Eneseotsingute raske teekond

11. Alkeemik

Sari: RAM-sari  

Autor: Paulo Coelho

Tõlkija: Anneli Tuulik

Kirjastus: Philos 2002

180lk./2834lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Pireti soovitustest on mul varasemalt loetud vaid 2 (Kääbik ja Harry Potter), aga 4 raamatut juba olid lugemise ootel riiulitel olemas. Kõige õhem siis pääses löögile krimiraamatute vahel, aga teised tõstsin ka juba lähijärjekorda. 

Ma ei ole kunagi lugenud ühtegi Paulo Coelho raamatut, mingi eelarvamus on olnud nende vastu. Riiulisse sattusid mõned kui poeg oma riiulit ükskord tühjendas. Ju siis nüüd oli see õige aeg teha esmast tutvust selle kirjanikuga. See on just see kõige olulisem minu jaoks väljakutsete juures, et tänu sellele ma ei loe ainult ühte kindlasse teemasse ja kindlaid autoreid, vaid saan kergemalt sirutada käe raamatute järele, mida ma muidu kuidagi ehk kätte ei võtaks. Või vähemalt mitte niipea ja kodused riiulid ei tühjene kuidagi. Seega andsin endale lubaduse, et loen sel aastal ulmekirjanduse väljakutses läbi kõik soovitatud või teemasse sobivad raamatud, mis mul endal olemas on ja siis võib olla ka mõne veel raamatukogust. Aga nagu näha, siis aasta alguses antud lubadusi ei suuda ma isegi jaanuaris pidada, nii, et pole vist mõtet mul neid üldse lubadagi, vähemalt mitte sel juhul kui asi puudutab raamatuid. Esimesed kaks raamatut ulmesse loetud raamatut olid ju ikkagi raamatukogust toodud. Ja see lubadus esimesel poolaastal vähemal määral lugeda vist ei taha ka kuidagi õnnestuda. 

Lugu jälgib karjapoiss Santiagot tema teekonnal läbi Põhja-Aafrika Egiptuse püramiidide juurde pärast seda, kui ta näeb unenäos, et leiab seal aarde. Teekond aardeni ei ole kerge ja sellel teekonnal tuleb järjest teha otsuseid, kas võtta vastu katsumusi või minna kergemat teed pidi, kas usaldada elu, et see lõpuks ikka viib välja aardeni või võtta asju ratsionaalsemalt ja mõelda vanasõnale, et parem varblane pihus kui tuvi katusel. Eks palju oleneb ka kodust, kuidas last julgustatakse oma teed minema, kartmata kukkumisi, julgustades ikka üles tõusma ja oma kutsumust järgima. Hirm on ju sageli just see, mis paneb inimese oma teelahkmetel minema kergemat ja kindlamat teed, mis paraku aga ei ole nii hiilgava tulevikuga kui ehk see raskem tee. Samas ei tea me keegi ette oma saatuse teekonda, äkki just selle raskema tee taga ei oota õnn, vaid mõne teise valiku juures. Hirm kannatuste ees on tihti hullem kui kannatus ise, aga kes meist ikka eelistab valida kannatust. Raamatus oli mitmeid kohti, mis panid mõtlema ja ehk veidi teise pilguga asjadele vaatama. Mulle raamat täitsa meeldis ja nüüd ehk jõuavad ka teised tema teosed kiiremini lugemisse, sest eelarvamus sai ümber lükatud.

Julguse, jõu ja õnne otsimine põhjamaade moodi

14./147. Leides sisu

Autor: Katja Pantzar

Tõlkija: Mario Pulver

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2021

300lk./3536lk./32588lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#7) 

Soome juurtega Katja Pantzar kasvas üles Kanadas. Tarbimisühiskonnast väsinud ja õnnetu, suundus ta otsima tähendusrikkamat elu Soomes. See lugu on autori aus ja ehe kogemus antidepressantide tarvitajast elu armastavaks optimistiks. Leides sisu on isiklik, aga ka praktiline lähenemine sellele rohkem kui 500-aastasele elufilosoofiale, mida enda jaoks sobivaks kohandades võime elada õnnelikumalt. Selles praktilises juhendis näitab ta, kuidas me kõik saame võtta omaks lihtsad ja visadust kasvatavad kombed, mis muudavad soomlased maailma kõige õnnelikumaks rahvaks. Sisu - sisemine vaprus, jonn, tahe.

Raamatus on teemadeks liikumine, metsateraapia, tervislik toitumine. talisuplus, saun, jalgrattasõit, põhjamaine minimalism, lastekasvatus. Autor võrdleb oma Kanada elu, harjumusi, tavasid Soome elu, harjumuste ja tavadega. Eelkõige muutus tema mõtteviis kui ta kolis oma esiisade maale Soome ja hakkas seal olevaid kombeid ka enda ellu rakendama kuigi algselt olid need väga võõrad ja imelikud. Ning seda tehes ta sai aru, et need on eluterved ja kasulikud ning temast sai nende suur fänn. Selles raamatus ta tutvustab oma avastusi kuidas on parem ja tervem elada ning soovitab ka teistele. See raamat on pigem mõeldud Põhja-Ameeriklasele, sest eestlastel on enam vähem sama elustiil nagu soomlastelgi. Eestlane liigub samuti, käib metsas, korjab ise marju ja seeni, kasvatab aiasaadusi jne. Samuti lastekasvatus ja koolisüsteem on sarnane. Seega mitte midagi erakordset minu jaoks selles raamatus ei olnud. Talisuplejaks ei hakka, aga looduses liigun võimaluste piires alati ning talvel ei poe koopasse talveunne. Jalgrattaga eriti ei sõida, aga jalgsi kilomeetrite kaupa kõndimine ei ole mingi probleem. Kuna aiamaa võimalust ei ole, siis hetkel 7.korruse rõdu olen muutunud kasvuhooneks ja sealt kasvab nii tomat, suvikõrvits, till, pipar, salat kui kartul, rääkimata lilledest. Kodutööd teeme kõik ise ja asjade niisama ostmise/kokkukuhjamise sõltuvust pole (raamat pole ju asi?). 

Raamat on kindlasti mõtlemapanev, aga nõukaaegse eestlasena polnud seal küll mitte midagi sellist, mida ei teaks või loomulikuks ei peaks (ok, külmavaresena on talisuplus mu jaoks liig). Pigem on see raamat ehk tänapäeva lumehelbekestele või teises elustiilses keskkonnas elavatele inimestele. Lugemine oli sorav ja kirjeldas kuidas ta ise kõige selleni jõudis ja usun, et aitab nii mõnelgi teisel elutervest elustiilist paremini aru saada.