ja on ka praegu lavadel mängimas. 

See raamat on Silvia Laidlast (1927-2012).  Raamatu aluseks on Iivi Lepiku poolt 1999. aastal Andres Särevi Kortermuuseumis läbi viidud pikk intervjuu koos samal aastal toimunud avaliku kohtumisõhtu salvestusega. Silvia Laidla räägib avameelselt oma lapsepõlvest, näitlejaõpingutest GITISes ning selleks ajaks ligi 50 aastat kestnud teatritööst. Silvia Laidla töötas Draamateatris näitlejana aastatel 1953–66 ja 1983–92. 1966–83 oli ta Noorsooteatri koosseisus. Ta on teinud kaasa paljudes telelavastustes ja kuuldemängudes, esinenud ka filmides. Elu viimasel perioodil astus näitlejana lavale Dajan Ahmeti juhitud Salong-Teatris.

Silvia Laidla hääl oli midagi, mida ei ajanud ühegi teise inimese häälega sassi, see oli sedavõrd võimas ja omapärane. Ta mängis oma elu viimastel aastakümnetel tavaliselt küll selliseid pehmemaid rolle, aga sisemiselt tugevaid ja tahtejõuliseid naisi, sellisena tundus ta mulle ka ise. Kahjuks tema suurimad ja hiilgavamad rollid jäid aega, kui mind veel polnud või ma olin liiga noor, et neid näha. Ning kahjuks 60-70ndate etendustest on küll fotosid, aga salvestusi, nagu tänapäevastest etendustest tehakse, sel ajal veel ei olnud võimalik teha. Raamatu lõpus on 11 lehekülge tema rollide loeteluga! Väga mõnus lugemine ja paljude mälestuste elustumine tänu sellele raamatule.

 

Baltisakslasest Eesti ema Teresa päästmas armeenlaste lapsi

3./50. Taeva tütred

Autor: Piret Jaaks

Kirjastus: Varrak 2023

269lk./899lk./9200lk.

Lugemise väljakutse 2024: 30. Ilukirjanduslik teos, kuhu on sisse põimitud mõne riigi ajalugu

Sellesse raamatusse on põimunud kolme riigi ajalugu: Eesti, Armeenia ja Türgi. Kui ma lugesin, selle raamatu ilmumisest, siis olin kindel, et tahan seda lugeda, sest ma tean küll, kes oli Hedvig Büll. Meil on üks ja sama sünnilinn. Samas ma teadsin temast vaid mingeid üleüldiseid fakte. Seega tahtsin saada põhjalikumat teavet. Kuigi see raamat on ilukirjanduslik teos, siis põhineb see faktidel ja tolleaegsetel materjalidel. Ajaloolisele ainesele toetuv raamat on 19. sajandi lõpus Haapsalus baltisaksa perekonda sündinud Anna Hedwig Bülli (1887-1981) eluloost ning tema missionäri tööst armeenia orbude päästmisel Türgi genotsiidist. Noor misjonär saadetakse Marashi linna orbudekodusse, kus tema silme all hakkavad lahti rulluma traagilised sündmused, mida tunneme tänapäeval armeenlaste genotsiidina. Romaani keskseteks teemadeks on üksikisiku vastutus ja halastuse võimalikkus, mis kodust kaugele saadetud misjonäre sõja keerises painama hakkavad. Sammhaaval, sidudes kokku killukesi Eesti, Euroopa ja Lähis-Ida ajaloost, avaneb meie ees lugu inimlikust hingesuurusest ja Jumalasse uskumisest. Religioonide põrkumised on läbi ajaloo sageli toonud kaasa veresaunu ning laste ja naiste hukkumist, kellel pole olnud mingit süüd selles. Vanasti, kui info levimine võttis aega, saadi teada olukordadest, toimunust alles hulka aega hiljem ning seda oli võimalik ka rohkem varjata kui tänapäeval, kui info liikumine on muutunud tunduvalt kiiremaks ja objektiivsemaks. 

Minu jaoks oli väga mõtlema panev raamat, just hetkel toimuvate sõdade kontekstis, alati on ju lisaks võimuihale ka religioonid siiski mängus. Raamat oli kaasahaarav, küll väga süngel teemal, kuid mitte rõhuv, pigem helge ja innustav. Raamat, naiste tugevusest ja headuse olemasolust ning uskumuse jõust. Mulle meeldis ja soovitan lugeda, eriti kui ajalugu huvitab, aga see raamat on tunduvalt enamat kui vaid ajalugu.  

Lisalugemist, kuulamist ja vaatamist: 

Eesti misjonär päästis Armeenia genotsiidi ajal tuhandeid orbe

Eesti lugu Anna Hedwig Büll 

Meilgi on oma ema Teresa

 

Lubage tutvustada, Luuker Leebesurm, luukere ja detektiiv, elus ja surnud, maag ka veel.

2./49. Detektiiv Luuker Leebesurm

Sari:  Detektiiv Luuker Leebesurm #1

Autor: Derek Landy

Tõlkija: Mario Pulver

Kirjastus: Pikoprint 2014

374lk./630lk./8931lk.

Lugemise väljakutse 2024:  4. Raamat, mille autoril on samad initsiaalid kui sinul

Ma ise teadsin vaid ühte kirjanikku, kellega mul initsiaalid kokku lähevad, aga veidi otsides avastasin, ka Derek Landy. Siis tuli meelde, et kunagi, kui see raamat ilmus, ma isegi üritasin seda veidi lugeda, aga see oli üks neist väga haruldastest raamatutest, mis mul on pooleli jäänud. Ja ma siis võtsin selle uuesti kätte, temaatika on ju õige, kas see siis tõesti ei kõlvanud lugeda. Selgus, et kõlbas ikka, ju siis mul polnud tol hetkel lihtsalt õiget sisetunnet selle jaoks. Samas, ega ma nüüd ka seda päris kiitma ei hakka ning pole eriti kindel, kas ma neid paljusid järgesid kätte võtan. Aga võib olla siiski, eriti kui peaks kuhugi teemasse sobima, sest neid järgesid on ikka ligi kümme juba ilmunud, seega nad ei saa ju kehvad olla? Tegu siis lasteraamatuga, peategelane tüdruk on 12.aastane. Kuigi pealkiri vihjaks nagu krimiraamatule, tegemist ju detektiiviga, siis tegu ikka ulmega. Luuker Leebesurm – tarkpeast detektiiv, kõikvõimas maag, räpaste trikkide ja murdvarguste meister. Ahjaa, ja surnud. Koos ebatavalise ja salapäraselt andeka Stephanie Edgleyga moodustavad nad liidu, mis peab jagu saama kõikematvast iidsest kurjusest. Tapmist on palju, seega lastele ei soovitaks, samas see ju ongi lasteraamat ja isegi Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab? Seega siis vist võib ikka tugevamate närvidega ulmet armastavatele lastele ka soovitada. Aga kindlasti ei soovita vaatamata vanusele nendele, kellel seda ulmesoolikat ei ole. 

Naabrite ajalooline krimka naabritest

1./48. Lõks kaupmehe tapjale. Timuka õpipoisi teine kohtuasi

Autor: Gina Viliūnė

Tõlkija: Tiina Kattel

Kirjastus: Hea Lugu 2023

256lk./ 256lk./8557lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse 2024 märts: Need naabrid!

Kuuvahetuse öösel lugesin seda raamatut plaaniga panna suurde väljakutsesse tunne oma naabreid punkti alla. Lõpetasin raamatu, vaatasin kella, et uue kuu väljakutse teemad peaksid nüüd küll juba üleval olema. Jõudes krimi väljakutseni hakkasin naerma, sest ma just lõpetasin ju selle väljakutse raamatu. Seekord siis oli asi kas juhuses või selgeltnägemises, aga mul õnnestus lõpetada väljakutse raamat minut enne väljakutse teema teada saamist. Aga sellesse teemasse ta nüüd sobib ideaalselt. Vilniuse raamatukaupmees Andrius ja vürtsikaupmees Luka on sõbrad, veel enam, nad on naabrid ja veel sellised naabrid, kes elavad ühe hoovi peal. Neil ei ole majade vahele aeda ehitatud ning osaliselt käib majandamine üheskoos, pole ju vaja kahte peldikut ja kahte solgiauku, piisab kui üks neist on ühe krundil ja teine teise omal ning mõlemad saavad kasutada. Aga siis ootamatult sureb Luka, veel täisjõus mees, kelle puhul ei ole olnud ühtegi märki kehvast tervisest. Andrius kahtlustab, et seal on midagi valesti ja sõber võidi hoopis tappa. Ta kutsub asja uurima oma teise sõbra, timuka õpipoisi Adase. Raamatu jooksul selgub, kas Luka tapeti (no sellest saab lugeja juba aru raamatu pealkirjastki) ja kas tapja saadakse ka kätte ning kes see oli ning miks ta seda tegi.  Taustaks Leedu 16.sajandi kaupmeeste elust. Raamatu erinevad tegelased jõuavad Vilniuse kõrval ka Kaunasesse ja Klaipedasse. Raamatusse jõuavad ka mõned uued tegelased ning saab edasi lugeda eelmise raamatu peamiste tegelaste elust. Minu jaoks jääb selles raamatus natuke väheks seda ajaloolist poolt, tahaks pigem rohkem teada, samas ka see kuriteo uurimise pool ei ole väga tugev, pigem selline aeglane kulgemine ja kogemata jälile saamine. Sobib kindlasti sellistele väheveristele, romantilisematele krimide lugejatele. Natuke nõrgaks jäi kui võrrelda teiste ajalooliste krimidega nii Eestist kui välismaalt. Aga kuna mulle ajaloolised krimid väga meeldivad, siis ma kindlasti ikka loen läbi ka kolmanda osa, kui see eesti keelde jõuab. Kasvõi seetõttu, et mulle Vilnius väga meeldib. Millegipärast rohkem kui Kaunas, kuigi enamasti on inimestele just vastupidi.

Veebruar 2024 kokkuvõte

Raamatuid: 19

Lehekülgi: 3305

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 118

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 174

 

Kõige õhem raamat: 16

Kõige paksem raamat: 399

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud:5

Muid väljakutseid loetud:

. Koduriiul 1

. Kolmjalga 3

. Soome kirjandus 1

. Ulme kirjandus 1

. Eesti ajalugu 1

. krimikirjandus 1

. LuuleViis 6

Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke: 13 + kogumik

Enim loetud kirjanik: Riina Rossa (6)

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 13

Enim loetud kirjastus:  autor ise kirjastas (6)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 7 + kogumik eri maade kirjanikega

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (10)

 

Vanim raamat ilmunud: 2003

Uusim raamat ilmunud: 2023

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 7

Raamatukogust laenatud: 11

Loetud e-raamatuid:1

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 6,37

10 palli saanud raamatud: Vaiksed inimesed, Suur valmiraamat