Kuvatud on postitused sildiga Tiritamm. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Tiritamm. Kuva kõik postitused

Sõrmus, mis ühendab ja lahutab

6./36. Sõrmuste isand I. osa. Sõrmuse vennaskond
Autor: John Ronald Reuel Tolkien
Tõlkijad: Votele Viidemann, Ene Aru
Kirjastus: Tiritamm 1996
429lk./1703lk./9318lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 aprill: Age Lahemaa soovitab

Kuidagi ma olen osanud sellest raamatust alati kaarega mööda minna. Isegi ei tea miks. Kääbik sai omal ajal loetud ja meeldis. Sõrmuste isanda osas oli aga mingi tõrge. Filmi ka ei ole näinud. Või õigemini kunagi kui see välja tuli, siis laps oli väga vaimustunud, käis kinos vaatamas ja laenutas kasseti koju ja hakkas õhinaga mulle ka näitama. No ma suutsin peale ehk kolmandikku magama jääda. Mul see probleem filmidega pidevalt, mugavas asendis, pilk kinnitunud ühte punkti ja uni tuleb. Raamatut suutsin ikka palju pikemalt lugeda. Algus läks üsna ludinal, aga lõpp hakkas venima. Kogu aeg oli viimastel päevadel tunne, et loen ja loen viimast peatükki ja see ei lõppegi. Tuli muidugi välja, et vahepeal lõppes ja siis algas uus peatükk, mida ma nüüd viimaseks arvasin olevat. Venis ja venis. Tegelikult üldjoontes oli ju teada ka, mis selles raamatus toimub, sest niivõrd kuulus raamat. Tegelaste nimed olid tuttavad suures osas, aga eks selle aeglase tempo juures saigi rohkem selgemaks, kes nad siis täpselt ikka olid, milline iseloom neil oli ja kust nad pärit olid. Võib olla seetõttu oligi algus rohkem põnevam mu jaoks, et siis ilmus iga nuka tagant mõni uus tegelane, kellest pidi aru saama, kes ta selline on ja kuidas sinna maailma sobitub. Ma usun, et nooremana oleks mulle see raamat rohkem meeldinud, aga see ilmus eesti keelde minu jaoks liiga hilja. Pealegi see oli aeg, kus arvuti jõudis mu ellu ja ma lugesin vähem ja ulmet üldse eriti mitte. Hetkel on küll kaks järgmist osa ka lugemislaua lähedal, aga see ajab juba üle nendest soovitatud ulme raamatutest, mis ma oma riiulist olen välja otsinud ja suurel hulgal on neist ikka mitu osa. Pealegi üsna paksukesed suures osas ka kõik.
 

Prydaini kroonika lõpuraamat

29./307. Kõrge Kuningas
Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #5 
Autor: Lloyd Alexander
Tõlkija: Urmas Rattus, Kirsti Ruul
Kirjastus: Tiritamm 2003
232lk./ 4635lk./53042lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm
 
Ja saabki Prydaini kroonika saaga oma lõpplahenduse. Taran jõuab oma mehistumise õpirännakult koju tagasi. Ka Eilonwy on tulnud tagasi oma printsessiks õppimiselt. Rõõmsat kojujõudmist ja sõpradega taaskohtumist katkestab sündmus, et mõõk Dyrnwyn, võimsaim relv Prydainis, satub Surma Isanda Arawni valdusse. Surma isand Arawn on muutunud liiga võimsaks ja üritab vallutada Prydaini maa. Seega prints Gwydion kutsub kokku üle maa sõjaväe, et asuda võitlusse Arawni kohutavate vägedega. Muidugi osalevad selles viimases sõjas kõik varasemalt tuttavaks saanud tegelased, paraku ei jõua kõik siiski raamatu lõppu välja. Või siis, jõuavad, vaid ainult teiste mälestustes. Kuidas lahing kulgeb ja kes võidab, kes kaotab ning mis hinnaga peab ise lugema. See sari on enamvähem sama vana kui mina. Esimene raamat 2 aastat vanem ja viimane raamat 2 aastat noorem minust. Tean, et esimest osa olin lugenud kui need ilmusid eesti keeles, võib olla ka teist, aga mitte rohkem. Mulle see sari meeldis, hästi seikluslik, põnev, ei mingit jokutamist, kogu aeg midagi toimus. Tegelased olid väga värvikad oma puuduste ja headustega. Sageli olid need kõige suuremad hädaldajad ja pealtnäha nõrgukesed lõpuks veel kõige julgemad ja tegutsejamad kui olukord nõudis. Prydani kroonika kõrval oli see Tarani suureks kasvamise kroonika. Kui esimesed paar raamatut olid lastekirjandusse kuuluvad, siis viimane kindlasti ei ole enam lastekirjandus, see ikka pigem juba täiskasvanutele. Lugeja peaks Taraniga koos kasvama, et olla õiges vanuses ja lainel. Soovitan kõigile, kellele meeldib seikluslik fantaasia, George R. R. Martini ja J. R. R. Tolkieni teosed. See sari on veidi kergem lugemine, sest siin pole nii palju tegelasi ja sündmusi reas kui eelneval kahel autoril, seega sobib ka ulmeseikluste maailmas alustajatele.
 
Sarjal on ka inglise keelne fännileht: Chronicles_of_Prydain

Noorukist kasvab täismees

28./306. Rändur Taran
Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #4  
Autor: Lloyd Alexander
Tõlkija: Eve Laur
Kirjastus: Tiritamm 2001
224lk./4403lk./52810lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Kui eelmises osas läks Eilonwy Mona saarele printsessile kohast olemist õppima, siis selles osas on ta endiselt saarel ja õpib seda kõike. See osa on Tarani eneseotsingute raamat. Ta lahkub kodust, et teada saada, kes on tema esivanemad, kes ta ise on. Kui raamatu alguses lahkub segaduses nooruk, siis raamatu lõpuks on temast saanud eneseleidmise raskel teel täismees. Seda osa ei tahaks kuidagi enam lastekirjanduse alla panna, noorsookirjandus võib olla jah, aga sobilik täiesti täiskavanutele. Kui kõikide osade juures on olnud kirjas, et neid võib lugeda ka eraldi, siis see osa on kindlasti kõige enam selline eraldi loetav raamat, kus peamiseks ikka ühe noormehe eneseleidmine, sõprus, hoolimine, tööoskused. Raamat, milles on võrreldes teistega rohkem sees elutõdesid. Üks neist selline, mida minu kursakaaslane oma motoks peab: Usalda elu! No ma siis usaldan, et koolitöödega ei tule kiirustada vaid lugemine on hetkel tähtsam, ju siis ehk tuleb ka motivatsioon koolitöödeks tagasi (või läheb täiesti ära, kui elu nii tahab). Raamat, mis sobib ennast otsivatele noortele lugeda, sest siin on lisaks fantaasiale ja seiklustele ka palju tarkust sisse põimitud. Nüüd veel vaja lugeda kuidas see saaga omale lõpu leiab.

 

Seiklused jõuavad printsessi LLyri lossi

27./305. Llyri loss
Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #3
Autor: Lloyd Alexander
Tõlkija: Epp Saarman
Kirjastus: Tiritamm 2001
183lk./4179lk./52586lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Igaühele meist saabub kord aeg, mil peame olema midagi enamat sellest, kui oleme praegu. Ja seetõttu saadetakse selles osa printsess Eilonwy Mona saarele printsessiks olemise kombeid õppima, kuidas ikkagi olla tõeline daam. Taran ja Gurgi lähevad teda saatma. Kuid muidugi ei ole kõik nii ilus ja ohutu kui paistab ning sõbrad sattuvad taas seiklustesse ning võitlustesse. Selles osas tulevad juurde veel mõned olulised tegelased sarja ning selgub Eilonwy päritolu. Selles osas ei ole tegemist enam lastega, nüüd on tegelased sirgunud noorukiteks. Põnevust jätkub, seiklusi jätkub, taplusi jätkub. Hoogne seikluslugu taas, lugeja ei saa hingetõmbe aega, tegelastest rääkimata. Just sellised lood, nagu mulle meeldivad. Lugudes on maagiat, aga muus osas toimub tegevus täiesti reaalsel tasandil. Värvikad tegelased oma headuste ja puudustega. Kas ühest metsikust printsessitüdrukust on ikka võimalik kasvatada printsessdaami, kes vahetab mõõga ja seiklused tikkismitöö ja reveransside vastu. Kas suurus loeb midagi või on hiiglaseks kasvanud kääbus ikka samasugune olenemata oma kasvust? Kas koos füüsilise kehaga kasvab ka iseloom? Raamatust saab ka teada, kas kaanepildil olev kass on kasvanud hiiglasuureks või siis hoopis Taran jäänud kääbuseks. Seiklusfantaasia austajatele olenemata vanusest.  

Kuidas tappa elavaid surnuid?


26./304. Must pada
Sari: 10 pluss, Prydaini kroonikad #2
Autor: Lloyd Alexander
Tõlkija: Eve Laur
Kirjastus: Tiritamm 1999
205lk./3996lk./52403lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Pajasigidikud, keda ei ole võimalik tappa, sest nad juba on surnud. Surmamaa Annuvini isand Arawni käes on must pada, millega teha pajasigudikke ning viimasel ajal nende kogus on järsult suurenenud. Selleks käivad ta käsilased inimesi röövimas ja tapmas. See otsustatakse peatada ning pada röövida, seega algab eelmisest osast tuttavate tegelaste uus seiklus, uus võitlus. Eepiline fantaasia, milles peategelased on segatud suurde võitlusse kurjade, üleloomulike jõudude vastu, kuhu on põimitud teemad vande andmisest, eneseohverdusest, au ja aususe eristamisest, lojaalsusest ja sõprusest ning võimunälja ületamise tagajärgedest. Prydain on väljamõeldud maailm, kuid selle eeskujuks on võetud Wales oma mütoloogiliste olendite ja legendidega. Raamat on väga seikluslik ja üsna kiiresti saavad kõik tegelased omasteks, nad on kergesti tekkima oma vaimusilma ette, nii, et raamatut lugedes hakkas nagu film peas jooksma. Selles osas on Taran veel poiss, kes peab vastu astuma kurjale ning panema väärtushinnangud kaaludele, mis on olulisem, kui kõik on väga oluline, kuidas valida, kui valik on üsna võimatu. Väga põnev sari nii noortele kui ka täiskasvanutele. Ja see on alles sarja teine raamat! 



Seiklused lähevad lahti

25./303. Kolme raamat
Sari: 10 pluss, Prydaini kroonika #1
Autor: Lloyd Alexander
Tõlkija: Eve Laur
Kirjastus: Tiritamm 1999
200lk./3791lk./52198lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

«Kolme raamat» on esimene ameerika kirjaniku Lloyd Alexanderi loodud fantaasiamaa Prydaini viiest kroonikaraamatust. Vana võluri lahtipääsenud oraakelsiga otsides kohtab nooruke seavardja-sell Taran mitmeid huvitavaid tegelasi, saab endale häid sõpru ning satub seikluste keerisesse, koguni võitlusse kurjusevürsti käsilase Sarvilise Kuningaga. 

Prydain on Walesi järgi loodud fantaasiamaailm, kus tegevad on igasugused müstilised olendid ja inimesetel on erinevaid võimeid. Lisaks võluvõimetele tuleb aga lugudes vägagi kasuks, kui osata võitluskunste, sest paras madin käib loos pidevalt. Pahad ja head põrkuvad ja üritavad vallutada või päästa maailma. Taran on terane poiss, kes teadmata, kes ta on ja kelle juures siis täpselt ta kasvab, satub seiklustesse, kus ta peab tulema toime nii iseenda kui ümbritsevatega, muutma oma eelarvamusi, õppima võitlema nii sõna kui teoga. Julgust ja südikust poisil jätkub, kuigi alguses tundub ta olema üks paras pisike tossike. Kuid ega üksi ei saagi olla maailmas vägev, ikka tuleb kaaslasi leida ja nendega jõud ning mõistus ühendada. Eriti siis, kui sa pole suur ja vägev kangelane ega võlur. 

10+ vanusele on need täiesti parajad raamatud ja nagu näha, siis sobivad väga hästi ka 50+ vanuses. Tegelikult ma mäletan, et siis, kui mu laps oli 12+ ja see sari ilmus, siis ma lugesin tema kõrvalt ka mõned raamatud, aga ei mäleta enam, kas kogu sarja, vist mitte. Ja raamatu tegevus oli üsna võõras, vaid paar tegelast kerkis mälust ette, et neid ma ju tean. Mõnus ühe õhtu raamat, soovitan fantaasiapõnevike austajatele. Neile, kellele Potteri raamatutest meeldis üle kõige just igasugused võitlused sellega, kelle nime ei tohi nimetada. Siin on esimeses raamatus selliseks tegelaseks Arawn, kelle käsilaseks on ka Sarviline kuningas. Või siis neile, kellele meeldivad Kuningas Arthuri lood. Mina jätkan selle sarja lugemisega.


 

Nõidade missivõistlus


22./300.  Milline nõid?
Autor: Eva Ibbotson
Tõlkija: Tiia Rinne
Kirjastus: Tiritamm 2005
192lk./3229lk./51636lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Musta maagia meister Arriman soovib endale järeltulijat ja korraldab seetõttu kohalike nõidade hulgas iludusvõistluse formaadis konkursi. See nõid, kes teeb kõige jubedama musta maagia-alase imeteo, saab tema naiseks. Nõidade hulgas on ka kaunis Belladonna, omamoodi tuhkatriinu, kes ka kangesti tahab kuri olla, kuid millegipärast ei tule tal ükski kuri nõidus välja, kõik loomad armastavad teda, lilled puhkevad õide ja üldse muutub maailm tema ümber tahes-tahtmata kaunimaks. Belladonna armub Arrimani esimesest pilgust ja teeb kõik selleks, et konkurssi võita. 

Hoogne, mõnus, humoorikas, kõhedusttekitav lugu nii lastele kui täiskasvanutele. Kindlasti tuleks sellest raamatust hea film, kogu tegevus on hästi filmilikult kirja pandud, pidev tegevus, maagia, samas inimsuhted või siis õigem oleks öelda nõiasuhted. Kõik tegelased on omapärased tugevalt välja kirjutatud karakterid, sellised ülevõlli tegelased. Nõialugude ja mustade nõidade paroodiat on kõvasti. Mõnus lugemine, sobib ka neile, kes nõidadesse ei usu ja neist tavaliselt ei kipu lugema. Mina nautisin mõnusat õhtut selle raamatuga. Realistidele küll ei soovita.

Raamat neile, kel pole aega

15./293. Momo ehk Kummaline lugu ajavarastest ja lapsest, kes inimestele varastatud aja tagasi tõi
Autor: Michael Ende
Tõlkija: Helgi Loik
Kirjastus: Tiritamm 1994
224lk./2536lk./50943lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 veebruar: raamat kirjastuselt Tiritamm

Taas üks raamat, mis on pikalt järjekorras oodanud ja polnud ikka kuidagi lugemisse jõudnud. Lihtsalt polnud kunagi aega seda raamatut lugeda. Õnneks on mul olnud alati aega mõnda raamatut lugeda. Aga olen terve elu kuulnud ümbritsevatelt, et kuidas sul küll aega on raamatuid lugeda, meil ei ole kuidagi aega selleks. Nüüd ma siis tean, kuhu nende aeg on kadunud, kes selle pihta on pannud. Õnneks ma olek nii tugevas raamatute kaitseväljas olnud, et need hallid mehikesed pole kunagi minuni ulatunud ja saanud mult aega pihta panna. See on siis raamat ajast. Ametlikult küll lasteraamat, aga ma arvan, et seda peaks pigem hoopis lugema täiskasvanud, eriti need, kellel kunagi aega ei ole, kellel ei ole aega ühtegi raamatut lugeda. Raamat tüdrukust nimega Momo. Tüdruk, kes on tulnud ei kusagilt, kellel ei ole vanemaid, kes ei tea kui vana ta on, aga kellel on eriline võime - inimesi kuulata, kuulata nii, et inimene ise leiab enda seest lahenduse, tema fantaasia hakkab elama, kõik muutub paremaks. Momo maailm satub hädaohtu, kui linna ilmuvad hallid härrad, üleni halli riietatud, peas ümmargused kõvakübarad. See on nagu hääletu ja märkamatu vallutus, mis päev-päevalt sügavamale tungib ja mille eest keegi ennast kaitsta ei püüa, kuna keegi seda õieti ei märkagi. Hallid härrad lubavad inimestele, kes elavad pidevalt kiirustades ning hoiavad oma aega Aja Hoiukassas, jõukust ja edu. Inimestel on järjest vähem aega. Kuhu aeg kaob ja kas on võimalik see veel inimestele tagasi anda? 

Raamatu žanriks on kirjutatud muinasjutt-romaan. Fantaasialugu, milles on palju kurba tõtt, sest paraku on igal uuel põlvkonnal järjest vähem aega, nad peavad järjest rohkem töötama, pingutama, õppima. Lastel jääb järjest vähem aega mängimiseks, sest vaja juba esimesse klassi minekuks teha katseid ja edaspidi peab käima mitmetes huviringides. Me ütleme, et elu on läinud kiireks. On küll, sest kui vanasti võttis Tartust Tallinna sõit ikka mitu päeva, siis nüüd vaid paar tundi. Kui vanasti sõidu ajal vaadati ringi, suheldi omavahel, siis nüüd möödub see aeg paljudel arvutites töötades või õppides. Elutempo on läinud kiiremaks, aga kas alati peab selle tempoga kaasa minema, võib ju panna kiire aja pausile ja sukelduda raamatumaailma, kus aeg on hoopis teistsuguses liikumises. Hea mõtlemapanev raamat.

Jõulud, need tulevad kolinal...

7./231. Paula jõulud
Sari: Tähenärija raamatukogu
Autor: Aino Pervik
Kirjastus: Tiritamm 2001
64lk./1378lk./50428lk.

Lastekirjanduse väljakutse detsember: Ristsõna vastus (jõululugu)

Paula pere jõuluaja raamat. Hakkab ajaga, mil päkapikud lähevad liikvele ning lõppeb jõuluõhtuga. Väikesed lugemisampsud eelkooliealistele või esimese klassi lastele. Väga realistlikud lood, lastepärased. Kas siis päkapikud on tegelikult olemas? Mul pole nad lapsena käinud, sügaval nõukaajal neid vist ei lubatud riigipiirist sisse isegi nähtamatutena. Aga minu lapsel küll juba käisid. Samas ma vaatan nüüd kõrvalt, et see päkapikutamine muutub aina hullemaks ja kommertslikumaks. Enam ei too päkatsid vaid pisikesi komme, vaid neid sunnitakse juba endast mitu korda suuremaid asju tarima nendesse sussidesse. Raamat on aga täitsa hea, kui need pildid ainult veidigi ilusamad selles raamatus oleksid olnud (mul ikka vanakooli maitse lasteraamatu piltide suhtes).